Читать книгу Reeglid määrab armastus - Amanda Goldridge - Страница 4

“MINU JAOKS ON väga üllatav, et ilmute siia nii ”ametlikus riietuses”. Sellegipoolest oleksite võinud enne siiatulekut end puhtaks pesta ja riided korrastada!”

Mehe etteheidet väljendav hääl voolas jäise joana mööda Addy selgroogu. Milline jõhkard! Vaid uhkus ja tigedus hoidsid Addyt tagasi teoks tegemast soovi kähvata midagi mehele, kes sisenes tema selja taga olevast kontori uksest.

Tütarlaps nühkis mõtlikult oma määrdunud teksaseid ja otsustas, et ei ole mingit mõtet püüda siluda peas olevat sasipundart. Ainult sõrmedega ei saa kuidagi kätte juuste külge kleepunud sodi, kuigi peegelpildi järgi otsustades on ta jõudnud kuivanud lehed juustest kätte saada. Mis tema välimust puudutas, siis siin ei paranda enam midagi.

“Ütlesin teie abilisele, et mulle määratud aeg ei sobi, kuid tema kinnitas järjekindlalt, et teist vaba aega teil kohtumiseks ei ole.”

Kostsid otsustavad sammud ja Addy astus tahtmatult kõrvale, et mees mööda lasta.

Mööda vana, kulunud linoleumiga kaetud põrandat astus mees kriibitud puidust laua juurde. Niimoodi kohtus Addy esimest korda silmast silma inimesega, kes tema automaatvastajale eriti jultunud teateid oli jätnud.

Oh seda härra Spencer Readi! On ta end kunagi oma püksiviigiteravikuga vigastanud? Ülikond on ilmselt Londonis õmmeldud ja maksab rohkem kui tema, Addy garderoob kokku. Ja mehe sarvraamidega prillid! Addyl ei ole iialgi nii stiilseid asju olnud. Soovides endas alla suruda deemonit, kes sosistas, et see blond mees meenutab armukangelast Clark Kenti, libistas Addy oma pilku mööda mehe nägu ja figuuri. Ta mõtles, kuidas mehele solvangu eest kätte maksta.

Kergelt laines heledad juuksed andsid tunnistust suurepärasest juuksurist. Kõrgete põsesarnadega tõupuhas nägu, karm suu, helesiniste silmade hüpnootiline pilk… Addy mõtles, et nende peres on kõigil tumedad silmad ja nende pilk alati mahe ja heatahtlik.

Samal ajal jätkas see jalgadel seisev elav seif oma juttu. Tütarlaps kuulas solvunult, sest mees ei tõmbunud pärast tema vastust tagasi.

“Olen väga hõivatud inimene. Peale selle, praegu on kell kümme hommikul, mil enamuse arvates on parim aeg ärikohtumisteks.”

“Mina ei ole enamus!”

“On näha jah!”

Addy püüdis kõigest jõust raevu alla suruda. Kahju, et ta tahtejõuga ei suuda lämmatada puna, mis tulise leegina tema põskedel lõõskas. Niigi tundis ta end oma korratu riietuse ja välimuse pärast ebameeldivalt.

Pärast mehe varjamatut vihjet Addy omast tunduvalt väärtuslikumale ajale muutus tütarlapse kohmetusega segatud raev veelgi tugevamaks. Seda kõike võis mees välja lugeda tütarlapse näolt.

“Kuulge, härra Read, teie kutsusite ja mina tulin. Mis tähtis asi see siis on? Miks ma pidin oma töö pooleli jätma?”

“Tähendab töötate. Kas tegelete naiste vabamaadlusega või?”

Hämmingust muutus Addyl silme eest mustaks ja ta näoilme raevukaks. Mehe mõnitavale repliigile reageerides vaatas tütarlaps otsivalt ringi, soovides leida midagi raskemat. Haaranud kätte esimese kättejuhtunud eseme, tahtis ta sellega jõhkardi suunas visata. Mees aga haaras kärmelt tütarlapse käest kinni, väänas marmorist tindipoti ta sõrmede vahelt välja ning asetas selle lauale tagasi.

“Olen süüdi,” hakkas Spencer Read rääkima juba hoopis lugupidavamal toonil. “Vabandage, mul oli väga tegus hommikupoolik ning olen üsnagi väsinud, kuid muidugi ei tohiks ma end sellega õigustada. Ma ei oleks tohtinud oma tujusid teie peal välja elada. Alustame õige kõike otsast peale. Minu nimi on Spencer Read. Soovite ehk tassikese kohvi?”

Addy otsustas, et mehe üle laua ulatatud käsi kutsub leppimisele. Kohmetu naeratus tähendab, et mees tahab olukorra teravust pehmendada.

“Hoidke oma viisakused nende jaoks, kellele võite veel head muljet avaldada,” nähvas tütarlaps. “Mida te minust tahate?”

Read kehitas vaikides õlgu, haaras oma kõrvalt paki dokumente ning osutas kutsuva žestiga tugitoolile. Addy raputas pead. Mis asi see ka poleks, ta kuulab selle ära seistes. Tugitoolis istumine hajutab valvsuse.

“Ärge muretsege, mitte midagi hirmsat mul teile teatada ei ole,” alustas mees aeglaselt. “Nimelt kuu aega tagasi suri oma voodis Adelina O`Connor.”

Ootamatusest Addy näoilme muutus. Lahkunu oli tema vanatädi ja Addy oli temaga kohtunud vaid korra varases lapsepõlves. Vanatädi surmast kuulis ta alles nüüd. Siiski suutis ta teeselda ükskõiksust ja vastas lühidalt:

“Andke tema perele edasi minu kaastunne!”

“Tema perekond olete teie.”

Mehe pilgus peegeldus hukkamõist.

“Härra Read, kui me temaga viimati kohtusime, olin mina veel mähkmetes ja sellest ajast alates ei ole me suhelnud, sellepärast ei pea ma teda ka meie pere liikmeks.”

Addy vaatas mehele otsa ja heitis siis pilgu kellale.

Tal oli piisavalt aega, et pöörduda tagasi ehitusele, kust ta nii ootamatult oli lahkunud. Tal tuli lahendada keeruline olukord.

“Võib-olla teie ei arva nii, kuid proua O´Connor arvatavasti pidas teid oma sugulaseks. Testament loeti ette kohe pärast tema matuseid. Ta jättis teile kenakese päranduse.”

Read võttis laual kõrguvast dokumentide virnast pealmise lehe ja asetas selle Addy ette.

“Kas see on kõik, mida te mulle teatada tahtsite?”

Avarast ruumist kajas vastu Addy imestunud naer.

“Oleksite võinud mind säästa hulgast tülikatest asjadest, kui oleksite telefonivestluses seda maininud.”

Addy lükkas lehe otsustavalt eemale.

“Mind ei huvita, mida see naine mulle pärandada tahtis.”

“Ärge kiirustage niimoodi, preili Taylor. Võite ju käsitleda pärandust kui ootamatut lotovõitu…”

Addyle piisas järelemõtlemiseks vaid hetkest.

“Ma ei taha sellest kuuldagi!”

Kõik sõnad, mida Addy ütles, purskasid ta rinnust välja nagu laava vulkaanist.

“See naine ei pidanud oma eluajal minu ema mitte kellekski! Talle tegi lõbu solvata ja alandada inimesi, neid poriga määrida.”

Tütarlaps haaras väljapääsu juures vedeleva seljakoti.

“Ma ei võta temalt mitte midagi vastu, isegi kui selle kuldsesse kastikesse pakite ja roosa paelaga kinni seote. Aitäh, kuid keeldun. Keeldun ja lahkun!”

Addy heitis raske seljakoti üle õla ning astus kindlal sammul ukse poole. Read kiirustas talle järele, et tal tee sulgeda.

“Preili Taylor!”

Tütarlapse nimi kostis mehe suust nagu “stopp!”.

Read lõi ukse tema nina ees pauguga kinni. Tütarlaps peatus, asetas käe ukselingile, kuid ei pööranud end mehe poole.

“Jutt käib viiekümnest tuhandest dollarist ja kinnisvarast.”

Mehe sõnad ei avaldanud Addyle mingit muljet.

Spencer Read seisis Addyle nii lähedal, et ta oli sunnitud oma õlaga meest puudutama. Addy pööras end ringi ning vaatas mehele alt üles. Temas mässasid kummalised tunded – sallimatus ja kasvav huvi.

“Laske mind välja!”

Tema sõnad kadusid nagu vits vette või munakivi vaiksesse järve. Igaüht pole võimalik ära osta!

Spencer Readi helesinised silmad tõmbusid kergelt kissi, mees kallutas pea küljele.

“Teate, kui te korralikult käitute, mitte nagu mõni traktorist maalt,” rääkis mees tundeliselt, “olete ebatavaliselt kaunis.”

Addy ajas oma õlad otsustavalt sirgu ja pööras järsult mehest ära. Ta oli millegipärast arvanud, et mees teda suudleb.

Ta rohkem tundis kui kuulis mehe hingamist, tabades ennast sellelt, et ta ise hoiab hinge kinni. Lõpuks tõmbas Read oma käe uksepiidalt ära.

“Ärge segadusse sattuge, härra advokaat, ma ei ole müüdav!”

Nende sõnade juures lõi tütarlaps ukse lahti ja lasi selle siis enda järel mürtsuga kinni langeda. Addy nauding oleks olnud täiuslik, kui seda ei oleks rikkunud Readi viimased sõnad, mis mees talle järele heitis:

“Preili Taylor, tean oma kogemustest, et kõik siin maailmas on müüdav. Eriti just naised!”

Vihatud kontori ees oleval parkimisplatsil torkas Addy võtme järsult süütelukku ja sõitis raevuka pidurikrigina saatel tänavale. Ta kihutas piirkiirusel, lastes läbi pea võimalikke vastuseid viimasele häbematule fraasile. Lõpuks võitis siiski kaine mõistus ja lülitas ta mõtted ümber ametiasjadele. Hiljuti olid ehitusplatsil tekkinud tõsised probleemid. Nende tekke põhjuseks pidas Addy lohakalt tehtud geoloogilisi pinnaseuuringuid. Kaubanduskeskus oli keeruline objekt, mis nõudis täpset maa-aluste vete kaarti. Nende viperuste pärast pidigi Addy tihti ehituse juures viibima ning koos töödejuhatajatega jaanuarikuises poris sõtkuma. Nõnda juhtuski see, et Addy kaotas tasakaalu ja kukkus otse külma porisesse vette, mis oli varjatud Chicago talvise lumega.

Mõtetes hakkas ta jälle manama Spencer Readi, kes oli ta naerualuseks teinud. Mees oli sundinud teda töö sinnapaika jätma ja määrdunud riietes oma kabinetti ilmuma.

Vastu Addy tahtmist kerkisid tema mällu jälle mehe kuju ja tema solvav jutt.

Oma kontorisse tagasi pöördunud, ei suutnud Addy ikka veel rahuneda.

“Aitab! Jäta juba!” Addy keeras võileiva jäänused ajalehetüki sisse ja toppis nurgas seisvasse prügikorvi, “mind absoluutselt ei huvita see inimene ja veel vähem kõik temaga seonduv,” ütles ta endale.

Siiski häiris teda, et Spencer oli esimene mees, kellega vesteldes kerkisid igavuse asemel esile hoopis teised tunded. Mees ei ole küll tema maitse, aga ikkagi… Temas on midagi – figuur, enesekindel nägu ja laines juuksed – see kõik tekitas Addys soovi mees põrandale väänata…

Pead raputades surus neiu endas alla seksuaalfantaasiad ja püüdis rahuneda.

“Lõpeta tema Spenceriks kutsumine,” käskis ta ennast, “vaenlasi nimepidi ei kutsuta!”

“Adelina Taylor, ära kolista mööda minu maja määrdunud jalanõudes!”

Ema vali hääl kostis toast juba siis, kui Addy ei olnud jõudnud jalgagi üle läve tõsta. Ta sõlmis just oma uskumatult poriste kingade paelu lahti, kui Susanne Taylor otsustaval ilmel uksele tuli ja edasipääsu sulges, oodates meeldetuletatud operatsiooni lõppu.

Kingad jalast võtnud, tundis Addy jalataldadega jäist külmust ja mõistis, et on oma sokid märjaks teinud.

“Tere, ema,” ütles tütarlaps naeratades ja avastas end ema soojas embuses. Addy kallistas ema omakorda nii tugevasti, et viimane teda murega vaatama jäi.

“Tere, tere,” vastas ema kasvava erutusega, nähes, millises olukorras on tütre veel hommikul puhtad ning triigitud kampsun ja teksased. “Ehk võtad ühtlasi ka ülejäänud riided maha?”

“Muidugi võin seda teha, kuid enne ehk lubad sisse astuda?” muigas Addy.

Tütarlaps võttis emal õlgadest, pööras ta ringi ning tõukas ta enda ees toa meeldivasse soojusesse, hingates sisse lapsepõlvest tuttavat lõhna. Kingad jättis Addy esikusse.

“Astu sisse, astu sisse,” ütles ema.

Ta ulatas tütrele sussid ja viis ta külalistele mõeldud vannituppa, seejärel kadus, et pöörduda tagasi froteest hommikumantliga.

“Jumal küll, mu tüdruk! Mis sinuga ometi juhtus?”

“Sattusin tegelema naiste vabamaadlusega vabas õhus,” vastas Addy naerdes ja kiiresti lahti riietudes. Ema korjas hoolitsevalt kokku tema uskumatult räpased rõivad ja sundis tütart selga panema hommikumantli. See oli mõnus ja lõhnas puhtuse järele.

“Ma vahetasin eriala.”

“Mõelda vaid! Miks me küll sinu kolledžis õppimisele siis sellise hunniku raha kulutasime?” hüüdis ema köögi lävelt. “Muide, kui tahad enne duši alla minekut tassikese kohvi juua, võid saada.”

“Väga tahan,” rõõmustas Addy.

Ta surus jalad karvastesse sussidesse ja läks neid lohistades emale järele.

Arhitektuurikursuse, mille Addy oma lõbuks ette oli võtnud, lõpu poole, kui tal oli käsil diplomitöö kirjutamine, sai ta teada, et nende maja võib nimetada klassikaliseks Chicago bangaloks. Selliseid oli täis terve linn. Oma hingesügavuses pidas ta seda maja aga unikaalseks. Siin oli Addy veetnud kaks kolmandikku oma elust. Iga kord, kui ta nüüd koju tuli, käis ta aeglaselt läbi kõik toad, peatudes igaühes neist ja nautides mälestusi.

Aga fotod! Laudadel, seintel ja riiulitel olid terved fotokollektsioonid, mis peegeldasid erinevaid momente Taylorite pereelust.

Maxy eredas fantastilises kostüümis halloween’i ajal...

Isa paar hetke enne seda, kui ta oli püüdnud fotograafi raevukalt eemale peletada. Addy ise, Sara, ema... võetuna märkamatult igasugustes olukordades.

Kõige rohkem peatus ta pilk isa piltidel. Michael MacKinley Taylor hukkus autoavariis, kui Addy oli kaheksane, Maxy ja Sara ei olnud veel sündinudki. Lastest mäletab vaid Addy isa tumedaid üleannetu pilguga silmi ja tema saksofonimängu.

Kui isa mängis, voolas meloodia nagu hõbedane oja. Vaadates piltidel isa naeratavat nägu, tundis Addy jälle tuttavat soojust.

”Tere, isa!”

Tütarlaps saatis pildi poole, millel isa pilli mängis, õhusuudluse.

Kodu tervitanud, suundus ta kööki, kust levis meeldivat kohviaroomi.

”On kõik vanaviisi?” küsis ta praeahju ust avades ja ahju kiigates.

Massiivsel puidust laual auras kaks tassi kohviga.

”Kui midagi muudad, lähen endast välja!”

”Sinu õde ja vend küll vastu ei vaidleks. Noh, kuni neid veel ei ole, räägi, kuidas päev möödus. Peale sinu uue harrastuse – naiste vabamaadluse.”

”Päev oli tegus...”

Addy hammustas huulde ja otsis hoolikalt sõnu. Lõppude lõpuks otsustas ta mitte keerutada.

”Ema, kas sa tead, et vanatädi Adelina on surnud?”

Susanne sulges hetkeks silmad ja langetas pea, vaatas siis Addyle otsa ja ütles rahulikult:

”Jah, olen sellest kuulnud!”

”Miks sa mulle ei rääkinud? Vähemalt mulle?”

Addy oli täiesti kindel, et vend ja õed ei ole sellest samuti kuulnudki.

”Vaevalt sa teda mäletad, olid ju üsna pisike. Saatsin talle sageli sinu pilte, loomulikult teiste laste omi ka. Lootsin, et ta vähemalt sinuga sugulust tunneb, sest oma nime said just tema auks.”

Susanne kehitas õlgu.

”Arvasin, et sa ei saa sellest kunagi teada.”

”Väga huvitav,” pobises Addy nina alla.

”Kes sulle seda ütles?”

”Vanatädi Adelina volitatu.”

”Mida?”

Ema näol peegeldusid üheaegselt imestus ja kohmetus.

”Nähtavasti saavutasin ma suuremat edu kui sina arvasid, sest ta pidas mind oma testamendis meeles.”

Seda meelde tuletanud, turtsatas Addy jälle vihaselt. Sealjuures tundis ta raevu, mis ei olnudki suunatud tädi Adelinale, vaid hoopis Spencer Readile.

Tütarlaps püüdis jälle oma peast välja heita meenutusi ilusast sihvakast mehest.

”Ehk soovis ta niimoodi lunastada endale andestust sinu solvamise eest?”

Keraamiline kruus kõpsatas lauale.

”Mõtle, mida sa räägid, Adelina Mary Taylor,” kõlas ema raevunud hääl, ”oled küll iseseisvaks saanud, kuid minu majas ei luba ma lahkunutest lugupidamatult rääkida ja kritiseerida nende surmaeelseid soove!”

Kohalt püsti hüpanud, hakkas Susanne mööda kööki sammuma, pannes kolisema nõud nii laual kui ka kapis. Ringi pöörates ulatas ta tütrele taldrikute virna.

”Nähtavasti muutis tädi Adelina enne surma oma suhtumist meisse, kuid sellest teatada ei jõudnud. Kata laud!”

Addy võttis vaikides taldrikud, kuid ei liikunud paigast.

”Ma ei soovi temalt midagi vastu võtta, ta ei ole mulle mitte keegi.”

Ema silitas Addy põske ja kohendas tema juuksesalku. Ema žest väljendas õrnust. Ootamatult kõrvulukustavalt helises telefon.

“Võta toru, laua katad pärast. Kõike muud taipad hiljem.”

Ema patsutas tütart põsele ja pöördus tagasi pliidi juurde.

Taldrikuid lauale jättes läks Addy aeglaselt esikusse telefoni võtma. Tütarlaps kohmetus veidi, kuuldes telefonitorus tuttavat häält. Ta eemaldas toru hetkeks kõrva juurest, vaatas seda arusaamatuses ja asus siis jälle kuulama.

“Vabandage, ma ei saa aru, kes te olete.”

“Spencer Read, miss Taylor. Tahan, et teaksite…”

“Kust te minu numbri saite? Ma ei ela ju siin.”

Mehe hääles kostis kannatamatust ning Addy isegi kujutas seda ette, kuidas mees vihaselt huuli kokku surub.

“Informatsiooni hankimiseks on olemas palju võimalusi, eriti kui hästi maksta. Antud juhul on kõik hoopis lihtsam – teie ema telefoninumbri sain juba kunagi ammu teie tädilt.”

“Ta on minu vanatädi,” parandas Addy, “ja tema poolt oleks olnud palju armastusväärsem, kui ta oleks viimase kahekümne, ei, kolmekümne aasta jooksul seda numbrit kasutanud! Muide, miks ta oma varanduse just mulle pärandas, miks ema seda ei saanud? Ema oli talle ju kõige lähem sugulane. Aga miks mitte minu vennale või õdedele? Miks just mulle?”

“Järsku mõtles missis O`Connor, et on liiga hilja parandada oma suhteid teie emaga ning otsustas siis teha midagi teie jaoks. Kõigele lisaks olete ühenimelised. Arvatavasti tundis ta sidet teie vahel.”

Viimaste sõnade juures mehe hääl pehmenes, kuid Addyl ei olnud plaaniski alluda sentimentaalsustele.

“Kuidas teie seda kõike teate? Kas teie harjumuste hulka kuulub klientide kavatsustega kursis olemine? Minu arvates peate te ainult dokumente kinnitama.”

Tütarlapse õlad olid pikaajalisest seina ääres seismisest kangeks jäänud. Masinlikult hakkas ta õlale langevat juuksekiharat keerutama.

“Teie vanatädi ei olnud mitte ainult üks klientidest. Teate mis, saame õige õhtul kusagil kohvikus tassikese kohvi taga kokku. Võite mulle esitada ükskõik milliseid küsimusi ja mina proovin neile kõigile vastuse anda.”

Addy kuulis mehe hääles naeru. Hea, et ta mehe nägu ei näe!

“Öelge mulle tõtt, kas te naerate praegu?” küsis mees.

Addy hakkaski peaaegu naerma, sest oma kangekaelsusele vaatamata oli ta sattunud mehe õnge otsa.

“Ma ei tea, kuidas…”