Читать книгу … kes pole kunagi söönud homaari - Aliis Jõe - Страница 5

Aliis oli liiga väsinud, et üht silma lahti vedavale Kristinile möödunud päevast kokkuvõtet teha. Õigupoolest poleks ta seda osanudki. Ta oli alles teel ootavasse voodisse, hiilides vaikselt nagu kummitus, kui Kristin diivanil murdosa sekundi pealt juba edasi magas. Enne veel kui pea patja puudutas, põõnas ta noore inimese õiglast und. Aliis kadestas teise võimekust. Tema uni ei tahtnud kuidagi tulla ning kui lõpuks kohale jõudis, oli see väsitav ja heitlik. Lõpuks loobus ta magamisest üldse, peitus vannituppa ning istus seal, lugedes üha uuesti ja uuesti peenes kirjas täis tikitud lehekülgi, kuuldes kõrvus Juha Stahlbergi häält, nagu oleks mees jälle Aliisi kõrval ning nagu suremine oleks olnud vaid üks vinge vemp, millega ta otsustas vana aasta ära saata.

Hommikuses sahmerdamises said nad Kristiniga vahetada vaid lühikokkuvõtte jagu infot matuste kulgemisest ja peatselt saabuvast maailmanimega neuroloogist. Kuigi Kristini isa oli mitu korda korrutanud, et paremat teenust kui selles haiglas ei saaks tema potentsiaalne väimees mitte kusagil maailmas ja Eesti erakordsus seisneb tema arstide innovatiivsuses ning riskijulguses, oli siiski hea teada, et kusagilt tuleb keegi, kelle oskusi kinnitab lisagarantiina määratlus „maailma parim”.

Aliis oli Kristini isaga nõus, ehkki mõrul moel. Hooldushaiglas oli ta neid erakordseid päästetuid näinud kümnete kaupa. Arstidel näis käivat võistlus, kes suudab kõige armetuma enneaegse või kõige pikemalt surnud inimese elule putitada. Enamasti see neil õnnestuski. Osaliselt. Aga poolikult funktsioneeriv olend imearste, noid päästjaid-kangelasi enam ei huvitanud. Nemad olid oma professionaalse show’ga maha saanud, võtnud vastu teenitud aplausi, pesnud käed desifntseerimisvahendiga puhtaks ning suundunud järgmisele ülemaailmsele sümpoosionile ettekandega „21. sajandi imed arstiteaduses ja mina”. Kõik päästetud Laatsarused olid hooldushaiglate rida, kus noid sonditoidulisi päevast päeva aidati surmale lähemale veereda. Mõnigi neist oli sama noor kui haiglas lamav Matu. Hüpanud vette, sõitnud autoga, saanud keset korvpallimängu insuldi. Alati ei piisanud noore inimese tahtest, et uuesti jalule saada. Mingi eeldus, õnnelik juhus pidi kaasa mängima. Nii et üks geniaalne teadlane kulus kogu muu abi kõrval Matu puhul kindlasti ära. Ja innukas füsioterapeut, eriti kui ta oli su oma pruut, andis topeltšansi.

Õues oli tekkinud midagi talvele sarnanevat. Ilmastik muutus, nagu üritaksid kõik aastaajad mahtuda 24 tunni sisse. Alles mõned päevad tagasi oli maha sadanud rekordeid purustav lumekiht ja tõusnud torm. Eelmisel päeval oli olnud aimata pajutibude puhkemist ja nüüd…

Aknast välja vaadates kirus Aliis oma mõtlematust. Nüüd polnud tal enam isegi seda luitunud riidetükki, seda mantli paroodiat. Soliidseim ese kiiruga pakitud kohvris, must kleit, oli oma töövõime ammendanud ja nõudnud korralikku pesu. Mõtlikult sikutas Aliis välja midagi, mis oleks sobinud igale ta lapsepõlve nukule – sinine-valge mummuline muster ja kahar seelikuosa. Kuid vähemalt olid sel rõival pikad varrukad ning ta kattis mingigi osa jalgadest. Ülejäänud asjad, kõik soetatud Inga, mitte Aliisi maitse järgi, olid kas liiga sügava dekolteega, liiga kitsa seelikuosaga või liiga läbipaistvad. Aliis kahetses südamest, et ta poja õnnetusest kuuldes nii suures šokis oli, et lasi teisel oma kohvri pakkida. Kohe pärast haiglaskäiku otsib ta üles mingi suure kaltsuka ning ostab endale ühe hea paari karupükse koos lohmaka kampsuniga. Mantlit oli tal ju nagunii vaja. Kuigi tema majanduslik seis oleks võimaldanud külastada ka linna kallimaid butiike, leidis ta, et riiete peale raiskamine on ilmne arutus. Pealegi polnud tal plaanis kellegi tähelepanu võita.

Isegi Kristin vilistas, kui Aliis talt midagi õueminekuks peale paluma tuli: „Kuule, sa näed välja noorem kui mina.” Aliis kohmetus veelgi.

„Ma ei tea, mul pole midagi muud, kõik teised asjad on nii väikesed, et neisse ei saa isegi nina nuusata.”

„Miks sa alati nii sähmi lähed, kui keegi sulle hästi ütleb? Sa näed väga hea välja.”

„Nojah, ma ei tea. Mida vanem eit, seda… Mul see mantel… Jätsin vist sinna peiede pidamise kohta. On sul midagi selga laenata?”

Kristinil, eduka pere lapsel, kelle puhul võinuks arvata, et ta supleb külluses, oli väga vähe riideid. Aliisil tuli leppida Matu koju jäänud jopega. Poja lõhn tõi talle pisarad silma. Kristin kallistas teda südamest. „Kuule, ära muretse. Kõik saab korda.”

Haiglas polnud ametlik külastusaeg veel alanud, aga tippkirurgi tütre positsioon avas neile kõik uksed. Matu jume oli parem kui eelmisel õhtul. Põletikunäidud olid langenud ning nüüd oodati ainult eriarstide otsust, et poiss aparaatidest lahti ühendada. Kunstlik kooma oli andnud noorele organismile taaskäivitumiseks piisavalt aega ning kladet lappav õde arvas, et numbrid näitavad kõigi funktsioonide taastumist. Kristin surus kinnitavalt Aliisi kätt. Suur mure vähenes väiksemaks hirmuks. Aliis otsis hooldusõena pojas ohtlikke märke, aga peale loomuliku, kiiresti tekkiva lihaste kärbumise ei märganud ta midagi. Kristin masseeris juba poisi jalgu. Aliis naeratas. Tüdruk töötas süvenenult, kulm kortsus. Matu tõstetakse jalule ja jookseb sellel aastal veel maratonigi ära.

Naine lasi silmadega üle palati. Tema väikest musta käekotti, mis eile oli maha jäänud, ei paistnud kusagil.

Korraga tekkis õdede lauas elevus. Mitmekeelsed neiud viskasid juukseid selja taha ning kihistasid nagu ikka siis, kui haiglasse oli saabunud mõni noor meesarst, kes pidi kohe-kohe osakonda sisenema. Läbi ukseklaasi joonistus enesekindel mehefguur. Tuttav hoogne kõnnak. Vari reetis, et käsi kohendas prilliraami. Alateadliku kaitsereaktsioonina viskus Aliis Matu voodi taha ja sikutas üle ääre ulatuvat tekki allapoole. Kristin jõudis potentsiaalse ämma käitumise peale vaid üllatusest õhku ahmida, kui palatiuksed lahti sõitsid.

Kingad lähenesid rahulikult voodile ja Aliis hoidis hinge kinni. Kristin ei üritanudki mehega kontakti luua, vaid lasi tal arvatavasti rahus tegutseda. „Püha püss, mida tal seal nii kaua vahtida on?” oigas Aliis mõttes, kui kleidi vööpannal ribide vahele auku vajutas. Tundus, et see intern kavatseb välisel vaatlusel kõik Matu vead kindlaks teha. Pisiasjadeni. Lõpuks kostis pastaka klõpsatus ning mees pöördus Kristini poole. „Tervist, olete Mathias Jõe lähedane?”

Kristin tutvustas ennast, mille peale mehe hääles kostis esimest korda siirast rõõmu ja soojust. „Teie isa on suurepärane inimene. Ta aitas mind väga palju, kui ma alustasin. Kuidas tal läheb? Ma ikka püüan kursis olla, kuidas tuttavatel läheb, aga tal pole feissbuuki. Ega mujalt ju teada saa.”

Kristin rääkis oma isast ja mees küsis innustunult täpsustusi tervise, vaba aja, hobide kohta. Aliisi peas koitis hirmus tõsiasi, et see kallites nahkkingades mees, kes teisel pool voodit seisab, ei ole mitte haiglasse miinimumpalgale saadetud praktikant. Et tema prillid pole lahke ema või isa kingitus arstikarjääri valinud andekale, aga ilmselt puudega järeltulijale, kes on valmis järgnevad kümme aastat elatuma leiva asemel teadmistest. Ostma allahinnatud kaupu ning lükkama pereloomise kuhugi tulevikku, kui õnnestub pangalt nii palju laenu taotleda, et osta ühetoaline korter paneelmajja.

Kristini isa kiitja oli seesama oodatud maailmanimi. Aliis oli valmis just ennast püsti ajama ning alanduma täielikuks idioodiks, kui mees ootamatult teemat muutis. „Mis teie sõpra puutub, siis näitajate järgi on tal kõik hästi. Noor inimene, taastusperiood on eeldatavasti lühike. Õnne on tal ka roppu moodi olnud. Tomograaf ei näita ajus kahjustusi. Me teeme veel mõned impulssuuringud, aga nendega ei ole kiiret. Pigem…” Arst köhatas ja tõstis veidi häält. „Pigem tuleks vältida inimesi, situatsioone, mis tema taastumist takistavad. Te saate aru? Eile õhtul oli siin üks hull neiu, kes nutta ulgus ning segaselt käitus. Mul õnnestus ta garderoobi toimetada, aga ta varastas sealt mantli! Me nägime seda hiljem turvalintidelt. Kuid on selge, et tegemist on äärmiselt ebastabiilse inimesega, sest ta viskas mantli kohe ka ära. Kogu minu austuse juures teie isa vastu on minu siinviibimine mõttetu, kui sellised inimesed patsienti külastavad. Kas te mõistate?”

Kristinil ei tulnud nähtavasti pähegi, et kirjeldus viitas tema potentsiaalsele ämmale. Igatahes kinnitas ta tulihingeliselt, et see on täiesti arusaadav. „Paps on teile väga tänulik. Ta lubas ise kohale ilmuda, niipea kui tal väike paus tekib.” Mees naeris. Tundus, et tal on siiski mõned inimlikud omadused. „Seda hetke ei teki. Teda tundes. Tööd on kogu aja. Valikute küsimus. Ma olen ise täpselt samasugune. Kuigi – mul on hea meel, kui ma saan teda kuidagi rõõmustada. Ta on natuke samasugune kui minu isa. Vaimses mõttes.”

„Kauaks te jääte?”

„Nii lühikeseks ajaks kui võimalik, nii kaua kui peab. Ärge siis unustage – patsiendile on oluline, et teda ümbritseksid stabiilsed inimesed. Mitte sellised, kellel on luulud roosadest käekottidest ja kristallidest ükssarvikutest.” Viimased laused kostsid eriti rõhutatult selgelt. Aliis ei liigahtanudki, enne kui automaatselt avanevate uste kahin mehe lahkumist kinnitas.

Kui Aliis end seina ja voodi vahelt üles ajas, peksis ta süda nii, nagu oleks ta ise elu esimest maratoni jooksnud. Sama tormiliselt oli süda töötanud siis, kui ta Prantsusmaal iseseisvate jooksuretkedega algust tegi. Kristin, see maailma kõige tolerantsem olevus, ei pööranud hetkegi tähelepanu tõigale, et Aliis oli viisteist minutit voodi all lamanud, vaid rõõmustas välismaalt saabunud arsti üle. „Kuule, see on ju super-super. Ma peaks kohe papsile helistama. Tead, parem on vist, kui ma teen seda väljast.” Tüdruk viipas kuhugi ukse taha. „Segab muidu neid…”

„Patsiente…” täpsustas Aliis automaatselt.

Kristin haaras mobiili ning kadus ukse taha.

Aliis silitas poja pead. Mida suuremaks poiss kasvas, seda harvem sai ta nii teha. Matu poleks kunagi pead ebamugavustundega eest ära tõmmanud, aga Aliis hoidus silitamisest alateadlikult. Kartes, et nunnutamine ja silitamine teeb poisist samasuguse, nagu oli ta isa Jaanus. Mehe, kes jääb alatiseks tegema seda, mida ootab ta lummava ja lämmatava nimega ema. Sireli. Jääb sõltuma ema tunnustusest ning laitusest. Jääb klammerduma oma ema, mitte oma poja külge.

Ometi oli nii hea oma hellust välja elada. Sugeda pikaks kasvanud karme juukseid, puudutada õrnalt sooja nahka. Elusat inimest. Mis siis, et sinikaid täis. Vaene Sireli. Kakskümmend aastat oli Aliis seda naist… Nojah, ega ta teda just ei armastanud. Ent võhivõõra vastu viha tunda oleks ju ka kuidagi veider. Aliis oli aastaid hoidunud tema ja tema pojaga kontakti otsimast. Kui ta lõpuks Juha õhutusel üritas Jaanust leida, polnud mehest kusagil mingit jälge. Küll aga leidis ta hõlpsasti Jaanuse ema, ilmselt just sellesama haruldase ja lummava eesnime tõttu. Võhivõõrasteks jäid nad nüüdki – Aliis sai ülipõgusa telefonivestluse ajal teada vaid seda, et Sireli poeg hukkus aastaid tagasi autoõnnetuses.

Võib-olla saaks Aliis nüüd Sireli leina leevendada? Ehk pakuks lapselaps, elujõuline poiss, kellest pidi saama arst, vanainimesele lohutust? Ja Matust saabki arst, niipea kui ta enam pole voodihaige patsient. Küllap päästab ta siis sadu elusid ja teeb oma olemasoluga helgemaks nii Sireli kui Aliisi elu.

Palati uks käis. Kristin oli kõne lõpetanud.

Aliis silitas tasakesi poja pead ning kui tüdruk enda kohta liiga kaua vaikinud oli, pöördus tema poole. Samal hetkel jäi ta süda seisma. Sirgeks väänatud Guccid ninal, kõrgus voodijalutsis hoopis välismaalt naasnud ime. Millegipärast oli ta näost sama punane kui Aliis. Huvitav, kas Hippokratese vanne, et nad ei tohi tappa, kehtib ka patsiendi lähedaste kohta? vilksas hirmutav mõttekribul läbi Aliisi pea.

„Nagu näen, olete end välja puhanud?”

Aliis noogutas igaks juhuks innukalt. Kui arst küsib, tuleb alati vastata. Ükskõik mida see siis tähendas.

„Ma tõin teie mantli ja koti. Ma eeldan, et see on päriselt teie kott?”

Aliis noogutas veel agaramalt. Peaasi, et ta ei küsi, miks ma talle eile jama ajasin…

„Miks te mulle eile jama ajasite?”

Aliis soovis praegu, et Juha poleks teda nii hästi õpetanud. Viimased kuus kuud olid täiesti ruineerinud ta võime hoida keelt hammaste taga.

„Sest te olite nii ebameeldiv.”

Mees põrnitses teda üksisilmi.

„Ebameeldiv? Ma lendasin Eestisse 26 tundi, et tulla teie venda ravima. Sest ma andsin kunagi sõna mehele, keda ma austan rohkem kui oma isa, et kui TEMA mult midagi palub, siis ma aitan kohe. Ilma selleta oleksin ma siit juba läinud. Ning kui see ravimine tähendab ka, et…. Siis ma teen seda.”

„Aitäh,” pomises Aliis. Sirutas käed, võttis oma käekoti ja mantli – millest tal iialgi ilmselt ei õnnestu lahti saada – ning astus ukse poole.

„Ma parem lähen siit ise, need on mul viimased kingad ja see on mu ainus pea.” Ta puudutas muhku otsaees. „Kuigi ilmselt mitte nii oluline pea kui teie oma. Teist on mu pojale rohkem kasu.”

Aliis astus tasakesi koridori ning püüdis mantlit käes rullides välisukseni pääseda. Kõigil vastutulijail tundus olevat selline nägu, et nad on öö läbi korduse pealt vaadanud valvekaameratesse salvestunud uut menukat tele-show’d „Püüan hüpata üle garderoobileti ja jään sinna kinni”.

Kristin tuli õue alles poole tunni pärast. Aliis oli Matu jope oma vana mantli peale pannud, mistõttu ta oli ülemisest otsast puhvis nagu allveekala, kes ootamatult pinnale tuuakse. Sukkpükstes sääred külmetasid seevastu mis hirmus. Sooja saamiseks edasi-tagasi kõndides oli ta päevas nõutud 10 000 sammu ilmselt ammu täis saanud.