Читать книгу Haldjate veri - Анджей Сапковский - Страница 5

Linn lõõskas.

Vallikraavini, esimese astanguni viivad ahtad tänavad tulvasid suitsust ja kuumusest, leegid hävitasid häärberite tihedalt paiknevaid katuseid, noolisid lossi seinu. Läänest sadamavärava juurest kostis üha valjemat kriiskamist, tulise võitluse kaja, linnamüüri vappuma panevaid taraanilööke.

Ründajad piirasid nad sisse ootamatult, tunginud läbi barrikaadi, mida kaitses käputäis sõdureid, hellebardidega linnakodanikke ja tsunfti ambureid. Hobused, mustad sadulavaibad üll, lendasid viirastustena üle kaitsetõkete, heledalt helkivad mõõgaterad külvasid põgenevate kaitsjate hulgas surma.

Ciri tundis, kuidas teda sadula esikaarel vedav rüütel ägedalt hobusele kannuseid annab. Ta kuulis tema röögatust. „Hoia kinni!” hüüdis ta. „Hoia kinni!”

Teised, Cintra värvides rüütlid sõitsid neist mööda ja astusid täie hoo pealt nilfgaardlastega võitlusse. Ciri nägi seda viivuks silmanurgast pealt: hullumeelne sinikollaste ja mustade mantlite pööris terase kõlina, vastu kilpe tärisevate mõõgaterade, hobuste hirnumise saatel…

Karje. Ei, mitte karje. Möire.

„Hoia kinni!”

Hirm. Hobuse iga raputus, iga nõksatus, iga hüpe soonib valusalt nahkrihma pigistavaid pihke. Valusalt krampis jalad ei leia tuge, suits ajab silmad kipitama. Käsi, mis tal ümbert kinni hoiab, lämmatab ja pigistab teda ning rõhub roideid. Ümberringi muutub kisa üha valjemaks, selline kisa, mida ta pole kunagi varem kuulnud. Mis küll paneb inimese niimoodi karjuma?

Hirm. Vastupandamatu, halvav, hingemattev hirm.

Jälle raua kõlin, hobuse korsatus. Ümberringi vihuvad majad tantsu, tulelontides aknad asuvad ühtäkki seal, kus veel hetk tagasi oli porine, laipadega kaetud tänav, kuhu põgenikud olid laiali pillanud oma mahajäetud vara. Rüütlit Ciri selja taga haarab imelik, kähe köhahoog. Kramplikult nahkrihma pigistavatele kätele purskab verd. Möire. Noolte vilin.

Kukkumine, põrutus – ta lööb ennast valusalt vastu raudrüüd ära. Kõrvalt kostab kabjaplaginat, pea kohal välgatab hobusekõht koos narmendava sadularihmaga, teine hobusekõht ja tuules lehviv must hobusevaip. Samasugused potsatused, mille saatel puuraidur puud raiub. Aga siin pole puid, siin kolksub ka raud raua vastu. Summutatud ja kõlatu karje, siinsamas tema kõrval variseb midagi suurt ja musta plärtsti mutta, pritsib verd. Turvises jalg vehib siia-sinna, sipleb ja uuristab tohutu kannusega maapinda vao.

Jõnksatus. Mingi jõud rebib teda ülespoole ja tõmbab sadulakaarele. „Hoia kinni!” Jälle raputav edasisööst ja pöörane galopp. Käed-jalad otsivad meeleheitlikult tuge. Hobune tõuseb tagajalgadele. „Hoia kinni!” …Toetuda pole kuskile. Kuskile… Kuskile… Veri. Hobune kukub. Pole võimalik kõrvale hüpata, pole võimalik lahti rabeleda, ennast rõngassärgis käsivarte haardest välja rebida. Pähe ja kaela valguva vere eest ära joosta pole võimalik.

Põrutus, pori lirtsumine, tugev kokkupõrge maapinnaga, mis tundub pärast metsikut sõitu hirmuäratavalt liikumatu. Laudjat kergitada püüdva hobuse läbilõikav norsatus ja kiunatus. Kabjaraudade kõlksumine, mööda vuhisevad sõrgatsid ja kabjad. Mustad mantlid ja hobusevaibad. Karje.

Tänaval möllab tuli, möirgav punane tulesein. Selle taustal tundub suure ratsaniku pea ulatuvat lõõskavatest katustest kõrgemale. Musta vaibaga kaetud hobune lööb tantsu, vehib peaga, hirnub.

Ratsanik vaatab Cirit. Ciri näeb läbi röövlinnu tiibadega kaunistatud kiivri vaatepilu silmade sära. Mõõga laial teral ratsaniku allalastud käes näeb ta tulekahju peegeldust.

Ratsanik vaatab teda. Ciri ei saa liigutada. Teda segavad tapetu kangestunud, tema vöökoha ümber põimitud käed. Midagi rasket ja verest märga tema reiel naelutab ta maa külge ega lase tal liigutada.

Lisaks ei lase tal liigutada hirm. Koletu, seest keerama ajav hirm, mille tõttu Ciri ei kuulegi enam haavatud hobuse kiunumist, tulekahju möirgamist, tapetavate inimeste karjeid ega trummipõrinat. Ainus asi, mis olemas on, mis loeb ja mis midagi tähendab, on hirm. Hirm, mis on võtnud mühiseva leegiseina taustal tardunud, sulgedega kaunistatud kiivrit kandva musta rüütli kuju.

Ratsanik kannustab hobust, röövlind tema kiivril plagistab tiibu ja tõuseb lendu. Et rünnata abitut, hirmust halvatud ohvrit. Lind – aga võib-olla hoopis rüütel – kisab, kraaksub, õudselt, julmalt, võidukalt. Must hobune, must raudrüü, must lehviv mantel ja kõige selle taustal tuli, tulemeri.

Hirm.

Lind kraaksub. Tiivad plagisevad, suled peksavad teda vastu nägu. Hirm!

Appi! Miks mind keegi ei aita? Ma olen üksi, ma olen pisike, ma olen kaitsetu, ma ei suuda liigutada, mul jääb isegi hääl kurku kinni. Miks keegi mulle appi ei tule?

Ma kardan!

Põlevad silmad suure tiivulise kiivri vaatepilus. Kõik jääb musta mantli taha varju…

„Ciri!”

Ärgates oli tal keha kange ja külma higiga kaetud, ja tema enda karje, karje, mis ta üles ajas, võnkus ikka veel, vibreeris kusagil sees, rinna sees, ja võttis kuivava kurgu tulitama. Valutasid hobuseteki ümber klammerdunud käed ja selg…

„Ciri! Rahune maha.”

Ümberringi oli pime tuuline öö, milles mändide võrad ühetooniliselt ja kaunikõlaliselt kohisesid ning nende tüved raksusid. Tulekahju ja karjed olid lakanud, alles oli üksnes too kohisev hällilaul. Kõrval andis valgust ja sooja praksuv laagrituli, leek küütles rakmete pannaldel ning peegeldus punajalt maha pandud sadulale toetatud mõõga käepidemelt ja mõõgatupe rautiselt. Muud tuld ega raudrelva kuskilt ei paistnud. Ciri põske puudutav käsi lõhnas naha ja tuha järele. Vere järele mitte.

„Geralt.”

„See oli ainult uni. Halb uni.”

Ciri värises tugevasti, käed ja jalad kiskusid krampi.

Uni. Ainult uni.

Lõke on jõudnud juba kustuda, kasehalud on punased ja paistavad läbi ning põlevad praksudes sinise leegiga. Leek valgustab Cirit hobusetekki ja lambanahka mässiva mehe valgeid juukseid ja teravat profiili.

„Geralt, ma…”

„Ma olen sinu juures. Jää magama, Ciri. Sa pead välja puhkama. Meil on veel pikk tee ees.”

„Ma kuulen muusikat,” mõtles ta järsku. „Selles lärmis… on muusikat… Lautomuusikat. Ja hääli. Cintra printsess… Ettemääratuse laps… Vanema vere, haldjate vere laps. Riivimaa Geralt, Valge Hunt ja tema saatus. Ei, ei, see on legend. Luuletaja väljamõeldis. Ta on surnud. Ta tapeti ära, kui ta mööda linnatänavaid põgenes…”

„Pea vastu… Pea…”

„Geralt?”

„Mis on, Ciri?”

„Mis ta mulle tegi? Mis siis juhtus? Mis ta… mulle tegi?”

„Kes?”

„Rüütel… Sulgedega kiivriga must rüütel… Mul pole mitte midagi meeles. Ta karjus… ja vaatas mulle otsa. Ma ei mäleta, mis juhtus. Ainult seda, et ma kartsin… Nii hirmsasti kartsin…”

Mees kummardus ja lõkke leek helkis ta silmis. Need olid imelikud silmad. Väga imelikud. Varemalt pelgas Ciri neid silmi ja talle ei meeldinud nende sisse vaadata. Aga see oli ammu. Väga ammu.

„Mul pole mitte midagi meeles,” sosistas ta, otsides mehe kõva ja karedat, otsekui tahumata puust kätt. „See must rüütel…”

„See oli uni. Maga rahulikult. Seda enam ei juhtu.”

Cirile oli juba varemgi sedasama kinnitatud. Seda oli talle mitu korda korratud, mitu-mitu korda oli teda niimoodi maha rahustatud, kui ta oli keset ööd iseenda karje peale üles ärganud. Aga nüüd oli asi teine. Nüüd ta uskus. Sest nüüd ütles talle seda Riivimaa Geralt, Valge Hunt. Nõidur. Mees, kes oli tema ettemääratu. Ja mees, kellele tema oli saatusest määratud. Nõidur Geralt, kes leidis ta üles keset sõda, surma ja ahastust, võttis ta endaga kaasa ja lubas talle, et nad ei lähe enam kunagi lahku.

Ciri jäi magama, Geralti käest lahti laskmata.

Bard lõpetas laulmise. Pead kergelt alla kallutades kordas ta lautol ballaadi peateemat, õrnalt, tasakesi, teda saatvast õpilasest õige pisut valjemalt.

Keegi ei poetanud sõnagi. Peale hääbuva muusika kostis üksnes lehtede kahinat ja hiigeltamme okste prõksumist. Siis aga hakkas järsku pikalt mökitama kits, kes oli ohelikuga seotud ühe külge paljudest vankritest, mis ümber iidse puu seisid. Üks suurde poolringi koondunud kuulajatest tõusis otsekui märguande peale püsti. Heitnud koobaltsinise, kuldpalistusega mantli õlale, kummardas ta kangelt ja suursuguselt.

„Aitäh sulle, meister Tulikas,” ütles ta poole häälega, kuid sellegipoolest kõlavalt. „Lubage minul, Oxenfurdi Radcliffe’il, nõiakunsti saladuste meistril, kes ma väljendan kindla peale kõigi siinolijate arvamust, sind tänada ja avaldada tunnustust sinu suurele kunstile ja andele.”

Võlur libistas pilgu üle tublisti rohkem kui saja püstijalu seisva või vankril istuva koosolija, kes olid endid tamme jalamil tihedasse poolringi sättinud. Kuulajaskond noogutas ja sosistas. Mõni hakkas plaksutama, mõni teine tõstis meistri tervitamiseks käed üles. Härdunud naisterahvad vedasid ninaga ja pühkisid silmi, sellega, mis neil vastavalt nende seisusele, elukutsele ja elujärjele käepärast oli: külaneiud käsivarrega või käeseljaga, kaupmeheprouad linaste palistatud riidetükkidega, haldjad ja aadlinaised batistist taskurätikutega, kusjuures kuulsa trubaduuri esinemise pärast koos kogu oma kaaskonnaga pistrikujahi katkestanud vabahärra Viliberti kolm tütart nuuskasid valjult ja südantlõhestavalt nina peentesse villastesse koltunud rohu värvi sallidesse.

„Ma ei liialda,” jätkas võlur, „kui ma ütlen, et sa liigutasid meid hingepõhjani, meister Tulikas, et sa panid meid järele mõtlema ja aru pidama, et sa puudutasid meie südant. Lubatagu mul sulle avaldada meie tänu ja lugupidamist.”

Trubaduur tõusis püsti ja kummardas, pühkides põlvi fantaasiarikka kübara külge kinnitatud haigrusulega. Õpilane lõpetas mängimise, muheles ja kummardas samuti, kuid meister Tulikas vaatas talle ähvardavalt otsa ja turtsatas tasakesi. Poiss langetas pea ja asus taas tasakesi lautot tinistama.

Kuulajaskond elavnes. Killavoori kaupmehed sosistasid omavahel ja veeretasid siis tamme juurde kopsaka õllevaadi. Võlur Radcliffe laskus vaiksesse vestlusse vabahärra Vilibertiga. Vabahärra tütred ei nuusanud enam nina, vaid vaatasid Tulikat jumaldava pilguga. Bard ei pannud seda tähelegi, sest oli parajasti ametis sellega, et saatis kõrgilt vaikivale rändhaldjate salgale, eelkõige tumedate juustega suuresilmsele kärbinahast mütsiga haldjakaunitarile naeratusi, tegi neile silma ja demonstreeris neile oma säravvalgeid hambaid. Tulikal oli võistlejaid: suurte silmade ja kärbinahast mütsi omanikku olid märganud ja noolisid pilguga ka tema kuulajaskonda kuuluvad rüütlid, tudengid ja vagandid. Õrnemast soost haldjal oli huvi üle silmanähtavalt hea meel, ta näppis pluusi pitskätiseid ja volksutas ripsmeid, kuid tema kaaskonda kuuluvad meeshaldjad astusid talle igast küljest ümber ega varjanudki vastumeelsust austajate suhtes.

Bleobherise tamme alune välu, kus sageli peeti rahvakogu koosolekuid, peatusid teelised ja kohtusid rändurid, oli tuntud salliva ja avatud õhkkonna poolest. Iidse puu eest hoolt kandvad druiidid nimetasid välu sõpruse paigaks ning võõrustasid siin hea meelega igaüht. Ent isegi erakordsete sündmuste korral, nagu maailmakuulsa trubaduuri äsja lõppenud esinemine, hoidsid teelised omaette, jäädes üsna eraldatud salkadesse. Haldjad hoidsid haldjate lähedusse. Päkapikkudest käsitöölised koondusid ühte rühma hambuni relvastatud hõimlastega, kes olid värvatud kaupmeeste killavoore turvama, ja talusid endi kõrval äärmisel juhul härjapõlvlastest kaevureid ja kääbikutest talumehi. Kõik, kes polnud inimesed, vaid olevused, jäid inimeste suhtes umbusklikuks. Inimesed vastasid neile samaga, kuid ega nad omavahelgi kokku ei sulanud. Aadlikud vaatasid kaupmeestele ja harjuskitele põlglikult ülevalt alla ning soldatid ja palgasõdurid hoidsid eemale haisvaid lambanahku kandvatest karjastest. Üksikud võlurid ja nende õpilased hoidsid sootuks omaette ning suhtusid ühtemoodi üleolevalt kogu ülejäänud seltskonda. Taamal seisid aga vaikides tihedas kobaras koos tõmmu nahaga sünged talupojad. Nad ignoreerisid kõiki ja kõike, aga jätsid pea kohale tõstetud reha-, hargija koodimetsaga lausa sõjaväe mulje.

Nagu alati moodustasid erandi lapsed. Bardi esinemise ajal ei tohtinud nad piuksugi teha, kuid nüüd said mudilased sellest keelust vabaks ja jooksid metsiku kisa saatel õhinal metsa mängima, kusjuures mängureeglid jäid arusaamatuks igaühele, kes õnneliku lapsepõlvega juba hüvasti oli jätnud. Väikesed inimesed, haldjad, päkapikud, kääbikud, härjapõlvlased, poolhaldjad, veerandhaldjad ja muud, suisa salapärase päritoluga põnnid ei tundnud ega tunnistanud rassibarjääre ega seisusevahesid. Igatahes veel mitte.

„Just nii!” hõikas välul seisev rüütel, piitspeenike vibalik, üll kolme lõviga kaunistatud punamust vammus. „Võlurihärra ütles õigesti! Need olid imeilusad ballaadid ja ausõna, aulik Tulikas, kui te kunagi minu senjööri kastelli kanti Kiilassarve satute, siis astuge sisse, ärge põrmugi häbenege! Me võõrustame teid nagu vürsti! No mis ma räägin, nagu kuningas Vizimiri ennast! Ma vannun oma mõõga nimel, mina olen palju minstreleid kuulnud, aga teiega, meister, ei anna neid üldse võrreldagi. Võtke meilt, kes me sünnilt rüütliseisusse kuulume, vastu meie lugupidamine ja austusavaldus oma kunstile!”

Õige silmapilgu eksimatult ära tabanud, tegi trubaduur õpilasele silma. Poiss pani lauto käest ja võttis maast kuulajaskonnalt hõlpsamini mõõdetavate tunnustusavalduste korjamiseks mõeldud laeka. Ta kõhkles, libistas pilgu üle rahvahulga, pani siis laeka käest ja võttis selle kõrvalt koguka puutoobri. Meister Tulikas kiitis nooruki taibukuse leebe naeratusega heaks.

„Menestrel!” hüüdis sildiga „Vera Loewenhaupt ja Pojad” ehitud ja vitstest punutisi täis laotud vankril istuv kehakas naine. Poegi polnud kuskil näha – ju olid nad ametis ema kokkuaetud kraami mahaparseldamisega. „Meister Tulikas, kuidas siis nii? Kas te jätate meid teadmatusse? Ega see ju pole teie ballaadi lõpp? Laulge meile ometi sellest, mis edasi sai!”

Kunstnik kummardas. „Laulud ja ballaadid ei lõpe kunagi, kulla proua, sest luule on igavene ja surematu, tal pole ei otsa ega äärt…”

Kauplejaemand puistas heldelt kõlinal münte puutoobrisse, mille õpilane talle nina alla pistis, kuid ei andnud alla. „Aga mis edasi sai? Kui teil lauluisu pole, siis kas või öelge meile seda. Teie laulus ei kõlanud ühtki nime, aga me ju teame, et too nõidur, kellest te laulate, on Riivimaa Geralt ja et too võluripiiga, keda ta palavalt armastab, on mitte vähem kuulus Yennefer. Aga too Üllatuslaps, kelle sündi on nõidurile ette kuulutatud ja kes on talle ette määratud, on Cirilla, õnnetu printsess Cintrast, millest sissetungijad kivi kivi peale ei jätnud. Kas pole nii?”

Tulikas naeratas kõrgilt ja saladuslikult.

„Mina laulan üldistest asjadest, helde proua,” lausus ta. „Tunnetest, mis võivad osaks saada igaühele. Mitte konkreetsetest isikutest.”

„Ega ikka ei laula küll!” kriiskas keegi rahvasummast. „Igaüks teab, et need laulukesed rääkisid nõidur Geraltist!”

Vabahärra Viliberti tütred pistsid pisaratest märgi salle kuivaks väänates kooris piiksuma. „Rääkisid jah! Laulge veel, meister Tulikas! Mis edasi sai? Kas nõidur ja võlur Yennefer said lõpuks uuesti kokku? Ja kas nad armastasid teineteist? Kas nad said õnnelikuks? Me tahame teada! Meister, meister!”

„Minge metsa!” hüüdis päkapikkude rühma eestvedaja aukartustäratavat rusket vööni ulatuvat habet võdistades. „Jobujutt on kõik need printsessid, võlurid, ettemääratus, armastus ja kõik see muu vananaiste loba! Andke andeks, luuletajahärra, aga kõik see on üks umbluu, see tähendab, viisisepa väljamõeldis, et asi ilusam ja ninnunännum välja paistaks. Aga sõjaasjadest, nigu Cintra tapatalgud ja rüüstamine ja nigu Marnadali ja Soddeni lahingud laulsite te küll roppu moodi ilusasti, Tulikas! Haa, selline laul teeb sõjamehe südame soojaks ja selle eest pole küll kahju hõbemünte poetada! Ja oli näha, et valskust põle teie laulus mitte kärbsesita jagugi, ja seda ütlen mina, Sheldon Skaggs, ja mina juba tean, mis on õige ja mis on vale, sest mina olin Soddeni all ja seisin seal vastamisi Nilfgaardi sissetungijatega, kirves peos…”

„Mina, Troy Donimir,” hüüdis see kõhetu rüütel, kelle vammusel oli kolm lõvi, „olin mõlemas Soddeni lahingus, „aga teid ma seal küll ei näinud, päkapikuisand!”

„Sest eks teie kindla peale passisite laagrivalves!” tulistas Sheldon Skaggs vastu. „Aga mina olin eesliinil, seal, kus asi tuliseks läks.”

„Vali sõnu, habemik!” käratas näost punaseks läinud Troy Donimir, pingutades rüütlirihma, mille küljes rippus mõõk. „Kellega sa oma arust räägid!”

„Vali ise!” Päkapikk lõi peoga plaksti vastu vöö vahele pistetud kirvest, pööras end oma sõbrameeste poole ja paljastas hambad. „Nägite teda või?! Kuradi rüütliraip selline! Kuradi vapikandja selline! Kolm lõvi kilbil! Kaks situvad ja kolmas uriseb!”

„Rahu, rahu!” Hallipäine valges rüüs druiid tegi tülile teraval võimukal häälel lõpu. „Nii ei sobi, isandad! Mitte siin, Bleobherise tamme okste all, kes ta on vanem kui kõik selle maailma vaidlused ja nääklused! Ja mitte laulik Tulika juuresolekul, kelle ballaadid peavad meid armastama, mitte tülitsema õpetama.”

Higist läikiva näoga lühike rasvunud preester toetas druiidi. „Õigus! Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Sest teis pole jumalate armastust, sest te olete nagu tühjad vaadid…”

„Kui jutt juba vaatidele läks,” piuksatas pika ninaga härjapõlvlane vankrilt, mida ehtis silt „Rauakraami valmistamine ja müük”, „siis veeretage veel üks siia, tsunftihärrad! Auväärt Tulikal kindla peale kurk kuivab ja meid ajab meeleliigutus ka mehemoodi janutama!”

Preester rääkis härjapõlvlasest üle ega kavatsenudki lasta endal pead segi ajada ega jutlust katki jätta. „Tõesti, tõesti nagu tühjad vaadid! Te ei saanud Tulika ballaadidest mitte mõhkugi aru ega võtnud nendest sugugi õppust. Te ei saanud aru, et need ballaadid rääkisid inimeste saatusest, sellest, et jumalate kätes oleme meie üksnes mängukannid ja et meie riigid on jumalate mänguplats. Ballaadid rääkisid ettemääratusest, meie kõigi saatuse ettemääratusest, ja legend nõidur Geraltist ja printsess Cirillast on ju vaatamata sellele, et selle taustaks on tõestisündinud sõda, ainult metafoor, luuletaja kujutlusvõime vili, mille eesmärk oli meile…”

„Sa sonid, pühamees!” hüüdis oma vankri otsast Vera Loewenhaupt. „Mis legend?! Mis kujutlusvõime vili?! Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mina igatahes tunnen Riivimaa Geraltit. Wyzimas, kus ta kuningas Foltesti tütre nõidusest vabastas, nägin ma teda oma silmaga. Ja hiljem trehvasin ma teda veel Kaubateel, kus ta gildi palvel greifi ära tappis. See kuri greif tikkus killavooridele kallale, nii et selle teoga päästis Geralt paljude heade inimeste elu. Ei, see pole mingi legend ega muinasjutt! Meister Tulikas laulis meile siin tõtt, sulatõtt!”

„Mina võin seda kinnitada,” ütles üle pea siledaks kammitud ja paksu patsi põimitud mustade juustega sihvakas naissõdalane. „Mina, Lõõrimaa Rayla, tean samuti Valget Hunti Geraltit, kuulsat koletistetapjat. Võlur Yenneferi olen ma samuti mitu korda näinud, sest ma olen käinud tema elupaigas Aedirnis Vengerbergi linnas. Aga see, et nad teineteist oleks armastanud, on mulle küll uudiseks.”

„Aga ju on see tõsi,” sõnas kärbinahast mütsi kandev nägus haldjas järsku kaunikõlalise häälega. „Nii ilus ballaad armastusest ei saa olla väljamõeldis.”

Vabahärra Viliberti tütred avaldasid haldjale toetust ja pühkisid nagu käskluse peale salliga silmi. „Ei saa jah! Kohe mitte ei saa!”

Vera Loewenhaupt pöördus Radcliffe’i poole. „Aulik võlur! Kas nad armastasid teineteist või ei? Teie ju kindlasti teate, kuidas nendega lood päriselt olid, nõiduri ja tolle Yenneferiga. Kergitage saladusekatet!”

Võlur naeratas. „Kui laulus on juttu, et nad armastasid teineteist, siis nii oligi ja see armastus kestab sajandeid. Selline on luule jõud.”

Vabahärra Vilibert segas jutule vahele. „Räägitakse, et Vengerbergi Yennefer langes Soddeni mäel. Seal langes veel nii mõnigi võluripiiga…”

„See pole tõsi,” väitis vastu Troy Donimir. „Ausambal tema nime kirjas pole. Ma olen sealt kandist pärit, ma olen mäel mitu korda käinud ja ausambale raiutud nimesid lugenud. Seal langes kolm võluripiigat. Triss Merigold, Lytta Neyd, keda kutsuti Koralliks… Hm… Kolmas nimi on mul mälust pühitud…”

Rüütel vaatas võlur Radcliffe’ile otsa, ent too ainult naeratas ega lausunud sõnagi.

„Aga sellel nõiduril,” hüüdis äkitselt Sheldon Skaggs, „sellel Geraltil, kes toda Yenneferi armastas, olevat juba ammu suu mulda täis! Ma olen kuuld, et tal tehti kuskil Ülejõel varbad viluks. Muudkui tegi ja tegi neid koletisi vagaseks, kuni terav vikat lõpuks kivi leidis. Nii ta juba on, kulla inimesed, kes teise vastu mõõga tõstab, see ise mõõgasurma sureb. Igaüks trehvab kunagi endast parema vastase otsa ja saab tera.”

„Ei usu.” Sihvakas naissõdalane kõverdas kahvatuid huuli, sülitas rämedalt maha ja pani rõngassärgi all peidus käsivarred naksatusega rinnal risti. „Ma ei usu, et Riivimaa Geralt võis parema vastase otsa trehvata. Ma olen juhtumisi näinud, kuidas see nõidur mõõgaga ümber käia oskab. Ta on üliinimlikult kiire…”

„Hästi öeldud,” poetas sõna sekka võlur Radcliffe. „Üliinimlikult. Nõidurid on mutandid ja sellepärast on nende liigutuste kiirus…”

„Ma ei saa aru, millest te räägite, võlurihärra.” Naissõdalane kõverdas veel inetumalt huuli. „Te ajate liiga tarka juttu. Mina tean ainult ühte: ühestki mõõgavõitlejast, keda ma tunnen või tundnud olen, pole Riivimaa Geraltile, Valgele Hundile, võrdset vastast. Sellepärast ma ei usu, et ta oleks võitluses lüüa saanud, nagu väidab päkapikuhärra.”

„Kui vaenlasi sitaks, saab mõõgavõitlejast tita,” poetas Sheldon Skaggs mõttetera. „Haldjatel on selline kõnekäänd.”

„Haldjatel,” tegi külmalt teatavaks pikka kasvu valgepäine püksikandja, vanema rahva esindaja, kes seisis ilusa karvamütsi kõrval, „pole kombeks nii labaselt väljenduda.”

„Ei! Ei!” pistsid oma roheliste sallide alt piuksuma vabahärra Viliberti tütred. „Nõidur Geralt ei saanud hukkuda! Nõidur leidis talle ettemääratud Ciri ja pärast võlur Yenneferi üles, ja kõik kolmekesi elasid kaua ja õnnelikult! Eks ju, meister Tulikas?”

Õlle järele janunev rauakaubavalmistajast härjapõlvlane haigutas. „Aga see oli ju ballaad, kulla preilid. Milleks ballaadist tõde taga ajada? Tõde ja luule on kaks ise asja. Võtame kas või näiteks sellesamusegi… Miks ta nimi nüüd oligi? Ciri? Selle kuulsa Üllatuse nimi. Tema imes luuletajahärra küll täiega sulevarrest välja. Mina olen mitu korda Cintras käinud ja ma tean, et sealsel kuningal ja kuningannal lapsi polnud, ei tütart ega poega…”

„Vale puha!” hüüdis hülgemantlis punapäine mees, ruuduline rätik lauba ümber. „Kuninganna Calanthel, Cintra Emalõvil, oli tütar, keda hüüti Pavettaks. Too sattus mehega koos tormi kätte ja veekeeris viis nad mõlemad põhja.”

Rauakaubad kutsusid kõiki tunnistajaks. „Näete ise, et ma ei valeta! Cintra kuningatütre nimi polnud mitte Ciri, vaid Pavetta.”

„Cirilla, hüüdnimega Ciri, oli hoopis tolle uppunud Pavetta tütar ja Calanthe tütretütar,” selgitas punapea. „Ta polnud mitte Cintra kuninganna, vaid printsess. Just tema oligi nõidurile saatusest määratud Üllatuslaps, veel enne tema sündi lubas kuninganna just tema nõidurile anda, nagu Tulikas ennist laulis. Aga nõiduril ei õnnestunud teda üles leida ja kaasa võtta, nii et siin viskas luuletajahärra villast.”

Jutuajamisse sekkus sitke noorsand, kes võis riietuse järgi otsustades olla meistritööle ja meistrieksamile eelneval rännul viibiv käsitöösell. „Ja veel kuidas viskas. Nõidurist läks tema ettemääratus mööda. Cirilla sai Cintra piiramisel surma. Enne kui kuninganna Calanthe ise tornist alla hüppas, tegi ta printsessile oma käega otsa peale, et too elusalt Nilfgaardi küüsi ei satuks.”

„Asi polnud nii, sugugi mitte nii,” protestis punapea. „Printsess tapeti ära tapatalgutes, kui ta linnast põgeneda katsus.”

„Igatahes ei leidnud nõidur toda Cirillat üles!” hõikasid rauakaubad. „Luuletaja luiskas!”

„Aga ilusasti luiskas,” sõnas karvamütsiga haldjas pikakasvulist meeshaldjat kaisutades.

„Asi pole mitte luules, vaid faktides!” hüüdis sell. „Ma ütlen teile, et printsess sai surma iseenda vanaema käe läbi. Seda võib kinnitada igaüks, kes Cintras käinud on!”

„Aga mina ütlen teile, et ta tapeti ära tänaval, kui ta põgenes,” kinnitas punapea. „Ma tean seda, sest kuigi ma pole Cintrast pärit, olin ma selle Skellige jarli malevas, kes sõjas Cintrat toetas. Kõik teavad, et Cintra kuningas Eist Tuirseach oli pärit Skellige saartelt ja oli jarli onu. Ja mina võitlesin jarli malevas Marnadalis ja Cintras ja hiljem pärast kaotust Soddeni all…”

„Jälle üks veteran väljas,” torises Sheldon Skaggs teda tiheda parvena ümbritsevatele päkapikkudele. „Aint kangelased ja sõdalased. Kuulge, rahvas! Kes teie hulgas on kas või üks, kes Marnadalis või Soddeni all ei sõdind?”

„Ilmaasjata pilkad, Skaggs,” ütles etteheitvalt pikka kasvu meeshaldjas, emmates karvamütsiga haldjat viisil, mis pidi ülejäänud austajate võimalikud kahtlused hajutama. „Ära arva siin midagi, et sina ainukesena Soddeni all sõdisid. Sul pole vaja kaugelt otsida, mina lõin samuti selles lahingus kaasa.”

„Huvitav, kelle poolel?” ütles Radcliffe’ile vabahärra Vilibert hästi kuuldaval sosinal, millest haldjas väljagi ei teinud.

„Teada asi,” jätkas haldjas, vaatamata vabahärra ega võluri poolegi, „et teises lahingus Soddeni all madistas kõvasti üle saja tuhande sõjamehe, kellest vähemalt kolmkümmend tuhat kas tapeti ära või tehti sandiks. Me oleme Tulikale selle eest tänu võlgu, et ta selle kuulsa, kuid ka hirmsa lahingu oma ballaadiga igaveseks jäädvustas. Ma ei tundnud ei selle laulu sõnades ega ka viisis mitte ülistust, vaid hoiatust. Ma kordan, kiitus ja surematu kuulsus luuletajahärrale ballaadi eest, mis aitab võib-olla tulevikus kaasa sellele, et säärane tragöödia, nagu see julm ja tarbetu sõda oli, enam ei kordu.”

„Tõesõna,” ütles vabahärra Vilibert, vaadates haldjat trotsival pilgul, „ikka õige huvitavaid asju otsisite sellest ballaadist välja, aulik isand. Ah et tarbetu sõda? Te loodate, et tulevikus sellised tragöödiad enam ei kordu? Kas me peame nii aru saama, et kui Nilfgaard meile uuesti kallale tungiks, siis teie nõuanne oleks alla anda? Sõnakuulelikult Nilfgaardi ikke alla heita?”

„Elu on hindamatu kingitus ja seda tuleb kaitsta,” sõnas haldjas külmalt. „Tapatalguid ja lausalist hävitamist, nagu olid mõlemad lahingud Soddeni all, nii see, mille te kaotasite, kui ka see, mille te võitsite, ei õigusta mitte miski. Mõlemad läksid teile, inimestele, maksma tuhandeid hingi. Te lasite raisku kujuteldamatu potentsiaali…”

„Haldja lora!” plahvatas Sheldon Skaggs. „Hülgemöla! Seda hinda tuli maksta selle eest, et teised saaksivad väärikalt rahus elada, selle asemel et lasta Nilfgaardil ennast raudadesse panna, endal silmad peast välja torgata ja ennast piitsa hirmus väävli- ja soolakaevandustesse ajada. Need, kes kangelassurma surivad ja kes tänu Tulikale igavesti meie mälestustes edasi elavad, õpetasivad meid oma kodu kaitsma. Laulge oma ballaade, Tulikas, laulge neid kõikidele! Õpetusesõnad ei lähe kurtidele kõrvadele, vaid kuluvad marjaks ära, küll te ise näete! Sest kui mitte täna, siis hommepäev võtab Nilfgaard meie vastu uuesti sõjatee jalgade alla, jätke minu sõnad meelde! Täna lakuvad nad haavu ja tõmbavad hinge tagasi, aga kaugel põle päev, kui me jälle nende mustasi mantleid ja sulgedega kiivreid näeme!”

„Mida nad meist tahavad?!” kisendas Vera Loewenhaupt. „Miks nad meie peale hammast ihuvad? Miks nad meid rahule ei jäta ja meil rahus elada ja töötada ei lase? Mida need nilfgaardlased õige tahavad?!”

„Nad tahavad meie verd!” pasundas vabahärra Vilibert.

„Ja meie maad!” ulgus keegi poistesummast.

Sheldon Skaggs sekundeeris ähvardavalt silmi välgutades: „Ja meie naisi!”

Mõned purskasid naerma, kuid vaikselt ja vargsi. Sest kuigi oletus, et keegi peale päkapikkude endi võiks erakordselt ilutuid päkapikuemandaid ihaldada, oli ülimalt lõbus, oli ohutum selleteemalistest pilgetest ja naljadest hoiduda, iseäranis nende lühikeste, jässakate ja habetunud isandate juuresolekul, kelle kirvestel ja pistodadel oli rumal komme uskumatult kiiresti vöölt karata. Ja päkapikud, kes olid teadmata põhjustel pimesi veendunud, et kogu maailm nilpsab nende naiste ja tütarde järele tiiraselt keelt, läksid selles suhtes enneolematult kergesti vaost välja.

„Arvata oli, et see kunagi juhtub,” kuulutas järsku hallipäine druiid. „Seda oli oodata. Me olime ära unustanud, et me pole maailmas üksi, et me pole maailma naba. Me oleme nagu täissöönud rumalad laisad kogred mudases tiigis, kes ei uskunud, et haugid olemas on. Me oleme oma maailmal lasknud mudastuda, soostuda ja laisaks kätte minna nagu see tiikki. Vaadake ringi: igal pool lokkab kuritegevus ja patuelu, ahnus, saamahimu ja riid, kombed jäetakse unarusse ja kõik väärtused tallatakse porri. Selle asemel et elada nii, nagu käsib loodus, hakkasime me loodust hävitama. Ja mida me sellega saavutasime? Raua sulatamise ahjude vingust mürgitatud õhu, tapamajade ja parkalitöökodade rikutud jõed ja ojad, meeletu metsade raiumise… Tskae, isegi püha Bleobherise elusasse koorde, vaadake ainult, täpselt siia luuletajahärra pea kohale, on taskunoaga rõve sõna uuristatud! Kusjuures veel vigaselt! Nii et vähe sellest, et see tegija on barbar, ta on ka kirjaoskamatu! Mille üle te imestate? Sellest ei saanudki head nahka tulla…”

„Just, just!” kiitis paks preester takka. „Parandage meelt, patused, kuniks veel aega on, sest muidu ähvardab teid jumalate raev ja kättemaks! Tuletage meelde Itlina ennustust, prohvetlikke sõnu jumalate karistusest, mis tabab kuritöödest mürgitatud hõimu! Kas te mäletate: „Tuleb Põlguse aeg, puu kaotab lehe, punga võtab pakane, puuvili mädaneb ja seeme muutub mõruks, ja jõeorgudes näeb vee asemel jääd. Ja tuleb Valge Külm ja pärast teda Valge Valgus ja maailm sureb tuisus.” Nii ütleb ettekuulutaja Itlina! Aga enne kui see teoks saab, ilmuvad nähtavale märgid ja meid tabavad nuhtlused, sest te ju teate, et Nilfgaard on jumalate karistus! See on see nuut, millega Surematud teid, patuseid, nüpeldavad, et te….”

„Pidage mokk maas, usuisa!” lõugas raskete saabastega tampides Sheldon Skaggs. „Teie ebausk ja jaburdused ajavad südame pööritama ja sisikonna keerama!…”

Pikakasvuline haldjas katkestas teda, muie suul. „Vaata ette, Sheldon. Ära lõõbi võõra usu üle! See pole ei ilus ega viisakas ega… ohutu.”

Päkapikk ajas sõrad vastu. „Ei lõõbi ma millegi üle. Ma ei seagi jumaluste olemasolu kahtluse alla, aga mul ajab sita keema, kui keegi neid maistesse asjadesse segab ja mingi nõdrameelse haldjamuti ennustustega kärbseid pähe ajama tuleb. Ah et nilfgaardlased on nigu jumalate tööriistad?! Loll jutt suhu tagasi! Tuletage, inimesed, meelde varasemaid aegasi, Demodi, Radowidi, Sambuki aegasi, Abrad Vana Tamme aegasi! Te ei mäleta, sest teie elu on sama pikuke kui ühepäevaliblikal, aga mina mäletan ja tuletan teile ka meelde, mis olukord valitses siinkandis kohe pärast seda, kui te Jaruga suudmes ja Pontari deltas oma paatidest kaldale astusite. Neljast kalda äärde jõudnud laevast tekkisivad neli kuningriiki. Pärast neelasivad tugevamad nõrgemad alla, kasvasivad ja kindlustasivad nii oma võimu. Nad vallutasivad teisi, panivad neile käpa peale, ja nende kuningriigid kasvasivad kogu aeg suuremaks ja tugevamaks. Ja Nilfgaard teeb praegu täpselt sedasama, sest see riik on võimas ja hoiab ühte, armastab korda ja hoiab kokku. Ja kui teie samamoodu kokku ei hoia, siis neelab Nilfgaard teid alla täpselt nigu haug kogre, nigu see tark druiid ütles!”

„Katsugu nad ainult!” Troy Donimir ajas kolme lõviga ehitud rinna ette ja väristas mõõka tupes. „Soddeni all andsime me neile valu. Me võime seda uuesti teha.”

„Küll teil on alles meri põlvini,” jörises Sheldon Skaggs. „Teil, rüütlihärra, on vist meelest läind, et enne teist Soddeni lahingut käis Nilfgaard teie maadest nigu teerull üle, nii et kõik põllud Mamadalist Ülejõeni välja olivad teiesuguste uljaspeade surnukehasi täis. Ja tee panivad nilfgaardlastel kinni mitte teiesugused kisakõrid kehkenpüksid, vaid Teemerimaa, Reedanimaa, Aedirni ja Kaedweni jõud, kes ühel meelel võitlesivad. Nilfgaardlastele pani käe ette ühine meel ja kokkuklappimine!”

„Mitte ainult,” ütles kõlavalt, kuid väga jahedalt Radcliffe. „Mitte ainult, härra Skaggs.”

Päkapikk köhis häälekalt kurgu puhtaks, nuuskas nina, kraapis saabastega maad ja kallutas end siis kergelt võluri poole.

„Keegi ei sea teie vennaskonna teeneid kahtluse alla,” lausus ta. „Häbi sellele, kes Soddeni mäe võlurite kangelaslikkust mikski ei pane, sest nad ei kart hunti ega tonti ja avaldasivad vastupanu, valasivad ühiseks hüvanguks verd ja me võitsime igastahes tänu nendele. Nii nigu Tulikas neid oma ballaadis ei unustand, ei unusta neid ka meie. Aga arvestage sellega, et need kokkuhoidvad ja ühishuvilised võlurid, kes mäe peal võitlesivad, tunnustasivad väejuhina Roggeveeni Vilgefortzi, nigu meie, nelja kuningriigi sõdalased, tunnustasime väejuhina Reedanimaa Vizimiri. Kahju aint, et seda ühte meelt ja kokkuhoidmist meil ainult sõja lõpuni jätkus. Sest praegast, rahuajal, oleme me jälle omavahel tülli keerand. Vizimir ja Foltest nöörivad teineteist vastastikku kaitsetollide ja laokohaõigusega, Aedirni kuningas Demawend jagab Henseltiga Põhjamargi pärast päid ja maid, Hengforsi liigale ja Koviri Thyssenite dünastiale on kõik sitaks kama. Ja ma olen kuuld, et isegi võlurite hulgast on mõttetu endisaegset kokkuklappimist otsida. Teil põle ühte meelt, korraarmastust ega kokkuhoidmist. Aga Nilfgaardis on seda kõike nii palju kui kulub!”

„Nilfgaard kuulub hirmu- ja ainuvalitsejale keiser Emhyr var Emreisile, kes sunnib inimesed oma sõna kuulma piitsa, võlla ja kirve abil!” möirgas vabahärra Vilibert. „Mida te meile küll välja pakute, päkapikuhärra? Kuhu me peame koonduma? Samasuguse hirmuvalitsuse alla? Ja missugune kuningas, missugune kuningriik peaks teie arvates ülejäänud endale allutama? Kelle käes te tahaksite valitsuskeppi ja nuuti näha?”

Skaggs kehitas õlgu. „Mis see minu asi on? Need on teie, inimeste asjad. Ükskõik, kellest te lõpuks kuninga teete, ühestki päkapikust nigunii kuningat ei tule.”

„Ega haldjast ega isegi mitte poolhaldjast,” lisas pikk vanema rahva esindaja ikka veel mütsiga kaunitari kallistades. „Isegi veerandhaldjat peate te viimaseks…”

Vilibert puhkes naerma. „Siit teil king pigistab! Teie laulate Nilfgaardiga sama laulu, sest Nilfgaard ka pasundab võrdsusest, lubab teile endise korra tagasi tuua, kui ta meist ainult jagu saab ja meid sellelt maalt minema pühib. Sellisest ühtsusest ja sellisest võrdsusest te siis unistategi ja jahutegi ja seda te kuulutategi! Sest Nilfgaard tasub teile selle eest kullaga! Pole ime, et te üksteist nii armastate, sest nilfgaardlased on ju haldjate tõugu…”

„Lori,” ütles haldjas jahedalt. „Te räägite rumalusi, rüütlihärra. On näha, et rassiviha on teid pimedaks löönud. Nilfgaardlased on samasugused inimesed nagu teiegi.”

„Alatu vale! Igaüks teab, et nad on mustade seidhe’de järeltulijad! Nende soontes voolab haldjaveri! Haldjate veri!”

Haldjas irvitas: „Aga mis teie endi soontes voolab? Meie ja teie veri on juba mitu põlvkonda ja mitu sajandit segatud olnud, see tuleb meil suurepäraselt välja, ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks. Te hakkasite segasuhteid hukka mõistma alles veerand sajandit tagasi, ja sedagi ilma suurema eduta. Ja näidake mulle nüüd inimest, kelles ei voola tilgakestki Seidhe Ichaer’i, vanema rahva verd!”

Vilibert punastas silmanähtavalt. Õhetama lõi ka Vera Loewenhaupt. Võlur Radcliffe’ki laskis pea maha ja hakkas köhima. Huvitaval kombel tõusis puna ka kärbinahast mütsiga haldjailuduse palgesse.

Vaikuses kajas hallipäise druiidi hääl. „Me oleme kõik emakese maa lapsed. Me oleme emakese looduse lapsed. Ja kuigi me ei austa oma ema, kuigi me põhjustame talle vahel meelehärmi ja valu, kuigi me murrame tema südame, armastab tema meid, armastab meid kõiki. Peame seda meeles, meie, kes me siia sõpruse paika oleme kokku kogunenud! Ja ärme kraakleme selle üle vaieldes, kes meist esimesena sellele maale sattus, sest lained uhtusid esimesena siia kaldale tammetõru ja sellest tammetõrust võrsus kõige vanem tamm, Suur Bleobheris. Ärme unustame Bleobherise okste all ja tema igivanadel juurtel seistes endi vennalikke juuri ega maad, milles need juured kasvavad! Peame meeles luuletaja Tulika laulu sõnu…”

„Just!” hüüdis Vera Loewenhaupt. „Aga kus ta ongi?”

„Vehkat tegi,” nentis Sheldon Skaggs, vaadates tühja kohta tamme all. „Võttis raha ja laskis head aega ütlemata lesta. Nigu haldjas!”

Rauakaubad pistsid piuksuma: „Nagu päkapikk!”

„Nagu inimene,” parandas pikka kasvu meeshaldjas. Mütsiga iludus toetas pea ta õlale.

„Kuule, moosekant,” ütles madam Lantieri koputamata tuppa astudes ja enda teel hüatsintide, higi, õlle ja suitsusingi aroomi levitades, „sulle on külaline. Tulge sisse, auväärt härra.”

Tulikas kohendas juukseid ja seadis end hiigelsuures nikerdatud tugitoolis sirgemalt istuma. Kaks tema põlvil istunud näitsikut hüppasid kähku püsti, katsid oma võlud kinni ning tõmbasid kottis särgid selga. „„Hooraplikade häbelikkus”,” mõtles luuletaja, „poleks sugugi paha ballaadipealkiri.” Ukselävel seisvat aadlikku kaedes tõusis ta püsti ning tõmbas püksirihma kinni ja vammuse selga.

„No mis sa ütled,” lausus ta. „Igalt poolt oskate te mind üles leida, ainult et te valite harva sobiva hetke. Teie õnneks polnud ma veel otsustanud, kumba iludust ma eelistan. Aga sinu hindadega, Lantieri, ei saa ma mõlemat endale lubada.”

Madam Lantieri naeratas mõistvalt ja tegi kätega plaksu. Mõlemad neidised, tedretähniline linalakk saarepiiga ja mustaverd poolhaldjas, kiirustasid toast minema. Nurgas seisev mees võttis mantli seljast ning ulatas selle madamile koos väikse, kuid see-eest pungil täis kotiga.

„Andke andeks, meister,” ütles ta lähemale tulles ja end mugavalt laua äärde istuma seades. „Ma tean, et ma tülitan teid ebasobival hetkel. Aga te kadusite nii äkki tamme alt minema… Maanteel ei saanud ma teil sabast kinni, kuigi see soov mul oli, ja linnas ei saanud ma teile kohe jälile. Uskuge mind, ma ei kuluta palju teie aega…”

Bard katkestas mehe jutu. „Seda ütlete te kõik alati ja alati ajate te umbluud. Jäta meid omavahele, Lantieri, ja jälgi, et meid ei segataks. Ma kuulan teid.” Mees vaatas Tulikale uurivalt otsa. Tal olid tumedad niisked, justkui pisarased silmad, terav nina ja inetud kitsad huuled.

„Ma asun aega viitmata asja kallale,” teatas ta, oodanud ära, kuni uks madami järel sulgub. „Mulle pakuvad huvi teie ballaadid, meister. Õigemini teatud isikud, kellest te laulate. Mind huvitab teie ballaadide kangelaste saatus päriselus. Kui ma ei eksi, siis need ilusad teosed, mida ma tamme all kuulasin, põhinevad ju päriselt elanud või elavate isikute elulool? Ma pean silmas… väikest Cirillat Cintrast. Kuninganna Calanthe tütretütart.”

Tulikas vaatas lakke ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.

„Aulik isand,” lausus ta jahedalt, „teile pakuvad huvi imelikud asjad. Te pärite imelikke asju. Mulle kuidagi tundub, et te pole see, kelleks ma teid pidasin.”

„Aga kelleks te mind pidasite, kui tohib teada?”

„Ega ei teagi, kas tohib. See sõltub sellest, kas te annate mulle praegu edasi tervisi meie ühistelt tuttavatelt. Seda oleksite te pidanud kohe alguses tegema, aga see läks teil nagu meelest ära.”

„Mitte põrmugi ei läinud meelest ära.” Mees tõi hallikaspruuni sametkuue põuest päevavalgele teise, kupeldajale üleantud kotist pisut suurema, kuid samavõrra pungil täis koti, mis lauaplaadiga kokkupuutel kõlises. „Meil lihtsalt pole ühiseid tuttavaid, Tulikas. Aga kas see kukkur ei saa seda vajakajäämist tasa teha?”

„Mida te selle kõhnavõitu rahakoti sisust osta kavatsete?” küsis trubaduur huuli prunti ajades. „Kogu madam Lantieri pordumaja koos krundiga?”

„Ütleme, et ma kavatsen kunsti toetada. Ja kunstnikku. Selleks, et ma saaksin kunstnikuga tema loomingust juttu puhuda.”

„Te siis armastate kohe nii väga kunsti? Teil on nii kange valu kunstnikuga juttu ajada, et te üritate talle raha toppida isegi enne, kui te olete ennast üldse tutvustanud, rikkudes niiviisi elementaarseid viisakusnõudeid?”

Võõras vidutas pisut silmi. „Jutu alguses minu inkognito teid ei häirinud.”

„Aga nüüd hakkas häirima.”

„Mina oma nime ei häbene,” ütles mees, kitsail huulil kerge naeratus. „Minu nimi on Rience. Te ei tunne mind, meister Tulikas, ja mõni ime. Te olete liiga tuntud ja kuulus, et kõiki oma austajaid tunda. Aga igale teie talendi imetlejale tundub, et ta tunneb teid, et ta tunneb teid niivõrd hästi, et teatud usaldusvahekord on igati omal kohal. See käib täiel määral minu kohta samuti. Ma tean, et ma olen eksiarvamusel, andke palun lahkesti andeks.”

„Ma annan lahkesti andeks.”

„Nii et ma võin siis sellega arvestada, et te olete nõus paarile küsimusele vastama…”

Luuletaja segas puhevile minnes vestluskaaslasele vahele. „Ei, ei või. Nüüd palun andke hoopis teie lahkesti andeks, aga ma ei arutle hea meelega oma teoste temaatika, oma inspiratsiooniallikate ega tegelaste üle, olgu nad väljamõeldud või mitte. Sest see võtab luulelt maha tema poeetilise kihi ja muudab selle lihtlabaseks.”

„Kas tõesti?”

„Kindla peale. Saage aru, et kui ma kuulutaksin pärast laulu lõbusast möldripiigast, et õigupoolest käib jutt mölder Vingerja naisest Zvirkast, ja lisaksin sellele uudise, et Zvirkat võib vabalt nusserdada igal neljapäeval, sest neljapäeviti käib mölder laadal, siis poleks see enam luule. See oleks kas kupeldamine või alatu laim.”

„Ma saan aru, ma saan aru küll,” tähendas rutuga Rience. „Aga küllap on see halb näide. Mind ju ei huvita kellegi patud ega üleastumised. Minu küsimustele vastates ei talla te kedagi mutta. Mul pole tarvis teada midagi muud peale selle, mis Cirillaga, Cintra printsessiga, päriselt juhtus. Paljud väidavad, et Cirilla sai linna vallutamise ajal surma, ja osa olevat seda isegi oma silmaga näinud. Aga teie ballaadist jääb justkui mulje, et laps jäi ellu. Mind tõesti huvitab, kas see on teie ettekujutus või tõestisündinud lugu. Tõde või väljamõeldis.”

„Mul on teie huvi üle ülimalt hea meel.” Tulikas naeratas laialt. „Teid ajab see naerma, härra mis-teie-nimi-nüüd-oligi, aga just selle eesmärgiga ma selle ballaadi kirjutasingi. Ma tahtsin kuulajaid elevile ajada ja neis uudishimu äratada.”

„Tõde või väljamõeldis?” kordas Rience külmalt.

„Kui ma selle reedaksin, siis ma põrmustaksin oma töö tulemuse. Hüvasti, sõber. Sa oled ära kasutanud kogu aja, mille ma saan sulle pühendada. Sest seal ootavad mind mu kaks muusat ja murravad pead, kumma ma välja valin.”

Rience oli tükk aega vakka, kuid ära minna ei kavatsenud. Ta takseeris luuletajat tõreda niiske pilguga, nii et tolle põue puges järjest enam rahutus. Allkorruselt, pordumaja peasaalist kostis lõbusat madinat, mida saatis aeg-ajalt naiste kile itsitamine. Tulikas pööras pea ära, justkui põlgliku üleolevuse märgiks, kuid tegelikult hindas ta kaugust, mis eraldas teda toa nurgast ja tissidele kannust vett kallavat nümfi kujutavast piltvaibast.

Rience pistis käe seepiavärvi vammuse taskusse ja sai viimaks sõna suust. „Tulikas, vasta minu küsimustele, ma palun sind väga. Ma pean vastuse teada saama. See on minu jaoks üüratult tähtis. Ja usu mind, sinu enda jaoks samuti, sest kui sa vastad heaga, siis…”

„Siis mis?”

Rience’i kitsastele huultele ilmus inetu grimass.

„Siis ma ei pea sind rääkima sundima.”

„Tead sa mis, nadikael!” Tulikas tõusis püsti ja manas näole ähvardava ilme. „Ma jälestan vägivalda ja väevõimu. Aga ma hüüan kohe madam Lantieri kohale ja tema kutsub siia ühe Käntsaka-nimelise mehe, kes täidab selles asutuses väljaviskaja auväärset ja vastusrikast ametikohta. Oma kunsti ta tunneb. Ta annab sulle jalaga persse nii, et sa sooritad meil nii ilusa lennu üle selle linna katuste, et harvad jalakäijad, kes sellel hilisel tunnil väljas on, peavad sind luulehobuks.”

Rience tegi lühikese liigutuse ja tema peos välgatas midagi.

„Kas sa oled kindel,” küsis ta, „et sa jõuad teda üldse hüüda?”

Tulikas ei kavatsenudki kontrollida, kas jõuab. Oodata ta ka ei kavatsenud. Veel enne, kui Rience libliknoa tera avamiseks selle käepidet keerutada ja selle siis taas kindlalt pihku haarata jõudis, õnnestus Tulikal söösta pika hüppega toa nurka, kus ta nümfi kujutava piltvaiba alla sukeldus ja jalahoobiga salaukse avas. Edasi tuhises ta end osavalt mööda siledaks kulunud käsipuid tüürides ülepeakaela keerdtrepist alla. Rience viskus talle järele, kuid luuletaja meel ei vankunud – ta tundis salakäiku nagu oma viit sõrme, olles seda mitu korda kasutanud, pistes putku võlausaldajate, armukadedate meeste või kätele voli andma kippuvate konkurentide eest, kellelt ta vahel riime ja noote varastas. Ta teadis, et pärast trepi kolmandat keeret leiab ta käsikaudu väikse pöördukse, mille taga on peidus alla keldrisse viiv redel. Ta oli kindel, et nagu nii paljud enne teda ei jõua tagaajaja pidurdada, jookseb edasi, astub salaluugile ja maandub laudas. Ta oli kindel, et põrutada saanud, sõnnikuga kokku mäkerdatud ja sigade käest tuuseldada saanud jälitaja jätab tagaajamise kus seda ja teist.

Nagu alati siis, kui ta milleski kindel oli, Tulikas eksis. Ühtäkki helkis tema selja taga midagi sinakalt ning luuletaja tundis, kuidas käed-jalad jäävad tuimaks, surevad ära ja jäävad kangeks. Ta ei jõudnud pöördukse ees kiirust maha võtta, sest jalad ei kuulanud sõna. Ta karjatas ja veeres ennast kitsukese käigu seinte pihta ära lüües trepist alla. Tema keharaskuse all avanes kääksatusega salaluuk ning trubaduur kukkus alla pimeduse ja haisu sisse. Veel enne, kui ta vastu kõva muldpõrandat prantsatas ja meelemärkuse kaotas, tuli talle meelde, et madam Lantieri oli midagi lauda remondist rääkinud.

Teadvusele tõi ta valu kinniseotud randmetes ja jõhkralt välja väänatud käsivartes. Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud, tal oli tunne, nagu oleks tal suu savi täis topitud. Ta põlvitas muldpõrandal ja kägisev köis sikutas teda käsipidi ülespoole. Et valu leevendada, püüdis ta ennast püsti ajada, kuid jalad olid samuti kinni seotud. Hingetuna ja õhku ahmides läks tal siiski korda end jalule upitada, kusjuures suureks abiks oli talle seejuures nöör, mis teda halastamatult ülespoole tiris.

Tema ees seisis Rience, kelle kurjad niisked silmad läikisid – neid valgustas latern, mida hoidis käes sealsamas kõrval seisev pea kahe meetri pikkune habetunud mehemürakas. Teine ja kindlasti mitte lühem mehemürakas seisis Tulika taga. Tulikas kuulis tema hingamist ja tundis läppunud higi haisu. Just see haisukott sikutaski luuletaja randmete ümber seotud ja üle laepalgi visatud köit.

Tulika tallad tõusid põrandast lahti. Ta kiunatas läbi nina, sest muuks tal jõudu ei jätkunud.

„Aitab,” ütles lõpuks Rience – peaaegu kohe, kuid Tulikale tundus, et see võttis terve igaviku. Ta puudutas maad, aga parimagi tahtmise juures ei õnnestunud tal põlvili laskuda, sest tugevasti sirgu tõmmatud nöör hoidis teda ikka veel pingul nagu pillikeelt.

Rience tuli lähemale. Tema näos polnud jälgegi vähimastki tundmusest ning vesiste silmade vaade polnud kübetki muutunud. Hääl, millega ta rääkima hakkas, oli rahulik, vaikne ja isegi pisut tüdinud.

„Vastik värsitreial. Siga. Inimrämps. Ennast täis ümmargune null. Minu eest tahtsid jalga lasta? Minu eest pole veel keegi jalga lasknud. Poole jutu pealt, igavene hampelmann, igavene oinapea selline. Ma esitasin sulle küsimuse, kusjuures oluliselt mugavamates tingimustes. Nüüd sa vastad minu küsimustele, aga oluliselt ebamugavamates tingimustes. On ju nii, et vastad?”

Tulikas raputas ägedalt pead. Nüüd naeratas Rience esimest korda. Ja andis märku. Värsisepp kiunatas meeleheitlikult, tundes, kuidas köis sirgu tõmmatakse ja selja taha väänatud käed liigestes ragisevad.

„Sa ei saa rääkida,” nentis Rience, ise ikka veel eemaletõukavalt irvitades. „Ja valus on, eks? Võta teatavaks, et ma venitan sind esialgu oma lõbuks, sest mulle jubedalt meeldib pealt vaadata, kuidas teisel valus on. Noh, veel natuke kõrgemale!”

Tulikas oleks vingatades peaaegu lämbunud.

„Aitab!” kamandas lõpuks Rience, misjärel ta astus luuletajale juurde ja krabas tal särgiesisest kinni. „Kuula nüüd mind, kukeke! Ma võtan nüüd nõiduse maha, et sa kõnevõime tagasi saaksid. Aga kui sa peaks oma mesimagusat häält tõstma rohkem kui vaja, siis pärast kahetsed.”

Ta tegi käelabaga liigutuse, puudutas sõrmusega luuletaja põske ning Tulikas tundis, et alalõug, keel ja suulagi pole enam tuimad.

„Nüüd,” rääkis Rience vaikselt edasi, „esitan ma sulle mitu küsimust ja sina vastad nendele soravalt, ruttu ja ammendavalt. Ja kui sa kas või silmapilguks kõhklema lööd või kokutama hakkad, kui sa annad mulle vähimagi põhjuse kahelda, et sa tõtt räägid, siis… Vaata alla.”

Tulikas kuulas sõna. Ta nägi õudusega, et sõlmede külge, mis tema pahkluude ümber on, on omakorda seotud lühike nöör, mille teine ots on kinnitatud lupja täis toobri külge.

„Kui ma käsin sind kõrgemale tõmmata,” seletas Rience julmalt muiates, „ja sinuga koos seda ämbrit ka, siis pärast sa ilmselt oma käsi enam tööle ei saa. Ma kahtlen, kas sa pärast sellist asja oled võimeline uuesti lautot tinistama. Tõsiselt kahtlen. Nii et ma eeldan, et sa teed suu lahti. Kas mul on õigus?”

Tulikas seda ei kinnitanud, sest hirmust ei saanud ta peadki liigutada ega sõna suust. Ent tundus, et Rience’ile ei lähegi kinnitus eriti korda.

„Iseenesestki mõista,” teatas ta, „saan ma kohe aru, kas sa räägid tõtt. Ma saan igale riukale jalamaid jaole ega lase ennast eksitada poeetilistest nippidest või targutamisest ja hämamisest. See on mulle käkitegu – samasugune käkitegu kui sinu halvamine trepil. Nii et ma soovitan sul, päevavargal, igat sõna kaaluda. Olgu, ärme raiskame rohkem aega ja hakkame pihta! Nagu sa juba tead, huvitab mind ühe sinu ilusa ballaadi kangelane, Cintra kuninganna Calanthe tütretütar. Printsess Cirilla, hellitusnimega Ciri. Pealtnägijate jutu järgi sai see tüdruk kaks aastat tagasi linna vallutamise ajal surma. Aga ballaadis kirjeldad sa ilmekalt ja liigutavalt tema kokkusaamist selle imeliku, selle vaata et legendaarse tegelasega, sellesamuse… nõiduriga, Geralti või Geraldiga. Kui poeetiline sogajutt ettemääratusest ja saatuse sõrmest kõrvale jätta, siis sa nagu väidad, et laps pääses Cintra lahingust elusalt ja tervelt. Kas see on tõsi?”

Tulikas oigas. „Ma ei tea. Jumalate nimel, ma olen ju ainult luuletaja! Üht-teist olen ma kuulnud, aga muu…”

„Noh?”

„Muu mõtlesin ma välja. See on puhtalt minu vaimusünnitis! Mina ei tea mitte kui midagi!” pistis bard ulguma, nähes, kuidas Rience haisukotile märku annab, ja tundes, kuidas nöör pingumale tõmbub. „Ma ei valeta!”

Rience noogutas pead. „Seda küll. Suu sisse sa ei valeta, sest sellest saaks ma aru. Aga sa igatahes keerutad. Niisama, asja ees, teist taga, sa ballaadi välja ei mõtleks. Ja toda nõidurit sa ju pealekauba tunned. Sind on mitu korda tema seltsis nähtud. No lao lagedale, Tulikas, kui liigesed sulle armsad on! Kõik, mida sa tead!”

„See Ciri,” ütles luuletaja välja, „oli nõidurile saatusest ette määratud. Nii-öelda Üllatuslaps… Tuntud lugu, te olete seda kindlasti kuulnud. Tema vanemad andsid sõna, et nad annavad ta nõidurile…”

„Vanemad annaksid lapse sellele hullumeelsele mutandile? Sellele palgamõrvarile? Luiskad, salmitaguja! Sellist kägu võid sa eitedele ajada.”

Tulikas nuuksatas. „Ma vannun oma ema hinge nimel, et nii oli! Ma tean seda usaldusväärsest allikast… Nõidur…”

„Räägi tüdrukust! Nõidur jätab mind hetkel külmaks.”

„Ma ei tea tüdrukust midagi! Ma tean ainult seda, et kui sõda puhkes, siis sõitis nõidur talle Cintrasse järele. Siis ma nõiduriga kokku saingi. Minu käest kuulis ta tapatalgutest ja Calanthe surmast… Ta küsis minult, kuidas on lood lapsega, kuninganna tütretütrega… Aga minu teada said Cintras ju kõik surma, viimasest bastionist ei pääsenud keegi eluga tulema…”

„Räägi! Vähem metafoore. Konkreetsemalt!”

„Kui nõidur Cintra langemisest ja tapatalgutest teada sai, jättis ta reisiplaanid sinnapaika. Me mõlemad pagesime põhja. Ma läksin temast Hengforsis lahku ja pole teda sellest ajast peale enam näinud… Ja teel olles rääkis ta natuke sellest… Cirist või kuidas ta nimi nüüd oligi… ja ettemääratusest… Siis ma kirjutasingi selle ballaadi. Rohkem ei tea ma midagi, ausõna!”

Rience põrnitses teda altkulmu.

„Ja kus see nõidur praegu on?” küsis ta. „See koletiste palgatud mõrvar, romantiline lihunik, kes armastab ettemääratusest jahvatada?”

„Ma ju ütlesin, et viimast korda nägin ma teda…”

Rience segas vahele. „Ma tean, mis sa ütlesid! Ma kuulan teraselt, mida sa räägid. Aga sina kuula mind ka teraselt. Vasta täpselt küsimustele, mis sulle esitatakse. Küsimus kõlas järgmiselt: kui keegi pole nõidur Geraltit või Geraldit juba üle aasta näinud, siis kus ta ennast varjab? Kus ta tavaliselt ennast varjab?”

„Ma ei tea, kus,” ütles trubaduur kähku. „Ma ei valeta! Ma tõesti ei tea…”

„Liiga kiiresti, Tulikas, liiga kiiresti,” muigas Rience pahatahtlikult. „Liiga kärme vastus. Sul pea lõikab, aga sa oled ettevaatamatu. Sa ütled, et sa ei tea, kus. Aga ma võin kihla vedada, et sa tead küll, kus.”

Tulikas surus hambad vastamisi. Vihast ja meeleheitest.

„Noh?” Rience andis haisukotile märku. „Kus nõidur ennast varjab? Mis selle koha nimi on?”

Luuletaja vaikis. Nöör tõmbus pingule, väänas valusasti käsi ja jalatallad kerkisid maast lahti. Tulikas pistis katkendikult ulguma. Pikalt ta ulguda ei jõudnud, sest Rience’i võlusõrmus sundis ta kohe vaikima.

„Kõrgemale, kõrgemale!” Rience pani käed puusa. „Tead mis, Tulikas, ma võiksin nõiduse abil kogu sinu ajust ammendava pildi saada. Aga mulle meeldib vaadata, kuidas sul silmad valu pärast koobastest välja vupsata tahavad. Ja sa ju nagunii ütled ise.”

Tulikas teadis, et ütleb. Tema pahkluude külge kinnitatud köis tõmbus sirgu, lubjaga täidetud toober libises sahinal mööda muldpõrandat.

„Peremees,” ütles järsku teine mehemürakas, varjates laternat keebiga ning piiludes laudaukse prao kaudu välja. „Siia tuleb keegi. Vist mingi tüdruk.”

„Te ju teate küll, mida teha,” sisistas Rience. „Tuli surnuks!”

Haisukott lasi köie lahti ja Tulikas kukkus abitult põrandale, aga ta nägi, et laternahoidja seisab ukse ees ja haisukott, pikk nuga käes, on valves teisel pool. Laudadevahelistest pragudest paistsid pordumaja tuled, luuletaja kõrvu kostis sealt jutuvada ja laulujorinat.

Lauda uks kääksatas ja läks lahti ning selle avauses seisis väikest kasvu kogu, mantel üll ja ümmargune, liibuv müts peas. Pärast hetkelist kahevahelolekut astus naisterahvas üle läve. Haisukott sööstis talle ligi ja suskas teda hoogsalt noaga. Ja kukkus siis ise käpuli, sest nuga ei kohanud vastupanu, vaid läks olevuse kõrist läbi nagu suitsupilvest. Sest too kogu kujutaski endast õigupoolest suitsupilve, mis hakkas juba hajuma. Aga enne kui see jõudis hajuda, astus lauta veel üks ähmane tume kogu, vilgas nagu nirk. Tulikas nägi, kuidas see kogu laternahoidjat mantliga viskas ning haisukotist üle hüppas, nägi, kuidas ta peos midagi veikleb, kuulis, kuidas haisukott läkastab ja puhib. Teine mehemürakas harutas ennast mantli seest lahti, kargas püsti ja vehkis noaga. Tumeda kogu peost sähvis sisinal välgutuli, mis valgus justkui põlev õli hirmuäratava praksumise saatel mööda mehemüraka nägu ja rinda laiali. Too karjatas läbilõikavalt ning lauta täitis võigas kärsanud liha lehk.