Читать книгу Psühholoogia. Poliitika. Võitlus - Anatoly M. Zimichev - Страница 8

1. MIS ON INIMENE

1.1. Elutegevuse eesmärgid

Rottidega katseid tehes on selgunud huvitavaid asju. Näiteks, et jõuda toiduni, pidi rott minema läbi võrgu, kus teda tabas elektrilöök, mis olenevalt pingest oli kas tugevam või nõrgem.

Selgus, et kui pinge tõsteti teatud suuruseni, siis lõpetas rott võitluse: ta suri nälga, kuid võrgu vastu ei läinud. Kui aga panna võrgu ette isane ning teisele poole võrku emane rott, siis sama suur pinge rotti enam ei peata. Kui selleks, et rott lakkaks võitlemast oma olemasolu eest, piisab tavaliselt 5–6 voldist, siis nüüd tuli pinget tõsta poolteist-kaks korda:

Kui võrgu ees on täiskasvanud rott, võrgu taga aga väike rotipoeg, keda vaevatakse ja piinatakse, siis püüab täiskasvanu tulla appi. Et rotti nüüd tagasi hoida, tuleb tõsta pinget veel umbes veerandi võrra isasele, ja poole võrra emasele.

Viimasel juhul võivad mõned emased rotid minna ka surma, sest 13 voldist kõrgem pinge võib olla rotile surmav.

MIS ON SELLEL PISTMIST MEIE TEEMAGA?

On selgunud, et needsamad vajadused on ka inimesel ja nende vajaduste vahel on samasugune prioriteetide süsteem nagu rottidelgi. Ning sarnaselt rottidega ei mõtle ka meie selle peale, miks me nii või teisiti talitame. Niisugust käitumist nimetatakse irratsionaalseks (ladina k. ratio — mõistus, irrationalis — ebamõistlik).

Tavaliselt põhjendab inimene oma irratsionaalset käitumist mingite teadvuses püsivate motiividega: me sööme lõunat, sest „on lõunaaeg”, „peab sööma”, „on tarvis”; heidame magama, sest „on aeg”, „on juba hilja”, „öösel kõik magavad” jne. Tegelikult teeme üht või teist eespool kirjeldatud toimingut sellepärast, et niisugused on meie organismi vajadused. Inimene, kes on mitu päeva söömata ja magamata, võib uinuda ka seal, „kus ei kõlba”, süüa seal, „kus pole kombeks” jne.

INIMESE ELUTEGEVUSE BIOLOOGILISED EESMÄRGID

(on mitte ainult inimesel, vaid ka kõikidel loomadel)

Enesesäilitamine

Inimene püüab kinni hoida oma olemasolust ja tagada selleks tingimused (toit, riietus, eluase, uni, puhkus jne.). Selle saavutamiseks peab inimene tavaliselt ületama mingeid raskusi ja takistusi. Kui see osutub liiga raskeks, võib ta võitluse lõpetada (nii nagu rott ei ründa enam võrku) — näiteks taigas, lumises stepis või mägedes lakkab inimene elu eest võitlemast ja sureb.

Soojätkamine

Sugutung ja sellega seotud käitumine avaldub eri laadi inimestel eri vormides, sellest me edaspidi ka räägime. Tähtis on mõista, et sugutung on loomult samuti irratsionaalne, kuigi me seletame seda endale alati mingite arukate motiividega. See tung on hoopis tugevam kui enesesäilitamine, inimese võimete potentsiaal kasvab siin järsult.

Liigi säilitamine

See on järeltulijate eest hoolitsemise instinkt. Kui last ähvardab oht, püüab täiskasvanu (enamikul juhtudel) talle appi minna. Niisugune käitumisviis avaldub igapäevaelus, laste eest hoolitsemises, neile paremate tingimuste loomises jne. Liigi säilitamise funktsioon on veel võimsam kui soojätkamine. Inimene võib ohverdada nii esimese kui ka teise eesmärgi kolmanda — liigi säilitamine — heaks.

Oinakarja ees jookseb alati üks konkreetne oinas, kellele järgneb kogu mass. Sama võib märgata ka teiste kariloomade puhul. Omavahel hästi organiseerunud loomadel eksisteerib hierarhia. Mantelpaavianikarja eesotsas on juht, kellel on mõned lähikondsed (tavaliselt mitte üle kolme), on lähikondsete lähikondsed jne. Kui „lihtne” ahv (kes ei kuulu lähikondsete hulka) läheb otse juhi juurde, minnes mööda oma „vahetust ülemusest”, siis saab ta juhilt kohe jalahoobi (ja pärast lisaks veel ühe hoobi oma „ülemuselt”). Hierarhilist struktuuri ei tohi rikkuda. Kui mõni paavian pretendeerib kõrgemale positsioonile, siis peab ta tõestama, et on tugevam kui tema võistleja. Iga koht hierarhias on karmi võitluse tulemus.

Juhi rollile ei pretendeeri mitte üks ahv, vaid vähemalt kaks. Juhiks saab neist ainult üks. Edutu, kes oleks nüüd võinud hõivata karjas teise koha, ei lähe oma võistleja alluvusse. Ta lõpetab üldse igasuguse võitluse ja elab kusagil karja territooriumi servas, jääb lõpuks nii nõrgaks, et karja kõige nõrgem ahv võib talle peksa anda, jääb kuue kuuga kiilaks ning hukkub.

(Teoreetiliselt on võimalik ka teine lahendus: edutu võib säilitada võimu osa karja üle, viia see osa endaga kaasa ja hakata selle väiksema karja juhiks, kuid seda juhtub ahvidel harva.)

KAS EI TOIMU SEESAMA KA INIMESTE JUURES? Tuleb välja, et toimubki. Selle põhjus on inimese püüd olla esimene, liider, ümbritsevatest kõrgemal, mis on oma loomult samuti hierarhiline struktuur.

ELUTEGEVUSE SOTSIAALBIOLOOGILISED EESMÄRGID

(on peale inimese ka mõnedel loomadel)

Juhtpositsioon väikeses grupis

Kahe inimese suhetes või väikeses, mõnest inimesest koosnevas seltskonnas kuulub nendest ühele liidriroll. See pole juhus, vaid kõnealuse funktsiooni tulemus. Samasuguste nähtustega puutume kokku igal sammul: minia ja ämm köögis, ostjad järjekorras, noorukid tänaval, mehed mõnes oma seltskonnas — nad on omavahel konfliktis muidugi mingite täiesti arusaadavate lahkhelide tõttu: „sellel pole õigus”, „see teeb midagi valesti”, „sellel pole asjast aimugi”, „tema peab ennast kõigist targemaks” („kõigi” all mõeldakse tavaliselt ütlejat ennast) jne., kuid see on ainult konflikti nähtav ajend. Siin süüdlast otsida on kasutu, kuna selles on süüdi inimloomuse mainitud omadus.

Frontaalne juhtpositsioon (massi hulgas)

Paljud tüdrukud unistavad saada filminäitlejaks või lauljaks, poisid aga kosmonaudiks või kangelaseks. Suuremaks kasvades rikuvad nad (nii tundub tavaliselt vanemale põlvkonnale) tihti oma välimust (riietus, soeng, käitumismaneer) ja käituvad hoopis teisiti, kui neilt nõutakse, lihtsalt selleks, et silma paista. Meile meeldib alati näha oma fotot ajalehes või kuulda endast räägitavat televiisoris. Kui keegi kiidab meid suure auditooriumi ees, siis on see palju meeldivam kui sama kiitus nelja silma all. Miks on see nii?

Frontaalne liider on see, kes juhib massi või vastandab ennast massile. Soov tõusta frontaalsele juhtpositsioonile on püüd saada kuulsaks, saada tuntust, tunnustust, eristuda üldisest massist, olla teistsugune kui kõik teised. See on püüd saada filmitäheks, tšempioniks, populaarseks näitlejaks, esihuligaaniks, üldse teistsuguseks kui teised, aga ka tormata kas või korraks suure rahvamassi ees tribüünile, öelda midagi ainult selleks, et sind kuuldaks jne.

Hierarhiline juhtpositsioon

Igas organiseeritud karjas on oma hierarhiline struktuur. Seda enam on see olemas mistahes inimetnoses. Niisuguste struktuuride liidrid suunavad oma jõupingutused sellele, et säilitada oma liidripositsioon, nende kõikide tasandite alluvad aga sellele, et tõusta ametiredelil kõrgemale — konkureerides sealjuures omavahel. Viimane on sotsiaalbioloogilistest eesmärkidest kõige kõrgem, selle teostamine nõuab palju energiat.

Sellepärast ei suuda kaugeltki igaüks pretendeerida tõusule mingis struktuuris või siis luua oma struktuuri. Nii jäävad paljud (sealhulgas ka poliitikas) oma karjääris pidama ega jõua frontaalse juhtpositsiooni tasandile.

ELUTEGEVUSE SOTSIAALSED EESMÄRGID

(kujunevad etnoses)

Inimese sotsiaalseteks eesmärkideks on neli kategooriat, mis kujunevad etnoses (ja mis omakorda kujundavad ka etnost, nende abil toimub etnose juhtimine).

Need on:

TÕDE

ILU

HEADUS

KÜLLUS (ÕIGLUS)

Mis on nende kategooriate (=mõistete) sisuline tähendus? Meile kõigile on ülalnimetatud mõisted ilmselged, sest küllap teab igaüks suurepäraselt, mis on tõde ja vale, ilus ja inetu, hea ja kuri, õiglane ja ebaõiglane. Vaadakem aga, mis tähendus on neil mõistetel meie aine puhul, katsume neis selgusele jõuda meie kursuse eesmärkide ja ülesannete seisukohast. Ehk siis: mis on neil, nagu esialgu näib, ilmselgetel kategooriatel tegemist poliitilise võitlusega, etnose loomise ja organiseerimise küsimustega, etnose juhtimisega?

Kuidas etnost nende kategooriate abil juhitakse ja kes seda teeb? Kas siis hierarhilise struktuuri liider ei juhigi etnost?

Hierarhia liider (president, peaminister, keiser, juht, diktaator jne. — eri etnostes võidakse teda erinevalt nimetada) juhib etnost tõepoolest samamoodi nagu juhtpaavian oma karja või tehase direktor oma alluvaid. Millised on aga sealjuures neist igaühe võimalused?

Juhtpaavian on karjas tõepoolest kõige tähtsam, tema ülesanne on hoida seal korda; ta võib lüüa iga ahvi, kes ronib tema juurde oma „ülemusest” mööda hiilides, ise ta suhtleb ainult „lähikondsetega”, ta võib temale vastumeelse paaviani lähikondsete hulgast „välja arvata” ja „koosseisu arvata” mõne teise. Lisaks on tal mõned privileegid: ta jagab saaki, saab paremad palad, suhtleb kõige ilusamate emastega, hakkab esimesena sööma jne.

Ka direktor juhib ettevõtet oma asetäitjate, allüksuste (osakondade, jaoskondade) ülemate kaudu, ta võib ükskõik kelle neist vallandada ja määrata asemele isiku, kes talle rohkem meeldib, ergutada häid töötajaid ja karistada halbu, kokku võttes, ta peab hoidma oma ettevõttes korda. Peale selle võib direktor sisse seada mingid uued tavad, uuendada palgasüsteemi, muuta päevakava ja palju muud sarnast.

Kuid kas juhtpaavian võib sundida kogu karja käima näiteks kahel käpal, aga mitte neljal (ja vastupidi)?

Kas firma juhtkond võib iga kell vallandada ühe direktori ja määrata teise (või kui selles firmas on nii kombeks, siis määrata uue direktori valimised tööliste poolt)?

Kui te loote oma etnost, siis peate saavutama, et kõik selle liikmed „käiksid kahel jalal” (s.t. et nad täidaksid neid ülesandeid, mis vastavad etnose seatud eesmärkidele sõltumata sellest, kes on liider). See tulemus saavutatakse, kui etnoses kehtestatakse üks või teine Tõe, Ilu, Headuse ja Õigluse (Külluse) kategooria.

Hierarhiline struktuur on olemas igas etnoses, kuid etnose tegevust suunatakse nende kategooriatega.

Nende kategooriate häving viib etnose hukule.

Järgnevalt sellekohaseid näiteid.

Sparta — riik, mis oli sajandeid olnud võitmatu —, lagunes kõigest kaheksa aastaga pärast seda, kui pärslaste vangistatud kuninga aarded olid (tema enda nõuandel) jagatud Sparta sõjameestele. Sellega hävitati spartalaste etnoses eksisteerinud Külluse kategooria. Kuid Sparta kui etnose hukk oli ette ära otsustatud juba varem, siis, kui seal oli hävinenud Tõe kategooria.