Читать книгу Viimane kavaler - Alice Wool - Страница 4

Vapustava uudise rääkis või õigemini tõi oma jalgrattal Lockhart Valleyse Nathaniel Sparck. Punajuukseline võllaroog jooksis oma tädi, missis Sparcki toidupoodi, haaras lahtisest pakist ingveriküpsise ja teatas pungil suuga:

“Aga Kanarbiku mõisale on pärija välja ilmunud!”

Missis Sparck, olles juba harjunud sellega, et õepoeg alati asjadega kursis on, lõi käsi kokku ja hakkas Nathanielilt üksikasju välja pinnima. Auväärse naise silmad süttisid põlema. Ta tundis juba ette rahuldust sellest, millise au ja hiilgusega ta selle uudise sõbrannadele teatavaks teeb. Mõelda vaid, Kanarbiku mõisa seaduslik pärija on üles leitud! Vana missis Trouti surmast on juba neli kuud möödas. Veel hetk ja see kõrk Megan Gilbert oleks mõisa, millest ümbruskonnas paremat ei ole, endale saanud!

Missis Sparck mühatas rahulolematult nagu alati, kui meenutas kadunud missis Trouti majapidajannat ja süvenes meeldivamatesse mõttemõlgutustesse. Nathaniel lubas õhtuks salapärasest pärijast rohkem teada saada. Kuidas küll poisiklutil õnnestub kõike välja nuhkida? Oh, tema puhul tuleb kõrvu teritada…

Kuid tänu Nathanielile teadis missis Sparck kõigist viimastest sündmustest ja ostjad, eriti just naissoost, hüppasid tihti poest läbi, et kõike teadva perenaisega lobiseda. Samas ostsid ka mõne pisiasja, olles ühtlasi poele niiviisi kasulikud. Vahel pani missis Sparck pisut ise juurde ka, kuid keegi ei pannud seda talle pahaks, sest tema esituses muutusid kohalikud kuulujutud tegelikkusest palju huvitavamaks.

Esimene, kes missis Sparckilt Kanarbiku mõisa pärijast kuulis, oli Lily Wandemir. Tütarlaps tuli toidupoodi, et osta nael rosinaid piruka jaoks, kuid sai midagi hoopis hinnalisemat. Sõnaohter perenaine teatas talle kuuma, lausa tulikuuma, uskumatu ja magusa uudise, lisamata seekord omalt poolt mitte midagi. Lily taevasinised silmad läksid suureks ja täidlased roosad huuled muutusid imestusest ümmarguseks nagu “o” öeldes. Missis Sparck jälgis teda heatahtliku naeratusega. Kui tema oleks nii noor nagu Lily ning tal oleks tema välimus, oleks ka tema sellist uudist kuuldes äärmiselt üllatunud.

“Ja mida pärijast teada on?” küsis Lily.

Missis Sparck vangutas kahetsedes pead.

“Siiani suurt midagi, kullake. Kuid Nat, see tembutaja, lubas rohkem järele uurida. Kuigi tõenäoliselt pole vana missis Trouti usaldusmehel mister Littlebyl talle eriti midagi rääkida. Pärija elas kogu aeg Ameerikas ja keegi ei ole teda näinud.”

Miss Wandemiri õrnad põsed kattusid häbeliku punaga.

“Kas see pärija on ikka tõesti mees?” täpsustas ta ärevalt. “Ja mitte… naine?”

Missis Sparck mühatas mõistvalt ja Lily kiirustas silmi kõrvale pöörama.

“Kindlasti mees,” teatas poe perenaine ei tea kust võetud veendumusega. “Ikka mees.”

Õhtuks olid Nathanielil lubatud üksikasjad teada. Nat töötas advokaadi, söör Littleby juures käskjalana ja oma ameti tõttu teadis alati täpselt, kust, aga mis veel tähtsam, kuhu tuul puhub. Söör Littleby oli viimased kakskümmend viis aastat tegelenud missis Trouti asjadega, nii et Nati jutus ei tasunud kahelda.

“See pärija on Maria, missis Trouti ainsa tütre poeg,” jutustas missis Sparck isukalt küla keelekandjatele, kes olid hommikul tema poe ette varjualusesse kogunenud.

“Kus Maria ise on?” katkestas teda missis Spenglow, arsti naine. Ta oli alles hiljuti Lockhart Valleysse tulnud ega olnud kursis peredraamaga, mis oli aset leidnud õilsas Troutide perekonnas.

“Kolmkümmend viis aastat tagasi jooksis Maria kodust ära ühe Londoni proovireisijaga,” selgitas missis Sparck lühidalt. Tal polnud tahtmist pikemalt peatuda teemal, mis oli niigi kõigile kuulajatele teada. “Missis Trout oli raevus. Ta oleks tahtnud anda oma tütre inimesele, kellel on nimi või vähemalt varandus, Maria aga eelistas proovireisija ruskeid vuntse.”

“Kes see pärija siis on?” uudishimutses kannatamatult vikaari ümmargune naine.

Missis Sparck noogutas talle põgusalt ja jätkas:

“Varsti pärast tüli emaga sõitis Maria Ameerikasse. Kogu selle aja ei olnud temast midagi kuulda. Kuid tuli välja, et seal oli ta ametlikult mehele läinud ja lapse sünnitanud.”

“Poisi?” täpsustas keegi.

“Poisi,” kinnitas missis Sparck veendunult. See oli tema tund ja ta nautis seda täiega.

“Mister Littleby otsis lapse, nüüdseks õigemini noore inimese üles ja nüüd kiirustab Maria poeg Lockhart Valleysse.”

Harras vaikus on jutuvestjale parim tasu. Kuid missis Sparckil oli tagavaraks veel üks trump. Nagu kogenud kaardimängija, oli ta jätnud selle kõige lõpuks, et lugu ühe efektse käiguga lõpetada. Vikaari õde, vibalik miss Jenkins, andis missis Sparckile hea vihje:

“Mida pärijast veel räägitakse? On ta abielus?”

Missis Sparck heitis üle vakka jäänud kuulajate vanakreekaliku võidupärjaga kroonitu pilgu ja sõnas valjult:

“Ei!”

Lockhart Valley, mitte millegagi silma paistev külake Kenti edelaosas, rõõmustas iga möödasõitja silma. Korrapärased tänavad ja pisikesed sümpaatsed majad, õitsvad palisandrid ning mahlakas inglise rohelus igal pool.

Rahulik elustiil ei olnud Lockhart Valleys muutunud aastakümnete jooksul, kui mitte arvestada seda, et hobuste asemele olid tulnud autod ja paljudesse majadesse oli sisse toodud elekter, telefon ja gaas.

Siin tõusti vara ja heideti vara magama, teati kõigist kõike, tervitati heategijaid ja juuriti pahesid välja. Peaaegu mitte keegi Lockhart Valley põliselanikest ei olnud oma koduküla piiridest välja saanud, sõitu naaberlinna peeti tõeliseks reisiks. Loomulikult ei rahuldanud selline elukorraldus kõiki. Nii mõnigi noor võrdles Lockhart Valleyt sooga ja sõitis siit ära, kuid üldiselt voolas elu külas aeglaselt ja mõõdukalt ning vikaari tõukoera kutsikate sünd andis kõneainet terveks nädalaks.

Lockhart Valleys oli olemas kõik, mis peab olema ühes korralikus Inglise külas. Puhas kirik ja vikaari maja selle juures, politseijaoskond üheainsa konstaabli – harvade huligaanide ja purjus meeste hirmuga, toidupood, apteek ja doktor Spenglow arstikabinet asetsesid Lockhart Valley peatänava ääres. Siin, just politseijaoskonna vastas paiknes onu Freddy õllekas, kus mehed armastasid klaasikese või paar õlut libistada. Naiste klubi, postimaja, kool, restoran ja tilluke pagaritöökoda selle juures olid juba teisel, peatänavaga paralleelselt kulgeval tänaval. Mõni aeg tagasi avati naabruses härrasmeeste klubi.

Kuid härrasmehi ei olnud Lockhart Valleys mitte just eriti palju ning harilikult eelistasid nad kokku saada onu Freddy baaris, seetõttu muudeti klubi kiiresti näitusesaaliks ja tantsuruumiks.

Kuid üks halb asi siiski oli – külas ei olnud kellegagi tantsida. Kohalikud tütarlapsed lugesid varjamatu kadedusega kunagi Lockhart Valleys toimunud ballidest. Tunnistused nendest külluslikest aegadest olid hoiul kohalikus raamatukogus ja päris mitmed nüüdisaja kaunitarid poetasid pisara sõnade kohal sellest, kuidas “ballile sõitsid kokku daamid ja kavalerid ning pärast iga-aastasi jõulupühi peeti palju pulmi”. Ega ometi kroonik midagi ilustanud? Sest tänapäeva Lockhart Valleys ei olnud mitte ühtegi ripakil kavaleri, rääkimata kavaleridest.

Loomulikult oli külas meesterahvaid, ja mitte vähe. Kuid iga vallalise tütarlapse silmis jagunesid nad kaheks: alla kaheksateistkümnesteks arulagedateks nagadeks, kes ei väärinud mingit tähelepanu, ja soliidseteks, vahel isegi sümpaatseteks, kuid kahjuks lootusetult abielus meesteks. Lockhart Valleys ei olnud ühtki kavaleri.

Raske ütelda, miks see niimoodi oli, sest pruutidest puudust ei olnud. Kuid õlleka omaniku onu Freddy kolm poega läksid teenima mereväkke, Dennis Blotch, vikaari vennalaps, sõitis Londonisse, et näitlejaks saada. Dennise vanatädi poeg otsis maavarasid kusagil Norras. Thomas Atkins kauples kasutatud autodega Belfastis…

Oh, kui palju selliseid lugusid võisid Lockhart Valley tütarlapsed jutustada! Veel kümme, isegi viis aastat tagasi polnud olukord nii katastroofiline. Kuid sellest ajast, kui pool aastat tagasi viimane poissmees, doktor Spenglow abiellus koguka tütarlapsega Derbyshire’ist, ei ole Lockhart Valleys üldse kellelegi mehele minna!

Isegi kunstnik Agatha Mollesti vend, kes igal aastal Lockhart Valleys suvilat üüris, oli abielus. Ta saatis õde pikkadel jalutuskäikudel mööda metsi ja kutsus esile põlevat uudishimu küla kaunitaride hulgas. Kuid tumedate õlgadeni kiharatega Michael Mollest ei pimestanud mitte ainult oma valgehambulise naeratuse, vaid ka laulatussõrmusega. Ükskord tuli Lockhart Valleysse ka tema abikaasa. Too oli sama tumedate juustega nagu Mike ja maalis sama suurepäraseid pilte nagu Agatha. Ja kohalikud tütarlapsed mõistsid, et neil ei ole mingit võimalust.

Pole siis imestada, et kuuldused missis Trouti veel vallalise pärija saabumise kohta võeti vastu sellise entusiasmiga. Kanarbiku mõisa hallist kivist küllaltki sünge ja koleda maja üle oli uhke kogu küla. Räägiti isegi, et Kanarbiku mõisal on mingi kindel ajalooline väärtus, sest üks kuningas olevat siin pärast jahti kohalikes läbipääsmatutes metsades ühe öö peatunud. Kadunud missis Trout, abielunimega leedi Mullion, hoidis maja ideaalses korras, olgugi et oli kitsi. Vahel kujutasid Lockhart Valley tüdrukud, et kõrgete, kardinatega kaetud akendega majas ei ela mitte poolearuline ihne vanaeit, vaid noor kaunis kurbade silmadega krahv. Nad ei oleks seda ilmaski tunnistanud, kuid enne und mõtles igaüks endale välja romantilise loo sellest, kuidas selles krahvis lööb lõkkele armastus…

Kuid missis Trouti harvad mõisast väljumised purustasid kõik noorte unistajate fantaasiad. Isegi selles pettis saatus neid rängalt. Miks ei võiks mõni üllas härrasmees tulla elama Kanarbiku mõisa selle koguka ja pika ninaga vanaeide asemel, kes kellelegi head sõna ei ütle?

Pärast missis Trouti surma hakkas noorte romantiliste kaunitaride kujutlusvõime uue jõuga tööle. Ja selgus, et mitte asjatult. Kaugest ja salapärasest riigist, kus räägitakse kummalist inglise keelt, sõidab siia missis Trouti lapselaps, vana Kanarbiku mõisa pärija, kolmekümnendates poissmees – ligikaudsete arvestuste järgi!

Oli, mille üle erutuda.

“Räägitakse, et Ameerikas on kõik kohutavalt rikkad,” teatas miss Geraldine Hawkes oma parimale sõbrannale Lily Wandemirile.

Tütarlapsed istusid kahekesi Lily toas ja seetõttu polnud neil vaja sosistada. Kuid Geraldine’i või lihtsalt Gerryga oli raske sellisel delikaatsel teemal valjusti arutleda.

Gerry oli lühike, ümmarguse näoga sümpaatne neiu vaskpunaste juuste ja naiivsete helepruunide silmadega. Vastupidiselt levinud arvamusele, et punajuukselised on suured tülinorijad, oli Gerry Hawkes pigem tagasihoidlik ja otsustusvõimetu.

Lily kehitas õlgu, nagu öeldes “sina mõistad küll paljutki!”. Tema, nagu Gerrygi, põles soovist Kanarbiku mõisa pärijast võimalikult palju teada saada, kuid ta ei pidanud väärikaks seda välja näidata.

Lily oli teadlik oma ilust ja adus ka seda, et kõik teised seda teavad. Üks tema eellane oli pärit Hollandist ja võib-olla sellega võiski seletada tema juuste heledat tooni ja taevasiniseid silmi. Kuid sellega tema sarnasus lopsakate punapõsksete hollandlannadega ka lõppes. Lily oli erakordselt elegantne, tema piimjas nahk meenutas õhkõhukest saksoonia portselani. Vaid aeg-ajalt, kõige sügavama kohmetuse hetkel lahvatas tema näol puna, mis teda aga veelgi enam kaunistas.

Eranditult kõik sõbrannad tunnistasid tema kaunidust. Lily oli vaieldamatult Lockhart Valley tõeline kuninganna ja käitus ka kuningliku väärikusega. Mitte hetkekski ei unustanud ta, et isa on jõukas inimene ja tema ei pea oma elu kindlustamiseks tööl käima. Tema lähim sõbranna Gerry töötas Lockhart Valley tillukeses raamatukogus, sest tema isa, söör Hawkes, oli pannud paika, et ei mingit muidusöömist ja istumist tema turjal.

“Missis Sparck ütles, et pärija saabub kahe nädala pärast,” ohkas Gerry.

Lily juba teadis seda, kuid tütarlastele meeldis selle üle arutleda.

“Megan Gilberti kurvastuseks,” nähvas Lily sapiselt, mis on omane isegi kõige veetlevamatele ja heasüdamlikumatele eevatütardele.

Tütarlapsed vahetasid pilke ja pahvatasid naerma. Lockhart Valleys Megan Gilbertit ei armastatud. Ta oli saabunud nende külla aasta tagasi. Vaikne, tagasihoidlik naine tuli Kanarbiku mõisa, et saada töökoht missis Trouti juures. Alguses vaesekest isegi haletseti, sest kõigile oli suurepäraselt teada perenaise noriv iseloom. Hiljem aga muutus Lockhart Valley elanike arvamus Megan Gilbertist kardinaalselt. Esiteks osutus Megan missis Trouti kaugeks sugulaseks. Nii kaugeks, et küla klatšimoorid ei tulnud toime sugulusastme määramisega. Noor majapidajanna Kanarbiku mõisa väga vana perenaise juures, ise veel sugulane… Kõik see osutas täiesti kindlatele mõtetele ja tühjajututegijad kinnitasid, et Megan Gilbert ei soostunud missis Trouti kasuks töötama mitte suuremeelsusest ega ka palga pärast…

Teiseks tõukas Megan kõik endast eemale oma kõrgi käitumisega nende suhtes, kes oma hingeheadusest oleksid tahtnud temaga sõbrannaks saada. Need, kes soovisid temalt saada uudiseid Kanarbiku mõisast, olid sügavalt pettunud ega andnud oma juttudes miss Gilbertile armu. Nii oli ta nende meelest kõrk ja kekutis ning endast liiga heal arvamusel intrigant. Kogu aasta jooksul ei leidnud Megan Lockhart Valleys mitte ühtki sõpra. Kohalikke haavas selle juures kõige enam see, et tal ei olnudki plaanis selle pärast põdeda.

“Huvitav, kas tal on selle hullu vanaeide juure lõbus elada?” arutlesid naised omavahel. “Kuid ta ei ole ju kordagi selle üle kaevanud. Ja õhtuti ei ole teda külas üldse näha. Tal peaksid ju ka puhkepäevad olema. Mis teda kogu aeg Kanarbiku mõisas hoiab? Teadagi, mis…”

Siinkohal jäid keelepeksjad harilikult vakka, vahetades paljutähenduslikke pilke. Lockhart Valley ühiskondlik arvamus oli teinud oma otsuse – mehkeldav miss Megan on heitnud silma oma perenaise pärandusele.

Külarahvas rõõmustas Kanarbiku mõisa seadusliku pärija saabumise üle veel ka seepärast, et ninakale Megan Gilbertile näidatakse nüüd kindlasti kätte tema õige koht.

“Vaevalt et pärija teda mõisasse jääda lubab,” oli Gerry veendunud.

“Ja õigesti teeb,” lausus Lily, “kadugu kõigi nelja tuule poole!”

Lockhart Valleys ei teadnud keegi siiani, kust Megan pärit on. Kord aastas, septembris, sõitis ta naaberlinna Charing Crossi, istus seal läände suunduvale rongile ja oli terve kuu kadunud. Endastmõistetavalt miss Gilbert puhkas. Kuid kus? Kellega? Mitte ühtki vihjet, rääkimata täpsest aruandest reisi kohta…

“Arvad, et pärija tuleb temaga toime?” küsis Gerry ärevalt.

“Loomulikult,” oli Lily kindel. “Ta on ju mees.”

See täiesti õigustatud märkus pööras sõbrannad tagasi köitva vestluse alguse juurde ja nad hakkasid tuliselt arutlema Kanarbiku mõisa pärija arvatava välimuse ja iseloomujoonte üle.

Peab ütlema, et missis Trouti lapselapsest räägiti pea igas Lockhart Valley majas. Tõepärast informatsiooni tema kohta ei olnud siiani, kuigi tema külla jõudmist oodati juba selle nädala lõpus. Sellepärast sukeldusid kõik soovijad, keda oli üsna palju, magusatesse oletustesse. Arutlused, millel ei olnud lõppu, andsid tunnistust Lockhart Valley elanike rikkalikust kujutlusvõimest. Isegi kõige proosalisemad neist fantaseerisid volilt, kujutades endale ette Kanarbiku mõisa uut omanikku.

“Ta ei tohiks olla rohkem kui kolmkümmend,” teatas missis Sparck kategooriliselt, “halvemal juhul kakskümmend viis, paremal – kolmkümmend kaks.”

Missis Sparck oli kindel, et kahekümne viie aastane mees on veel liiga noor, et abielujahis ulukiks saada. Kuid tütarlapsed alates kaheksateistkümneaastasest postiljoni tütrest Marta Bellist kuni kahekümne kolme aastase Lily Wandemirini olid nõus nii kahekümne viie kui ka kolmekümne kahega.

“Tal on arvatavasti heledad juuksed ja sinised silmad,” ennustas vikaari õde miss Jenkins. “Küllap ta on ema moodi ja meeletult ilus.”

Miss Jenkins oli kümme, kui Maria Trout kodust jalga lasi. Ta väitis, et mäletab Maria välimust peensusteni. Kuid apteekri naine missis Bell, kes kogu elu oli Lockhart Valleys elanud ja Jenkinsist pisut vanem, lükkas tema sõnad ümber.

“Maria Trout oli heeringa nägu,” rääkis ta kõigile, kes vaid kuulata soovis. “Pikk ja kõhetu, värvitud juuste ja vesiste silmadega. Mitte just nii kole nagu tema ema, kuid kaugeltki mitte kaunitar. Hämmastav, et proovireisija üldse sellisele tähelepanu pööras! Arvatavasti arvestas ta sellega, et emake halastab ja annab talle soliidse kaasavara.”

Et missis Belli kombed olid küllaltki tahumatud, ei leidnud tema sõnad Lockhart Valley noorte elanike hulgas kuigi suurt kõlapinda. Seevastu missis Jenkinsi romantilised fantaasiad olid neile meelepärased. Loomulikult peab Kanarbiku mõisa omanik olema jalustrabavalt ilus! Saatusliku iluduse välimus ja õrn süda, mis on peidetud külma hoolimatuse maski alla… Karme pettumusi täis noorus ja soov end jäädavalt peita Inglise kolkas, kus mõne kohaliku tütarlapse abil ravida oma südamehaavu…

Lily Wandemir unistas koos teistega, kuid erinevalt häälekatest ja avameelsetest sõbrannadest eelistas ta oma fantaasiatest mitte kogu küla omandit teha. Lily ei olnud algusest peale missis Jenkinsi versiooniga nõus. Mõelda vaid – mida romantilist on heledates juustes ja sinistes silmades? Salapärased raamatuiludused olid kõik tumedajuukselised. Tökatmustad lokid või ronkmustad kiharad. Ilmtingimata kahvatu nägu ja Mefisto pilk… Silmade värvi määramine ajas Lily kimbatusse. Las olla mustad nagu taevas Andaluusia kohal. Või läbitungivalt sinised nagu kaks kuuma safiiri. Rohelistel pole ka viga, nagu läbipaistev krüsoliit või randa voogav laine. Või hallid nagu külm metall…

Igal juhul on tal suurepärased silmad, mille ühestainsast pilgust tütarlastel hing kinni jääb. Ta on irooniline ja pisut küüniline ning nagu ei alluks mingitele tunnetele. Ta on maailma näinud ja selles pettunud. Hulgaliselt kaunitare on tema jalge ette langenud, kuid üheski ei ole ta leidnud seda, mida on otsinud. Ja nüüd, olles meeleheitel, on saatus toonud ta tagasihoidlikku Inglise külakesse, kus looduse rüpes elab tasast elu tema jaoks sündinud tütarlaps…

Kaua keerles Lily voodis. Magusad pildid, üks teisest joovastavam, tekkisid tema peas. Armastuse eelaimus segas rahulikku uinumist. Kas ta pole mitte kogu elu sellest unistanud? Mitte abielust mingi lihakarni omaniku või kohaliku arstiga, vaid tõelisest tundest, kõikehävitavast leegist, millest nii suurepäraselt on kirjutatud raamatutes… Mis siis, kui Kanarbiku mõisa pärija ongi just seesama, talle saatuse poolt määratud inimene?

Lily uinus, õnnis naeratus näol, ja tema unenäod olid täidetud sihvakate, pikkades tolmumantlites iludustega, kes tema akna all suurepäraseid serenaade laulsid ja igavest armastust vandusid.