Читать книгу Orioni vöö 1. Sari "Orpheuse Raamatukogu" - Aliette de Bodard Robert Reed Neal Asher - Страница 5

Pisarais Pärlite tsitadelli kadumise ajal oli Diem Huong kuueaastane. Tema viimases ja kõige eredamas mälestuses sellest sündmusest seisis ta laevatekil, kas Kõigutamatu Rahu või Seedermändide Erakla pardal ning vaatas tähti. Ema hoidis tal käest kinni; nende ümber vilksatasid kohalikud elanikud, ilmudes ja kadudes, teleporteerudes laevalt laevale, millest koosnes nende kodu. Kogu ümbrus kümbles samasuguses külmas karges õhus nagu tsitadellgi – tekitades aistingu, mis toniseeris luid ja kargestas kopsudest tulevat õhku, kuni sellega võinuks teemante lõigata.

«See püsib ikka veel,» ütles ema kõrvalseisjale, pikale korpulentsele mehele, kelle rüü oli indigovärvi, pealetikitud lendavate kurgedega. «Ereprintsess kaitseb meid lõpuni. Ma usun …»

Diem Huong püüdis tähti paremini näha, tõustes kikivarvule, käed toetumas eendaknale, ning pöördus nii, et tsitadelli laevad jäid ta vaateulatusest välja. Thuy oli talle rääkinud, et kui sul õnnestub kõik õigesti ritta saada, võid näha kuni Kolmeteistkümnenda planeedi juures asuva musta auguni välja. Ehtsa musta auguni – tüdruk peaaegu lootis, et näeb, kuidas see laevad endasse imeb, kuigi Thuy oli alati valevorst olnud.

Mees ütles midagi, mida Diem Huong enam ei mäletanud; ema oli talle vastanud midagi sama arusaamatut, kuid kõlanud murelikuna. Siis märkas ta, mida Diem Huong teeb. «Lõpeta see! Ära häbista mind! Sa käitud nagu väike metslane!»

Sellest oli kolmkümmend aastat ja ta ei teadnud – mitte enam –, milline osa mälestusest oli tõeline ja mida ta oli ilustanud. Kas ta oli vaid ette kujutanud murelikkust ema hääles? Kindlasti ei teinud talle miski muret siis, kui nad läksid isaga laevale, mis suundus tagasi Laialipillatud Pärlite orbitaaljaama – nautige oma puhkust, oli ema soovinud, naeratanud ja neid mõlemat kallistanud, nagu oleks kõik korras – ma tulen teile peagi järele.

Aga ta ei tulnud kunagi.

Järgmisel hommikul, kui nad sildusid Laialipillatud Pärlite keskjaamas, saabusid tajulaeva vahendusel uudised, et tsitadell oli haihtunud ainsa ööga koos kõigi sealsete elanikega ja seda pole võimalik leida. Impeeriumi pealetungiv armee – sõduritele oli antud käsk tsitadell maani maha põletada – jõudis ettenähtud koordinaatidele, kuid ei leidnud midagi peale tähtedevahelise tühjuse.

Ühestki pardal viibinust polnud jälgegi – ei emast, ei Ereprintsessist, ei erakutest – kõik olid läinud, nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.

Aeg möödus ja lootused tsitadelli leida kahanesid, mälestused tuhmusid ja hägustusid; kuid Diem Huongi unenägudes kestis stseen edasi. Oma kaootilistes ärevates unedes teadis ta iga sõna vestlusest emaga; ja iga sõna vestlustest, mida ta pealt oli kuulnud, kui mängis põrandal oma nuku Em Be Be’ga, kui ema köögis süüa tegi, nende ümber heljumas küüslaugu ja kalakastme hõng – see oli ankrukohaks lapsepõlve, mille ta oli kaotanud. Unes ta teadis, miks ema oli otsustanud nende juurest ära minna.

Kuid siis ärkas ta üles, süda kurgus ja talle meenus, et on ikka veel üksi. Et isa pole kunagi kohal, vaid ta uputab oma kurbuse töösse kaubalaeval, tulles kuudepikkustelt sõitudelt koju tuimana kurnatusest, sorgoliköörist ja jumal teab millistest keelatud ainetest. Et tal pole vendi ega õdesid ning isegi tema tädid ei mõista, kui armetult üksiku ja hirmununa ta end tunneb, lebades pimeduses koikus, ilma ainsagi lahke sõnata, mis peletaks õudusunenägusid.

Mõne aja möödudes hakkas ta esivanemate altarile, ema kujutava hologrammi – selle petliku kujutise, mis eales ei muutu ega kunagi vanane – ette panema omapoolseid annetusi, mis oli tema sõnatu tunnistus, et kuigi ema ei pruugi olla surnud, on ta nende jaoks sama kättesaamatu nagu siis, kui ta oleks.

Kuid see polnud tähtis, sest tal oli teine tee, et saada vastuseid, mida ta vajas.

Kolmkümmend aastat pärast tsitadelli kadumist ärkas Diem Huong üles kindla veendumusega, et see päev on käes – ja seetõttu, mida ta ka ei teeks, muutub tema elu suund pöördumatult. Sel korral see toimib: pärast jumal teab kui paljusid tagasilööke ja purunenud masinaosasid. Ta ei teadnud, kust see veendumus tuli – kindlasti mitte usaldusest prototüüpi, mille olid oma vabal ajal loonud käputäis pooleldi haritud insenere ja kaootiline geeniusest teadlane –, kuid veendumus oli tema sisemuses, külm ja vankumatu. Võib-olla oli see pelgalt tema usk, et see läheb tal korda, et seade töötab ja saadab ta sinna, kus ta peab olema. Millal ta peab olema.

Ta tegi oma hommikusi võimlemisharjutusi, liikudes sujuvalt ühest Kuldtikandi etapist järgmisse, tegi seda pingevabalt, keskendudes sisse- ja väljahingamisele, samas kui tema keha võttis asendeid «Taeva ja maa eraldamisest» kuni «Tagasivaatava targa öökullini»; ning lõpuks pärast viimaseid harjutusi tõusis varvastele tuttavliku, energiast pakatava enesetundega, higi mööda keha nõrgumas.

Otse loomulikult ei olnud neil laborit. Nad olid tavalised linnakodanikud, kellel oli hobi ja kõik, mida nad said endale ülerahvastatud orbitaaljaamas lubada, oli mahajäetud teemaja, mis oli täis tuubitud kasutamata laudu ja dekoratiivpatju. Lam, kellel oli alati praktilist meelt, kasutas seladonglasuuriga jooginõusid näidiste hoidmiseks ning selgus, et pealemaalitud figuuridega portselannõud talusid üpris hästi kuumust ja happeid.

Teemaja oli tühi: see polnud üllatav, kuna enamik neist olid hilised tõusjad. Ta leidis ahjust – köögi omast ümber ehitatud – viimased masinaosad, kenasti tahenenud keraamika, millel sibavad botid tõmbusid eemale, kui ta selle järele käe sirutas. Skeemide söövitus oli täiuslik, selle hõbedane võrgustik sama peen kui siidkangal.

Diem Huong pöördus ja silmitses viivukese masinat.

Seal polnud palju, mida vaadata: kandiline inimesesuurune karkass nelja väljaulatuva metallist tugivardaga, mis meenutas kõrgema kasti esindaja kandetooli ilma selle arhailiste kandjateta. Materjalidena olid nad kasutanud laudu ja toole, mille nikerdusi hakkas karkassil veelgi silma.

Sel oli katus, kuid polnud seinu; peamiselt ehituslikel kaalutlustel: tähtis oli vaid raamistik – vardad, mida jahutati allapoole külmumistemperatuuri ja mis toimisid genereeritud väljade ankrutena. Suurt osa sellest ta ei mõistnud: ta oli botijuht, graveeris metallile ja keraamikale mikroskeeme. Kuid ta ei olnud masinat ennast välja mõelnud ega ehitanud. Seda tegi Lam – ainus teadlane nende hulgas, kellel oli keiserlik kraad prestiižsest Kunstide Akadeemiast, ning kes oli sama pädev klassikalises matemaatikas kui klassikalises kirjanduses. Lam oli liikunud hiilgava karjääri poole, enne kui jättis kõik sinnapaika ja pöördus tagasi koju, põetama haiget isa väikeses tähtsusetus jaamas kaugel ääremaal, kus teadust kasutati vaid rikkiläinud seadmete parandamiseks.

Masin oli seetõttu olnud tema jaoks teretulnud väljakutse. Ta oli süüvinud artiklitesse, mis olid pärit kõikjalt tervest impeeriumist; ta kasutas varasemast ajast pärit sidemeid teadlastega, kes töötasid keiserlikus administratsioonis erinevatel ametikohtadel, alustades neist, kes konstrueerisid militaarseid tajulaevu, kuni nendeni, kes aitasid kaugetel planeetidel kohalikul võimul riisikoristuseks botte timmida. Ja kuidagimoodi olid nad selle valmis ehitanud, millalgi ajavahemikus alates hilisõhtustest sessioonidest, milles oli liialt palju riisiviina ja praetud pehme koorikuga krabisid, kuni varahommikuste rabistamisteni, kui nuudlisupp sooja ja raskena nende kõhtusid täitis.

Diem Huongi sõrmed sulgusid masinaosa ümber. Nagu eelminegi, oli ka see sile, uurded vaevutuntavad, pind külm. Kas see erineb eelmisest ja peab koormusele vastu?

Ta põlvitas masina kõrvale ja leidis mälu järgi kombates tühja pesa ning libistas detaili raamistikku. Ta oleks võinud lasta seda teha bottidel ja nood olnuksid temast palju osavamad, paigaldades selle murdosa täpsusega, kuid oli asju, mille tegemist ei jäetud robotitele.

Seejärel ta eemaldus, ühendas toa kohtvõrku ja lülitas masina sisse.

Pehme punane valgus, nagu vana-aastaõhtu laternatest, täitis ruumi, kui masin käivitas soojenemistsükli. Ta teadis, et oleks pidanud ootama Lami ja teisi, nii et nad näeksid, mille jaoks nad pingutanud olid – ilma nende teadmata alustada ei olnud just ilus. Kuid ta pidi katsetama, kas see uus osa töötab – polnud ju mõtet korraldada tseremooniat puhuks, kui osa puruneb nagu eelmisel korral, või läheb midagi muud valesti, nagu oli läinud lugematutel varasematel kordadel.

Nii esitatuna kõlas see peaaegu mõistlikult, kuid sügaval sisimas teadis Diem Huong, et küsimus polnud testimises ega kindlustundes. Ta lihtsalt pidi nägema masinat töötamas, muidu ta ei saanud olla kindel, et tema nägemus saab tõeks.

Teised ei oleks sellest aru saanud; nende jaoks oli Pisarais Pärlite tsitadell vaid huvitav objekt ja masin põnev tehniline väljakutse, mis aitas leevendada asteroidiparves kaevandamise masendavat tüdimust. Diem Huongi jaoks oli see ainus tee lunastuseks.

Ema oli edasi liikunud ja vaid esivanemad teadsid, kuhu. Seega oli tee edasi suletud. Kuid kusagil mineviku tähistel tundidel, kusagil neil päevil, mil tsitadell oli veel olemas ja Ereprintsess Ngoc Minhi tüli keisrinnaga alles puhkenud, oli ema veel elus.

Tähendab, leidus tee tagasi.

Ruumi temperatuur langes järsult. Vardad jäätusid, muutusid libedaks ja küütlevaks, justkui oleksid need õlikihiga kaetud – ja ruumis tekkis süvakosmoses viibimise tunne – valestiolemise tunne, mis järjest tugevnes, surve veidratele kehapunktidele, mida ei pidanuks olema. Õhk kasti sees näis muutuvat – ei midagi ilmselget, kuid seal võbeles ja väreles nagu kuumalaines; harmooniakaare pöörded tõusid aeglaselt täisvõimsuseni ning selle ääred muutusid sügavsiniseks.

«Vara üleval?»

Lam. Siin? Diem Huong pöördus ehmunult ringi ja nägi sõpra uksele nõjatumas, sarkastiline muie suul.

«Ma hakkasin…» ütles ta.

Lam raputas pead. Naeratus kadus ja asendus millegi muuga – nukruse ja mõistmisega, segunedes sel moel, et Diem Huong tahtnuks kägarasse tõmbuda. «Sa ei pea selgitama.»

Kuid ta pidi. «Ma pean…»

«Muidugi sa pead.» Lami hääl oli pehme. Ta kõndis laborisse, peatus ja vaatas masinat kriitilisel pilgul. «Hmm.»

«Kas see ei tööta?» küsis Diem Huong, süda kurgus.

«Ma ei tea,» vastas Lam. «Luba mul sulle meenutada, et keegi pole seda varem proovinud.»

«Ma arvasin, et selles ongi asi. Sa ütlesid, et nad kõik eksivad.»

«Mitte selliselt sõnastatuna, ei.» Lam põlvitas varraste kõrvale ja hakkas kätt nende poole sirutama, kuid muutis meelt. «Ma ütlesin vaid, et mõni lahendus ei saa kuidagimoodi töötada. See on seotud süvakosmose olemusega.»

«Tajulaevade süvakosmosega?»

«See ei kuulu tajulaevadele,» ütles Lam hajameelselt – ta astus õpetajarolli loomulikult ja kes oli Diem Huong, et teda selles süüdistada? Lam oli masina tervenisti ehitanud, ta vääris võimalust pisut särada. «Laevad lihtsalt … kasutavad seda, et jõuda kuhugi mujale? Ruum muutub süvakosmoses veidraks, seepärast jõuadki kohale varem, kui see saaks võimalik olla. Ja kus läheb veidraks ruum, seal läheb veidraks ka aeg.»

Ta kuvas juhtpaneeli: viisakusest Diem Huongi vastu kuvas ta selle nähtavalt, mitte ei kasutanud ainuüksi oma implante. Ta käsi liikus järjest kiirenevas tantsus, libistas üht markerit teise järel, nihutas üksteise järel lüliteid: see oli muutuvate värvide ja kuvade ballett, milles ta näis orienteeruvat sama kiiresti, nagu ta hingas, olles sama keskendunud ja muretu nagu Diem Huong oma hommikusi võimlemisharjutusi tehes.

Siis ta peatus ja jättis ekraani uueaastalaternate punas õhku rippuma.

«Tule taevas appi. Ma arvan, et see töötab.»

Töötab. Taevane valitseja, see töötab. Lami sõnad – ja naine teadis, millest ta räägib – muutsid selle tõeliseks. «Sa arvad…» Ta julges seda vaevu ette kujutada. Ta näeb uuesti Pisarais Pärlite tsitadelli – ta räägib uuesti oma emaga, saab teada, miks ta tema ja isa maha jättis…

Lam astus kulmu kortsutades harmooniakaarele lähemale. Hoiatuseta sirutas ta end välja, nõtke nagu võitleja, ja viskas käest midagi. See läks läbi ukse – väike pikergune ese, nagu kivike –, tegi kukkuma hakates kaare; ja haihtus seda tehes, eseme vari põrandal muutus järjest läbipaistvamaks, kuni kahanes olematuks.

Ekraanil libises marker kogu kuvapikkuse vasakule. Diem Huong vaatas Lamile küsivalt otsa. «Kas see liikus ajas tagasi?»

Lam uuris ekraani ja kortsutas uuesti kulmu. «Tundub nii. Ma sisestasin aja, mille mulle ütlesid – umbes kümme päeva enne tsitadelli haihtumist.» Ta ei kõlanud veendununa. Diem Huong ei süüdistanud teda. See oli algusest peale olnud hullumeelne ja ebareaalne ettevõtmine, kuid ka tsitadell ise oli alguses olnud hullumeelne ettevõtmine ja seda nii mitmel moel, olles ühtlasi Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema järgijate mäss õukonnaelu ettemääratuse vastu.

Hullumeelne ja ebareaalne – kuni see haihtus.

Lam kõndis kuva juurde tagasi. Aeglaselt ja õrnalt nihutas ta markeri tagasi paremale. Alguses mõtles Diem Huong, et midagi ei juhtu, kuid siis nägi ta järk-järgult varju tekkivat, seejärel poolläbipaistvat massi ja siis oli masina põrandal jälle näha Lami visatud tindikivi, selgelt ja kindlalt, nagu see poleks kunagi kadunud olnudki. «Vähemasti tuli see tagasi,» ütles Lam. Ta häälest kostis kergendust. «Kuid …»

Tagasi. Nii et ta võib sellest eluga välja tulla. Ja kui ei, siis ta oleks seal, kus see midagi tähendaks. Ta saaks vastused oma küsimustele – või ei tunneks enam kunagi ütlemata jäetud sõnade varju endal lasumas.

Diem Huong liikus, justkui läbi paksu tõrvakihi, need oli sammud, mille tegemiseks ta oli hommikust saadik valmistunud.

«Väike õde?» küsis Lam tema selja tagant. «Sa ei saa…»

Diem Huong teadis, mida Lam ütlema hakkas: et nad ei teadnud kindlalt. Masin oli vaid pooleldi valmis, korralikult testimata, lõpuni läbi katsetamata. Tema teadmiste põhjal võis see uks avaneda musta auku; või õigesse ajahetke, kuid vaakumi, kus ta poleks saanud hingata, või laavaväljale, kus ta kopsud hetkega kuumaks tuhaks kõrbevad. Et nad võiksid leida kellegi või maksta kellelegi või isegi kasutada loomi, kuigi see oleks tegelikult sama halb kui inimestegagi – ka nemad on elavad hinged. «Sa tead, kuidas sellega on,» ütles Diem Huong. Uks siras tema ees siniselt ja ta tundis näol tuult, pisut külma, nagu jääst tehtud pintslikarvade puudutus.

Vastused. Lõpp tema luupainajatele ja hirmudele segastes unenägudes.

«Jah, ma tean,» ütles Lam aeglaselt. Tema käed liikusid, käsivarred põimusid ümber Diem Huongi rindkere. «Aga see pole piisav põhjus. Tule tagasi, väike õde. Me veendume, et see on ohutu, enne kui sa sööstad jumal teab kuhu.»

See oli ikka veel võimalik. Diem Huong võiks ikka veel tagasi pöörata ja kui ta pööraks ümber, näeks ta Lami pisaraist ujuvaid silmi ning loeks sealt, millist narrust ta kavatses teha.

«Ma tean, et see pole ohutu,» ütles Diem Huong ja vabastas end õrnalt Lami käte vahelt ning astus edasi – külmusesse, mis oli põhjatum kui ilmaruumi tühjus.