Читать книгу Ekraaniaju - Anders Hansen - Страница 3

2018. AASTA MAIS külastasin Ameerika psühhiaatriaorgani -satsiooni American Psychiatric Association (APA) aastakoosolekut New Yorgis, kuhu kogunevad kolleegid kogu maailmast – mitte kusagil mujal ei kuule terminit „bipolaarne” sama tihti –, et kuulata maailma juhtivate ajuteadlaste ettekandeid uusimatest avastustest.

Sellistel kongressidel ei pruugi ettekanded olla kõige huvitavam osa. Vähemalt sama põnev on tunnetada, millised küsimused psühhiaatreid ja teadlasi kõige rohkem huvitavad ja puudutavad. 2018. aasta kevadel kuulsin paljusid kolleege esitamas üksteisele ühte ja sama küsimust: „Millele me ennast digitaliseerimise käigus tegelikult allutame? Kas tegu on hiiglasliku eksperimendiga, milles osalevad lisaks meile endile ka meie lapsed?”

Keegi ei osanud anda kindlat vastust, ent kõik olid nõus, et muutused, mida oleme inimkäitumises viimase kümne aasta jooksul näinud – täpsemalt selles, kuidas me suhtleme ja ennast üksteisega võrdleme –, on äärmiselt laiaulatuslikud ja võivad meid mõjutada sügavamalt, kui oskame arvatagi. Paljud kahtlustasid, et viimase kümnendi jooksul vaimse tervise probleemide tõttu abi otsinud noorte plahvatuslikult suurenenud hulka võib osaliselt põhjendada sellega, et oleme välgukiirusel võtnud omaks digitaalse elustiili.

Olgugi et mu kolleegidel paistis olevat rohkem küsimusi kui vastuseid, ei koba me päris pimeduses. Teadustööd digitaliseerimise mõju kohta ajule on küll veel lapsekingades, aga teadmisi tuleb iga päevaga juurde.

Pärast kongressi mõistsin, et me pole mitte kunagi inimkonna ajaloos muutnud oma käitumist nii kiiresti kui viimastel kümnenditel. Ent muutunud pole ainult meie digitaalsed harjumused. Me kogeme ka teistsugust stressi kui iial varem, me magame vähem ja istume rohkem. Kõige selle tõttu on meie aju enda jaoks tundmatus maailmas. See raamat kirjeldab, mida see meie jaoks kaasa toob.

Anders Hansen