Читать книгу Kolm tundi - Anders Roslund - Страница 5

JALGADEL OLI PISUT KÜLM.

Ewert Grens istus maja ülemisel korrusel oma rõdul vaatega Sveavägenile. Kesköö, pimedusele vaatamata valge, varasuvi, mis leevendas mööduvaid tunde. Ta oli tulnud rõdule paljajalu, klaas vett käes, teistmoodi õhku hingama ja jäänud sinna, vajunud kokkupandavale puutoolile.

Nüüdsel ajal veetis ta õhtud ja ööd kodus, ei kartnud enam voodisse heita ega musta auku vajuda. Kuid sellel ööl ei olnud võimalik magada. Justnagu lahkaja Lauralgi, oli tal tunne, mida polnud õieti võimalik sõnadesse panna. Naise tunne oli juhatanud ta ühe ülearuse surnukeha juurde. Grensi tunne puudutas sissepääse. Väljapääse. Kuidas, põrgu päralt, saab keegi surnukuuri koos laibaga sisse, ilma et teda märgataks. Ja teha seda üks kord veel.

Koos Sveni ja Marianaga olid nad kõik haigla valvekaamerad läbi vaadanud. Viimane oli kinnitatud koridori, mis viis raudukseni. Mitte ükski filmilõik ega filmikaader üheski kaameras ei näidanud inimesi, kes kannaks kaasas asjasse mittepuutuvaid laipu. Seejärel olid nad jaganud Laura uuest nimekirjast lähtudes ära kõik, kellel olid võtmed – kohtuarstid, valvurid, koristajad, kohvimasinatäitjad, remondimehed, turvamehed – ja need ükshaaval üle kuulanud. Kellelgi ei olnud ilmset motiivi. Kõigil oli alibi.

Ta sirutas end üle rõdupiirde. All tänaval jalutas nooremapoolne paarike, käed üksteise ümber kokku põimunud nagu armunud inimesed muiste.

Tema ajal. Anni ajal.

Nende ajal.

Hilisel pärastlõunal – pärast tulutuid valvekaameraid ja sama tulutuid ülekuulamisi – jõudis kulleriga kohale lahkamisprotokoll Errforsilt.

Patsiendil on mitmed nahaalused hematoomid mõlema käe sõrmenukkidel, küünarnukkidel ja põlvedel ning silmavalgetel ja laugudel on kergekujuline petehhiaalne hemorraagia^[1.].

Ilma nime ja ajaloota naine oli võidelnud – ennast millegi vastu löönud, võimalik, et keegi oli teda löönud – täpselt nagu ka see nimetu mees.

Arvestades kehatemperatuuri ja koolnukangestust, on hinnanguline surmahetk umbes kolmkümmend kuus tundi enne lahkamist.

Ja kohene lämbumine, nagu ka mehel.

Suuõõne läbivaatusel leitud arvestatavas koguses hüübinud verd ja ploomisuurune tükk keele eesmisest otsast. Keele servad ebaühtlased, tundub, et hambajälgede tõttu. Kokkuvõttes viitab leid sellele, et patsient on surnud asfüksia läbi ja kasvavas paanikas võidelnud, et saada õhku.

Ewert Grens hingas sisse õhku, mida ta nii enesestmõistetavaks pidas.

Paanika.

Naisterahva ängistus oli viinud selleni, et ta hammustas tüki oma keelest, ta viimane hetk elus oli keerelnud üheainsa asja ümber – veel kord sisse hingata.

Grens hingas alateadlikult mitu korda sügavalt sisse, hoides linnaõhku pikalt kopsudes, otsekui püüaks tunda midagi, mis vähemalt meenutaks seda, mida see naine oli läbi elanud. Sel ajal, kui ta hinge kinni hoidis, möödus tänaval ta all terve rida jalgrattureid, seejärel kaks musta sõiduautot, mis oli läikivad ja kallid ning kihutasid ülearu, paistis, et mingis meestevahelises mõttetus mõõduvõtmises, seejärel jäi kõik hetkeks täiesti tühjaks – vähestes kohtades ja hetkedes võis mahajäetus end ilmutada sel moel kui ühtäkki vaikseks jäänud suurlinnas.

Seegi Nils Krantzi aruanne oli vaat et eelmise päeva raporti koopia. Kriminalist oli saatnud nii vere kui sülje DNA-analüüsiks riiklikku kriminalistikalaborisse. Ta oli võtnud hambajäljendid ja sõrmejäljed, millele ei leidunud vastet ei Rootsi ega rahvusvahelises politseiregistris. Ja – just need viimased read olid sundinud Ewert Grensi minema paljajalu rõdule – ta oli surnu juustes ja nahal jälle leidnud arvestatava koguse ammooniumfosfaati. Peamine koostisosa sedasorti pulberkustutites, mis kustutasid tuld seda jahutades.

Kuigi ka naise juures ei olnud muidu märkigi sellest, et ta oleks tulekahju läheduses viibinud.

Te surite vähem kui ühepäevase vahega, sina enne meest.

Te surite samal põhjusel, hapnikuvaegusesse.

Te surite samas kohas, olles paanikas.

Ewert Grens ei suutnud kuigi kaua liikumatult püsida ning hakkas mööda kitsukest rõdu ringi käima, ikka ringiratast. Rahutus. Ärevus. Kuid ka mingi teine tunne, mis peale pressis ja segas, see tunne sissepääsust või väljapääsust. Sellest, et kedagi pole nähtud laipa ringi tassimas. Miski oli talle ju pärast esimese surnukeha järgset häiret tuttav tundunud. Teadmata, mis.

Ehk teadis ta seda nüüd?

Sel juhul teadmine, mis on aastaid vana ja mis ka toona viis ta ühe surnud naise juurde.

Esimese kõne tegi ta inimesele, kes kaotas oma naeratuse.

„Kas ma ajasin teid üles?”

Lahkaja oli maganud, Grens kuulis seda tema vastamisest selgesti, hääl, mille esimesed sõnad veel õieti ei kandnud.

„Teie võisite seda teha. Sest mina helistasin ja segasin teid täna hommikul enne kella viit.”

„Kas teil on pikk tee tööle?”

„Mitte kuigi pikk. Sellisel kellaajal võtab see autoga minnes kõigest pool tundi.”

„Sel juhul ma tahan, et te sinna sõidaksite. Ma tahaksin ringi vaadata, veel üks kord.”

Laura ei küsinud, millepärast, ütles vaid „näeme seal” häälega, mis kandis juba paremini ja lõpetas kõne.

Mehele meeldis see väga. Inimene, kes on nagu ta ise.

Teise telefonikõne tegi ta koertepatrullide juhatajale, kolmanda ja neljanda Svenile ja Marianale. Mõlemad olid harjunud, et ta võis helistada millal tahes ja paluda neil kuhugi ilmuda, tihtipeale just siis, kui nad olid just magama heitnud.

Kui ta paar minutit hiljem ise Södersjukhuseti haigla poole sõitis, otsustas Grens teha kõrvalepõike Kronobergis asuvasse arhiiviruumi, kus hoiti vanu lõpetatud juhtumeid, mis täitsid ruumi maast laeni – see asus veidi kaugemal keldrikorrusel, mis oli mahajäetud ja pime nagu ülejäänud politseimaja. Tal oli vaja kaarti. Seda, mis oli ühel teisel korral ühe teise juurdluse ajal talle uue maailma avanud.

Ta oli ju valesti mõelnud.

Ta oli eeldanud, et transport käis haigla peasissepääsude kaudu, edasi läbi lõputute koridoride ja läbi nende raskete rauduste, millega piirnes surnukuur.

Kuid surnukehad olid mõlemal korral tulnud teiselt poolt.

Seestpoolt.

SÖDERSJUKHUSETI SURNUKUUR oli nendest, kus Ewert Grens oli käinud, kõige suurem ja samas kõige paremini korras hoitud. Peale nelja aastakümmet politseinikuna oli ta paotanud külmkambrite uksi üle terve Rootsi – oli neid, mis olid pigem meenutanud garderoobe, kuhu olid tihedalt kokku pressitud üksikud laibad, ja teisi, mis olid liiga täis ning tulvil kehva hügieeni ja sellest tulenevaid nähtavaid lagunemisprotsesse. Kui ta nüüd, Sven ja Mariana ühel ning Laura teisel pool, meeter meetri haaval kliiniliselt puhastatud põrandaid, seinu ja lagesid uuris, oli tunne, nagu kõnniks ta ühes otsas ringi läbini roostevaba terase ja kahheliga sisustatud suurköögis, teises otsas läbi süngete ruumide, mis kümblesid tugevas päevavalguslambi valguses. Kuid ei esimesest terassektsioonidega osast, kus oli ruumi kahekümne neljale, keda Laura patsiendiks nimetas, ega teisest, veel kolmekümne kuue luugiga osast, kus elutud kehad võisid puhata, ega ringikujuliselt pinnalt, mis oma pruunide puitkastidega oli organite hoiustamise koht, ei leidnud Grens seda, millest lootis lahendust.

Ega ka lahkamisruumist, kus viidi läbi tegelik töö.

Ega hüvastijäturuumist, kus lahkunu viimast korda oma lähedastega kohtub.

Ega mähkimisruumist, arhiivitoast, kohvitoast, riietusruumist ega kontoriruumist.

Siis aga, kui ta külmkambrit ja lahkamisruumi eraldavast kitsamat ja hämaramat sorti käigust avastas millegi, mis võinuks olla just see, mida ta otsib, muutus kõik. Ala, kust külastaja tavapäraselt ainult läbi kõnnib, vahelekiilutud pesuruumi pesulauaga, millel pesti enne surnukehasid ja hiljem suuremaid tööriistu, ning pesumasinaga nugade ning väiksemate tööriistade pesemiseks. Kõige kaugemas otsas, autoklaavi taga, mis nägi välja kui hiigelsuur survekeedupott ja steriliseerija, mis see tegelikult oligi, paistis miski, mis meenutas ust. Seinaga täpselt ühte tooni. Ja alles päris lähedale minnes ilmusid selle servad selgelt nähtavale, alles siis, kui ta sellele koputas ja raske raua tuhm heli tema ümber kumises.

„Mis see on?”

Grens pöördus Laura poole, kes seisatas tööpinna juures, kasutades juhust üks tilkuv kraan kinni keerata.

„Varjend.”

„Varjend? Surnukuuris? Et siinsetel poleks ohtu sõja korral surma saada – uuesti?”

Lahkaja vaatas järgemööda ust ja Grensi.

Ja kehitas seejärel õlgu.

„Ma olen alati arvanud, et see on varjendiuks. Sest see näeb sedamoodi välja. Aga seal sees ei ole ma kunagi käinud. Ma pole nende aastate jooksul isegi kunagi näinud, et see lahti oleks.”

Ewert Grens tundis, kuidas põsed ja kael punaseks värvuvad.

Enamasti lihtsalt juhtus nii, kui süda kiiremini lööma hakkas.

Nagu ikka, kui juurdlus uue suuna võttis ja ta teadis täpselt, kuhu see viima hakkab.

ROHMAKAL RAUDUKSEL oli kaks erinevat lukku. Haigla öövahil oli, hoolimata tõsistest otsingutest, võti ainult ühe, ülemise luku jaoks. Kuid selle asemel, et ärrituda, suud maigutada, asjade vastu taguma hakata või nii üht kui ka teist teha, oli Ewert Grens ümberkaudseid üllatanud vaikselt ja rahulolevalt naeratades.

„Hästi.”

„Hästi, Ewert?”

Sven Sundkvist oli juba piisavalt kaua selle suurt kasvu ja ettearvamatu kriminaalkomissariga koos töötanud, et teada kõiki viise, kuidas too pettumusele reageeris.

Vaikne rahulolu nende hulka ei kuulunud.

„Sven, kas sa ei mäleta? Sedasorti uksed just nii töötavadki. Ainult kaitsejõududel ja päästeametil on juurdepääs teisele võtmele. See ainult kinnitab, et tegemist on taolise uksega. Et me lahendasime äsja esimese müsteeriumi – kuidas surnukehad siia said.”

Mariana Hermansson oli umbes samal ajal kiire otsuse vastu võtnud. Kuna linna kõik valves olevad lukksepad olid ilmselt hõivatud või viibisid kaugel eemal, oli ta äratanud ja kohale kutsunud ühe kesklinna politsei pommitehniku, kelle tööks oli tavaliselt ennetada lõhkeaine plahvatamist. Nüüd tuli tal teha vastupidist – hoolitseda selle eest, et vabaneks täpne kogus lõhkeainet.

Ja see oli ilus plahvatus. Kui üks plahvatus üldse saab ilus olla. Uksepiit eraldus seinast, nagu see oleks olnud õhukesest papist, mis on sirgelt ja kenasti paberinoaga lahti lõigatud, ei tolmu ega puru, ja kukkus seejärel tahapoole, sissepoole, eest ära.

Alles jäi neljakandiline ava.

Nad kõik vaatasid pimedusse.

Ja tundsid lõhna, mis meenutas niiskeid riideid ja põlenud lehti.

TUNNEL.

Sellesse nad sisenesidki.

Tõenäoline liikumistee sellele mehele või naisele, kes surnukehasid maha poetas.

Niimoodi oli kogu Stockholm kunagi ehitatud. Riiklikud hooned, mis olid ühendatud taoliste ustega. Sissepääs-väljapääs pealinna tunnelisüsteemi. Kilomeeter kilomeetri järel betoontorusid, mis olid piisavalt suured, et inimesed võiksid nende kaudu liikuda, enamasti püstijalu, mõnikord roomates. Erinevat sorti tunnelid, mis olid kõik omavahel ühendatud. Kanalisatsioonisüsteem, mis oli teatud kohtades ühenduses militaarsüsteemiga, mis omakorda ühendati elektri-, tele- ja keskküttesüsteemiga. Terved maailmad, mille vastavad haldajad olid kaardistanud, kuid sellest, kuidas need omavahel seotud olid, teadsid vaid need vähesed eluheidikud, kes ise nendes tunnelites elasid – kriminaalid, vaimselt haiged või pagejad. Teine Stockholm, mis oli maa all sama suur kui maa peal. Üksainus süsteem, näiteks kanalisatsioon – kaart, mille Grens oli teel politseimaja arhiivist kaasa võtnud – võis sisaldada kuni sada kilomeetrit tunneleid.

„Keegi on palganud endale teejuhi, ühe neist isehakanud giididest, kes siin all valitsevad. Kellegi, kes võis tulla ükskõik millisest nendest sadadest sissepääsudest, mida on täis terve linn. Kellegi, kes ronis alla tavalisest kanalisatsioonikaevust tänaval või läks metroo ühenduskäike pidi või avalike hoonete muudest ustest või …”

Ewert Grens pöördus Mariana poole.

„… muide, aga koerad? Mis nendest sai?”

„Kolm minutit. Siis on kohal.”

Mariana Hermansson pöördus omakorda lahkaja poole, kes oli seni vaikselt istunud. Inimene, kes ei lasknud end mõjutada sellest, et kõnnib üksipäini surnute seas. Kuid kes polnud sugugi samavõrra harjunud nägema, kuidas seinad tema töökohas õhku lendavad ja kokku varisevad.

„Laura oli vist teie nimi, eks ole?”

Lahkaja noogutas ettevaatlikult ja ilmutas vähemalt kübekese oma sooja otsekohest naeratust.

„Jah. Laura.”

„Mul on tunne, et teid vaadates aiman, mille peale te mõtlete. Aga pole hullu. Jutt on spetsiaalväljaõppega koertest. Spetsiaalse väljaõppega koertejuhtidest. Neid surnud ei huvita.”

„Patsiendid.”

„Kuidas palun?”

„Ma nimetan neid sedasi. Ma hoolitsen nende eest vastavalt.”

Mariana silmitses lahkajat, mõistes, et on hakanud professionaalsel tasandil imetlust tundma naise vastu, kes jaksab teha kõige vastikumatest töödest võib-olla vastikumat.

„Laura – koerad patsiente ei tülita. Ausõna. Nad on praegu kohe siinsamas, haiglakoridoris, ja nuusutavad esiteks neid linu, millesse noor mees ja naine olid mähitud, teiseks nende juustest lõigatud salke, kolmandaks ammooniumfosfaadi fragmente, mida nende nahal leidus.”

Täpselt nii oligi.

Üleni must, peaaegu läikiva karvaga tugev innukas saksa lambakoer ja pruunikas, hallide laikudega belgia lambakoer möödusid nii lahkamisruumist kui ka organikastidest nende poole isegi vaatamata. Traksid juba peal, pikad jäljerihmad veel kokku keritud. Täiesti keskendunud oma juhtide järgmistele käskudele.

Ja otsekohe oli näha, kuidas nad juba seinaava kõrval, kahe ja poole meetri laiuse tunneli sissepääsu juures tuvastasid lõhna, mis nad kiunuma ja saba liputama pani.

Ewert Grensil oli olnud õigus.

Inimene, kes kehad siia tassis, oli tulnud siit.

SOE, NIISKE.

Ümberringi kaheksateist kraadi, aasta ringi.

Sügaval Stockholmi asfaldist allpool. Tänavate all, kus inimesed jalutavad välikohvikute ja kerjuste vahel ning kus bussid tunglevad punaste valgusfooritulede ees.

Ewert Grens püüdis nii hästi kui suutis alla suruda teadmise, et on kuuekümne nelja aastane mees, kes pole enam kõige paremas vormis. Kanalisatsioonisüsteemi kahe esimese tunneli ajal võis ta ju hoolimata kõigest seista püsti ja käia sirge seljaga. Ka ei kipitanud silmad kuigivõrd, kui kontrastid täieliku pimeduse ja taskulampide ekslevate valgusvihkude vahel tuhmusid. Ja koerte ühetaoline haukumine meenutas talle, et vaatamata sellele, kui raske igas järgnevas tunnelis üha rohkem kummargil käia ka poleks, kui vastik aeg-ajalt ninna lööv hais ka poleks, kui ebameeldiv betoontorus nende ümber tiirlevate pimedate rottide pagemise hääl ka poleks, peavad nad ikkagi astuma üha edasi, edasi, edasi et jõuda selleni, kes võttis esmalt teistelt inimestelt elu ja seejärel surma.

„Kuidas on, komissar?”

Üks koerajuhtidest oli märganud mehe üha valjemat hingamist, ehk isegi köhahoogu, mida Grens oli püüdnud varjata, kuis suutis.

„Sina tegele oma asjadega.”

„Peaksime ehk hoogu pisut maha võtma. Kuigi koerad tõmbavad üsna tugevasti.”

„Kui tempot muuta, siis kiiremaks, tihedamaks, juurde – ma tahan järele jõuda neile, kes laipadest vabanevad.”

Jäljerihmad, mis kinnitusid koerte trakside külge, olid täies pikkuses välja tõmmatud, tundlikud ninad ajasid intensiivselt jälgi kui tunnel üha kitsamaks muutus. Kui koerad esimest korda märku andsid, et jälje suund muutub täielikult, et jälitajad peavad sisenema ühenduses olevasse käiku, tekkis hetkeline arutelu. Erinevate tunnelisüsteemide vahel sai liikuda võtmete abil, mille üle oli kontroll ainult vähestel inimestel – nendel, kes olid erinevatel põhjustel valinud elupaigaks selle koha, kes olid loonud maa-aluse maailma, et ei peaks elama üleval teises ühiskonnas.

Grensi veendumuse kohaselt oli see mees või naine, kes surnukehasid maha poetas, usaldanud endale appi tulema justnimelt neid, kes ronisid oma urgudest välja siis, kui tuju tuli.

Sellepärast ta oli andnud ka pommitehnikutele korralduse tulla tunnelisse viivatele otsingutele ühes.

Sellepärast, et lõhata, sama osavalt kui surnukuuri oma, kanalisatsioonisüsteemi militaarsüsteemiga ühendav uks, tunneliseinas asuv nelinurk, mis nüüd valla löödi ja avali sissepääsuks muutus.

Ühenduskäigu lagi oli madalam ja haises igas mõttes vängemalt, aga kui nad selle juba läbisid, jätkasid koerad ka teisel pool sama innukat ja intensiivset haukumist, tirisid rihmadest, õhutasid edasi minema. Ewert Grens oli liiga soojalt riides ja higi voolas juuksepiirilt üle kogu keha otse alla, samas tegid puus ja põlv sellist valu, mis oleks sundinud ta muul juhul peatuma, ja hingetõmbed lõikasid nagu tillukesed noad rinnus, kui õhku nappis.

Kurat küll, aga alla anda ma ei kavatse.

Võta jälg, sa raisk.

Saavad koerad, saan ka mina.

Siin sa seda surma endaga tassisid. Ja me oleme teel.

Mõnel korral, kui nad möödusid koopasarnastest tunneliseinadest, tungisid esile põgusad mälupildid eelmisest külastusest siia alla – ühest aastatetagusest juurdlusest, mis oli ta viinud toa moodi süvendini, neljateistkümneaastase tänavatüdruku maa-aluse koduni. Neli üksteise otsa laotud kaubaalust ja tüdrukul oli olnud laud, millele tõmmata punase-valgekirju laudlina, mille kohendamist tüdruk nii oluliseks pidas, see pidi olema sirgelt nagu laudlinad ikka, kui kõik on kenasti. Toona kohtasid Grens ja Sten peaaegu igas tunnelis inimesi, kes otsisid teed siiapoole. Nüüd ei näinud kõik enam niimoodi välja. Sissepääse oli hakatud aastate jooksul paremini valvama ja tunnelitesse pääsemine oli keerulisem, kuna ametivõimud olid teinud katset need sulgeda ning võtta oma kontrolli alla maailm, millest tegelikult keegi ei hoolinud.

Grens pööras ümber ja otsis Sveni pilku – Sveni, kes kõndis tükk maad kergemal sammul, ei higistanud üldse, hingamist oli vaevu kuulda.

Ja neil tarvitses teineteisele midagi ütlemata vaid pilk heita – mõlemal oli meeles.

Süvendid, mis olid muudetud eluasemeteks, lõhnad, mis olid jäänud riidekiududesse ega tahtnud maha tulla, ükskõik kui palju nende vormirõivaid pesti, pimedus, mis oli olnud nii erinev, pakkudes pigem kaitset kui hirmu. Vaatepildid, millest keegi neist ei suutnud lahti lasta. Ja mis alles hakkasid järele andma, kui siinse maailmaga kokku puutunud politseinikud pidid siia naasma, et otsida mõrvarit.

Lakkamatult haukuvate koerte õhutusel avasid nad jõuga uksed veel kahte ühendavasse käiku – esimene lõi ühendustee keskküttesüsteemi tunnelisse, teine tagasi kanalisatsiooni. Pärast vaevalt tundi aega jõudsid nad linna keskele, möödudes Stockholmi Veevärgi kaardi andmetel, mida Grens vahel taskulambivalguses uuris, umbes St. Clara kiriku alt. Pool tundi hiljem valisid nad suures tunnelite ristumiskohas Östermalmstorgi all koerte abil kirdepoolse tee. Veel pool tundi hiljem möödusid nad asfaldi ja autode all Valhallavägenist ja suundudes edasi Gärdeti poole.

„Komissar?”

Suure musta saksa lambakoera juht – sama mees, kes oli enne Grensi pärast liiga kiire tempo pärast muret tundnud – peatud hetkeks ja pidi rihmast tugevasti kinni hoidma, et ka koer aru saaks.

„Jah?”

„See võib veel kaua kesta. Koerad tunnevad pidevalt tugevat lõhna.”

„Nii?”

„Peaksite ehk puhkama, komissar”

„Ja sina peaksid ehk oma asjadega tegelema.”

„Komissar, te …”

„Võid mind sinatada.”

„Sa … sa hingad vaevalisemalt ja enam mitte rütmiliselt. See ei kõla sugugi hästi.”

„Esiteks pole sinu asi, kuidas ma hingan. See on nagu mu enda probleem. Ja teiseks, kui me samas suunas jätkame, kui seda tunnelit peaks veel mõneks ajaks jätkuma, ei ole enam palju jäänud. Kaardi järgi lõpeb see Värtahamnenis. Edasi on meri.”

Ewert Grens polnud päris kindel – füüsilisi elamusi oli raske eristada, kui ta samal ajal vappus ja üle keha värises ja kogu sisemus tema poole kisendas –, kuid tundus, et hoolimata tema protestidest liikusid nad pärast peatust edasi aeglasemalt. Ja kui ta peagi selles igavikulises pimeduses vastu ühte väljaulatuvat toru komistas ning Mariana ja Sven paistsid võistlevat ta püstiaitamises ning puhkamaõhutamises, kohe praegu, oleks see olnud justkui märguanne veelgi aeglasemalt edasi liikuda.

Siis jäi kõige esimene koer ühtäkki seisma.

Seejärel seisatas järgmine koer.

Ja mõlemad haukusid valjemini kui enne, tirisid ja tõmbasid oma rihmu.

„Siin.”

Koerajuht oli asetanud ühe käe ümmargusele metallist varvale, mis oli kruvitud tunneliseina sisse, ning toetus selle vastu. Selle all oli teine samasugune ja tolle all omakorda samasugune, reeglipärane rida kolmekümne sentimeetriste vahedega kuni tunneli põhjani.

„Koerad ei eksi, komissar. Seda sissepääsu me otsimegi.”

Ümmargused metallvarvad viisid ka ülespoole. Et nendest kinni hoida ja samm-sammult ülespoole ronida. Ewert Grens teadis, mis seal üleval ootab. Tavaline kanalisatsioonikaev, valatud kaevukaas, mis paikneb ümmarguse plekina täiesti tavalise tänava asfaldis.

Rohkem ta mõelda ei jõudnud.

Sest üks käsi haaras tal õlast ning tõukas ta otsustavalt kõrvale.

„Ma lähen esimesena. Ja sina ootad siin.”

Mariana hoidis kõvasti mehe pintsakust kinni.

„Kas sa kuulsid, Ewert? Mina ronin üles. Mina avan kaevukaane ja vaatan, kus me oleme. Alles siis, kui kõik klapib, kui me oleme minu hinnangul õiges kohas ja meil kõigil tuleb üles ronida, ronid sina.”

„Sina mulle käsklusi ei jaga, Mariana, käsklusi jagan mina sulle.”

Naine ei lasknud temast lahti, tema haare pintsakust oleks nagu isegi tugevnenud.

„Ewert – ma ütlen sinu moodi: mida mina teen, pole sinu asi. Sest kas sa tead, kuidas sa välja näed? Kas sa tead, mis häält sa teed? Sina jääd siia. Ja tuled järele alles juhul, kui ma selleks märku annan.”

Siis ta läks. Metallvarbade poole, metallvarbadele, üks samm korraga.

Ja kui ta oleks ümber pööranud, oleks ta näinud, kuidas ta ülemus aimamisi naeratas, uhkusest.

Esimene, mida naine märkas, oli õhk ning kuidas niiskus selles iga meetri järel vähenes ja hingamine kergemaks läks. Järk-järgult muutus ka hais, millega ta oli juba harjuma hakanud, vähem hallitust ja väljaheiteid ning rohkem heitgaase. Avaus, mida mööda ta aeglaselt ülespoole ronis, oli ringikujuline ja just nii suur, et küünarnukid ja põlved vastu seina hõõrusid, kui ta ühelt metallvarvalt teisele liikus.

Ta loendas. Nelikümmend viis tükki. Kuna vahemaa libedate varbade vahel oli ühesugune, pidi ta olema roninud neliteist, võib-olla viisteist meetrit. Ta peatus hetkeks ja suunas pilgu ülespoole. Õrn valgusviirg muidu täielikus mustavas pimeduses. Ta oli lähedal. Ja pidi tõesti tänavale sattuma – sedasi särasid vaid tänavalaternad keset ööd.

Veel mõni samm teha, lõi ta pea millegi vastu ära. Kilekott. See rippus nööri külge kinnitatult tema ees. Ta katsus seda, pigistas, mõistes alles siis, kui tal oli õnnestunud kehale kinnitatud taskulamp nappide liigutuste abil välja urgitseda, millega tegu. Rotimürk. Sõlmitud võre külge, mis paigaldati alati kaevukaane alla. Ta tõukas koti rotimürgiga kõrvale ja otsis külmadelt raudlattidelt tugevat tabalukku, mis pidanuks sinna kinnitatud olema.

See oli ära võetud.

Sissepääs, mida võis kasutada, millal tahes.

Nad olid õiges kohas.

Ta lasi võre vastu seina kukkuda ja kindlustas, et see ripub turvaliselt oma rauast hingedel, ronis veel kaks sammu ülespoole, kuulatas, pealagi õrnalt vastu kaevukaant.

Auto lähenes, möödus tema kohal, kadus. Ta hingas sisse, välja.

Malmist kaevukaaned on rasked, seda ta teadis, ent polnud kunagi adunud kui rasked. Hoolimata sellest, et ta sai selga vastu seina surudes tasakaalu hoida ja mõlemad käed pea kohale tõsta, hoolimata sellest, et jalad toetusid tugevasti kinnikruvitud metallredelile, hoolimata sellest, et ta surus täiest jõust, jaksas ta kaant nihutada vaid mõne sentimeetri jagu.

Ta surus veel.

Ja veel.

Ja veel.

Laiendades iga korraga avaust.

Ja kui kaevukaas kattis vaid vaevu poole kanalisatsiooniaugust, õnnestus tal pea, ülakeha ja alakeha sealt läbi pressida ning pääses värskesse õhku ja teistmoodi pimedusse.

EWERT GRENS LAMAS kaua väljasirutatult kõnniteel, kõigest paari sammu kaugusel Tegeluddsvägeni ja Öregrundsgatani ristmikust. Mariana oli tal käest kinni võtnud, kui mees teisena ühest maailmast teise üles ronis, aidanud ta üle kaevuserva ja keeldunud lahti laskmast. Mehe hingeldamine oli muutunud hoogudeks ja ebareeglipäraseks, näojume oli vaheldumisi leekivpunane ja kriitvalge ning ta oli suhtlemise sootuks lõpetanud. Aeglaselt, sedamööda, kuidas Sven, pommitehnikud ja mõlemad koerajuhid – kes olid oma koerad köie abil üles vedanud – ükshaaval liitusid, oli ta kübekese oma jumest tagasi saanud ning ilmutanud märke teadvusel olekust.

„Siis jätkame.”

Kui ta ühtäkki püsti tõusis, vaarus ta mõned sammud, nagu hakkaks kukkuma, ja sai siis tasakaalu tagasi.

„Komissar, te… või sa … sa peaksid ehk mõned minutid puhkama ja …”

„Juhenda oma koeri, et nad peavad otsima. Kuni me aru saame, kust need laibad pärit on.”

„Ja sa oled kindel …”

„Kohe.”

Mõlemad koerad tõmbasid jälitusrihmadest nagu ennegi.

Tegeluddsvägeni servas oleva võrkaia suunas ja läbi suure sisselõigatud augu selle keskel.

Tööstuskrundile ja tühjale laadimisplatsile.

Üle kolme paralleelse raudteerööpapaari, mis olid sümboolseks piiriks Värtahamneniga.

„Kakssada kakskümmend miljonit haistmisrakku.”

„Misasja?”

Ewert Grens kõõritas koerajuhi poole, kes paistis olevat ilmselt sama elevil ja indu täis nagu ta isegi.

Nad olid lähedal ja nad mõlemad teadsid seda.

„Koeral, komissar. Samal ajal on meil ainult viis miljonit. Pole tähtis, et siin üleval on palju rohkem lõhnu, mida üles võtta, kui all tunnelis. Nad ei lase jälge käest enne, kui kohal oleme.”

Sadamapiirkond, mis päevasel ajal kihas elust – värav Soome, Eestisse ja Poola – oli suveööl täiesti elutu. Nad lähenesid vanale kaile ja sealsetele laevadele, mis ootasid hommikusi reisijaid või oranžide, valgete ja siniste plekk-kastide, kaubakonteinerite virnu, mis tuli järgmisesse sadamasse toimetada.

„Kuule, Ewert? Kuhu kurat …”

Sven ei vandunud kuigi tihti. Ja mitte kunagi, kui ta oli ärritunud.

„… me lähme?”

Ainult siis, kui ta oli ärritunud sel määral, et seda polnud võimalik eirata.

„Ewert? Kuuled või? See ei tundu õige.”

Grens aeglustas pisut käiku, noogutas Svenile, andes märku teha sama.

„Ma tean. Mul on samasugune tunne. Midagi on valesti. Surnukehad, jälg, see ala siin – ma pole enam kindel, kas ma tahan teada, mis pilt meile avaneb, kui need koerad otsustavad seisma jääda.”

Just siis nad seda tegidki.

Pisut eemal pimeduses, mida valgustasid väsinud tänavalaternad.

Ja tunne, et ei taha rohkem teada, kasvas, kui Grens lähemale kõndis.

Roheline väliskülg. Üsna roostes. Ja vajaks uut värvikihti.

Mõlemad koerad olid peatunud ühe tühja merekonteineri ees paljudest.

„Seal sees.”

Koerajuht noogutas konteineri suunas, koputades käega vastu selle plekki.

„Meie lõppjaam. Selle viisi järgi, kuidas koerad hauguvad ja märku annavad – tunnevad nad ohtralt vähemalt ühte nendest lõhnadest, mille jälgi nad pidid ajama.”

ROOTSIT LÄBIB MILJON konteinerit aastas.

See siin ei sarnanenud teisega, ei väliselt ega seest.

Kõik ventiilid, liistud ja praod olid kaetud halli teibiga, et helisid ja lõhnu mitte sisse lasta. Uks oli suletud ühtekokku nelja tabalukuga. Ja kui üks sadamatööline nüüd gaasilõikuriga sileda ning teravate servadega tüki konteineri küljelt lahti lõikas, astus Ewert Grens sammu tagasi ja pööras ringi.

Et pääseda avanevast vaatepildist.

SURMA ON IMAL lõhn.

Kui see on värske.

Tundide möödudes muutub lõhn haisuks ja päevadest saavad ööd ning haisust lehk.

Just see paiskuski Ewert Grensile vastu. Roiskumise lehk.

Lähenedes ettevaatlikult konteineri ühelt küljelt lahtilõigatud nelinurgale, ei saanud ta esimese hooga aru, mida ta näeb. Sinna peidetut kattis paks hangunud vahu kiht.

Peagi märkas ta selles tugevas kelmes auku.

Sealt seda lehka leviski.

Ja kui ta, selleks et paremini näha, augu servale lähemale kummardas, märkas ta silmapaari. Jõllitavat silmapaari. Seda need silmad just tegid. Jõllitasid teda, kordagi pilkumata.

Nende elutute silmade kõrval oli hunnik rõivaid ja nende taga, kui ta end veel kaugemale üle serva kallutas, olid ootel järgmised elutud silmad.

Ja veel ühed.

Ja veel ühed.

„Sven? Mariana?”

Ta läks eest ära, lasi nad endast mööda, lähemale tulla.

„Ma …”

Veider, kui raske oli rääkida, kui see lehk iga hingetõmbe vahele tungis.

„… ei tea …”

Või ei olnudki see lehast. Ehk oli lihtsalt võimatu kirjeldada kõige võikamat asja, mida ta näinud on.

„… aga see tundub olevat …”

Üksainus sõna.

Ainus, mis talle pähe tuli.

Nii et küllap tuli see välja öelda.

„… massihaud.”

Seejärel ei öelnud ta enam midagi. Istus lihtsalt avarale asfaldiplatsile ja lasi viimase öövaikuse endasse. Ka Sven ja Mariana ei öelnud midagi. Nad olid aru saanud. Kõige räpasem kriminaalsuse vorm meie ajal. Võtta päris inimestelt raha, panna päris inimesed luku taha ja neid transportida, jätta päris inimesed oma saatuse hooleks surema. Sest nad on sissetulek. Kartulikotid. Nagu ükskõik milline muu kaup, mis raha sisse toob.

Kümme minutit. Vahest kauem.