Читать книгу Usalda mind, kui julged - Ally Carter - Страница 7

peatükk

Kui CIA on teid kunagi üle kuulanud, teate küllap täpselt, mis tunne mind kaks tundi hiljem limusiini tagaistmel istudes valdas. Piidlesin aknast, kuidas kesklinn tasapisi äärelinnaks ja äärelinn omakorda maaks muutub. Mustadest jääkuhjadest said järk-järgult aina valgemad lumevallid ja maailm paistis puhas ning uus – valmis uueks alguseks.

Mulle aitas valetamisest (kui ametlikud luurevaled muidugi kõrvale jätta). Ja ringi nuuskimisest (noh, kui luureoperatsioonid välja arvata). Nüüdsest olen normaalne. (Või nii normaalne, nagu ühe spioonikooli õpilane iial olla saab.)

Pidin saama... iseendaks.

Kiikasin ema poole. Kordasin mõttes lubadust, et ei lase iial ühelgi poisil enda ja oma pere või sõprade või rahvusliku julgeoleku vahele tulla. Siis taipasin, et ema oli pealinnast lahkumisest saati lausunud vaevu pool sõna. „Mul läks hästi või kuidas?” küsisin vastust korraks isegi peljates.

„Muidugi, kullake. Lippude lehvides.”

Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga tegelikult olin ma selles isegi kindel, sest:

a) ma olen testides alati hiilanud ja

b) valedetektoril põrunuid ei lubata enamasti ülisalajas-

test asutustest niisama välja ega sõidutata tagasi spioonikooli.

Siis meenus mulle peegelklaas. „Sa said vaadata, jah?” pärisin. Eeldasin, et ema vastab „Muidugi, kallis” või „Sellega oled sa päevikusse ühe lisahinde välja teeninud” või „Pea meeles, et kui sind parasjagu Tõemeister 300-ga üle kuulatakse, on kõige võti õige hingamine.” Aga ei. Ta ei lausunud midagi sellist.

Selle asemel pani ta oma peo mu käe peale ja teatas: „Ei, Cam, mul oli asjaajamisi.”

Asjaajamisi?! Ema puudus mu esimeselt ametlikult ülekuulamiselt... asjaajamiste pärast.

Võinuksin ju pinnida üksikasju või anuda selgitust, kuidas ta võis küll vahele jätta ühe noore spiooni elu nii tähtsa verstaposti möödumise, aga et tavaliselt ajas ema rahvuslikku julgeolekut, võltspasse ja vahel ka sutsukest plutooniumit puudutavaid asju, sõnasin lihtsalt: „Ahah, okei.” Teadsin, et ei peaks seda südamesse võtma, ent võtsin veidi ikka.

Istusime vaikides, kuni aknast ei paistnud enam midagi peale Gallagheri Akadeemia kõrgete kivimüüride. Kodu.

Limusiin pidurdas ja peatus terve rea samasuguste masinate taga, mis meid iga uue kooliaasta alguses kooli transpordivad. Juba terve sajand oli möödas sellest, kui Gillian Gallagher otsustas oma perekonna häärberi elitaarseks internaatkooliks muuta. Ja terve selle sajandi jooksul, mil koolis õpetati erakordseid tüdrukuid, polnud ükski hingeline lähedal asuvast Roseville’i linnast aimanud, kui erakordsed me tegelikult oleme.

Isegi mitte minu endine poiss-sõber.

„Lao kõik välja!”

Karjatus kõlas samal hetkel, kui avasin limusiini ukse. Kriitvalgelt lumelt peegeldav päike pimestas mu enne, kui suutsin pilgu parima sõbra näole fookustada. Bexi karamellikarva silmad vaatasid mind läbitungivalt, ta pruun nahk säras ja ta nägi jätkuvalt välja nagu Egiptuse jumalanna. „Oli äge?”

Ta astus kõrvale, et saaksin autost välja ronida, aga ei peatunud hetkekski, sest noh... Bexil pole pause. Tal on käima ja keri edasi ja aeg-ajalt ka keri tagasi nupud, aga mitte niisama passimise oskuse pärast polnud Rebecca Baxter esimene mitteameeriklane, kes Gallagheri Akadeemiasse vastu võeti.

„Grillisid nad sind kõvasti?” Ta silmad läksid suureks ja häälde lõi aktsent. „Ja piinasid?”

Mõistagi ei piinanud mind keegi, ent enne, kui seda kinnitada jõudsin, hõiskas Bex: „Ma võin kihla vedada, et see oli pagana vinge!” Enamik pisikesi inglise preilisid unistab printsiga abiellumisest. Bexi unistus oli kütta kuumaks James Bondi tagumik ning saada endale tema 00-luba.

Auto varjust astus välja ema. „Tere päevast, Rebecca. Loodan, et jõudsid kenasti lennujaamast kohale.” Ehkki meie ümber kiirgas ere päike, langes mu sõbra näole ühtäkki vari.

„Jah, proua.” Ta sikutas ühe mu koti pagasiruumist välja. „Veel kord suur tänu, et lubasite mul vaheaja enda pool veeta.” Enamik poleks tema kerget häälemuutust ja naeratusse kerkinud haavatavust märganud. Aga mina mõistsin hästi, mis tunne on mitte teada, millises maailmajaos su vanemad parasjagu asuvad ja kas sul üldse õnnestub neid veel kunagi näha. Minu ema seisis siiski minu kõrval, kuid Bexil oli ette näidata vaid kodeeritud sõnum. See teatas, et tema ema-isa osalevad praegu MI6 ja CIA ühisoperatsioonil ning meeldib see talle või mitte, jõuludeks nad koju ei tule.

Ema kallistas Bexi ja sosistas: „Meie juures oled sa alati oodatud, kullake.” Mina mõtlesin aga, kuidas Bexil olid tema mõlemad vanemad aeg-ajalt olemas, minul aga üks vanem suurema osa ajast, ja kuidas kumbki meist polnud sellise lahenduse üle lõpuni õnnelik.

Seisime minuti vaikselt ja saatsime pilguga ema. Võinuksin Bexilt ta vanemate kohta pärida. Ta saaks mu isa jutuks tuua. Selle asemel teatasin vaid: „Aga mina kohtusin naisega, kes paigaldas 1962. aastal Berliini saatkonda lutikad.”

Sellest piisas, et mu sõbranna taas naerataks.

Marssisime läbi peauste, rahvast täis fuajee ja peatrepist üles. Olime juba poolel teel oma tuppa, kui keegi – õigemini miski – meid peatas.

„Daamid,” kõlas Patricia Buckinghami hääl, kui haarasin läänetiivas asuvasse tuppa viiva koridori ukse käepidemest. Sikutasin kõvasti, kuid see ei andnud järele. Otsetee oli suletud.

„See on,” sikutasin veel kord, „kinni kiilunud.”

„See pole kiilunud, daamid,” sõnas Buckingham oma kõlaval briti aktsendil, mis vabalt fuajee saginast üle kaikus. „See on lukus,” teatas ta sellise iseenesestmõistetavusega, nagu valitseks meil akadeemias kogu aeg komme uksi lukku keerata. Võin kinnitada – ei ole. Või noh, paljusid sissekäike kaitsevad CIA välja töötatud koodid ja võrkkesta skannerid, kuid ükski neist pole lihtsalt... lukus. (Mis mõtet sellel ongi, kui raamatukogus kannab üks terve riiul nime Lukud: manipuleerimine ja avamine?)

„Turvaosakond veetis terve talvevaheaja, et parandada... Kuidas seda nüüd öeldagi? Et täita lünkasid meie turvalisuses.” Professor Buckingham piidles üle lugemisprillide serva mind. Tundsin kõhtu tekkimas süütundekivi. „Ja nii nad avastasidki, et seda koridori on kahjustanud keemiaklassi aurud. Seega pole keegi sinna praegu lubatud ja teil tuleb oma tubadesse uus tee leida.”

Noh, pärast kolme aastat Gallagheri Akadeemias ringi luusimist teadsin suurepäraselt, et meie tuppa viib nii mõnigi alternatiivne tee (mille jaoks võib küll vaja minna kinniseid jalanõusid, ristpeaga kruvikeerajat ja mägironimisköit). Aga veel enne, kui sain selle üle hädaldama hakata, teatas Buckingham eemale jalutades üle õla: „Ja Cameron, kallis, ehk lepime kokku, et teie alternatiivsed teed ei hõlma seinte sees ronimist.”

Kogu see uue alguse asi kippus olema palju keerulisem, kui eeldada oskasin.

Suundusime Bexiga tagumiste treppide juurde, kus Courtney Bauer parasjagu hanukaks saadud saapaid demonstreeris. Puhketoas tutvustas Kim Lee teistele ühte Proadsky positsiooni tuletust, mille ta vaheajal selgeks õppis. Kõikjal sagisid igas suuruses, vormis ja värvis tüdrukud ning mina tundsin end aina kodusemalt. Viimaks sain lahti lükata ka meie toa ukse. Olin poole peal viska-kohver-suure-kaarega-voodile-manöövriga, kui keegi mu selja tagant kinni rabas.

„Oh taevake!” karjatas Liz. „Ma olin nii mures.”

Kohver kukkus valusalt mu jalale, kuid ma ei saanud valuröögatust lagedale tuua. Püsisin ikka veel Lizi raudses haardes ja ehkki ta kaalub vaevu 45 kilo, võib ta vajadusel su kopsud kinni küll pigistada.

„Bex ütles, et sind viidi küsitlusele. Ja et see on Eriti Salajane!”

Nojah. Suurem osa meie tegevusest on Eriti Salajane, aga Lizi vaimustus sellest ei lõpe vist iial. Küllap sellepärast, et erinevalt minust, Bexist ja veel umbes seitsmekümnest protsendist meie klassikaaslastest sõidavad tema vanemad Volvodega, osalevad lastevanemate koosolekutel ja pole iial pidanud kedagi tapma ajakirjaga People. (Mitte et keegi saaks tõestada, nagu minu emal lasuks selline kogemus. See on tõesti ainult kuulujutt.)

„Kõik on okei, Liz,” sõnasin end vabaks sikutades. „See oli vaid rutiinne küsitlus. Tavaline protokoll.”

„Nii et…” hakkas Liz uurima, „sa pole siis suures jamas?” Ta haaras kätte hiiglasliku raamatu. „Sest „Operatiivkäitumise käsiraamatu” üheksanda artikli seitsmes peatükk ütleb selge sõnaga, et agendiks õppija võib paigutada ajutisse...”

„Liz!” segas Bex vahele. „Palun ära ütle, et oled terve hommiku seda raamatut pähe tuupinud.”

„Ma ei tuupinud seda pähe,” pareeris Liz. „Ma lihtsalt lugesin seda.” Tahtsin vahele torgata, et juhul, kui sul on fotograafiline mälu, tähendab see sisuliselt sama asja, aga ma ei hakanud targutama.

Koridori lõpus selgitas Eva Alvarez parasjagu kellelegi, kuidas Buenos Aires suudab vana aasta õhtul lausa lummata. Kaks tänavust rebast jalutasid meie lahtisest uksest mööda ja vaidlesid tuliselt, kellest saaks parem Gallagheri tüdruk – kas vampiiritapja Buffyst või teismelisest detektiivist Veronica Marsist (vaidluse muutis muidugi omajagu põnevamaks tõsiasi, et see toimus farsi keeles).

Ere päike säras akna taga ja helkles värskel lumel. Algas uus semester ja mu parimad sõbrannad olid minuga. Maailmas oli kõik korras.

Pool tundi hiljem olin koolivormis ja voolasin koos kõigi ülejäänud õpilastega mööda keerdtreppe suure saali poole. Või noh, peaaegu kõigi õpilastega.

„Kus Macey on?”

„Oh, ta on juba tagasi,” märkis Liz. Seda teadsin ma isegi. Võrdlemisi keeruline oli mitte märgata kapitäit Macey moehilpe, kuhja naeruväärselt kalleid nahahooldustooteid (millest suur osa on legaalsed ainult Euroopas) ja fakti, et tema voodis oli äsja magatud.

Viimati, kui meie neljandat toanaabrit nägin, valmistus ta sõitma Alpidesse suusatama koos oma senaatorist isa, kosmeetikaimpeeriumi pärijannast ema ja staar-telekokaga. Tagasi jõudis Macey McHenry sealt aga varakult. Ja nüüd polnud teda enam kuskil.

Bex vaatas samuti ringi, kiigates meid ümbritsevate seitsmendike peadest üle. „Ta ütles, et peab raamatukogus natuke ühe uurimistööga tegelema. Aga see oli mitu tundi tagasi. Arvasin, et kohtume siin, aga...” kehitas ta õlgu, pea ikka pöörlemas nagu öökullil.

„Te minge sööge,” teatasin otsa ringi pöörates. „Lähen otsin ta üles.”

Tirisin raamatukogu raske ukse lahti ja astusin kõrgete riiulitega ääristatud hiiglaslikku tuppa. Mugavad nahk­sohvad ja tammepuidust lauad olid mõnusalt kamina ette sätitud. Seal, kõige selle keskel istus Macey McHenry. Ta pea puhkas viimasel molekulaarkeemia kuukirjal, põsel ilutsesid roosad markerijäljed ja tatinire jooksis suunurgast vanale väärikale lauaplaadile.

„Macey,” sosistasin teda õlast õrnalt raputades.

„Mis? Ah... Cammie.” Ta tõstis pea ja pilgutas uniselt silmi. „Mis kell on?” karjatas ta püsti karates. Konspektihunnik lendas põrandale.

Aitasin tal asju kokku korjata. „Tervitusõhtusöök hakkab kohe pihta.”

„Suurepärane,” sõnas ta toonil, nagu poleks selles absoluutselt midagi suurepärast.

Ta muidu säravad lokid turritasid igas suunas ja erksinistest silmadest peegeldus äsjane unisus. Ehkki teadsin vastust, pidin ikkagi küsima: „Oli sul kena vaheaeg?”

Ta saatis mulle pilgu, mis võinuks tappa (see pole peagi üldse võimatu – muidugi juhul, kui doktor Fibs ikka saab valmis oma tapjapilgu tehnoloogia).

„Muidugi.” Macey lükkas ühe plagama pannud juuksesalgu otsaeest kõrva taha ja koputas viimasedki konspektid ideaalsesse kuhja. „Täpselt hetkeni, mil vanemad mu hindeid nägid.”

„Aga sul on ju head hinded. Said korraga hakkama kahe semestri ainetega. Sa...”

„Sain neli A-d ja kolm B-d,” lõpetas Macey minu eest.

„Ma tean!” hüüatasin. Mina aitasin tal ju süveneda makromajanduse, molekulaarse taastootmise ja suahiili kõnekeele peenematesse detailidesse.

„Aga senaatori meelest,” sõnas Macey, pidades kinni ammusest lubadusest mitte kutsuda oma isa ei isaks ega ka nime järgi, „pole lihtsalt võimalik, et mina suudaksin saada neli A-d ja kolm B-d. Järelikult tegin sohki.”

„Aga...” Mul olid sõnad otsas. „Aga... Gallagheri tüdrukud ei tee valskust.” See on tõsi. Ma ei taha kõlada ülemäära dramaatiliselt, kuid Gallagheri tüdrukud ei õpi kunagi lihtsalt selleks, et eksamit kuidagiviisi ära teha. Meie hinded võivad olla elu ja surma küsimus. Aga senaator McHenry ei teadnud seda. Vaatasin enda ees seisvat vapustavat seltskonnapreilit, kes kukkus välja absoluutselt igast idaranniku eliitkoolist, aga sai nüüd spioonikoolis ühtäkki ainult A-sid ja B-sid. Mõistsin, et senaator ei tea väga paljusid asju. Isegi oma tütrest mitte.

Raamatukogu oli tühi, ent tasandasin ikkagi häält: „Ma-cey, räägi sellest mu emale. Ta võiks su isale helistada. Me võiks...”

„Mitte mingil juhul!” hüüatas Macey toonil, nagu ma ei lubaks tal üldse lõbutseda. „Takkapihta ma juba tean, mida ma teen.”

„Mida siis?” Mu käsi jäi ukselingil pidama.

„Õpin.” Macey kergitas ühte oma ideaalselt kitkutud kulmu. „Ja järgmisel korral saan kõik A-d.” Ta naeratas nii, nagu leidnuks pärast kuutteist katsetamisaastat viimaks ometi viisi, kuidas oma vanemaid trotsida.

Koridoris kõlasid hääled. See tundus imelik, sest kogu Gallagheri Akadeemia pidi parasjagu viibima pidulikul õhtusöögil. Miski sundis meid tarduma. Ja ootama. Kuulatasime. Ja hoolimata meid lahutavatest rasketest ustest kuulsin oma ema ütlemas: „Ei, Cammie ei tea midagi.”

Spiooni (ja tüdruku!) jaoks on omajagu lauseid, mis sunnivad õige teraselt keskenduma. Uskuge, lause „Cammie ei tea midagi!” on päris kindlasti üks nendest.

Kummardusin uksele lähemale. Macey suured silmad läksid veel suuremaks. Ta sosistas: „Mida sa ei tea?”

„Ta ei kahtlustanud midagi?” See hääl kuulus härra Solomonile, meie ülikuumale salaoperatsioonide õpetajale.

„Mida sa ei kahtlustanud?” päris Macey.

Mitte teadmise ja mitte kahtlustamise mõtte sisu – mitte teadmine ja mitte kahtlustamine – oli Maceyle vist üsna ähmaseks jäänud. Paraku ei saanud ma sellele hetkel viidata, sest teisel pool ust teatas ema parasjagu: „Ei, teda küsitleti sel ajal.”

Mõtlesin meie pikale tagasisõidule. Sellele, kuidas ema terve tee jäätunud külasid vaatas ning sõnas, et ta ei jälginud mu ülekuulamist, sest tal oli asjaajamisi.

„Me ei saa talle rääkida, Joe,” sõnas ema. „Me ei saa kelle-

legi rääkida. Vähemalt kuni see pole absoluutselt hädavajalik.”

„Ka mustsarvest mitte?”

„Mitte millestki.” Ema ohkas. „Ma tahan vaid, et kõik püsiks nii normaalne kui võimalik nii kaua kui võimalik.”

Vaatasin Maceyle otsa. Normaalne oli äsja omistanud sootuks uue tähenduse.

Lipsasime Maceyga suurde saali klassikaaslaste juurde. Ema oli saali otsas oma kohal juba istet võtnud. Prantsatasime toolidele. Liz päris, miks meil nii kaua läks. Ma ei suutnud talle vastata, sest mul oli natuke raskusi kuulmisega. Ja rääkimisega. Ja kõndimisega.