Отрывок из книги
Aliisile tikkus nutt peale, kui ta oma kohvrit trammist maha sikutas. Mitte et ta oleks nutjanaine. Talle ei meeldinud vaadata teiste nuttu ja talle endale ei meeldinud nutta. Pisarad väsitasid, pisarad võtsid selle jõu, mida oleks praegu hädasti vaja selle nõukaaegse kohvrisarnase moodustise sadamasse vedamiseks. Aliis teadis, kuidas pisaraid kinni hoida, oli see siis, kui mõni tema kauaaegne patsient hooldushaiglas suri, või kui Matu koolist tulles teistelt poistelt peksa oli saanud. Võib-olla vahel öösel ta nuttis natuke teki sisse, aga siis nii vaikselt, et õhukese seina taga magav poeg ei ärkaks, et ta usuks – tema ema on tugev, ema pärast ei pea muretsema.
Matu oli väga mõistlik laps, ta ei nõudnud uusi botaseid, kui vanadest sokk juba välja pressis. Ta ei küsinud peaaegu kunagi raha, kui oli kuu lõpp. Ainult et ta ei teadnud, et need vähesedki korrad sundisid ema öö läbi üleval olema, et välja mõelda, kust võtta raha klassiõhtu või kooliekskursiooni või teatripileti või uue jope või sõbra kingi tarvis. Aliis vähkres voodis nuttu tagasi hoides, sest nutt väsitas, ja siis poleks ta ju jõudnud järgmisel päeval õetöö kõrvalt kojanaisena teed liivatada või erahooldajana käia keeramas neid vanureid, kelle lapsed küll teenisid hästi, aga oma uriinise esivanema jaoks neil aega polnud.
.....
Aliis kõõksus naerust, kujutades oma halle juukseid voolamas üle voodiserva, nooruke, üliintelligentne ja sarmikas meesarst tema kohal pumpamas. Korraga ta kangestus. Ta võiks ju sellise meesarsti ema olla. Kindlasti kõigil neil ongi ema, kes ootab, et tema pojast saab tippkirurg, et tema poeg saavutab selle, mida ta loodab. Võib-olla mõne ema on samamoodi nagu tema korjanud sent sendi haaval pojale ülikooliraha. Võib-olla keegi on otsinud selle nimel prügikastide kõrvalt taarat. Aliis võdistas õlgu ja keeras duši lahti. Tema ei maga ühegi arstiga, olgu see või saja-aastane. Mitte et tal ohtugi oleks. Või ta üldse mäletaks, mis see armastus või mis see sekski on.
Puhas Aliis ei suutnud kuidagi panna selga ühtegi neist korralikest villastest kampsunitest, mille ta reisile oli kaasa võtnud. Ta sikutas selga ühe Matu kulunud lemmikpluusi, kuhu oli kirjutatud „Work for beer”, ning rõõmustas lõdva kummiga trikoopükste üle. Ta nägi välja üsna sarnane linnamatkalt saabunud pensionäridega ning nautis vabadust, mis saabus peale kiuslikest sukkpükstest vabanemist. Natukene julgust kogunud, asus ta laevaga tutvust tegema.
.....
