Читать книгу Õnnesoovimesul - Андерс Рослунд - Страница 8

SEE OLI ÜKS ideaalne paik Stockholmi lõunaosas. Tupiktänav ümbritsetud unistest kolmekorruselistest majadest, mis ehitatud neljakümnendatel. Keskklassi üürnikud Rootsi keskmise sissetulekuga, keskmise elueaga, keskharidusega ning noorte ja vanade ja kohalike ja hiljemsaabunute korralik segunemine. Piet Hoffmann otsustas sel pärastlõunal minna ringkäigule vastupäeva piki kahesajameetrist raadiust, mis moodustas välise kaitsetsooni. Ta kontrollis kaheksateist valvekaamerat trepikodades, garaažides, laternapostidel, katustel – kõik varustatud liikumisanduritega, et keegi ei saaks ei valges ega pimedas liikuda, ilma et teda tabataks ja filmile salvestataks. Ta kontrollis võõraste sõidukite registreerimismärke autoregistrist ja elanikeregistrist ning erilistel puhkudel ka politsei kuriteoregistrist, millele tal siiamaani ligipääs oli. Ta võrdles eilset mentaalset kaarti – seda, mida keegi teine ei näinud ja kuhu ta oli talletanud teed ja põgenemisteed ja kuhu keegi liikus – tänase päevaga. Miski ei tundunud kahtlane ega hoiatanud läheneva ohu eest. Kvartali ainsa kõrghoone juurde viival teel seisatas ta kaamera juures, mille peal oli number 14, keeras seda natuke vasemale, et pime nurk saaks kaetud. Staap asus liftisõidu kaugusel kaheksandal korrusel, kööktuba, sellest piisas.

„Ma lõpetan tänaseks. Kas kõik on korras?“

Ta seisis pisikeses esikus ja vaatas palgatud valvuri poole, kes istus selles ekraanimerest ümbritsetud ruumis ja kiikas kord otsepilti valvekaameratest, kord keris kiiresti läbi eelmise öö salvestise, et kindlaks teha, et poleks mingeid kõrvalekaldeid tavapärasest.

„Kõik on korras, boss.“

Piet Hoffmann küünitas akna poole, mis avanes tupiktänavale, ning tõmbas ribikardina üles, et visata viimane pilk peale. Esiteks teise korruse korterile, mille akente ees rippusid heledad kardinad ja kahe potilille vahel aknalaual seisis suur laualamp. Ajutine kodu neljakümneaastasele naisele, kellele võimaldati teise järgu varjupaik ja ainus info tema kohta oli asendusisikukood. Kui Piet veel veidi ribakardinat tõstis, nägi ta järgmist trepikoda, kolmanda korruse korterit, mille akent raamisid ülal punased kardinad ja vilkuvad tuled külgedel. Kolmanda järgu pelgupaik kolmekümneaastasele mehele, keda tulistasid ja seejärel ähvardasid tappa tema enda vennad. Ja kaks ust kaugemal – seal oli ta kardina täiesti üles tõmmanud – heledate kardinate taga, kus oli liiga palju tülli, peitis end viimastel kuudel üks vanem paar, pärast seda, kui nad olid tunnistanud kohtuistungil läänepoolse äärelinna noortejõugu vastu, kes olid ennekuulmatult vägivaldsed. Oodates uusi identiteete ja püsivaid elukohti, maksid kolm eri omavalitsust 16 000 krooni iga uue ööpäeva eest kohas, kus kõik elanikud oli professionaalse kaitse all. Ja muidugi – kogemustega valvurid, tipptasemel tehniline varustus, korralikud relvad – see oli loomulikult kallis, aga välja üürida turvatud elukohti, mille Piet ise oli sisustanud ja sättinud, mis asusid kõik ühes kohas, mille valvamisega saaks hakkama üks tööline, näis olevat hiilgav äriidee aktsiaseltsi Hoffmann Security jaoks.

„Tere, mu kallis naine.“

Hoonest koduni, mis asus Bagarmosseni vanemas osas, polnud eriti pikk maa, aga juba siis, kui ta auto poole suundudes liftist välja astus, oli ta automaatselt võtnud telefoni ja naisele helistanud.

„Tere, mu kallis mees.“

Neil läks hästi. Võib-olla paremini kui kunagi varem. Isegi äsjaarmununa ei mäletanud ta, et see oleks nii tugev tunne olnud. Nad olid tagasi Rootsis ja elasid umbes sama elu nagu tookord. Ühe suure erinevusega – ta ei valetanud enam Zofiale, ei sulandunud enam Rootsi politsei heaks kurjategijate keskele, ei riskinud teiste nimel iga päev, iga tund enda ega oma perekonna eludega. Jumal küll, ta töötas isegi selles samas väikses turvafirmas, kuid nüüd ei olnud see enam fassaadiks, mis varjaks salajase infiltreeruja tõelist töökohta. See oli täiesti ehtne ettevõte, kus ta kasutas neid erilisi oskusi, mille ta elu jooksul oli omandanud ja mis andsid ausa sissetuleku.

„Zofia?“

„Jah?“

„Ma olen … natuke mures.“

„Pole vaja.“

„Ma tean – aga ma ei saa midagi parata. See närib. Närib. Mõtle, kui ta …“

„Piet? Kuula mind. Ta. On. Täiesti. Terve.“

Piet oli juba ammu otsustanud, et muretsemine oli mõttetu, kahjulik ja kõigest saab üle, kui planeerida, olla alati paremini valmistunud, rohkem kui need, kes teda arvustaksid, jälitaksid, ründaksid. Ja siis – imiku kuue kuu kontroll. Sellest piisas. Et põrgulik irratsionaalne muretsemine kogu tema elu üle võimust võtaks.

„Beebi peaks oskama end selja pealt kõhuli pöörata. End istukile tõmmata, kui minust või arstist kinni hoiab. Ta peaks lalisema, leidma üles kadumaläinud mänguasja, keerutama asja oma käte vahel. Ja Piet – ta oskab kõike.“

Pesamuna. Piet võis suvalisel hetkel mõtetes haiglavoodi juurde tagasi pöörduda ja hoida Zofia kätt, kui valud läbi naise keha tungisid.

„Argipäev, Piet. Sina, kes sa lubasid mitte kunagi enam kriminaalide hulka infiltreeruda, ei mingit surma, kaost, põgenemist.“

Naine vaatas Pietile otsa ja seletas seda nii ilusti.

„Minu keha otsustas siis. Üks laps veel. Me üritasime nii kaua ja see ei õnnestunud, ma ei jäänud uuesti rasedaks. Vanus, ma teadsin ju, et … aga selles polnud asi. Rahu. Vana elu oli lõppenud. Ma lõdvestusin. Laps, ma ei tea, on nagu pisut imelik seda välja öelda, aga tundus, nagu laps oleks justkui mingit moodi tahtmatult kõige selle sümbol. Sinu lubaduse. Meie uue elu sümbol“.

„Hugo ja Rasmuse pärast ei muretsenud sa kunagi.“

„Ma tean, Zofia.“

„Ja ta on palju tublim ja sitkem, kui nemad olid ja on.“

„Seda tean ma ka.“

Näriv hirm, et arst avastab midagi sellist, mida nad ise polnud märganud. Ja asi polnud selles, et tegemist oli tüdruku või pesamunaga. Asi oli Pietis endas. Ta oli taibanud, et miski pole enesestmõistetav, kõik on kaduv. Palju kergem oli elada ajal, mil ta valetas nii palju, et unustas, milline tõde välja näeb ja tundub, kui ta uskus, et ta on alatiseks piire nihutanud ja polnud kindel, kas ta kunagi hakkab mõistma, kus vale lõppeb ja tõde algab. Kes ta tegelikult oli.

„Piet – õhtul näeme.“

„Anna talle minu poolt musi.“

„Ta saadab musi vastu.“

Kümme minutit autosõitu. See oli kõik. Enskedesse, kus majadel olid aiad ja tihti kaks autot maja ees. Nende koduni. Nad kolisid siia juba siis, kui Zofia esimest last ootas.

Kutsumata kuumus jätkas hoolimata allalastud autoakendest tema ümber surisemist, kui ta seisma jäi. Sellel maal oli kolmkümmend kuumakraadi ja kõrge õhuniiskus juuni esimesel nädalal väga ebatavaline ning särgivarrukaga otsaesise või põskede pühkimisest polnud suurt tolku, sest see oli juba sama märg. Ta parkis auto roostes värava ette ja jäi hetkeks päeva parimal hetkel autosse istuma.

Kui ta end sirutas, nägi ta vilksamisi Hugot teisel pool turritavat hekki. Jalgpallimäng naabrilastega, mururohelised püksipõlved ja tulipunased põsed. Ja köögiaknast paistsid kellegi lokkis juuksed. Rasmus istus köögilaua ääres nagu tavaliselt ja mängis mängukujukestega.

Piet Hoffmann tõmbas sooja ja niisket õhku kopsudesse.

Loomulikult kahtles ta vahetevahel.

Ta oli ukse eelmisest elust lahkudes enda järel kõvasti sulgenud.

Mõnikord soovis ta selle jälle pärani lahti lüüa.

Tunda. Seda, mida ta siis oli tundnud. Adrenaliini, mis möllab, möllab, möllab ja mida ei saa välja lülitada, süda, mis lööb topeltsagedusega ja meelitab välja agressiivsust.

Juhtus seda, et minevik leidis ta üles ja kutsus tagasi. Et ta istus õhtuti Zofiaga diivani peal, kui poisid juba magasid, ja seletas, kui väga ta igatses veel üht korda. Mitte raha pärast. Adrenaliini, laksu pärast. Et tunda veidike rohkem, et elada veidike rohkem. Vahendaja oli tihti see, keda kliendid otsisid. Garantii kahe osapoole vahel. Viimati äritehing Lõuna-Sloveenia keemilise amfetamiini tootja ja Kesk-Rootsi ühe suurema kriminaalse võrgustiku vahel. Tema ainus ülesanne oleks olnud mõlema poole käendajaks olla, läbirääkimiste ajal kohal viibida, tegutseda esimese reisi ajal turvamehena. Kõige raskem oli panna Zofiat mõistma, kui frustreeriv oli näha näruseid väikevahendajaid tegemas seda, mida temalt paluti ja millest keeldus, kuidas järjekorras järgmised, kes polnud sama osavad, teenisid nii kergelt ja kiirelt suuri summasid.

Kuid iga kord, kui ta koju tuli, nagu praegu, kui ta kohe pidi nägema Hugot ja Rasmust, teadis ta, et otsus oli olnud õige.

Ja Luizat. Tema pilku, mis oli intensiivne ja kindel.

Tema, kes mõne hetke pärast näitab, et ta saab nii lalisemise kui ka mänguasja otsimisega hakkama.

Piet teadis ju, et veel üks kohtuprotsess, veel üks kohtuotsuse väljakuulutamine oli samaväärne ühe pika vanglakaristusega. Et ta ei näeks lapsi enne, kui nad on täisealised ja tema vastsündinud tütar juba ammu koolis käib.

Ei mingeid ülesandeid, ei mingeid relvi, ei mingit surma.

Ainult see siin.

Maja, kodu, perekond.

See oli nüüd tema elu.

„Halloo?“

Piet Hoffmann avas välisukse ja ainult paar aastat tagasi oleks Rasmus tulnud joostes avasüli tema poole. Nüüd oli tema noorim poeg nii oma mängust haaratud, et ta isegi ei vastanud.

„Rasmus-poiss? Halloo? Ma olen kodus.“

„Köögis, issi.“

Esikupeegel paistis teda vaatavat. Ta pööras end ümber. Ja seal see oli. Puuraami ja peegliklaasi vahel. Paberilipik, millel polnud sõnu, ainult suur punane süda. Tal läks seest soojaks, endiselt peale kõiki neid aastaid. Zofia tavatses peita neid siia-sinna, mõnikord leidis ta neid padja pealt, kui ta päevateki ära tõmbas, või reisikohvrist, kui ta kuskil üksikus hotelliruumis asju lahti pakkis, või külmkapist piimapaki alt. Mõnel teisel ajal oleks selline tagasihoidlik armastusavaldus tundunud Pietile nõudena ja ta oleks põgenenud. Nüüd igatses ta nende pisikeste lipikute järele. Ja oli pettunud, kui neid ei leidnud.

Talle meeldis see väga. Talle meeldis Zofia väga.

Rasmus istus oma tavalise koha peal köögilaua otsas. Hoolimata maailmajaost, kus nad parasjagu elasid, hoolimata majst, kuhu nende isa elu neid parasjagu oli toonud. Kaheksa-aastane tõstis hetkeks pea, kui kuulis samme esiku poolt, kuid jätkas peagi oma mängu, eriti ühe kujukesega, kes olid ümar, punase mütsi, siniste jalgade ja kollaste kätega.

„Tere, mu kallis poiss.“

„Tere, issi.“

„Mis sa teed?“

„Mängin.“

„Ma näen – mida sa mängid?“

„Uue kujukesega.“

„Ahah, ja …“

„Issi – sa ei saa niikuinii aru.“

Hoffman nägi, kuidas punase mütsi ja siniste jalgadega plastikkuju teiste kujukeste juurest köögilaua pealt eemale hüppas, kuidas see tegi kukerpalle ja aeg-ajalt midagi pomises, ning Piet taipas, et tema pojal oli õigus. Ta ei saanud aru.

„Härra Kartulipea.“

„Mida?“

„Üks teine kuju, mis mul on, issi. Üleval toas. See pole see – aga see on härra Kartulipeale sarnane. Mul pole kunagi varem sellist olnud. Äge ju?“

„Üliäge.“

Nisujahu oli seinakapis, soolatops laua peal, munad ja piim ja või külmkapis. Pannkoogid. Kindla peale minek.

„Kõht tühi, Rasmus?“

„Kas sa teeks neid vahvlirauaga? Ma tahan ruudulisi pannkooke.“

Vahvliraud. Ruudulised pannkoogid. See algas eelmisel aastal. Hoffmann ei saanud siiamaani aru, mispärast, kuid kui see oli vajalik selleks, et lastel saaks kõhud täis, siis pidi pannkooke niimoodi ka valmistama. Ta leidis nii masina kui ka juhtme alumisest kapist ning avas seejärel akna ja hüüdis kõva häälega.

„Hugo?“

Kõlas summutatud heli, mis tekib siis, kui jalg lööb palli teisel pool hekki, ja seejärel kümneaastase juubeldav hõise, kui pall maandub iseehitatud väravasse.

„Jah, issi?“

„On sul kõht tühi? Pannkooke soovid?“

„Ruudulisi?“

„Jah.“

„Siis on küll tühi.“

Piet Hoffmann pidi just akna kinni panema, kui ta ümber mõtles, kummardus välja ja hüüdis veel kord.

„Ja teised seal? Kas te olete ka näljased?“

Improviseeritud jalgpallimatši meeskonnakaaslased või vastasmängijad tahtsid ka ruudulisi pannkooke ja Hoffmann valmistas nii palju tainast, et sellest jätkuks viiele inimesele.

„Kas sa saaks laua katta, Rasmus?“

„Mmm.“

Tema noorem poeg ei kuulnud. Uus plastikmehike hüppas tema käes mööda köögilauda ringi. Alati mõni uus plastikmehike mõnest uuest sarjast. Kahel viimasel aastal, kui Piet Hoffmann Lääne-Aafrikas töötas ja sai kord kvartalis tasuta koju sõita, oli ta hoolikalt lennuki pardalt või tax-free poodidest ostnud kaasa selle kujukese, mis hetkel oli kõige populaarsem. Kuni järgmise kodureisini ja järgmise plastkujuni, mis kõikidel pidi olema.

„Olgu, Rasmus. Ma katan siis ise. Kui sina oma asjad ära koristad.“

„Kohe.“

„Nüüd, poiss.“

„Pean enne vetsus käima. Siis koristan ära.“

Rasmus üritas kõndida, kuid hakkas varsti jooksma. Nii läks alati – kui ta jättis mängu pooleli ja tavamaailma tagasi tuli, oli tihti kiire sinna, kuhu ta nüüd teel oli. Hoffmann muigas. Selles oli midagi haavatavat ja isegi ilusat olla nii täielikult laps, veendunud selles, et keegi teine hoolitseb tegeliku maailma eest. Ta võttis välja viis taldrikut ja nurgakapist sama palju klaase, olles väsinud ootamast tualetikülastajat naasmist, ja pani ise need plastikkujukesed köögilaua pealt kolmejalgsele pingile, mis seisis pliidi juures. Ja siis, kui ta tõstis üles selle uue kujukese, mis meenutas kedagi nimega härra Kartulipea ja kes Rasmuse mängumaailmas suutis kõrgele hüpata, tundis Piet rinnus pistet. Seda polnud ta enam ammu tundnud. See piste läks südamesse ja hoiatas ohu eest, enne kui ta isegi seda ohtu mõistis.

Ta hoidis kujukest käes.

Tundis selle raskust.

See polnud sugugi plastikust.

Ta tõstis ja langetas seda mitu korda enda ees õhus, pakkus, et see kaalub vähemalt kolmsada grammi.

Siis vaatas ta kujukest hoolikamalt.

Ta tõmbas ära liimitud punase mütsi. Ta tõmbas ära sinised jalad ja kollased käed.

Polnud võimalik. Ja siiski – just see see oli.

Ta sai vihaseks, hakkas kartma.

Mitte sellise adrenaliini järele polnud ta igatsenud.

Ta hoidis käes käsigranaati.

Tuumaks trotüül ja teraskuulid, et kindlalt tappa kõik lähedalolevad elusolendid.

Tema noorim poeg oli just käes hoidnud mänguasjaks maskeeritud surma siin, köögilaua ääres.

TA OLI MARUVIHANE.

Ta kartis.

Oli raevus.

Hirmul.

Tema poeg, kes tema peale lootis, lootis terve maailma peale, oli siinsamas istunud ja mänginud surmaga oma imelises maailmas, mis oli täiesti turvaline.

Käsigranaat. Mänguasja kujul.

Piet Hoffmann hoidis seda enda käes. Silitas pöidlaga selle kõva pealispinda. Otsas väike metallkattega piklik pea, lõhkeaine sisse pressitud, sütik ühendatud lööknõelaga, mis hetkel, kui kaitsevinnast vabastatakse, vajub alla vastu süütenööri ja andis igaühele, kes juhtus olema läheduses, viis või neli või mõnikord vaid kolm sekundit aega elada.

Raev. Hirm.

Sama tunne kahe täesti erineva väljendusega.

Varem oli see palju kergem olnud.

Varem, kui ta iga kord oli valinud raevu, viha; ja kui hirm mõnikord oli peale tükkinud, oli ta selle ära kasutanud, muutnud selle agressiivsuseks. Psühholoogid olid koolis ning hiljem noorte kinnipidamisasutuses ja vanglas kutsunud seda „madalaks impulsikontrolliks“. Seletanud, et sellepärast eelistaski ta vägivalda. Asi polnud üldse selles. Asi oli selles, et vägivald oli üks hea tööriist. Kui seda õigesti kasutada. Ja ta oli seda teinud, valitsenud vägivalda, mis oli nii loomulik. Kuni Zofia ja lapsed asja keeruliseks ajasid. Kuni armastus ja tõde ja usaldus muutsid elu nii uskumatult raskeks ja samas lasid hirmu sisse.

Hirm kaotada neid, kes tähendasid palju rohkem, kui tema ise.

Siis kuulis ta, kuidas Rasmus lasi WC-s vett peale, kohe peale seda, kuidas veekraan lahti keerati.

Piet Hoffmann kaalus jälle käsigranaati; ilma et oleks sellest teadlik, kiigutas seda lahtises peopesas üles-alla. Ta oli viimastel aastatel nendega järjest rohkem kokku puutunud, talle oli jätkuvalt pakutud osta üht-teist põrandaalustelt kontaktidelt ja just käsigranaadid olid salakaubana tõusnud. Samuti oli tal endiselt palju kõrvu ja silmi, kellele ta maksis, et teda asjadega kursis hoitaks; teadmised, mis tal endise kriminaalina olemas olid – suur eelis turvavaldkonnas töötamisel – aegusid kiiresti, seega oli tähtis hoida end arengutega kursis ja teada, mis toimub selles teises elus, kuhu ta enam kunagi ei tahtnud tagasi pöörduda, kuid mille järele ta vahetevahel igatses.

Vannitoakraan kriuksus, kui see keerati täisvõimsusele, nagu Rasmusel alati kombeks teha oli, kuigi ta ei tohtinud, vesi pahises nagu äikesetormi ajal ja seetõttu oli selgelt kuulda, millal ta kraani lõpuks kinni keeras.

Sellist liiki käsikraanate, nagu Hoffmann sel hetkel oma köögis käes hoidis, smugeldatakse üle piiri kastides kümne kaupa. Mõeldud kasutamiseks sõjas, kuid endastmõistetav valik ka siis, kui Rootsi gängiliikmed relvastuma hakkavad. Noortest eeslinnapoistest koosnevatele armeedele ideaalne, kui raha on vähe, puudub väljaõpe ja tahetakse efektset muljet jätta – tagajärgede eest pigem mitte vastutust võttes. Tulirelvadega võrreldes ei vaja käsigranaadid eelteadmisi, maksavad närused viissada krooni tükk, ja 14-aastane, kes saab ülesande keegi tappa, pääseb kohustusest juures olla. Ta sõidab akna juurde, millele gängiliider osutab, sest ta oli nõus tegema mida tahes, et jõuku kuuluda. Ta viskab granaadi akna poole nii kõvasti, kui suudab, et siis mopeediga edasi sõita ja kuulata, kuidas käib kõva paugatus. Ei pea pealt vaatama, seega ka mitte teadma, kuidas kõigi lähedusesviibijate käed-jalad otsast lendavad.

Siis kõlksatas tualetiuks. Ja pisikesed sammud astusid köögi poole tagasi. Rasmus oli siiani veendunud, et see oli mänguasi.

„Issi … mida …“

„Tule siia, Rasmus. Istu minu kõrvale.“

„… mida sa teinud oled? Issi! Sa lõhkusid mu uue kujukese ära!“

Piet Hoffmann tõmbas laua alt välja tooli, enda oma kõrvale.

„Rasmus-poiss, kuula mind.“

Rasmus ei kuulanud. Viimase sammu laua juurde tegi ta joostes. Seal lebas kõik laiali.

Uue kujukese müts. Ja käed. Ja jalad.

Ja Rasmus nuttis.

Suured pisarad veeresid mööda põski alla.

„Minu … see oli ju minu! Ma ei saa aru, issi. Miks sa …“

Hoffmann polnud kunagi – sest ta oli seda endale lubanud – isegi lähedal olnud sellele, et mõnele oma lastest füüsilist valu teha. Seepärast polnud ka ükski laps kunagi proovinud teda lüüa. Aga Rasmus tegi seda nüüd.

Kaheksa-aastase rusikas.

Otse vastu rinda.

Piet Hoffmann oli järgmiseks löögiks valmis ja haaras lapse käest kinni, tõmbas selle enda lähedale, surus poja vastu rinda, mida too oli just tabanud. Hoidis teda süles, kõvasti, ilma et oleks karm, kuni pisike keha lõpuks lõdvaks lasi.

„Vabandust.“

„Pole hullu.“

„On küll. Vabandust, issi. Aga ma ei saa aru … ei saa ikka aru. Mida sa tegid? Miks sa lõhkusid…“

Ja ta nuttis jälle. Teistsuguseid pisaraid. Need polnud ei viha- ega pettumuspisarad. Ainult kurbusepisarad.

„Mul on kahju, Rasmus, aga sa ei mängi sellega enam.“

„Aga ma tahan. Ja see on minu oma.“

„Praegusest hetkest alates enam mitte. See on minu oma. Nüüd hoolitsen mina tema eest. Aga enne pead sa mind aitama, Rasmus. Sa pead mulle jutustama, kuidas täpselt sa selle endale said. Kust see pärit on. Kes selle sulle andis.“

Rasmus lükkas end veidi isast eemale. Nii et ta sai talle otsa vaadata.

„Sa oled vihane.“

„Ei, ma ei ole vihane.“

„Ma näen. Ja kuulen seda. Sul on selline hääl, issi. Kuigi ma pole midagi teinud.“

Hirm.

Seda kuulis ta poeg.

Segatud raevuga.

„Ma olen võib-olla … pisut vihane. Aga see pole sinu viga, Rasmus. Ma olen kellegi teise peale vihane.“

„Kelle?“

„Siinkohal peadki sina mind aitama.“

Rasmus lükkas veidi veel, et isa haardest pääseda. Ja Hoffmann lasi ta lahti.

„Olgu. Ma aitan. Aga sa eksid ikkagi, issi.“

„Eksin?“

„Mänguasi on minu oma. Sest minu nimi oli ümbriku peale kirjutatud.“

„Rasmus – millest sa räägid? Millise ümbriku?“

„Selle, mis postkastis oli.“

„Millises postkastis?“

„Meie omas. Seal väljas.“

Piet Hoffmann nägi, kuidas tema poeg köögiakna juurde kõndis ning värava ja sissesõidutee poole osutas. Neljakandilise musta postkasti poole, millel valge kiri peal. Hugo maalis selle siis, kui ta oli just õppinud kirjutama enda ja seega perekonna mõlemat perekonnanime.

KOSLOW HOFFMA

NN

„Ma vaatan sinna alati, kui ma esimesena koju jõuan. Ja peaaegu alati on seal midagi ainult teile. Kõik, kõik, kõik. Täna mitte. Sest see oli seal. Kujuke. Minu nimi oli peal. Rasmusele ja Hugole. Nii seisis seal peal. Ja Hugo vaevalt enam selliste asjadega mängib. Nii et see on minu oma. See oli mulle saadetud.“

„Kas see oli …“

Nüüd läks ka Piet Hoffmann akna juurde. Nad vaatasid postkasti poole.

„… ümbrikus?“

„Jah.“

„Kuidas?“

„Mismõttes kuidas?“

„Rasmus, sa pidid mind aitama. Kuidas see ümbrikus oli?“

„Ma ju ütlesin. Postkastis. Ümbriku sees. Nagu asju saadetakse. Kas sa tead midagi, issi?“

Piet Hoffmann silitas oma poja põske, lõuga, võttis tema väikese pea oma kahe käe vahele ja hoidis seda nii ettevaatlikult nagu kõige hinnalisemat asja ilmas.

„Ma lähen postkasti juurde. Et ise vaadata. Jutusta mulle veel üks kord, Rasmus, kuidas täpselt see välja nägi, kui sa koju tulid ja luku avasid. Enne kui sa selle kätte võtsid, mis sa arvasid olevat sulle saadetud.“

„Ma ei arvanud. See oli mulle.“

„Rasmus?“