Читать книгу Vaimude raamat - Allan Kardec - Страница 2

I

Vältimaks segadust paljude mõistete väljendamisel täpsete terminitega, on selguse huvides väljendada uusi asju uute sõnadega. Sõnadel vaimne, spiritualist, spiritualism, spiritualistlik, spirituaalne on täpselt defineeritud tähendus. Nendele sõnadele uute tähenduste omistamine selleks, et neid kohandada õpetusega vaimudest tähendaks veelgi suurendada põhjusi, mis annavad alust kahtlusteks. Spiritualism on materialismi eitamine; kes usub, et temas on midagi peale mateeria, see on spiritualist. Kuid sellest ei järeldu, et ta usub vaimude olemasolu ja nende suhtlemist nähtava maailmaga. Sõnade vaimne ja spiritualism asemel kasutame sama mõtte väljendamiseks sõnu spirituaalne, spiritist, spiritism ja spiritistlik, mille väline vorm on neile sarnane. Seetõttu on nad täiesti arusaadavad ja sõna spiritualism säilitab oma õige ja täpse tähenduse. Seega me ütleme, et spiritismi doktriini põhialus on suhtlemine materiaalse maailma ja vaimude nähtamatu maailma elanike vahel. Spiritistid on spiritismi poolehoidjad.

Vaimude raamat sisaldab erilise, vaimude õpetuse, mis on seotud üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru. Seepärast võib seda nimetada üldise vaimse filosoofia osaks.

II

On veel üks sõna, millest meil on samuti vaja õigesti aru saada. See kuulub kõlblusõpetuse juurde ja täpselt defineerimata tähenduse tõttu põhjustanud arvukaid vaidlusi. See sõna on hing. Arvamuste lahkuminek hinge olemusest tuleneb erinevast tähendusest, mis sellele sõnale omistatakse. Kui keel oleks täiuslik ja igale mõttele vastaks täpselt mingi sõna, oleksid välistatud paljud vaidlused ning kõik mõistaksid üksteist.

Mõnede inimeste arvates on hing orgaanilise, kehalise elu printsiip, mis ei saa eksisteerida omaette ning kaob koos eluga, järelikult on see puhas materialism. Nad ütlevad, et lõhutud instrumendil, mis ei ole enam võimeline häält tegema, ei ole hinge. Selle arvamuse järgi on hing mõju, mitte põhjus.

Teised usuvad, et hing on intellektiprintsiip, universaalne mõju, millest iga olend ammutab oma osa. Nende arvates eksisteerib kogu universumis üksainus hing, mille osaks on kõik intellektiga olendid nende eluajal; kõik need osad tulevad pärast surma tagasi ühise allika juurde, segunedes tervikuga, nii nagu jõed ja ojad voolavad merre, millest nad alguse on saanud. See arvamus erineb eelmisest selle poolest, et ta tunnistab veel millegi olemasolu peale mateeria ja millegi säilimist pärast surma. See aga tähendaks rohkem või vähem kõige kadumist, sest ilma individuaalsuseta ei tunnetaks me end enam. Selle arusaama kohaselt oleks Jumal universaalne hing ja kõik elav oleks osa jumalikust Olendist. See on veidi muudetud kujul panteism.

Väidetakse ka, et hing on midagi kõlbelist, mateeriast erinevat ja sõltumatut, mis säilitab oma individuaalsuse pärast surma. See on üldlevinud arvamus, sest ühe või teise nime all on mõte sellest olevusest, mis elab pärast surma, levinud kõigi rahvaste juures, olenemata nende tsiviliseerituse astmest ja haridusest. Õpetus, mille kohaselt hing on põhjus ja mitte tagajärg, on spiritualistlik õpetus.

Jättes kõrvale nende vaadete analüüsi ja pidades silmas vaid küsimuse keelelist külge, märkame, et sõna hing kolm tähendust moodustavad kolm erinevat ideed, millest igaüks vajaks omaette sõna. See on kolme tähendusega sõna, mida inimesel tuleb mõista oma vaatepunktist lähtudes. Raskus seisneb keeles, mis sisaldab kolme mõiste väljendamiseks üheainsa sõna. Et segadust likvideerida, tuleks piirata sõna hing tähendust ühega neist kolmest mõistest. Valik ei ole tähtis; kogu küsimus on üksteisemõistmises, pelgalt inimestevahelises asjas. Meile näib loogilisim arvestada selle sõna kõige lihtsama tähendusega ja sellepärast nimetame hingeks mittemateriaalset ja individuaalset olendit, kes elab meis ning elab kauem meie kehast. Isegi kui seda ei eksisteeriks või kui see oleks vaid ettekujutus, oleks meil vaja sõna selle olendi nimetamiseks.

Eraldi sõnade puudumise tõttu kahe ülejäänud tähenduse väljendamiseks nimetame materiaalse, orgaanilise elu printsiipi eluprintsiibiks. Olgu selle päritolu missugune tahes, on see omane kõigile elavatele olevustele taimedest inimeseni. Et võib olla elu ilma mõtlemisvõimeta, siis on eluprintsiip eraldiseisev ning sõltumatu. Mõiste elujõud ei väljendaks sama tähendust. Ühed arvavad, et eluprintsiip on mateeria omadus, mis avaldab mõju siis, kui mateeria on mingis erilises seisukorras; teised – ja see on enamlevinud idee –, et see seisneb mingis erilises, kogu universumit hõlmavas väljas, millest iga olend ammutab ja assimileerib oma eluajal teatava osa, nii nagu me näeme inertseid kehi valgust imavat. See oleks siis mingi elufluidum, mis ei erineks elektrilisest loom-fluidumist, nimetatuna ka magnetfluidumiks, närvifluidumiks vms.

Olgu kuidas on, aga eksisteerib üks fakt, mida ei saa eitada, kuna see on vaatluse tulemus. Ja nimelt, et organitega olendid omavad mingit jõudu, mis sünnitab nähtust, mida nimetame eluks; et materiaalne elu on ühine kõigile organitega olevustele ega sõltu intellektist või mõttest; et intellekt ja mõtlemine on kindlate organitega liikide võimed. Ja lõpuks, et üks organitega liikidest, mis on varustatud intellekti ja mõtlemisega, nimelt inimene, omab erilise kõlbelise tunde, mis tõstab ta kõrgemale kõikidest teistest.

On arusaadav, et sõna hing ei sobi kokku materialismi ega panteismiga. Spiritualist mõistab täiesti hinge ükskõik millises tähenduses ilma, et see teeks kahju tema arusaamisele mittemateriaalsest individualiteediga olevusest, kellele ta annab teise nime. See sõna ei väljenda seega mingit absoluutset arvamust, see on nagu muutliku loomuga inimene, keda igaüks mõistku vastavalt oma arusaamisele ilma, et see peaks tekitama vaidlusi.

Segaduse kõrvaldamiseks (isegi kui kasutada sõna hing kõigis kolmes tähenduses) tuleks juurde lisada mingi teine sõna, mis selgitaks seisukohta, mille alusel mingit asja vaadeldakse või missuguses tähenduses sõna kasutatakse. See oleks siis üldine sõna, mis väljendaks koos materiaalse eluprintsiibiga veel intellektuaalse ja kõlbelise elu printsiipe ning mille tähendused erineksid lisanditest olenevalt nii, nagu näiteks gaasid erinevad üksteisest sõna osa poolest: hüdrogeen, oksügeen, nitrogeen jne.

Oleks vist kõige parem öelda eluhing, väljendamaks materiaalse elu printsiipi; intellektuaalne hing väljendamaks intellektiprintsiipi; vaimne hing väljendamaks meie individuaalsuse põhimõtet pärast meie surma. Nagu näha, on kõik vaid sõna küsimus, kuid see on üksteise mõistmiseks väga tähtis. Sellest vaatepunktist on eluhing omane kõigile organeid omavatele olevustele (taimedele, loomadele ja inimestele); intellektuaalne hing loomadele ja inimestele ning vaimne hing ainult inimesele.

Me uskusime selles küsimuses selguse olevat vajaliku seda enam, et spiritismi õpetus eeldab mingi mateeriast sõltumatu ja kehast kauem elava olendi eksisteerimist meis. Kuna me kasutame selles teoses sageli sõna hing, siis oli tähtis selgeks teha tähendus, mida me sellele omistame, et ei oleks valestimõistmist.

Nüüd jõuame ettevalmistava sissejuhatuse peamise osa juurde.

III

Nagu iga uus asi, omab spiritismi õpetus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Proovime vastata viimaste mõnele vastuväitele, pannes proovile motiivide väärtuse, millele nad toetuvad. Siiski ei ole me nii jultunud, et loodaksime kõiki veenda, sest paljud usuvad, et valgus paistab vaid neile. Pöördume heatahtlike, eelarvamusteta inimeste poole, kes kõigi kiuste on muutumatu arusaamisega, kuid igatsevad siiralt õpetust. Tõestame neile, et spiritismi õpetuse vastaste suur hulk tuleneb mittetäieliku vaatluse ning liiga kiire ja mõtlematu otsustamise tagajärgedest.

Meenutagem kõigepealt lühidalt kasvavat nähtuste hulka, millest tuleneb see õpetus.

Esimene tähelepandud fakt oli paljude asjade liikumine. Seda nimetati tavaliselt pöörlevateks laudadeks või laudade tantsuks. Näib, et seda nähtust märgati kõigepealt Ameerikas. Õigemini, see ilmnes üha enam igas piirkonnas, sest ajalugu tõendab, et see leidis aset juba iidsel ajal ja ilmnes imelikes olukordades, ilma nähtava põhjuseta tekkinud ebatavalises müras ja koputustes. Sealt levis see kiiresti üle kogu Euroopa ja muu maailma. Algul võeti seda vastu suure umbusuga, kuid paljud eksperimendid kaotasid peatselt kahtlused selle nähtuse tõelisuse suhtes.

Juhul, kui see nähtus piirduks materiaalsete objektide liikumisega, võiks seda selgitada puhtfüüsikaliste põhjustega. Oleme veel liiga rumalad, et tunda looduse varjatud mõjusid või ka meile juba tuntud nähtuste eriomadusi. Meie igapäevane elekter sisaldab, muide, hulgaliselt omadusi, mis on olemas ka inimesel ning näib olevat ettemääratud, et see muutub teadusele uueks valguseks. Ei ole järelikult võimatu, et elekter, teatavas olukorras muudetuna (või ka mõni muu tundmatu tegur), võiks olla nende liikumiste põhjustaja. Paljude inimeste koosviibimine, mis näib tugevdavat teovõimet, justkui toetaks teooriat, mille kohaselt inimeste hulka vaadeldakse kui suurt hulka magneteid, mille potentsiaal oleks proportsioonis elementide arvuga.

Ringliikumine ei ole midagi erakordset, sest seda on kõikjal looduses. Kõik tähed ringlevad, selles tahetakse näha universumi üldise liikumisvormi vähemat koopiat ehk täpsemalt öeldes, mingisugune tundmatu faktor võis mõjutada neid väikesi objekte teatud tingimustel energiaga, mis võis olla sarnane maailmu tõukavale energiale.

Aga see liikumine ei olnud alati ringikujuline; tihti oli see ebakorrapärane ja täiesti ebaregulaarne; objekt allus vapustustele, ümberpaiskamistele ja vedamisele mistahes suunas kõigi staatikaseaduste vastaselt, tõusis põrandalt ning teda hoiti millegi poolt õhus. Neis faktides ei ole midagi, mida ei saaks selgitada nähtamatute füüsiliste tegurite mõjuga. Kas me ei näe, et elekter purustab ehitisi, juurib puid kauge maa tagant, muudab ja liigutab raskeid kehi?

Veider müra ja praksatused – juhul kui tunnistatakse, et see ei olnud puuriida ümberkukkumine või mingi muu juhusliku faktori põhjustatud heli – võiks ju olla põhjustatud mingi tundmatu välja tihenduse poolt. Kas ei põhjusta siis elekter kõige suuremat müra?

Kuni siiani, nagu näha, võiks kõike selgitada üksnes füsioloogiliste ja füüsikaliste põhjustega. Eemaldumata sellistest ideedest, oli siin aines tõsisteks uuringuteks, mis väärinuks teadlaste tähelepanu. Miks seda ei toimunud? Peab kibedusega ütlema: see tuleneb põhjustest, mis koos tuhandete samalaadsete faktidega tõendavad inimvaimu kergemeelsust. Esimeste eksperimentide juures kasutatud objektide lihtlabasus aitas sellele ükskõiksusele võib-olla kaasa. Kui suur mõju oli sageli mõnel sõnal kõige tähtsamatele asjadele! Arvestamata, et liikumine võiks olla seoses mistahes objektiga, jätkati edasisi katseid laudadega sellepärast, et mööbel on kõige käepärasem ja ollakse harjutud istuma laua või mingi muu mööblitüki ümber. Üleolevad inimesed on mõnikord nii lapsikud, et ei oleks sugugi võimatu, kui mõned väljapaistvad vaimud peaksid ebaväärikaks tegeleda sellega, mida üldiselt nimetatakse laudade tantsuks. On võimalik, et Galvani poolt märgatud nähtust on harimatud inimesed pidanud veidraks ja halvakski seda võlukepiga võrreldes. Tõesti, kes teadlastest ei arvaks, et alandab end maailma silmis, kui hakkab tegelema konnatantsu uurimisega?

Siiski leppisid mõned inimesed tagasihoidlikult sellega, et loodus ei ole veel võib-olla öelnud oma viimast sõna ning tahtsid rohkemat näha, et vähendada oma südametunnistuse koormat. Kuid selgus, et nähtus ei vasta alati igaühe lootustele ja et see ei toimunud täpselt nende tahte järgi ning ei olnud vastavuses nende katsetamisviisidega, siis olid järeldused eitavad. Nende otsuse kiuste ei lakanud laudade pöörlemine sugugi ja me võime korrata Galilei sõnu: nad liiguvad siiski! Me ütleme veel: need faktid on kogutud niisugusel viisil, et nad juba täna näitavad oma õigsust ja kogu küsimus seisneb selles, et ei suudeta leida endile mingisugust mõistlikku selgitust.

Kas võib eitada mingi nähtuse reaalsust põhjusel, et see ei toimunud alati vaatleja tahte ja nõudmise kohaselt? Kas elektrilised ja keemilised nähtused ei toimu olenevalt erinevatest tingimustest? Kas on teada, et nad väljaspool meile tuntud tingimusi aset ei leia? Kuna see nähtus ei toimu siis, kui see eksperimentaatori arvates peaks toimuma ega allu seadustele, millele alluvad senituntud nähtused, siis ei saa jätta arvestamata, et uute nähtuste puhul võivad ja peavad esinema ka uued seadused. Et ära tunda neid seadusi, tuleb uurida tingimusi, mille puhul need faktid aset leiavad ning seda, kas ei või need toimuda mõnel teisel viisil; jälgida hoolikalt ja visalt, tihti pikema aja vältel.

Aga mõned inimesed väidavad vastu, et sageli on selle taga selge kelmus. Küsime esmalt, kas nad on kindlad, et see kõik on kelmus; kas nad ei ole kelmust esile toonud selleks, et nii varjata seda, mida ei olda võimeline selgitama? Nõnda on maailm pidanud osavaks petturiks nii mõndagi tarka füüsikut, kes tegi oma katseid. Isegi kui nõustuda, et pettust mõnikord oli, kas see on juba põhjus tõsiasja eitamiseks? Kas peaksime eitama füüsikat, kuna mõned petturid nimetasid end füüsikuks? Alati tuleb arvesse võtta inimese iseloomu ja seda huvi, mis tal võiks petmiseks olla. Kas see võiks olla vaid nali? End võidakse ju mõnda aega lõbustada, kuid kauakestev nali oleks tüütu nii petisele endale kui ka petetule. See maailma igas ääres arenev pettus või nali, millega tegelevad tõsised, väärikad ja haritud inimesed, oleks küll sama eriline kui nähtus ise.

IV

Juhul, kui nähtused, millest oleme huvitatud, piirduksid vaid asjade liikumisega, jääksid nad, nagu juba ütlesime, füüsikateaduse valda. Kuid seda ei ole juhtunud. Oli ettemääratud, et nad juhivad meid imelike faktide juurde. Oma teadmiste abil tõdesime, et asjale antud tõuge ei ole puhtmehaaniline mõju, pime jõud. Liikumisse on silmnähtavalt segatud ilmne intelligentne põhjus. Momendist, kui see tee avanes, omati järsku täiesti uut vaatlusala. Tõusis loor, mis varjas meie eest paljusid saladusi. Kas tõesti eksisteerib mingi intelligentne võim? Vaat’ milles on küsimus! Juhul kui niisugune võim eksisteerib, mis see siis on? Missugune on selle olemus? Kust on see pärit? Kas see on üleinimlik? Need on küsimused, mis tulenevad sellest, kas on olemas mingi intelligentne võim.

Esimesed intelligentsed avaldused toimusid laudade abil, mis pöörlesid ja koputasid mingi arv kordi oma jala abil ja mis nagu vastasid jah või ei, vastavalt kokkuleppele esitatud küsimustele. Kuni siiamaani ei saa skeptikuid miski täielikult veenda, sest võidakse oletada mingit juhuslikku mõju. Hiljem saadi pikki vastuseid kirjatähtedega kirjutatuna. Mööbel tegi erineva arvu koputusi, mis olid arvuliselt seotud tähestiku iga tähega. Nii formeeriti sõnad ja fraasid küsimuste vastusteks. Vastuste täpsus ja nende seos küsimustega oli hämmastav. Küsimusele selle saladusliku olendi kohta, kes nii vastas, teatati, et ta on vaim või kaitsevaim. Ta ütles enda nime ja andis ka rohkem informatsiooni oma isiku kohta. See asjaolu on väga tähtis. Ükski ei tulnud mõttele, et vaimud ise andsid nähtusele selgituse, nähtus ise selgitas end. Täppisteaduste puhul püstitatakse sageli hüpoteese, et oleks mida tõestada; antud juhtum ei ole üks nendest.

Selline kirjavahetuse viis oli pikaajaline ja ebasobiv. Vaim – see fakt väärib märkimist – näitas kätte teise võimaluse. Üks neist nähtamatuist olenditest andis nõu kinnitada pliiats korvikese või mingi muu eseme külge. Seda korvi, asetatuna paberilehele, liigutatakse sama saladusliku jõu poolt, mis paneb liikuma lauad. Kuid lihtsa korrapärase liikumise asemel kirjutab pliiats iseenesest tähti, mis moodustavad sõnu, fraase ja paljude lehekülgede pikkusi kõnesid kõige kõrgematest filosoofia, kõlbluse, metafüüsika, psühholoogia jm probleemidest ja nii kiiresti, nagu kirjutataks käega.

See nõuanne anti samal ajal Ameerikas, Prantsusmaal ja paljudes teistes maades. Toon ära sõnad, millega see oli antud Pariisis 10. juunil 1863. aastal ühele innukamale õpetuse poolehoidjale, kes juba 1849. aastast saadik tegeles vaimude väljakutsumisega: “Tooge kõrvaltoast korvike, kinnitage selle külge pliiats, asetage need paberile ja korvikese äärele pange oma sõrmed.” Mõne hetke möödudes hakkas korvike liikuma ja pliiats kirjutas väga loetavalt järgmise fraasi: “Ma keelan teil teatada kellelegi, mis ma praegu ütlesin; järgmisel korral, kui ma kirjutan, teatan ma rohkem.”

Kuna ese, mille külge kinnitatakse pliiats, on vaid vahend, siis on selle olemus või vorm täiesti tähtsusetu; on mõeldud kõige mugavamale asendile ja paljud inimesed kasutavad selleks otstarbeks lauakest.

Korvike või lauake võib olla liigutatav vaid nende isikute mõju all, kellel on eriline võime ja keda nimetatakse meediumideks; see on võime olla vahendajaks vaimude ja inimeste vahel. Tingimused selle võime omamiseks sõltuvad nii kõlbelistest kui füüsikalistest põhjustest, mis ei ole veel hästi tuntud. On noori ja vanu, mees- ja naismeediume intellekti eri tasemega. See võime suureneb harjutamisega.

Hiljem leiti, et korv või lauake on vaid käe abivahendid ja et meedium, võtnud pliiatsi kätte, kirjutas tahtmatult, otsekui mingi impulsi mõjul. Selle vahendi kasutamisega läks kirjavahetus kiiremaks, lihtsamaks ja täielikumaks. See on tänapäeval kõige enam levinud meetod, seda enam, et niisuguse võimega inimesi on palju ning neid on iga päevaga rohkem. Hiljem kogeti, et see võime esineb ka muul kujul ning et teateid võib saada kõne, kuulmise, nägemise, kompamise jms läbi, ka vaimude endi kirjutamise kaudu, s.t ilma meediumi käe ja pliiatsi abita.

Pärast selleni jõudmist jäi uurida veel ühte tähtsat küsimust, nimelt meediumi osa vastuste juures ning seda osa, mis neil on mehaaniliselt ja moraalselt.

Kaks põhilist asjaolu, mida peaksime tähelepanelikult vaatlema, võivad küsimuse lahendada. Esimene on see viis, kuidas korv meediumi mõju all liigub, olles kokkupuutes vaid tema sõrmedega, mida ta hoiab selle äärel. Katsetamine tõestab mistahes suunamise võimatust. See võimatus saab kohe selgeks, kui kaks või kolm isikut asetavad oma käed korvile. Oleks vaja tõesti erakordset liigutuste kooskõla ja täielikku mõtete ühtsust selleks, et need inimesed võiksid anda ühesuguse vastuse esitatud küsimusele. Teine tõsiasi, mis ei ole mitte vähem imelik ja suurendab veelgi kimbatust, on täielik käekirja muutus vastavalt väljendunud vaimule. Iga kord, kui sama vaim uuesti tuleb, ilmneb koos sellega ka sama käekiri. Meediumid peaksid harjutama käekirja muutmist kümnetes variantides ja hästi meeles pidama, missugune käekiri millisele vaimule vastab.

Teine asjaolu tuleneb vastuste iseloomust. Kõige sagedamini, eriti abstraktsete või teaduslike teemade puhul, on vastused silmnähtavalt kõrgemal meie teadmiste tasemest, ületades tihti meediumi intellekti piiri. Meediumil ei ole tavaliselt aimugi, mida ta mõju all olles kirjutab. Sageli ei kuule ta küsimust või ei saa sellest aru, kuna see võib olla ette pandud talle tundmatus keeles, või olla isegi tema mõistusele arusaamatu, kuid vastuse annab ta samas keeles. Lõpuks juhtub ka seda, et korv kirjutab iseenesest, liikudes ilma eelneva küsimuseta ja kirjutades mistahes täiesti kõrvalistest asjadest.

Mõnel juhul on need vastused nii targad, sügavad ja tabavad ning annavad tunnistust nii kõrgetest kaunitest mõtetest, et nad ei või tulla mujalt kui mingilt ülimalt kõrgelt intellektilt, mida iseloomustab puhtaim moraal. Teisel juhul on nad nii mõtlematud, nii kergemeelsed ja labased, et mõistus keeldub uskumast, et nad võiksid tulla samast allikast. See avaldusviiside mitmekesisus on selgitatav vaid ennast väljendanud intellektide erinevusega. Kas need intellektid kuuluvad inimkonna hulka või asuvad nad sellest väljaspool? Sellele küsimusele leidub täielik ja selge vastus selles teoses, nii nagu selle on andnud vaimud ise.

On olemas selged mõjud, mis ilmnevad väljaspool meie harjumuslikku vaatevälja. Need ei toimi saladuslikult ega ka mitte heledas päikesevalguses; neid võib kogeda iga inimene; nad ei ole mõne üksikisiku privileeg, vaid tuhanded tunnevad neid iga päev oma tahte kohaselt. Neil mõjudel on tingimata mingi põhjus ja kuna nad näitavad mingi intellekti ja tahte tegevust, siis seisavad nad väljaspool puhtfüüsikalist sfääri.

Selle teema kohta on esitatud mitmeid teooriaid: me võtame nad varsti vaatluse alla ja näeme, kas nad selgitavad kõiki fakte. Seni nõustuge inimestest erinevate olendite olemasoluga, sest see on tõde, milleni meid on viinud vaimude avaldused ja vaadakem, mida nad meile ütlevad.

VI

Olendid nimetavad end meiega suheldes vaimudeks või kaitsevaimudeks, nagu me juba ütlesime, ja teatavad, et nad, vähemalt mõned neist, erinevad Maa peal elavatest inimestest. Nad moodustavad vaimse maailma, nii nagu meie oma maapealse elu jooksul moodustame kehalise maailma.

Et oleks kergem vastata mõnedele vastuväidetele, võtame lühidalt kokku doktriini tähtsamad punktid, nii nagu nad meile on õpetanud.

“Jumal on igavene, muutumatu, mittemateriaalne, ainulaadne, kõikvõimas, ülimalt õiglane ja hea.”

“Ta lõi universumi, mis hõlmab kõik hingelised ja hingetud, materiaalsed ja mittemateriaalsed olendid.”

“Materiaalsed olendid moodustavad nähtava ehk kehalise maailma ja mittemateriaalsed nähtamatu ehk vaimse, s.t vaimude maailma.”

“Vaimne maailm on normaalne maailm; lihtne, igavene, edasieksisteeriv ja kõike üleelav.”

“Kehaline maailm on vaid kõrvaline; see võib lõppeda, eksisteerida või mitte kunagi eksisteerida ilma, et vaimse maailma olemus muutuks.”

“Vaimud mähivad end mõneks ajaks mateeriasse, mille häving surma läbi nad sellest vabastab.”

“Erinevat liiki kehaliste olendite seast määras Jumal inimliigi vaimude kehastumise tarbeks teatava arengutaseme saavutamiseks; see omab inimlikku kõlblust ja asub intellekti poolest teistest liikidest kõrgemal.”

“Hing on kehastunud vaim, kelle elukoht on keha.”

“Inimeses on kolm osa: 1. keha või materiaalne olevus analoogiliselt loomadega ja hingestatud sama eluprintsiibiga; 2. hing või mittemateriaalne olend, kehastunud vaim; 3. side, mis seob vaimu kehaga, vahepealne printsiip mateeria ja vaimu vahel.”

“Inimesel on kaks loomust: üks, mis tuleneb kehast, mis on samasugune nagu loomadel, kelle instinktid tal on; teine hingest, mis on samasugune nagu vaim.”

“Side ehk vaimukate, mis hoiab vaimu kehas, koosneb otsekui kahest mateeriast. Surm on vähempeene katte häving. Vaim säilitab teise, mis on tema eeterlik keha ja mida me selle tavalises olekus ei näe, kuid mis võib muutuda nähtavaks, isegi kombatavaks, nagu see juhtub nähtuste puhul, mida me nimetame ilmutusteks.

“Vaim ei ole abstraktne, määramata olend, keda võib tunnustada vaid teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda mõnikord võib tajuda nägemise, kuulmise või kompimise abil.”

“Vaimud jagunevad eri liikidesse ega ole võrdsed võimete, intellekti, tarkuse ega kõlbluse astme poolest. Kõrgemasse liiki kuuluvad kõrgemad vaimud, kes paistavad teiste seast välja oma täiuslikkuse, teadmiste, Jumalale lähedusega, tunnete puhtuse ja armastusega hea vastu: need on inglid või puhtad vaimud. Muud liigid jäävad sellest täiuslikkusest palju kaugemale; alamal tasemel asuvad vaimud kalduvad paljude meie kirgede poole: viha, kadedus, kiivus, uhkus jt. Halb pakub neile lõbu. Mõned vaimud ei ole väga head ega väga halvad; nad on pigem korratud ja piiratud kui õelad ning nad paistavad silma koerustükkide ja ebaloogilise käitumisega: need on lõbuhimulised ja kergemeelsed vaimud.”

“Vaimud ei ole igavesti samasuguses olukorras. Kõik nad arenevad, liikudes vaimse taseme redeli pulgalt pulgale. See areng toimub kehastumiste kaudu, mis on kohustuslikud ühtedele karistusena, teiste jaoks aga sisaldavad ülesandeid. Kehaline elu on katse, mida nad peavad palju kordi läbi tegema, kuni nad kord saavutavad absoluutse täiuslikkuse; nad on nagu lahus, millest kehastumise tulemusena eraldub üha rohkem puhast ainet.”

“Lahkunud kehast, läheb hing vaimude maailma, kust ta tuli ja lühema või pikema aja järel, mille vältel ta elab rändava vaimuna, alustab jälle uut kehalist elu”2

“Vaimul tuleb läbida palju kehastumisi, järelikult oleme elanud kehaliselt juba palju kordi ning me saame veel palju kordi kehastuma enam või vähem täiuslikus maailmas, kas Maa peal või teistel planeetidel.”

“Vaimu taaskehastumine toimub alati inimkujul; oleks ekslik arvata, et hing või vaim võib kehastuda loomana.”

“Mitmed kehalised elud viivad vaimu alati edasi, mitte kunagi tagasi; aga arengu kiirus oleneb meie endi edasipüüdlikkusest.”

“Hinge omadused on kehastunud vaimu omadused, s.t vooruslik inimene on kehastunud hea vaim ja tige, salakaval inimene on kehastunud madal vaim.”

“Hingel on individuaalsus juba enne kehasse asumist ning ta säilitab selle ka pärast kehast lahkumist.”

“Vaimude maailmas kohtub hing kõigiga, keda ta kunagi Maa peal on tundnud, kogu ta elu ilmub temale piltidena, mille abil talle meenub kõik hea ja halb, mida ta on teinud.”

“Kehastunud vaimud elavad universumi paljudel planeetidel, kehastumata ehk rändavad vaimud asustavad mittemillegagi piiratud valdkondi; nad on nii ruumis kui ka meie kõrval, nad näevad ja puudutavad meid igal hetkel; nad moodustavad nähtamatu elu, mis pulbitseb kõikjal meie ümber.”

“Vaimudel on füüsikalisele maakerale lõpmatu kõlbeline mõju; nad tegutsevad nii mateeria kui ka mõtte abil, nad on üks loodusnähtuste suure hulga eespool mainitud, selgitamata või vaevalt selgitatud ning vaid spiritismi poolt mõistuspäraselt tõlgitsetud mõjude algpõhjusi.”

“Läbikäimine vaimude ja inimeste vahel on pidev, head vaimud manitsevad meid headusele, julgustavad meid elu katsumustes ja aitavad meil taluda loobumist; halvad tõukavad meid halvale, nad rõõmustavad, nähes meid langemas ja nendega sarnaseks muutumas.”

“Vaimude inimestega suhtlemise viisid on kas varjatud või nähtavad. Ühed tegutsevad hea ja kurja mõju abil, mis tuleb meile vaimudelt; sageli juhtub, et meil tuleb oma tarkusega vahet teha halva ja hea inspiratsiooni vahel. Selle tegevuse hulka kuulub ka nende seos meediumidega kirjutamise, nägemise ning teiste omaduste läbi. Viimased on nende tööriistad.”

“Vaimud avaldavad end kas vabal tahtel või väljakutse peale. Võidakse välja kutsuda igasuguseid vaime; kõige tagasihoidlikumate isikute vaimudest kuni kõige haritumateni, olenemata sellest, millisel ajajärgul nad Maal elasid. Võib välja kutsuda sugulaste, sõprade või vaenlaste vaime, nendega kontakti saada kirjutamise või kõne abil, nendega nõu pidada, neilt teateid saada nende hauataguse seisukorra kohta, nende mõtetest meie kohta ja ka teadmistest, mida neil on lubatud meile edasi anda.”

“Vaime tiivustab neid välja kutsunud grupi inimeste kõlbeline iseloom; kõrgemad vaimud tunnevad rõõmu tõsistest koosistumistest, kus valitsevad armastus, headus ning siiras soov õpetuse ja meeleparanduse järele. Nende juuresolek peletab eemale alamaid vaime; need omakorda leiavad endale vaba juurdepääsu ja tegutsemisvõimalused kergemeelsete ning uudishimust õhutatud isikute juures ning kõikjal, kus valitsevad madalad instinktid. Heade nõuannete ja kasulike õpetuste asemel ei ole meil neilt oodata midagi peale tühiste asjade, valede, labaste mõtete või ninapidivedamise; tihti esinevad nad tuntud nimede all, et meid siis kergemini eksitusse viia.”

“On väga lihtne vahet teha hea ja halva vaimu vahel: kõrgema vaimu kõne on alati väärikas, üllas, kantud kõrgeimast moraalist ning vaba madalast kirest; nende nõuannetest õhkub puhast tarkust ja nad püüdlevad alati meie täiustamise, inimsoo paremaks muutmise poole.

“Madalamate vaimude kõne on seevastu järjekindluseta, tihti labane ning isegi jõhker; nad räägivad mõnikord millestki heast ja õigest, enamal juhul aga puistavad valesid ja mõttetusi, mis tulenevad kas nende salakavalusest või harimatusest. Nad naeravad küsijate kergeusklikkuse üle, tundes lõbu nende naiivsusest, meelitavad tühisust ja toidavad igatsust valelootuste järele. Kokkuvõttes võib tõsine suhtlemine toimuda vaid tõsise loomuga ringides, kus valitseb mõtete püüdlus hea poole.”

“Kõrgemate vaimude moraal on üldiselt sama, mis Kristusel, nii nagu see on väljendatud evangeeliumis: tee teistele seda, mida sa tahad, et tehtaks sinule endale, s.o tee alati head ja mitte kunagi halba. Igaüks võib leida sellest põhimõttest käitumisjuhise kõigi elus ettetulevate juhtumite jaoks.”

“Vaimud õpetavad, et egoism, upsakus ja himurus on kired, mis lähendavad meid loomalikkusele, tehes meid mateeria orjaks; inimene, kes end juba Maa peal vabastab mateeria köidikuist, heites endalt maise tühisuse ja armastades oma ligimest, läheneb oma loomuselt vaimule. Igaüks meist peab olema valmis oma võimetele vastavalt kaitsma nõrgemaid, sest see, kes kasutab oma jõudu ja võimeid endasarnaste allasurumiseks, rikub Jumalikku seadust. Nad õpetavad, et vaimude maailmas, kus miski ei saa jääda varjule, paljastatakse silmakirjalikkust koos teiste pahedega. Nad õpetavad, et pahed on meile karistus ning et vaimude kõrgus või madalus tingib rõõme ja muresid, mis on meile Maa peal tundmatud.”

“Aga nad ütlevad ka meile, et ei ole parandamatuid eksitusi. Igasugune viga kustutatakse vastava karistuse kandmisega. Inimene leiab selleks võimalusi oma paljude elude jooksul, mis võimaldavad tal arengus edasi minna oma soovi ja püüdmise järgi, kuni viimse piirikivini – täiuslikkuseni.”

See oli kokkuvõte spiritismiõpetusest nii, nagu see oli meile antud kõrgete vaimude poolt. Vaatleme nüüd ka vastuväiteid, mis sellele tavaliselt esitatakse.

VII

Paljudes inimestes tekitab teadlaste vastuseis mingile väitele negatiivse suhtumise selle väite suhtes. Meie ei kuulu nende hulka, kes vihaselt arvustavad teadlasi, sest me ei taha, et võidaks öelda, nagu annaksime neile löögi selja tagant; vastupidi, peame neist lugu ning arvame, et meile oleks suureks auks istuda nende ringis, aga nende seisukoht ei võimalda seda.

Siis, kui teadlased uurivad faktimaterjali, mille tagajärjel ilmnevad peamised probleemid, on teretulnud iga oletus. Igaüks püüab aga kangekaelselt oma vaadet peale suruda, tahtes seda ilmtingimata näha ainuõigena teiste vaadete hulgas. Kas me ei näe iga päev propageeritavat kõige ebasobivamaid arvamusi ning esile kergitatavat kõige mõttetumaid eksitusi, et need saaksid siis kiidetud kui suured tõed.

Faktid, mis meie arusaamise järgi on tõe kriteerium, on vaieldamatu argument. Kuid sel juhul, kui faktid on puudulikud, on kahtlemine kõige targem seisukohavõtt.

Teadlaste arvamusi juba hästituntud asjade kohta võib usaldada, sest nad teavad rohkem kui tavainimene; kui aga juttu tuleb uutest põhimõtetest ning tundmatutest nähtustest, siis on nende seisukoht alati üksnes hüpoteetiline, kuna teadlased ei ole eelarvamustest vähem mõjutatud kui teised inimesed. Teadlastel on rohkemgi eelarvamusi kui muudel inimestel, sest nad kalduvad süvenema vaid oma kitsasse erialasse: matemaatik näeb tõestusest vaid algebralist võrrandit, keemik omistab tähtsust vaid elementidele jms. Iga inimene, kes pühendub mingile teadusharule, seob sellega kõik oma mõtted; väljaspool oma eriala kaotab ta sageli tasakaalu, kuna püüab kõike käsitleda samade meetodite abil. See nähtus on inimliku jõuetuse tunnus. Kui konsulteeriksin näiteks keemikuga analüüsi küsimustes, füüsikuga elektrilise jõu probleemides ja mehaanikauurijaga liikumapaneva jõu asjus, peaksin omaks võtma nende seisukoha küsimuse suhtes, mis oleks sama ebakompetentne nagu näiteks arhitekti arvamus muusika suhtes.

Harilikud teadused põhinevad mateeria eriomadustel, millega on võimalik tahte kohaselt eksperimenteerida. Spiritistlikud nähtused põhinevad aga intelligentsete olendite tegevusel, kellel on vaba tahe ning kes igal ajal demonstreerivad meile endi sõltumatust meie tujudest.

Vaatlusi ei saa seega teha ühesugusel viisil. Need vajavad erilisi tingimusi ning teistsugust suhtumist. Oleks täiesti teostamatu püüda allutada neid meie tavalistele uurimismeetoditele. Järelikult on täppisteadused, nagu kogu meie teadus, spritistlike nähtuste suhtes ebakompetentsed. Neid ei seo miski ning teadlaste otsusel neid nähtusi pooldada või mitte pooldada ei oleks mingit kaalu. Spiritism eksisteerib tänu inimeste veendumusele ja seda veendumust võivad omada nii haritud kui ka lihtsad inimesed. Selle küsimuse üleandmine teadusele võrduks samaga, kui lasta füüsikute kokkutulekul lahendada hinge olemasolu probleemi. Spiritism püsib kahel tõsiasjal: hinge olemasolul ning selle edasieksisteerimisel pärast surma.

Oleks ebaloogiline arvata, et keegi on ilmtingimata hea psühholoog, kuna ta võib-olla on hea matemaatik või arst. Otsides hinge, lahkab arst keha ning hinge mingite närvide või muu nähtava kujul mitte leides teeb järelduse, et hinge ei eksisteeri. Ta lähtub oma materiaalsest piiratud vaatepunktist. Kas võib siis tema arvamus erineda üldisest seisukohast? Kindlasti mitte. Seega näeme, et spiritism ei kuulu ainelise teaduse kompetentsi.

Kui spiritismi tõed labastataks, leiaksid nad peagi üldist vastuvõttu aja vältel, mis ei oleks mitte liialt pikk, arvestades nende tõdede levimise kiirust. Juhtuks see, mis on seni juhtunud kõigi uute ideedega, mis olid algul tõkestatud, siis aga võeti ilmsete tõendite mõjul ja olukordade sunnil haritlaste poolt vastu. Inimesed, kes nende ideedega lagedale tulid, lahutatakse nendest ideedest, sundides neid tegelema muude probleemidega. Samal ajal, küsimust põhjalikult uurimata, kuulutatakse välja risti vastupidine seisukoht ning pilgatakse igaühte, kelle arvamus sellest erineb, unustades, et see on juhtunud paljude leiutistega, mis on praegu inimese poolt vägagi tunnustatud. Igatsetakse näha oma nime haritlaste hulgast esile tõstetuna seoses uue ideega ning kirjutatuna Teaduste Akadeemia liikmeraamatusse. Akadeemia, mille Franklin oma 1752. aastal ilmunud memuaarides välja naeris. Need isandad on näidanud, et nad ei ole väärt olema teadmiste vahendajaks teadlaste ja rahva vahel. Nad sobiksid vaid nende akadeemikute vahendajaks, kes jätsid Prantsusmaa ilma kasust, mida ta oleks võinud saada varasemast üleminekust aurulaevadele, kuulutades Fultoni aurumasinad mitterealiseeritavaks unistuseks. Ometi olid nad neis küsimustes kompetentsed. Kui akadeemiatel, millesse on koondunud maakera haritlaskonna koorekiht, ei olnud pakkuda midagi peale sarkasmi ja lugupidamatuse ideede suhtes, mis paari aasta pärast tegid revolutsiooni teaduses, keskkonnas ja tööstuses, miks siis loota, et nende tavalisele tegevusele täiesti võõras nähtus leiab rohkem poolehoidu?

Sellised eksitused on kahetsusväärsed ja varjutavad nende inimeste võimalikke teeneid muudel aladel. Kas on vaja ametlikku diplomit selleks, et omada loomupärast tarkust? Kas väljaspool teaduslikke asutusi on ainult hullumeelsed ja puupead? Vaadake hoolega, kas spiritismi poolehoidjate hulgas on vaid hariduseta inimesed, kes end sellele pühendades on lasknud end petta naiivsetest ideedest? Spiritismi poolehoidjate iseloom ja haridus võimaldavad meil öelda, et kus nemad juba midagi tõsist leiavad, seal ka tõesti midagi tõelist on.

Kordame veel: juhul kui faktid, millega tegeleme, kujutaksid endast vaid puhtmehaanilist kehade liikumist, leiaks nende nähtuste füüsikaliste põhjuste uurimine aset teaduse raames, aga kuna need nähtused toimuvad inimkonnale seni tundmatute seaduste järgi, mille suhtes materiaalne teadus ei ole asjatundlik, siis ei ole need nähtused seletatavad mehaaniliste jõudude mõjuga. Kui ilmneb täiesti uus fakt, mis ei sobi meile tuntud teadmiste süsteemi, peab teadlane pärast selle uurimist siiski kinnitama, et tegemist on täiesti uue nähtusega, mida olemasolevate teadmiste alusel on võimatu uurida.

Inimene, kes usub olevat enda mõistuse eksimatu, on eksimisele väga lähedal. Ka need, kes on omandanud kõige vääramad ideed, toetuvad oma mõistusele ning just seepärast heidavad kõrvale kõik, mis tundub neile võimatuna. Igaüks, kes on kõige imetlusväärsemad ideed endalt ära heitnud, pöördub ometi nende juurde kord tagasi. Seega näeme, et nn mõistlikkus ei ole sageli muud kui maskeeritud uhkus. Kes peab end ilmeksimatuks, see tahab end võrdsustada Jumalaga. Me pöördume nende isikute poole, kes ei kahtle selles, mida nad näevad ega usu, et Jumal on pööranud neile juba viimase lehekülje oma raamatust.

VIII

Me ütleme, et niisuguse õpetuse uurimine nagu seda on spiritism, mis juhib meid uute ja suurejooneliste probleemideni, võib tuua kasu vaid tõsistele, ilma eelarvamusteta inimestele, keda juhib kindel ja siiras soov mingi tagajärjeni jõuda. Meil ei tarvitse mainida inimesi, kes juba ette otsustavad, asja ennast nägemata; kes uurivad ilma meetodita, püsivuseta, vajaliku läbimõtlemiseta. Nendele omadustele tuleb pöörata suurt tähelepanu. Vastasel juhul, olles hävitanud oma reputatsiooni, muretsetakse kõige enam mingi asja veidra ning kõige usutavama külje leidmise üle. See kehtib nende inimeste suhtes, kelle haridus, iseloom ja veendumused õigustavad kõikide austust ning kes armastavad oma õilsate tunnetega uhkeldada. Isikud, kes ei pea neid fakte oma tähelepanu vääriliseks, kaitsku oma seisukohti. Kellelegi ei tule mõttessegi nende seisukohti alla suruda, kuid nemad omakorda austagu teiste arvamust.

Tõsine uurimine on seotud tõsiste vaatlustega. Pole sugugi imestamist väärt, et küllalt tähtsatele asjadele ei saada tarka vastust, kui küsimused on esitatud valimatult ning järsult, hulga mõttetute küsimuste hulgas. Mõned probleemid on komplekssed ja vajavad parema selgitamise huvides ettevalmistavaid või suunavaid küsimusi. Kes tahab hankida mingeid teadmisi, peab seda tegema metoodilise uurimistöö abil, alates algusest ning jõudes samm-sammult idee lahtimõtestamiseni. Ei saavutata paljut, pöördudes teadja poole küsimusega probleemi kohta, millega varem pole üldse kokku puututud ega sellest mitte sõnagi kuuldud. Kas sellisel juhul võiks saada rahuldava vastuse? See vastus võiks kindlasti olla vaid ebatäielik ning peaaegu kindlasti arusaamatu või näida isegi absurdne. Sama leiab aset meie ning vaimude vahel. Kui keegi tõesti soovib saada neilt teadmisi, peab ta enne nende juhtimise all läbi tegema algkursuse. Nii nagu meiegi, peaks ta valima endale õpetaja ning usinalt töötama.

Ütlesime juba, et kõrgemad vaimud tulevad vaid tõsistele koosistumistele, eriti niisugustele, kus valitsevad head mõtted ja tunded. Kergemeelsus ja tühised küsimused mõjuvad neile eemaletõukavalt nagu tarkadele inimestelegi. Maa on avatud suurele hulgale kergemeelsetele ja valelikele vaimudele, kes otsivad alati inimesi, kes oleksid valmis neid kuulama, et neid siis pilgata ning nende naiivsuse üle naerda. Milline peaks olema tõsine küsimus, mida võiks esitada sellisel kokkutulekul; võib küll vastuse saada, ent kelle käest? Võib näiteks esitada selliseid küsimusi: mis on hing? mis on surm? jms. Kui soovitakse saada tõsiseid vastuseid, peab olema tõsine sõna otseses mõttes ning silmas pidama kõiki tingimusi. Vaid sellisel juhul võib saada häid tulemusi. Olge töökad ja püsivad oma uuringutes, muidu kõrgemad vaimud ei ilmu, nii nagu õpetaja pöördub ära oma laiskadest õpilastest.

IX

Esemete liikumine on tõestatud fakt. Jääb vaid selgitada, kas selles liikumises ilmneb arukus ja kui, siis missugune on selle arukuse päritolu.

Me ei räägi asjade mõistuslikust liikumisest ega suusõnalistest teadetest, isegi mitte meediumi poolt kirjutatud teadetest. Need nähtused on selged inimesele, kes on midagi näinud ja seda põhjalikult uurinud. Üksikult võttes ei näita nad aga küllaldast iseseisvat tahet, et veenda algajat vaatlejat. Seepärast võtame vaatluse alla kirjutused, mis on saadud mistahes eseme, korvi või lauakese ning pliiatsi abil. Viis, kuidas meediumi sõrmed on asetatud eseme servale, on niisugune, et ka kõige osavam inimene ei suudaks niiviisi kirjutada. Ent kujutlegem, et imeväärse osavusega on meedium võimeline petma ka kõige teravamaid silmi. Kuidas selgitada vastuseid, kui need on kõrgemal meediumi teadmiste ja mõtete tasemest? Tuleb märkida, et need ei ole ühesilbilised vastused, vaid hõlmavad sageli lehekülgi, mis on kirjutatud imetlusväärse kiirusega asjade kohta, mis on valitud ja määratletud vaimu enese poolt. Meediumi käe alt, kellele kirjanduslik omalooming on täiesti võõras, voolab tihti luuletusi, mis on nii kaunid ja puhtad, et ka parimad poeedid võiksid nendele oma nime alla panna. Nende faktide erakordsust suurendab veelgi nende toimumine kõikjal, kusjuures selliste meediumide arv üha kasvab. Kas need faktid on õiged või mitte? Sellele küsimusele on meil vaid üks vastus: vaata ja jälgi! Võimalusi selleks teil tuleb. Kõige tähtsam on, et vaadeldakse sageli ja pikema aja jooksul ning nõutavate tingimuste kohaselt.

Mida ütlevad need, kes eitavad päevselgeid ilminguid? Nad ütlevad, et olete petetud ðarlatanide poolt või aetud segadusse illusioonidest. Esiteks ei ole ðarlataansusel kohta seal, kus puudub huvi, ðarlatanid ei tööta tasuta. Kõige rohkem oleks see siis pettus, müstifikatsioon. Aga imeliku kokkusattumuse tõttu toimuvad need pettused kõikjal maakeral, ilmnedes ühesugusel viisil, omades ühesugust mõju ja andes ühesugustele küsimustele samasisulisi vastuseid. Kui mitte samas vormis, siis vähemalt ühesuguse mõttega. Kuidas ja mis eesmärgil austatud, tõsised ning õpetatud inimesed riskivad oma nimega sellises kelmustükis? Kuidas on lastel piisavalt kannatlikkust ja osavust selliste nähtuste jaoks? Sest tõesti, kui meediumid ei oleks nende nähtuste puhul passiivsed, peaksid nad olema osavad ja õpetatud, mis ei oleks aga kuidagi kooskõlas nende vanuse ning sotsiaalse positsiooniga.

Võidakse öelda, et kui vaatlejad ei ole kelmide pilgatud, on nad illusioonidest eksiteele viidud. Jälgijate tähelepanuvõimega tuleb ka arvestada. Oleme jõudnud küsimuseni, kas spiritism värbab oma miljoneid poolehoidjaid ainult harimatute seast. Nähtused, millel see õpetus põhineb, on nii ebatavalised, et nende tõeline olemus tekitab kahtlusi, kuid on vastuvõetamatu pidada üldtunnustatud teadmisi ilmeksimatuks. Austamata sündsusreegleid ega oma vastaste moraalseid väärtusi, nimetavad õpetuse vastased puupeaks igaüht, kes ei ole nendega samal arvamusel. Tarkade inimeste jaoks on nende õpetatud meeste arvamus, kes pikka aega jälgisid, uurisid ja analüüsisid neid nähtusi, vähemalt võimalik oletus, sest tõesti, see nähtus väärib nende inimeste tõsist tähelepanu, kellel pole huvi eksituste levitamiseks ega aega tühiste asjadega tegelemiseks.

X

Mõned vastuväited on tõele vähemalt näiliselt lähemal, sest nad põhinevad üldiselt lugupeetud inimeste tehtud vaatlustel.

Üks neist seisneb selles, et mõnede vaimude kõne ei näi olevat nii kõrge väärtusega, kui on harjutud omistama üleloomulike olendite kõnele. Juhul, kui te ei pea paljuks uuesti läbi lugeda eespool toodud kokkuvõtet õpetusest, panete tingimata tähele: vaimud teatavad ise, et nad erinevad nii teadmiste kui ka moraalsete omaduste poolest ja et ei tule mitte sõna-sõnalt võtta kõike, mida nad ütlevad. Targad inimesed oskavad vahet teha hea ja kurja vahel. Need, kes sellest järeldavad, et meil on tegemist ainult salakavalate vaimudega, kelle ainus kavatsus on meid petta, ei tea kindlasti midagi nendest teadetest, mis on mitmetel koosistumistel saadud ainult kõrgemate vaimude käest, sest muidu nii ei arvataks.

On kahetsusväärne, et saatus mängis neile niisuguse halva vembu, näidates ainult vaimude maailma alatut poolt. Sest me ei taha uskuda, et mingisugune kalduvus muudab nad headest vaimudest halbadeks, petlikeks, kelle kõne on vääritu ning labane. Kõige rohkem võib vaid järeldada, et nende isikute põhimõttekindlus ei ole küllaldane halva tagasitõukamiseks. Leidnud veidi rõõmu ja rahulolu oma teadmistest asja kohta, ei tea nad, et halb vaim kasutab nende keskkonda tungimiseks tihti nende meeleolu ära. Ja hea mõju väheneb.

Otsustada nende faktide alusel vaimude probleemi üle oleks sama ebaloogiline, kui hinnata mingi rahva iseloomu mõtlematute ja halva kuulsusega isikute koosviibimisel öeldu ning tehtu järgi. Niisugustel inimestel ei ole midagi ühist tarkade ja väärikate isikutega. Inimene, kes olukorda pealiskaudselt hindab, on võõramaalase sarnane, kes reisib suurde pealinna läbi paljude inetute eeslinnade ja hindab siis linna kõiki elanikke eeslinna tavade ning kõnepruugi alusel. Vaimude maailmas on olemas nii halb kui ka hea ühiskond. Need inimesed, kes uurivad ilmuvate vaimude ringi, veenduvad taevase linna elanike erinevuses. Missugusest keskkonnast on pärit meile kõige sagedamini ilmuvad vaimud? Sellele me vastame, et nad elavad agulites. Vaadake ja jälgige ning te veendute: faktid on kõikide jaoks ühesugused. Teiste kohta kehtivad Jeesuse sõnad: Vaadates ei näe nad mitte ning kuuldes ei kuule ega mõista.

Sellise suhtumise üks erivorme on, et kõigi spiritistlike teadete ja materiaalsete faktide taga, mis nendega seoses on, nähakse kuradi vahelesegamist, uut Proteust, kes võtab endale uusi kujusid, et meid paremini petta. Me ei pea seda seisukohta tõsise uurimise vääriliseks, seepärast ei raiska me sellele aega ega tähelepanu. Edaspidi mõistame, et see on kergesti ümberlükatav. Ütleme vaid, et kui see oleks nii, siis peaksime tunnistama, et kurat on mõnikord väga tark, väga mõistlik ja kindlasti väga kõlbeliste vaadetega. Vastasel juhul peaksime tunnistama hea kuradi olemasolu. Ei ole tõenäoline, et Jumal lubab meiega suhelda vaid halbadel vaimudel ning keelab meile heade vaimude nõuandeid. Juhul kui Ta seda ei suudaks, oleks Ta võimetu, kui Ta aga ei tahaks, siis poleks Ta hea. Mõlemad variandid on aga Jumala teotamine. Pandagu ka tähele, et halbade vaimudega suhtlemise tunnistamine on sisuliselt nõustumine vaimude ning inimeste vaheliste suhete võimalikkusega. Ja kui need võivad toimuda vaid Jumala loal, siis pole kahtlust, et Jumal lubab ka headel vaimudel end avaldada. Vastupidine arvamus oleks vastuolus kõige elementaarsemate teadmistega tarkusest ja usust.

XI

Mõned inimesed peavad imelikuks, et kõneldakse vaid tuntud isikute vaimudest ja küsivad endilt, miks ilmuvad ainult need. See on eksitus, mis (nagu paljud teisedki) vajab suurt tähelepanu. Kutsumata ilmuvad vaimud võtavad endile tihti allegoorilise või iseloomuliku nime. Nende suhtes, keda välja kutsutakse, on loomulik, et (välja arvatud sugulased või sõbrad) nad eelistavad jääda tundmatuks. Esinemisega tuntud isiku nime all saavad nad äratada inimestes huvi ning tähelepanu. Arvatakse ka, et vaimud kindlasti teavad meie soove ja on meie küsimustest huvitatud, mis nende probleemidega võrreldes, millega nemad kokku puutuvad, on võrdlemisi labased. Ei ole midagi imestada, kui võim ja lugupidamine, mida need isikud nautisid selles maailmas, ei andnud neile mingit teistest üleolekut vaimude maailmas. Vaimud ise tõendavad evangeeliumi sõnade õigsust: “Paljud esimesed saavad viimasteks ja viimased esimesteks.”

Seda tuleks mõista kui vihjet positsioonile, mis meil on nende hulgas. Nõnda võib inimene, kes Maa peal oli esimeste hulgas, seal olla üks viimastest. Too, keda me kummardasime tema elu jooksul, võib seal olla vaid alandlik käsitööline, olles surma läbi kaotanud kogu oma suuruse. Ka kõige võimsam kuningas võib seal seista oma endiste sõdurite valitsuse all.

XII

Vaatlused on näidanud ja ka vaimud ise kinnitavad seda, et alamad vaimud armastavad sageli ilmuda kõige tuntumate ja austatumate nimede all. Kes võib meile kindlalt tõendada, et need, kes väidavad end olevat näiteks Sokratese, Julius Caesari, Karl Suure, Féneloni, Napoleoni, Washingtoni jt, on kord ka tõesti elustanud nende isikute kehi? See kahtlus häirib mõnesid väga innukaid spiritismi poolehoidjaid. Nad on nõus vaimude ilmumise ja avaldustega, kuid ei tea, kuidas neid identifitseerida. Kontrollida on ju väga raske, aga kui see ei olegi otseste faktide abil teostatav, võib seda siiski mitmete tunnuste kohaselt oletada.

Juhul, kui meile ilmub isiku vaim, keda me kunagi oleme tundnud, siis on ta kindlasti surnud alles vähe aega tagasi ning tema kõne vastab üldiselt tema iseloomule, mida me tundsime. Kahtlus on peaaegu välistatud ka siis, kui vaim käsitleb asju, mis olid teada vaid teile kahele. Poeg tunneb kindlasti oma isa või ema kõne ära, samuti vanemad poja kõne. Selliste mälestuste puhul toimuvad tihtipeale asjad, mis oma imetlusväärsusega veenavad ka kõige suuremaid uskmatuid. Paljud tuimad skeptikud on hirmutatud ootamatutest avaldustest, mida nad kuulevad.

On veel üks väga iseloomulik asjaolu, mis aitab kaasa vaimude identifitseerimisele. Nagu me juba ütlesime, meediumi käekiri üldiselt erinevate vaimude ilmumisel muutub ning on täiesti samasugune iga kord, kui ilmub sama vaim. Võib tihti näha, et inimese käekiri veidi aega pärast surma on sarnane tema käekirjaga elu ajal. Allkiri on mõnikord täiesti usaldatav. Me ei või seda kinnitada kui reeglit, vaid täheldame nii, nagu oleme seda märganud.

Ainult need vaimud, kes on saavutanud teatava puhtuse astme, on vabastatud igasugusest kehalisest mõjust, aga kui nad ei ole täiesti ilma mateeriata, siis on neil säilinud paljud mõtted, kalduvused ja isegi maaniad, mis neil on olnud Maa peal ja mille järgi me võime neid ära tunda. Neid omadusi võib kindlasti leida paljudes üksikasjades, mida võib avastada vaid püsiva jälgimisega. Ilmuvad kirjanikud ning arutavad oma teoseid ja õpetusi, neid osalt heaks kiites, osalt taunides. Teised vaimud tuletavad meelde vähetuntud juhtumeid oma elust või surmast. Ühesõnaga, väidetakse kõike, mille identsus on vähemalt kõlbeliselt tõestatav. On siiski vaid üksikuid, kes võivad aidata abstraktsete küsimuste puhul.

Seega on mõnikord võimalik väljakutsutud vaimu ära tunda. Asi on aga selles, et teinekord see ei õnnestu. Kui on tegemist juba kaua aega tagasi surnud isikuga, ei saa samu vahendeid enam kasutada. Jääb üle vaid nende kõnemaneer, mis väljendab nende iseloomu. Sest vooruslik inimene ei kõnele nii nagu salakaval või kergemeelne. Mis puutub tuntud nimede all esinevatesse vaimudesse, siis nende kõnemaneer ning põhimõtted tooksid kiiresti asjasse selguse. Kes ütleks näiteks, et ta on Fénelon ning solvaks, olgugi juhtumisi, üldist tarkust ja moraali, see paljastaks sellega kohe oma pettuse. Vastupidi, juhul kui tema mõtted on alati puhtad, järjekindlad ning vastavuses Féneloni iseloomu kõrge tasemega, siis ei ole põhjust kahelda nende identsuses. Peab nõustuma ka sellega, et kui mõni vaim jutlustab vaid head, siis võib ta ka valetada ilma, et see talle kasu tooks. Kogemused näitavad meile, et ühesuguse taseme ja iseloomuga vaimud, kelle mõtted on samasuunalised, kogunevad gruppidesse või perekondadesse. Vaimude arv on lõpmatu ja me oleme liiga madalal tasemel, et neid kõiki tunda.

Paljude nimed on meile tundmatud. Mõni Féneloniga samatasemeline vaim võib, sageli tema ülesandel, ilmuda tema asemel. See vaim ilmub siis selle nime all, kes teda saatis, sest ta võib ju asendada samaväärset vaimu ning me vajame mingit nime vaid oma mõtete suunamiseks. Siis ei oma tõesti tähtsust, kas see vaim on või ei ole Féneloni oma. Kui ta ütleb meile meeltülendavaid sõnu ja kõneleb meiega nagu kõneleks Fénelon, siis on ta hea vaim. Nimi, mille all ta end esitleb, ei ole sageli muud kui vahend meie mõtete suunamiseks. Muud tähtsust sellel ei ole. Seda ei või öelda intiimsete väljakutsete puhul, aga sel juhul, nagu ütlesime, saab identsust kontrollida enam või vähem kindlalt.

On õige, et vaimude vastastikune üksteise asendamine võib põhjustada paljusid eksitusi ning sageli ka pettusi. See on raske küsimus spiritismi praktikas. Aga me ei ole kunagi öelnud, et see teadus on kerge ja et seda võib õppida kerge vaevaga, mängeldes, sest nii ei ole võimalik selgeks saada ka mingisugust teist teadust. Me kordame, et see vajab püsivat, mõnikord väga pikaajalist uurimist. Ei ole võimalik tahteliselt tekitada fakte, vaid peab ootama, kuni need ise ilmnevad. See toimub tihti täiesti ettearvamatutes olukordades. Tähelepaneliku vaatleja ja kannatliku uurija jaoks on fakte arvukalt, sest ta konstateerib tuhandeid iseloomulikke varjundeid, mis on temale valguskiirteks. Samuti on ka teiste teaduste puhul. Tavaline inimene näeb lilles vaid ilusat välist vormi, haritud inimmõte võib selles leida aardeid.

XIII

Ülaltoodud märkused teevad vajalikuks öelda paar sõna teise raskuse, nimelt vaimude kõne mittesobivuse kohta.

Vaimud on oma teadmistelt ja moraalselt tasemelt väga erinevad. On selge, et mingit küsimust võivad nad käsitleda täiesti vastuoluliselt, vastavalt nende arengutasemele, juhul, kui esitada see küsimus järjestikku kõrgeltarenenud ning vähemarenenud, madalatele vaimudele. Kõige tähtsam on, nagu me juba ütlesime, et teaksime, kelle poole pöördume.

Aga selle peale võidakse küsida, kas kõrgemad vaimud ei ole siis alati ühel meelel?

Peab ütlema, et peale eelpoolmainitu võib olla ka muid põhjusi, mis vastuseid mõjutavad, arvestamata vaimude arengutaset. Sellesse küsimusse toob selguse uurimine. Seepärast ütlemegi, et see uurimine nõuab pidevat tähelepanu, põhjalikke vaatlusi ja eriti metoodilisust ning püsivust, nagu kõik teadused. Vajatakse aastaid, et saada keskmise tasemega arstiks ja kolmveerand elu, et saada haritlaseks. Ikka tahetakse mõne tunniga tundma õppida piiritut teadust! Ärgu tehtagu endale illusioone! Spiritismi uurimine on suur töö. See puudutab paljusid küsimusi metafüüsikast ja sotsiaalsest korrast. See on terve maailm, mis meie ees avaneb. Ärgu imestatagu, et nii mõnelgi ei jätku nende teadmiste omandamiseks aega.

Siiski, sobimatus ei ole alati nii tõeline, nagu see meile näib. Kas me ei näe iga päev üldistes teadustes haritud inimesi määratlemas kindlaid nähtusi, kasutades seejuures erinevaid sõnu või lähenedes küsimusele teisest seisukohast, kuigi põhiidee on üks? Tuleb arvestada ka grammatika erinevusi. Vastuse vorm sõltub tihti küsimuse vormist. Oleks siiski lapsik väita, et sõnade erinevus põhjustab leppimatuse. Kõrgemad vaimud ei pööra kunagi tähelepanu välisele vormile. Mõtted on neile ainus väärtus.

Võtame näiteks kasvõi sõna hing määratluse. Kuna see sõna ei oma kindlat tähendust, siis võivad vaimud (nii nagu meiegi) tõlgendada seda eri viisil. Üks võib öelda, et see on eluprintsiip, teine nimetada seda mingiks virvenduseks, kolmas väita, et see on midagi sisemist, neljas, et midagi välist jne. Ning kõigil võib olla nende seisukohalt võetuna õigus.

Võidakse isegi nii aru saada, nagu oleksid mõned neist materialismi pooldajad, mis siiski ei ole õige. Midagi samasugust toimub ka Jumala defineerimisel, nimelt et Ta on kõikide asjade põhimõte, universumi Looja, kõrgeim intellekt, piiritlematu, Suur Vaim jne. Ühesõnaga, Ta on alati sama Jumal.

Peatume lõpuks vaimude liigitusel. Nad moodustavad kindlaid ridu alates madalamatest astmetest kuni kõige kõrgema tasemeni. Neid võib liigitada oma tahte kohaselt. Üks võib jagada nad kolme, teine viide, kümnesse või kahekümnesse jaotusse, oma parema äratundmise järgi ning keegi ei eksi seejuures. Samalaadseid näiteid võib tuua kõigist teadustest. Igal haritlasel on oma käsitlusviis. Süsteemid muutuvad, teadus mitte. Botaanikat õpitakse kas Linné, Jussie või Tournefort’i süsteemi järgi, mis on täiesti võrdsed, sest õpitav jääb ikka samaks. Me ei peaks omistama piiratud nähtustele suuremat tähtsust, kui nad omavad, ega jätma täiesti kõrvale asju, mis on tõesti tõsise väärtusega. Sageli võib absurdsena näiva asja juures leida mingi huvitava analoogia, mis on täiesti uurimata.

XIV

Vaevalt me võtaksime vaatluse alla vasturääkivuse, mille leidsid mõned skeptikud mõne vaimu poolt tehtud õigekirjavigades, kui see ei annaks meile võimalust teha olemuslikke tähelepanekuid. On tõsi, et vaimude kiri ei ole mitte alati ilma puudusteta, kuid peab tõesti tundma suurt puudust motiividest, et teha selle asja üle kõva kriitikat, öeldes, et kui vaimud teavad kõik, siis peavad nad tundma ka õigekirja. Me võiksime sellele vastata, mainides vigu, mida on sellel alal teinud maised haritlased, mis aga sugugi ei vähenda nende teeneid. Aga siinsetel juhtudel on fakt tähtsam küsimusest. Vaimudele, eriti kõrgematele vaimudele, on mõte kõik, ning vorm mitte midagi. Vabanenud mateeriast, kasutavad nad kõnet, mis on kiire nagu mõte, sest mõte jõuab kiiremini sihile. Nad tunnevad end kindlasti kitsikuses, olles sunnitud suhtlemisel meiega kasutama aeglast ja segavat inimkeele vormi, mille puudulikkus ja ebatäiuslikkus ei võimalda neil täpselt oma mõtteid väljendada. Nad ütlevad seda ka ise. Ning on kummaline jälgida abinõusid, mida nad tihti kasutavad selle väheste võimaluste barjääri kõrvaldamiseks. Sama juhtuks meiega, kui peaksime väljendama end mingis pikkade sõnade ja fraasidega keeles, kus puuduvad väljendid selle avaldamiseks, mida tahame öelda. Samasuguses kitsikuses on geenius, kui tema sulg ei liigu nii kiirelt kui mõte. On järelikult mõistetav, et vaimud pööravad vähe tähelepanu lapsikule õigekirjaküsimusele, eriti siis, kui tegemist on tõsiste ning tähtsate teemadega.

Kas pole imetlusväärne, et nad väljenduvad ühtviisi igas keeles ja saavad aru kõigist väljenditest? Ei saa öelda, et keeleline õigsus on nende jaoks võõras mõiste. Nad jälgivad seda siis, kui vaja. Näiteks kannatavad nende poolt dikteeritud luuletused tihti välja iga kriitika oma range puhtuse tõttu, ja seda hoolimata meediumi harimatusest.

XV

On olemas palju inimesi, kes otsivad ohte kõikjal ja kõiges, mida nad ei tunne. Seepärast teevad nad tingimata ebasoodsad järeldused faktist, et mõned inimesed, kes olid pühendunud neile uuringuile, kaotasid mõistuse. Milline mõistlik inimene võiks sellises faktis näha tähtsat vastuargumenti? Kas sama ei või juhtuda teiste intellektuaalsete uuringutega tegelejatega nende aju nõrkuse tõttu? Kas on teada hullumeelsete ja maniakkide arv, kes on langenud matemaatika, meditsiini, muusika, filosoofia jne uurimise ohvriks? Kas võime tõmmata piiri erinevate uurimiste vahele? Mida see näitab?

Kehalise töö tegemisel võib inimene vigastada oma materiaalseid töövahendeid, käsi ja jalgu. Intellektuaalse tööga võib vigastada mõtlemisvahendit – aju. Kui vahend saab vigastada, siis sama ei toimu vaimuga. See jääb alati vigastamata. Eraldununa mateeriast, ei kasuta ta mitte rohkem oma võimeid. Analoogiliselt inimesega võib ta olla töö ohver. Igasugused suured mured võivad põhjustada hullumeelsust. Teadused, kunstid ja usk aitavad põhjuste arvu suurendada. Hullumeelsuse põhjus on aju mingite organite kalduvus, mida puudutavad kindlad muljed. Juhul, kui eksisteerib selline kalduvus, võtab see tähtsaima mure kuju ja muutub siis rõhuvaks mõtteks. Selline rõhuv nähe võib olla vaimudest, end uurimisele pühendanud inimesest, samuti, nagu see võib olla Jumalast, inglitest, kuradist, rikkusest, võimust, mingist kunstist või teadusest, emadusest, poliitikast või sotsiaalsest süsteemist. On võimalik, et religioosne hullus oleks spiritismihullus juhul, kui spiritism oleks selle inimese põhiline tegevusala. Inimene, kes kaotas mõistuse spiritismi tõttu, oleks seda teinud ka teistel põhjustel, olenevalt asjaoludest. Spiritism ei ole selles suhtes mingil väljapaistvamal kohal. Julgen isegi öelda, et õigesti mõistetuna aitab spiritism hullumeelsust vältida.

Arvukatel juhtudel on aju ülierutuvus (nagu unistused, enda õnnetuna tundmine, vastuolulised kalduvused) põhjustanud enesetappe. Tõeline spiritist hindab maiseid asju, lähtudes oma kõrgest vaatepunktist. Need asjad näivad talle nii väikesed ja tühised võrreldes teda ootava tulevikuga. Elu on tema jaoks nii lühike, kiirestimööduv, et pahandused on tema silmis vaid ebameeldivad juhtumid teel. Neid, kes kannavad teiste isikuteni tõde, see vaevalt häirib. Nad teavad, et kibedus ja kurbus on katsed, mis on nende arengule kasulikud juhul, kui nad neid kaebamata taluvad, sest nad saavad tasutud vastavalt sellele, kuidas nad neid välja kannatavad. Spiritisti veendumused tingivad tema loobumise, mis kaitseb teda lootusetuse, hullumeelsuse põhjuse ning enesetapmise eest. Nad teavad vaimude teadete kaudu nende saatusest, kes oma elu katkestasid ning see pilt on küllaldane nende mõtete muutmiseks. Seepärast on palju neid, kes on spiritismi tõttu hukutavalt teelt ära pöördunud. See on üks selle õpetuse tagajärgedest. Need, kes ei tea, naergu palju tahavad. Ma soovin, et selles õpetuses leiaksid lohutust need, kes näevad vaeva selle sügavuste uurimisega.

Hullumeelsuse arvukate põhjuste seas tuleb arvestada veel hirmu. Hirm kuradi ees on vigastanud rohkem kui ühe aju. Kas on teada ohvrite arv, kes oma nõrga kujutlusvõime abil on loonud ettekujutuse põrgust, seda siis hirmuäratavate üksikasjadega ilmestades? Öeldakse, et kurat hirmutab vaid lapsi. Ta on abinõu, millega hirmutamisega püütakse neid vaos hoida (näiteks lastesööja jms levinud ettekujutused). Aga kui nad enam ei karda neid fantaasia loodud olendeid, muutuvad nad ometi halvemaks. Ja lõpuks on arvutu hulk langetõvejuhtumeid põhjustatud õrna aju defektidest. Religioon oleks jõuetu, kui hirmu puudumine tema mõju vähendaks. Õnneks ei ole see nii. Sellel on teisi vahendeid hingele mõjumiseks. Spiritism annab religioonile selleks mõjuvamaid ning tõsisemaid vahendeid, kui see ainult oskab neid kasutada. Näidates asjade olemust, muudab see õpetus nulliks mõõtmatu hirmu hukutava mõju.

XVI

Jääb veel üle vaatluse alla võtta kaks vastuväidet, ainukesed, mis on seda nimetust väärt, kuna nad põhinevad mõistlikel teooriatel. Mõlemad tunnistavad kõigi aineliste ja moraalsete nähtuste olemasolu, kuid eitavad vaimude osavõttu nendest.

Esimese teooria järgi ei ole kõik need avaldused, mida omistatakse vaimudele, midagi muud kui magnetismi mõju: meediumid on olukorras, mida võib nimetada kuutõvele lähedaseks erutusseisundiks. Seda nähtust tunneb iga magnetismi uurinud inimene. Sellises seisukorras on intellektuaalsetel võimetel ebanormaalne ulatus: intuitiivse tajumise piirkond avardub kaugele üle meie tavalise tajumisvõime piiride ja meedium ammutab iseendast tänu oma selgeltnägemisele kõik selle, mida ta meile räägib, kõik teadmised, mis ta meile edasi annab, isegi kui need puudutavad asju, mis on talle tema tavalises seisukorras võõrad.

Me ei eita sugugi kuutõve mõju, oleme seda näinud ning selle kõiki faase rohkem kui 35 aasta jooksul uurinud. Me tunnistame, et paljud spiritistlikud avaldused lasevad end tõesti sellisel viisil selgitada. Kuid pidevad ja tähelepanelikud vaatlused näitavad faktide olemasolu, mille puhul meediumi osavõtt, väljaarvatud passiivse tööriistana, on täiesti võimatu. Neile, kes arvavad samuti ning ka kõigile teistele ütleme: vaadake ja jälgige, sest kindlasti ei näinud te kõike. Edasi esitame neile kaks vastulauset, mis tulenevad nende endi teooriast. Kust on pärit spiritismiõpetus? Kas see on süsteem, mis tekkis mingite isikute ettekujutuses faktide selgitamiseks? Sugugi mitte. Kes siis selle lõi? Just need meediumid, kelle mõistuse selguses te kahtlete. Ja miks peaksid nad omistama vaimudele seda, mida nad ammutavad iseendast? Kuidas saaksid nad anda nii väärtuslikke, loogilisi, ülikauneid õpetusi ning andmeid nende üleinimlike intellektide olemuse kohta? On ainult kaks võimalust; nad kas on selge mõistusega või ei ole seda.