Vana-Rooma inimene
Описание книги
13 essee varal püütakse kaardistada ühte komplekssemat ühiskonda, mis on kunagi enne tööstuslikku ajastut eksisteerinud. Rooma ühiskond oli äärmiselt kirju ja vastuoluline: ühelt poolt kõrgelt arenenud linnakultuur, teiselt poolt Rooma ühiskonna talupoeglikud juured, sõjakus ja muistsete vooruste ülistamine; ühelt poolt roomlase suuremeelsus võõraste vastu, teiselt poolt tema eriline innukus vaenlaste peade maharaiumisel. Muistse roomlase identiteedi otsinguil käsitletakse põhjalikult ka vabaduse ja orjuse ning kodakondsuse ja inimsuse teemat. Sisukord: Vana-Rooma inimene (A. Giardina), Kodanik ja riigimees (C. Nicolet), Preester (J. Scheid), Jurist (A. Schiavone), Sõdur (J.-M Carrié), Ori (Y. Thébert), Vabakslastu (J. Andreau), Talupoeg (J. Kolendo), Käsitööline (J.-P. Morel), Kaupmees (A. Giardina), Vaene (C. R. Whittaker), Bandiit (B. D. Shaw), Humanitas: roomlased ja teised (P. Veyne).
Отрывок из книги
Andrea Giardina
Umbes sajand enne Lääne-Rooma impeeriumi langust esitas sõjandusalase traktaadi autor Vegetius „roomlase” tüübi lühikese antropoloogilise määratluse, mis põhines lihtsatel vastandustel. Roomlastel on vähem lapsi kui gallidel, nad on lühemad kui germaanlased, nõrgemad kui hispaanlased, vaesemad ja vähem kavalad kui aafriklased ning jäävad kreeklastele alla osavuse ja praktilise mõistuse poolest. Niisugune negatiivselt määratletud inimtüüp on teistest ometigi üle ühe asja poolest: nimelt on ta kutsutud valitsejaks. Vegetiuse järgi põhineb see kutsumus kolmel faktoril: relvade käsitsemisel (armorum exercitio), laagridistsipliinil (disciplina castrorum) ja sõjalisel vilumusel (usus militiae). Just see rafineeritud, eetikast läbiimbunud sõjateadus on aluseks roomlaste julgusele ja võidukindlusele ning on ühtlasi rooma inimtüübi eriliseks tunnuseks.1
.....
4 Liutprand von Cremona. Liudprandi relatio de legatione Constantinopolitana. – J. Becker (koost). Die Werke Liutprands von Cremona. (Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex monumentis Germaniae Historicis separatim editi, 10). Hannover-Leipzig, 1915, lk 182. Liutprandile antud järsus vastuses nägi filosoof Benedetto Croce tänapäeva rassismi „eelloo suursugust monumenti”: La Germania che abbiamo amata (1936). – Pagine sparse, 2, II. Bari, 1960, lk 511 jj.
5 Bütsantslaste suhtumine oma kaugesse minevikku ei olnud alati nii lihtne; selle kohta vt A. Kazdhan, L’eredità antica a Bisanzio. – Studi classici e orientali, 38, 1988, lk 139–153.
.....