Читать книгу Turbasurnud - Allan Martin - Страница 6

Islay. Päike paistab. Õhus on tunda soola ja viski lõhna. Raba serval töötab kaks meest. Pikkade teravate turba-

labidatega tõstavad nad pakse mättaid, niiskeid ja tume-

pruune, keeravad need kaeve serva peale tagurpidi, iga uus päts eelmise peale, nii et tuul nende vahelt läbi puhudes need järgmiseks aastaks kütmiskõlbulikuks kuivataks. Thomas ja Robert McRae, Islay mehed, põlised saarlased, vennad.

Thomas on selle piiri lähedal, mille nad kaevamiseks ära märgistasid. Kui ta tõstab pika mätta ja keerab labida ajastute jooksul lihvitud osavusega teistpidi, mureneb mätas, laguneb laiali, pudeneb kaheks, kukub üle kaevatud serva piiri tagasi. Ta pöördub, et venda hüüda.

„Rab,“ ütleb ta. „Siin on turbaga miskine jant. Midagit on sellega viltu.“

Nii et ta ei vaata, kui vajutab terava labida uuesti tumedasse turbasse ja tunneb, et seekord lõikab labida serv mingist takistusest läbi. Võib-olla juurikast. Selle asemel, et mätas teistpidi keerata, peatub ta hetkeks ja uurib seda labidal. Turvas mureneb ja pudeneb jälle maha. Ja tema labida läikival raual on inimkäsi, sama pruun kui turvas. Kuna käsi tundub tõmblevat (või on see tuksatus tema enda närvilises käsivarres?), libiseb see labidalt ja kukub, nagu püüdes millestki haarata, peopesa ülespoole, mustale maapinnale.