Читать книгу Õuduste teater - Andrei Ivanov - Страница 3

Käes olid vananaistesuve viimased päikeselised päevad ning ma püüdsin oma urust tihemini välja saada, istusin kissis silmi pingil, muhelesin …

Pikalt istuda ei õnnestunud, ühtelugu segasid mind Antvärgi saatjalad, leemendavad ja kärsitud. Ajasin ennast ohkega püsti ning kökerdasin võtmeid kõlistades pikast trepist alla Riistaruumi, väljastasin tööriistu:

„Ristike „kunstitöökoja” lahtrisse.” Nad tegid areldi ristikese. „Nimi „vastutava” lahtrisse.” Nad kõhklesid: kelle nimi?.. minu?.. ah, mõistmatud!.. Aitasin suunavate küsimustega: „No kes on meil vastutav? Küllap Antvärk?” Nad õhkasid tuhmilt „jah”, kirjutasid tema nime. „Ja allkiri – siia, vaat nii. Ärge unustage tagasi tuua, enne kui nädal lõpeb, muidu hakkab viivis tiksuma,” naljatasin ma, mõned hoomasid mu huumorit, kuid sagedamini ei reageeritud. „Mul käib kõik nagu raamatukogus,” rääkisin ma ja küsisin pead vangutades: „Noh, mida see Antvärk jälle meisterdab?”

Keegi ei osanud õieti midagi öelda, korrutasid muudkui: aju plahvatus, reaalne aju plahvatus.

Varsti lakkasid nad üldse rääkimast, ulatasid mulle vajalike tööriistade nimekirja, ma nõudsin juba välja antute tagasitoomist, nad vahtisid klaasistunud pilgul, nagu seda kohtab millegi mõju all olevatel inimestel pärast põrutust või pikka pommitamist – pilk tuhande miili taha või sügavas hämmingus –, ma kaldusin hämmingu kasuks.

Lõpuks ei pidanud vastu, otsustasin ise kaeda (tööriistade tagasitoomise ja kõigile noomituse tegemise ettekäändel), valisin välja klaarima päeva ja seadsin sammud lõbustusparki.

Hotelli juures käis sagin – trelli kiun, lihvimismasina undamine ja haamri löögid. Peasissekäigu sõrmedega ära mäkerdatud klaasuste juurde olid tõstetud kullakarva postid bordoopunaste tuttidega (siin-seal tolknesid jõupaberi räbalad, milles neid oli transporditud). Varikatuse kohale olid ilmunud nime esimesed kolm tähte: T A L …

Taarudes ja tuikudes roomas vähehaaval ülespoole valgusdioodtorudega läbi tepitud ja läikiva värviga üle võõbatud tuliuus L täht. Kaks sinistes türpides kohmakat mehikest lükkasid seda altpoolt, ise redelitel kartlikult ülespoole ronides. Üleval tiris kolmas tähte enda poole, pobisedes „ettevaatust … ettevaatust …”. Siis jõnksatas täht tugevamini – nöör võpatas …

„Ettevaatust, debiilikud!” kraaksatas Perenaine oma kontori aknast kähedalt. „Kuhu? Hoidke kinni!” karjus hull kägu. „Ei pilla maha! Vaata sa mul! Iga täht maksab sada kakskümmend viis eurot! Kui pillate maha, nõuan igaühelt sisse!”

Muhelust taskurätikusse peites kõnnin minema, kuni mind pole märgatud.

Valentin, hüüdnimega Kõõrdsilm, on Holy Gorby baari juurde turistid toonud. Nõukogude ohvitseri vormiriietuses, telkmantel õlgadel, käes pikk vihmavari, sammub ta väga tähtsa moega, justkui ei kuuluks alevi juurde ega saaks raha samast kohast, kust kõik teisedki.

„Meine Damen und Herren, dorth sollen wir gehen! Tuefelsrad!”¹ Valentin osutab vihmavarjuga kuradirattale, mis ereda päikese käes sillerdab (mööda sõuavad uhked pilved). Keegi külalistest ütleb, et atraktsioonid ei olnud neil plaanis. „Me ei lähe sõitma,” kinnitab neile Kõõrdsilm. „Pealegi see ei töötagi. Kuid me peame sinna minema! Seal on põhiline.”

Kõõrdsilmal on õigus, seal on põhiline, ka mina lähen sinna. Seisan siin hetke, vaatan turiste – nii nette satub meile harva – ja lähen.

„Daamid ja härrad,” jätkab Valentin reipa häälega, „kohe läheme rahavahetuspunkti, kus te saate soetada Nõukogude rublasid, mis siin käibel on. Üllatus! Holy Gorby baaris saate te süüa lõunaks ehtsat nõukogude toitu, juua nõukogude kohvi või õlut – Žiguli, Jatšmennõi Koloss … ja maksta Nõukogude valuutaga … Te saate osta suveniire …”

Maldamata tema reklaamloba lõpuni kuulata jooksevad rõõmsad turistid Nõukogude ruublikuid soetama. Päheõpitud lauseid ikka veel mehaaniliselt puistates kohendab Valentin vormipluusi ehtsa sõjaväelase moega ning mind silmates jääb lõpuks vait. Puhas saksa vanainimene, seljas kerge oranž vihmakeep ja jalas rohelised kummikud, sähvib peasekretäri vahakuju suunas paar välku ning astub hiilival sahinal baari.

„Jälle ketravad „I like Chopin’i”,” nendib Kõõrdsilm mind sigaretiga kostitades. „Ega sa tea, mida Antvärk nikerdab?”

Ütlen, et ei tea, lähen vaatama; paneme suitsud põlema.

„Kui ta näitab,” sõnab ta skeptiliselt.

„Nooh, kui ei näita, siis ei näita, kunagi ikka näeme.”

„Mult on kõik tööriistad ära tassitud, need, mida sult ei leidnud, kaevasid minu juurest välja. Mida ta küll sepitseb? Värvid, kile, juhtmed … želatiin … Milleks talle želatiin?”

„Ei tea, ei tea,” kostan ma uudishimusügelust maha surudes. „Ei hakka mõistatama.”

„Mingi järjekordne riugas …”

Täiesti arusaamatu, mida ta tahtis „riukaks” nimetada. Antvärk on heas mõttes leidlik, ei ole ilmaski kellelegi käru keeranud.

Valentin tuletab meelde ilutulestikku, mida mina pole näinud – see juhtus enne, kui mina siin käima hakkasin. Valentini hoovi lendas rakett, plahvatas keset kola, mis ta oli müügiks kokku korjanud, kaltsuhunnik põles ära, kah mul asi! Limalakku täis Kõõrdsilm vedeles oma keldris, oli end puskarist umbe joonud ja põõnas, kuid süüdistada Antvärki vara süütamises …

„Ma oleksin tookord äärepealt sisse põlenud,” tigetseb ta ja vidutab silmi ning see on vanamehe kissitus, hambad on kollased, hõredad, ta on viimaste aastatega kõvasti kokku kuivanud, ehkki siinne elu – seadusetus ja korralagedus – tuleb talle ainult kasuks, võiks öelda, et ta on siin õitsele puhkenud, hakanud ennast peremehena tundma, nii mõndagi püsib tema õlul, jorsid peavad tast lugu, kuid aeg nõuab lõivu, Kõõrdsilm nukkub vähehaaval.

Tahtsin etteheitvalt öelda, et tööriistad tuleb tagasi tuua, kuid Kõõrdsilmale pole mõtet selliseid asju rääkida: ta ei tagastanud lausa patoloogiliselt mitte ühtegi asja. Ma võin ju talle öelda, aga mis sest kasu? Ta solvub, põrnitseb kaks nädalat altkulmu. Meie kampa on sellised inimesed kokku saanud – neid ei muuda enam miski. Kõik peale minu on üle viiekümne, seletamised viivad ainult tülideni, aga tülitseda meil juba osatakse …

„Noh, näeme,” noogutan, lahkun. Tema seltsis võib istuda, tinutada, mõnikord juhtub ta kaali ajama, ma olen kuulanud ja valmis veel tema lugusid kuulama, kuid üldiselt on temaga kõik.

Aga vaat Antvärk – see on hoopis teine karakter, vajab veel mõistatamist, teistsugune natuur, teistsugune saatus, mida ta ei ole veel meie ette laotanud, kuna on enamasti vait, rohkem ohkab või räägib oma leiutistest, materjali vastupanust, joonistab palju, tegeleb signalisatsiooni ja turvakaameratega, parandab kõike, mis juhtub katki minema, annab olmealast nõu, oskab ja teab vist kõike ja armastab kõiki rabada.

Mingit plaani haududes sulgub ta jupiks ajaks töökotta. Kõik küsivad: kus Antvärk on?.. olete Antvärki näinud?.. Usbekkidel hakkab kaarte ja triktrakki mängides ilma temata igav. Tobar ütleb õlut valades: meie meister on kuhugi kadunud. Teda pole ammu näha olnud, vastab Mokk lauast. Mina olen otsima läinud. Leidnud ta töökojast – lamab, piip suus, põrandal, üleni saepurune ja laastune, keerutab mingit vidinat, veeretab mutrit mööda põrandat või paneb kellamehhanismi hammasratta vurrina keerlema, veab sõrmega saepurus, joonistab paberitükkidele mingeid konkse, jooni, kontuure; kui teda töökojas polnud, ei rutanud ma ära minema, lummatuna tööriistade rahust, püüdsin ma tabada hetke, millal nad olid sinnapaika jäetud, mõistatasin, mis olid käest pillatud või sellisel moel ära pandud. Kontrollisin potsikuid – kas neis oli värvi, kas on üle jäänud või ammu ära kuivanud; ega ta ole kuskile pintslit või sigaretti unustanud, kas on midagi uut siginenud, ega uue kuju skelett nurkselt kooldu. Kord hämmastas mind ilus tindiplekk värskel servamata laual, ma ei pidanud vastu, nuusutasin ja ajasin mõnust koguni silmad kissi. Kui teda töökojas ei olnud, kõndisin ma aeda, selle sügavuses, sõstrapõõsaste taga, oli tal paekivi peal vaikne päikeseline koht. Seal jõi ta veini, mõtlik pilk kaugusse suunatud, või õõtsus, kass süles, võrkkiigel. Ma tervitasin teda. Liigutades kulmu, nookas ta laisalt lauakese suunas. Olgu aastaaeg ükskõik milline, sadagu vihma või lund, vana õunapuu all kössitab ikka väike kulunud puust laud. Sellel seisavad pudel punase aroonia- või sõstraveiniga, konisid täis tuhatoos, pitsid, kruusid, kohvikann, klaasid ja nii edasi. „Vala endale ise, löö kampa,” ütles Antvärk. Tema pakkumisest pole mingit tolku, sest säärastel päevadel ei ole temaga kampa lüüa võimalik: tema silitab muudkui oma kassi, mõlgutab omi mõtteid ja sina trimpad üksinda. Ma jõin tema veini, tõmbasin tema piipu, küsisin midagi, ta vastas kohusetundlikult, kuid oli endiselt eemalviibiv ning ma mõistsin: ahaa, uus idee … Ma mõtlesin: vaat kui leiaks mulgukese, piiluks temasse, saaks teada, mis tal mõttes on … Olles viibinud sellises äraolevas seisundis mitu päeva, hakkas ta vähehaaval liigutama, läks käima, uitas oma nina ette pobisedes mornilt metsas ja mööda alevit, sõitis kuskile, otsis midagi, kogus materjali, tassis oma töökotta. Niisugustel päevadel ei võtnud ta kommuuni tegemistest osa, tal oli kõigist poogen: tema ei hakka maski pähe panema ja nurmele minema, mis sest, et kliendid tulid ja on valmis korralikku pappi maksma, aga roodus on mehi puudu; ta vilistab raha peale, ütleb ta, ta vilistab teie triangli peale, Antvärk on haaratud loomingulistest otsingutest, ta töötab, tal on tähtsamatki teha, ütles ta ja kõndis Riistaruumi, sõrmitses tööriistu kummalises mõtlikus olekus, ta võis minu peale häält tõsta, kui ma teda küsimusega eksitasin, isegi kui tahtsin aidata … Aidata?! Kes – mina? Haa, mismoodi võiksin mina teda aidata! Mina, kasutu vineeritükk, kuidas võisin mina aidata teda, meistrit?! Ma ei solvunud, Antvärgil oli õigus – mismoodi võisime meie teda aidata? Meie ju ei tea, mis ta peas toimub. Me saame ainult jälgida ja oodata. Antvärk haaras midagi ning pühkis sõnadega „Seda mul ongi tarvis, täpselt!” minema, plaksates hammastega nagu tangidega. Mõni aeg hiljem kuulsime me sae vingumist või trelli torinat, haamrilööke – esiti ebakindlaid, haamer justkui hiilis millegi juurde, murdis jääd, tagus toorelt mateerialt tükke küljest, kombates õrna ideesoonekest, millesse võiks puuri sisse suruda ja puurida. Päeva ja teisegi pidasid kõik instrumendid vaikust, üksnes muusika mängis ning me aimasime:

Antvärgi meeleolu on paranenud – ta on millegi lähedale jõudnud … Muusika järel kostsid selged taotluslikud pikad löögiseeriad, tarmukas puurimine, ning ma teadsin: ahaa, ta on mateerialt räbu maha tagunud, jõudnud vormi lähedale.

Antvärk elab ja loob oma töökojas kasemattide kõrval, kus elutseb zombi Erkki Kenjossini salk.

Bussipeatusest on kasemattideni üle kilomeetri – teele jäävad kentsakad nõukogulike nimedega tänavad, mahajäetud majad, nõukogudeaegse pleekinud afišiga („LEIB, KULD, NAGAAN…”) kino, kus soovi korral võidakse teile panna vana film jooksma, seda näidatakse muidugi DVD-lt, kuid kvaliteet on selline, et te usute – kinomehaanik istub teie pea kohal oma pesas ja jälgib filmiprojektori tööd, teile isegi korraldatakse lindi katkemine, ja küllap tuleb operaatoriruumi aknast ka paberossisuitsu. Tükk aega enne ärapööret atraktsioonide juurde lõikab kõrvu industriaalne muusika, kuhu on põimitud rööked ja ulg õudukatest. Juba metsatukas paistavad vana aia esimesed lipid, okstel õõtsuvad riideräbalad, veristesse saabastesse on pistetud kaltse täis topitud püksid justkui kellegi jalad, teemärgid põrnitsevad sääre- ja pealuudega, käega kirjutatud sildid hirmutavad: ETTEVAATUST!, ÄRA …NI, TAPAB! Lohakalt värvitud aeda hoiab koos vana roostes okastraat. Aiateibas on gaasitorbikud ja maskid külgekleebitud juustega (et oleks usutavam), samasugustes maskides inimesed mängivad siin surnuid.

Sestpeale, kui ma Riistaruumi ära läksin, läks elu jube igavaks, ma kasutasin iga vaba tundi selleks, et Erkkiga kokku saada, ta viis mind metsa, näitas kanepivälja, me tegime sellest video, tegime mitu suurepärast episoodi tema filmi jaoks, mida ta kuidagi valmis ei saa (ikka veel loodab midagi). Kui kanep suuremaks kasvas, näppisime me seda, õige natuke. Kimusime mahajäetud kasvuhoones metsistunud taimede keskel, ta pani meie kliimaga ära harjunud eukalüpti juurde plastlaua ja rannatoolid, me istusime ja nautisime vaadet: sisselöödud klaasidest avanes meile suur lagendik piraka lombiga, kus ujusid pardid.

Rohutaimed sahisesid, langes raske leht, videvik tungis kasvuhoonesse, me panime küünla põlema, kimusime jälle. Ta jutustas tolles kasvuhoones suure hulga jubedaid lugusid, mis panid jalad nihelema: Barnauli melomaan-perverdist, kes viis noorukeid patuteele, peibutades neid mussi ja portveiniga, teenistusest raudteevägedes – purjus vanad, uneta toimkonnad dresiinidel, vanad võtsid lõdvalt, tema müttas ööd-päevad läbi, Irkutski pättjalad, hüppeskäigud, peavaht, kasarmuelu omapärad ja kombed ja nii edasi ja nii edasi. Et seda tahtmatut rännakut tema minevikuõõvas lahjendada, pajatasin talle enda lõbusast lapsepõlvest Kalamaja kirevas piirkonnas, kus armastasin välja nuuskida mahajäetud hoove, pugesin samasugustesse kasvuhoonetesse, istusin, suitsetasin omaette, võtsin kaasa oma Elektronika-324 ja kuulasin tasakesi kassette ega saanud kordagi üle kupu, ma oskasin olla libe kui lutsukala ja märkamatu ning kui juhtusin poisse trehvama, sättisid nad end oma kassettidega ligi … Ta kahetses, et ei olnud lapsena seesugust elu tundnud.

Me vaikisime, küünal valgustas üha eredamalt. Kustutasime ta ära. Ma saatsin teda sünge hooneni, mis meenutas sõjaväekomissariaati. See oli endine tekstiilivabrik. Õhtuti süttib selle peasissekäigu kohal suur silt: HORROR THEATRE. Paistab hiiglaslik kassitappu kasvanud kuradiratas. Täna särab päike. Ratas ei jäta morni muljet. See näib väiksem, koguni habras. Tuul sasib suurt vahtrapuud, mis seisab eemal, siit tükk maad kaugemal, kuid kui vaatad vastu päikest, tundub, nagu kasvaks ta rattast läbi, moodustades temaga koos hiiglasliku Ф tähe. Tagapool kägisevad karussellid, korvides istuvad skvotterite lapsed. Tatikas, kelle nime ei tea keegi, kõik kutsuvad teda lihtsalt tatikaks, hüppas karussellilt maha ja jooksis minu juurde suitsu pommima. Ma andsin, tatikas naeratas.

„Noh, mis sa muheled?”

„Ma ronisin praegu rattale …”

„Millisele?”

„Kuradirattale …”

„Sina?”

„Jaa.”

„Valetad.”

Ratta trepp on ära lõhutud, sinna ei saa enam ronida.

„Sa ei usu?” pahvatas ta. „Kurat, kahju, paps võttis mult telefoni ära, ma oleks selfi teinud. Pole viga, hangin uue, teen pilti, viskan sulle feissari seinale!”

„Ah mis, pole vaja, usun.”

Ta ei kuulanud – vihane selg, tigedad küünarnukid.

„Mine sa ka!” hüüdis ta ja hüppas põikpuule, vinnas end osavasti üles, heitis jalad üle, ronis korvi, paar hetke hiljem krapsas välgumihkel ja ilmus suitsuvine.

Töökojas oli vaikne. Ma katsusin jalgväravat – lukus. Akende ees olid ribikardinad. Sissepääsu juures vaikisid mõlemasoolised peletised, mis kaugelt meenutasid millegi poolest iidseid Egiptuse jumalaid; Antvärk oli nad voolinud tormiga murdunud puude tüvedest. Seintel olid värsked kautšukist valatud maskid, reljeefsed kipsist maskaroonid. Ja leitud roostes vermitud taldrikud. Kassitapu poolt vallutatud terrassi varikatuse all seisis mannekeen – kassitapp oli ka selleni jõudnud, põimunud ümber ta kaela ja väljasirutatud käe, mille peopesal lebas mehaaniline äratuskella meenutav süda. Roheline vaip laotus pehmelt ümber maja, sammaldunud ja rohtunud paeplaatidele olid eksponaatidena välja tõstetud nukud, vaasid, kannud, ärakantud jalaprotees, kõikvõimalikud esemed, detailid ja tööriistad. Antvärki ei olnud kusagil. Avaras jooksuaias toitis küürakas valvur parajasti koera.

„No tervist, kuidas tal on?”

„Ahah, tere päevast. Antvärki pole või?”

„Ei. Kogu aulik seltskond läks laskeväljale – uut leiutist katsetama. Näh, paugutavad, kuuled? Hakkasid pihta …”

Ma kiirustasin laskeväljale.

Esimesena märkasin Špalat. Ta seisis teeäärsel jääaegsel rahnul ja sihtis suure õhupüssiga. Ma vaatasin platsile, kuid ei näinud midagi, päike pimestas silmi.

„Lähemale!” karjus ta, võttes kedagi sihikule. „Veel!” Ta rääkis käed-vabad-seadmega (vööl piiksus ja plõksis portatiivne raadiosaatja). Seljas oli tal khakivärvi kostüüm ja peas nokamüts – võta või jäta, ehtne safarikütt! „Veel viis sammu … Hoia nii! Veel paar sammukest … Seis! Seisa ometi, ma proovin … Pagan, sittagi ei kuule …” Ta võttis raadiosaatja vöölt, raputas seda ja kordas, et jäädagu seisma. Pani saatja rippuma, võttis püssi õlalt ja tulistas pikalt sihtimata, uuesti … ja veel korra.

Ma tõstsin käe silmade kohale ja vaatasin väljale, nüüd nägin ma mitut siluetti. Erkki – teda oli punnkõhu ja rohelise kiivri järgi hõlbus ära tunda – seisis märklauast eemal ja filmis toimuvat kaameraga. Antvärk tuias kohmakalt, tammudes imeliku kuju juures, mis oligi märklauaks. Kuid mis hernetont see oli? Kes see kuramus seal longib?

Minu juurde astus Lutja, Špala vend.

„Oo, tervitus. Näed, katsetame uut vigurit. Antvärk mõtles välja.”

„Ma ei saa aru, mis asi see seal on?”

„Aa, see on Jupats.”

„Mida?”

„Fakt! Mis, ei tundnud ära? See asjandus tema peal ongi Antvärgi leiutis.”

„Kohutav.”

„Kõva värk! Oota, kohe algab kõige põnevam …”

Špala tulistas jälle.

„Noh, kuidas on?” küsis ta raadiosaatjasse. Ma panin tähele uut, optilise sihikuga püssi.

„Uus püss?”

„Ahah,” vastas Lutja kadedusega hääles.

Špala tegi näo, et tal on jubedalt tegemist: haaras binokli, piidles kaugusse, sõimles, viipas enda poole, karjus raadiosaatjasse, et tuldaks julgelt lähemale, tõstis õhupüssi tähtsa moega palge ja puuris silmi tähendusrikkalt kissitades sihikut. Midagi oli seal valesti.

„Mis asja ta tuigerdab nagu joobnu? Kõnni sirgelt! Öelge talle, et ärgu tuterdagu, vaid tulgu otse minu poole!”

Špala hoidis püssi kogenud jahimehe hooletusega küünarnukil. Ta ei teinud seda märkamagi. Lülitas jälle raadiosaatja sisse, hüppas kivilt maha, püssitoru peaaegu et puudutas maad.

„Halloo, pagan, Erkki!.. Pane oma kaamera ometi ära, vasta! Kas te saaks Jupatsi veel lähemale tuua? Mida? Ei saanud aru … Veel paar sammu, Erkki … Mida pole? Mis tähendab ei taha? Mida ta põnnab? Ütle talle, ärgu kusku! Siiber juba … jobu … Endal skafander ümber, aga tema kardab. Ta ei tunne õhkagi! Ütle, et ärgu kiunugu. Tavaline püss … Joblakas …”

Ja tulistas jälle, ja veel kaks korda.

„Voh! Vaat nii! Hästi! Erkki, halloo, pange esimene lipuke! Olemas. Tulge aegamisi lähemale … Kuhu te jääte? Mis te toppate?”

Väljal tekkis viivitus. Jupatsi kuju – Antvärgi leiutatud kostüümis näis ta hiiglasena, Erkkist ja Antvärgist peajagu pikemana – õõtsatas ja prantsatas maha. Špala purskas roppusi. Erkki tormas mahakukkunu poole. Antvärk andis signaali, et ei tulistataks: ta tõstis käed üles ja vehkis nendega, käsi ristates ja laiali ajades ning seejuures hüpeldes nagu Ameerika jalgpallur soojendust tehes.

„Minge persse, mis kuradi tsirkus,” urises Špala, ta kibeles tulistama. Ta tõstis püssi ja vaatas läbi sihiku Antvärki. „Tõstke see turakas püsti! Erkki, mis temaga seal on? Vasta! Mis minestus? Tõusku üles!”

Erkki rääkis, et Jupats on lämbumas, kisub kiivrit peast ära.

„Ma ei saa aru! Mis te jamate? Me alles hakkasime püssi sisse laskma,” sõimles Špala, lõpuks kaotas ta kannatuse. „Ühesõnaga! Ma lähen ära. Ajage ta vormi ja kutsuge mind, kui ta raudselt – raudselt! – jalgel püsib. Selle türnühvli asi tuleb täna ära otsustada. Kas teeme või ei tee. Minge persse, kliendid ootavad, saate aru? Tuleb reklaam käima panna. Kõik, ma läksin. Tööd on sittakanti.”

„Kuule, las mina paugutan edasi.” Lutja sirutus püssi järele, kuid Špala tõmbas raua temast eemale.

„Pauguta oma ronti.”

Špala pühkis laia sammuga teed mööda minema: kõverad dobermanni jalad, õlad jõnkslevad, püss, raadiosaatja, tähtsust täis … Lutik sörkis talle järele.

Rohi oli märg, kõrge, takjad jäid käistesse kinni, ma tõmbasin rohukõrsi kaasa ja kissitasin silmi. Püksid ja isegi varrukad said kastest märjaks.

Jupatsit vabastati maskist … Ta sõudis kärsitult kätega …

„Ära sega ometi,” pahandas Antvärk.

Mask oli kentsakas – suur, paksust krobelisest nahast, nöörkinnisega taga, kahekordse otsmikuga ja vaskplaadiga sellel, ilusad vaskneedid ääristasid kaela ja rinnaturvist, õlgadel aurupungi vaimus epoletid – see ei olnud enam mitte lihtsalt mask, vaid ehtne nahkkiiver, mis moodustas kostüümiga ühtse terviku.

Kui kiiver sai lahti nööritud ja Jupats ülemisest otsast vabanes, ohkis ta ja lõõtsutas raskelt, pruusates nagu hobune, tema kael ja rind leemendasid. Nüüd kisti talt kostüümi maha, otsekui koletise kehast välja päästes …

„Ettevaatust, ettevaatust,” manitses Antvärk. Ta roomas ringi ja kangutas tugevaid küljetrukke lahti. Hoides kaenla alt kinni, sikutas Erkki Jupatsit, too siputas kannatamatult jalgadega. „Mitte nii järsult, oota! Rikud mul asja ära!” Jalad jäid kinni, takerdusid juhtmetesse ja nööridesse, Jupats sisises peaaegu nuttes:

„Noh, noh, ma ei suuda … võtke see ära … ronige ise sellesse skafandrisse!”

Ma kükitasin maha, et uut kostüümi lähemalt silmitseda. Kiivri pealaeosas oli korralikult kummi sisse tinutatud eemaldatav mehaaniline seade. See oli juhtmete ja torude abil ühendatud umbes kolmeliitrise ballooniga, mis paigutus ühes lehterja toruga seljale. Selle all peitus kaval vedrumehhanism.

Mööda õlgu ja selga jooksid halogeenlambikeste read. Lagipeaosa ise käis lõustaga kesta küljes trukkidega kinni. Lõust meenutas rohkem metssea kärssa. Küllap pidi Minotaurosel sihuke koon olema, mõtlesin ma ja puudutasin seda. Tugeva kahekordse klaasiga ja metallraamiga silmaavad, hingamisteid kaitseb kindlalt tugev loomairvi meenutav visiir, nina on püstine nagu Antvärgi maskil (ta tegi kõigile ühesugused kummist molud, endale aga valas erilise, lõhestunud nosuninaga nagu vereimejal Nõukogude filmis „Vii”).

„Nooh,” õhkasin ma vaimustunult, „kus on alles välja mõelnud!”

Pisut pettunud Antvärk elavnes mind nähes:

„Äge värk jah! Nagu filmides, tead, kaskadööride rekvisiit. Ei tea, mis tal hakkas. Siin on kõik kombes – ohutu … Ühesõnaga, paned selga, kõnnid, kui sulle saadakse pihta, lendab su peakolu tükkideks … Noh, kõik nagu filmis! Naturaalne. Selles mõttes, et mitte sinu peakolu, vaid see želatiiniga otsatükk … Ma tegin ka segu sellise, et oleks täpselt nagu aju! Ja öösel töötamiseks, et kõik näha oleks, paigaldasin seljale veel lisavalgustuse, kujutad ette, ise valgustad ennast! See on midagi uut, on ju? Võtte jaoks – viimase peal. Ei mingit muret, kuidas pimedas valgust saada, kuju kõnnib omaenda valguses! Ah?”

„Jaa, tipptase,” ütlesin mina, „hästi paned … vaat see on lahe!”

„Jah, ma arvan ka. Tuleb katsetada … aga tema miskipärast ei taha.”

„Minge te kah,” sisises Jupats end rutuga skafandrist vabastades, ise üleni punane.

„Ja kui palju ühe sellise triki eest makstakse? Mis sa arvad?”

„Nagu kolme eest … Sest et … Saab efektse videofilmi, pluss sa ei saa nagu teised kiiresti riideid vahetada ja uuesti laadida … no ja vilumust on tarvis … see ei ole väga lihtne.”

„Selle sees pole midagi hingata,” ütles Jupats, tal oli nahk märg ja hing täis. „Ühe triki eest sada eurot! Ta tulistab kõvakuulidega …”

„Mine nüüd,” imestasin mina ja vaatasin Erkki poole – too krimpsutas eitavalt nägu, jätkates sossi katsetaja lahti-pakkimist.

„See kostüüm on nahast, purjeriie all,” seletas talle Antvärk. „Tugev nagu rõngassärk, ükski kuul ei tule läbi. Sa ei saanud midagi tunda.”

„Ma räägin sulle, tabas õlga, näe vaata, väike sinikas!”

„See on sul mesilase hammustus!”

„Iih!” kiunatas ärritunud Jupats. „Mis mesilane! Ei usu, vaata, värske veri hüübib siin. See on raudselt kuulist.”

„Ah ei, see oli straik. Ma tean, Špalal ei ole apgreidi, pealegi tal polegi kõvakuule,” kinnitas Erkki ja Jupats rahunes. Brigadiri ta uskus, ainult halises, et ikkagi oli valus, ta ei valeta, milleks valetada, näe vaata – haav olemas, köhigu aga pappi …

„Jah, just, täpselt,” kinnitasin mina, „uus püss, nägite? Päris ilus straigi kohta.”

„Jajah, ma ise tellisin talle Amazonist,” ütles Erkki.

Miks mitte marker?” tundsin ma huvi.

„Aga selles kogu vigur ongi,” seletas leiutaja tuliselt, „tuleb tabada vaat siia.” Ta osutas vaskplaadile kiivril. „Trikk seisneb sihtmärgi tabamises, siin see on – vasest jublakas otsaees, saad sellele pihta ja rakendub vedru, tilluke membraan, see käivitab mehhanismi ja – ajud lendavad igasse kaarde! Ah, see saab karm olema! Tahaks juba näha.”

Me Erkkiga vahetasime pilke. Antvärk ei mallanud enam üldse oodata.

„Aga kui tabab silma?”

„Kahekordne klaas … plastkuul seda ei võta.”

„Mis pagana plast … kõvakuul!”

„Mine sa ka puu taha!” ei pidanud Antvärk viimaks vastu ja läks keema. „Kas sa jätad ükskord jauramise?! Viskab kopa ette! Ei ole meil mingeid kõvakuule ega saagi olema. Loe uuesti Põhikirja! Pealegi, milleks kuul? Kuulikesest piisab vedru käivitamiseks. Misjaoks ma su meelest kolm kuud mõtlesin-meisterdasin? Ah? Et sina surma saaksid? On mul vaja oma sõprade eluga riskida? On mulle vaja, et sa silmast ilma jääksid? Kas ma olen su meelest idioot või? Juhmakas või sadist? Ma olen kõike kaalunud, kõik on selgelt läbi mõeldud. Ma proovisin püstoliga – töötab kümne sammu pealt, aga vaat püss …” Ta tõmbas hinge, vajus mõttesse. „Noh, minu arvutuste järgi saab saja sammu pealt töötada, kuid vaevalt mõni klient selleks suuteline on, seepärast tuleb proovida. See on huvitav, väga huvitav … Võib tulistada ja tulistada … Püss tahab ju sissetulistamist. Peaks ju olema nii, et mida pikema maa pealt, seda magusam. Hahaa! Suur meelelahutuslik potentsiaal! Klient võib kenasti konksu jääda … Kujuta ainult ette: öö – tuleb sihuke peletis omaenda valguses – astub ja ulub … Ma mõtlesin ka sireeni välja, siin see on, pärast paneme käima … Kujuta ette, sihuke asjandus tuleb üle põllu sinu poole ja sa avad ta pihta tule, põmm, põmm … viis … kümme lasku … See tuleb aina lähemale, lähemale. Mida lähemal, seda jubedam! Ah? See on ju koletis! Ja ta on lähemal … Põmm! Ja siis saab pihta – põmaki! Ajud igasse kaarde! Verd purskab joana! Oi! Vaatepilt missugune! Mis sa arvad,” pöördus ta Erkki poole, „saab vist viiekümne sammu pealt kõmmutada?” Erkki kehitas õlgu, vangutas pead, ütles, et arvutame, küll jõuab, tuleb võtta arvesse nähtavus, öö, see ja teine. „Jah, jah … Oi, kui põnev …”

„Jah, Antvärk,” nõustus Erkki tülpinult. Teda ärritas kogu see kostüümiga jantimine ja Špala pröökamine raadiosaatjas silmanähtavalt, ta tahtis minema lipsata ja pärast öist müttamist välja magada. „Kuradima põnev …”

„Sa ainult kujutle, kui palju kliente saab selle viguriga konksu otsa võtta! Ma poeksin ise selle sisse, kuid kostüüm on mõeldud kebjamale inimesele …”

„Kas minule passiks?” küsisin mina.

Antvärk pidas aru, silmitses mind.

„Jah … passiks.”

„Einoh, einoh,” torras Jupats edasi. „Roni aga roni, kärvad maha. Raudpolt! Selle maski sees ei saa üldse hingata. Kaadervärk surub pea peale, pakivad niimoodi sisse, et oled hoobilt läbimärg. Kõndida pole võimalik, ei näe sittagi, kuhu astud, ja siis veel kõmmutatakse su pihta straigist …” Vabanenud lõpuks ometi nööridest ja haakidest, ajas ta ennast püsti ja pruuskas nagu hobune. „Ja üldse …” Ta rapsis endalt tolmu ja laastupuru maha, sülitas ja turtsatas nagu laps:

„Üldse pole teada, mis siis veel saab, kui see pakk pea peal plahvatab! Aga äkki rebib pea otsast, ah?”

„Kolmel ei rebinud, aga temal rebib … Vaat mihuke!”

Mulle meenusid Antvärgi saadetud kullerite silmad – nende kummaline klaasistunud pilk.

„Las mina proovin.”

Antvärk tardus vaimustusest, ta vaatas mind nagu koer – alt üles, suu lahti, otsekui kaheldes, kas sai õigesti aru, tema silmis oli katsetaja sära.

„Ta-tahad … proovida?” küsis ta, erutusest hingetu. Ta näppis nööre ja juhtmeid, kontrollides kobamisi, kas juhtmed on ikka terved … Sõrmed mõtlesid juhtmetest, aga silmad vaatasid mind: „Kindel?”

„Jaa, jaa …” Jah, kurat võtku, ma tahtsin!

„Igatsed äkšenit.” Antvärk naeratas. „Oled oma Riistaruumi liiga kauaks jäänud.” Vaatas Erkkile otsa. „Brigadir, ta igatseb paugutamist! Ta tahab tegutseda. See on ju kaif!”

„Kaif missugune … Tubli poiss,” rääkis Jupats sapiselt mühatades. „Lase ennast selles tünnis elusast peast grillida. Saad vähemalt infarkti. Roni aga roni …”

Kõik vaatasid teda hukkamõistvalt. Jupats tegi näo, nagu meid polekski olemas, ta vaatas kaugusse, tee poole, kivi poole, ta oli ärritunud. Jupats on minust vanem, viiekümne ühe aastane, ehkki välimuse järgi seda ei ütleks: eatu mees. Haruldane kaalukategooria. Ta sai lapsest peale vaevata auhindu, koolis peaaegu ei käinudki, sõitis kogu aeg mööda Liitu ringi, tegi Kreeka-Roomat, džuudot ja vabamaadlust korraga, võistles kõige kergemas kaalus, vastaseid oli tal ühe käe sõrmedel üles lugeda, mistõttu sai alati medaleid. „Kaotasin kõigile, kuid auhinnata ei jäänud. Mingit rämpsu anti kindlasti, dress või vimpel, ja eks plikadele meeldis ka: tood Dresdenist kulina või Tšehhoslovakkiast mõne hilbu ja tüdruk ongi sinu,” kiitles ta.

Mida rohkem Jupats kaagutas ja pilkas, seda kõvem tahtmine mul oli pugeda sellesse jubedasse tuukririietust meenutavasse kostüümi, tõmmata mask pähe ja katsetada „aju plahvatust”. Otse Jupatsi silme all. Ma tahtsin, et ta näeks, kui rahulikult ja metoodiliselt läbin ma kõik enesehävituse staadiumid, tema silme ees, kurtmise ja soigumiseta, naeratusega … Las aju plahvatab, las pea lendab kus kurat. Las ta näeb!

„Noh, noh, lähme siis töökotta,” hakkas Antvärgil kiire.

„Milleks sinna? Paneme siinsamas.”

„Ei, eksperiment nõuab kõikide staadiumide läbimist. Kas sa jaksad töökojast väljale kõndida?”

„Ei tea.”

„Kohe saame teada.”

„Jajah, kohe saad teada,” tüütas Jupats oma jutuga.

„Kohe vaatame, kas sa kõlbad või ei.”

Ma teadsin Antvärgi veidrusi, ei hakanud vaidlema. Pealegi, kas mul pole ükskõik? Me suundusime töökotta. Ma aitasin skafandrit kanda – oli ikka raske jurakas. Jupats kõndis kõigi ees ja isegi ei vaadanud meie poole. Ta keeldus kategooriliselt meid aitamast. Kui jõudsime kohale, sülitas ta maha ja seadis sammud Holy Gorbysse.

„Edu siis,” pillas ta lõpetuseks.

Mulle pannakse munder selga, korsetinöörid tõmmatakse pingule, rinnale kinnitatakse tugev plaat, trukid klõpsavad mahlakalt kinni, pähe torgatakse kiiver, surutakse alla, katsetatakse, pressitakse peale …

„Hei, tasemini!”

„Kannata ära, kasakas …”

Erkki ja Antvärk kipuvad mind riietades pisut sahmerdama nagu lapselast kooli sättivad memmed, rihmu sikutades ja pingutades nad justkui kohendaks lapsel ranitsat, pistavad nööriotsad nagu salli mantlihõlma alla, kontrollivad rihma, kummagi püksisääre ja varruka pikkust, ballooni, taskuid jne.

„Kuidas on?”

„Normaalne.”

„Kas hingata saad?”

„Saan.”

„Räägi valjemini!”

„Saan!!!”

Naeravad, vahetavad repliike nagu peremehed muiste.

„Täiustan mudelit ilmtingimata,” räägib Antvärk, „kuid esialgu olgu siis niimoodi …”

„Raskevõitu, Antvärk, kuid pole viga, hakatuseks käib küll …”

„Vaatame, vaatame … Kuid on tarvis kannupoissi …”

„Muidugi on tarvis. Sihukese amunitsiooniga üksinda hakkama ei saa!”

„Vaatame, kuidas ta tegutseb. Oh, pabistan!”

„Ära pabista. Juhtub see, mis juhtuma peab.”

„Kui kõik läheb nagu peab, võtan ette uue mudeli, kergema ja kehapärasema – paned selga ja lähed.”

„Põhimõtteliselt ei ole maskil membraani vajagi,” lausus Erkki pärast pausi.

„Ei tea, mispärast?” võttis Antvärk ägedalt tuld.

„Võib ju ise õhkida. Plõks, saad värviga näkku ja vajutad ise nuppu, pealuu ongi tükkideks. Sina kontrollid protsessi. Klient arvab, et sai pihta, aga see on sinu teha. Mugavam mängust lahkuda.”

„Ei, brigadir, tead, siin on vaja sünkroonsust. Millal sa kaifi saad? Kui mõistad: sina tulistasid ja see plahvatus on sinu lasu peale.”

„Jah, sul on õigus.”

„Üks viivitus – ja seda kaifi, seda tunnet, et sina lasid peletise tükkideks, ei ole. Piisab ainult kahtlusest, et siin on mingi kokkumäng. Klienti ei tohi lolliks teha. Pettumus on kerge tulema, jutt läheb lahti … ja nali ongi mokas!”

„Jah, õigus.”

„Pole kaifi, pole ka trikki.”

„Just.”

„Nõndaks,” Antvärk vaatas kella, „kolmteist minutit, nelikümmend kolm sekundit … Ohoo!”

„Ei ole paha teise korra kohta …”

„Nüüd tuleb võtta aega, kui kiiresti me kohale roomame.”

„No mis, vennas? Kuidas me end tunneme, uu?”

„Okei,” vastasin mina ja näitasin pöialt.

„Sa räägi valjemini.”

„Okei!”

„Hahaa! Vaat nii.”

„Nooh, aja end nüüd püsti.”

Mind tõsteti jalgele. Kaadervärk oli päris raske. Kael jäi kohe kangeks. Õlgadel oli surve ning kõik õlalihased hakkasid korraga tuikama. Kas harjun ära? Venitan parajaks? Umbne on ka. Ühesõnaga, ma sain korrapealt Jupatsist aru. Oli, mille pärast hädakisa tõsta. Ta ei jäänud meiega, kadus baari, litapoeg, aga kahju, ta jäi paljust ilma.

„Kuidas on? Kõndida suudad? Siis, brigadir, kutsu Špala ja aidaa laskeväljale.”

Hea, et ei tulnud trepist minna. Ei tea, kas ma oleksin kasemati pikast trepist jagu saanud. Seal on vanad astmed. Iidse kindluse jäänused. Suured kivikamakad, jalga tuleb kõrgele tõsta, pikk tugev paekivist trepp. Ei, raske oleks olnud … Aga kas ma alla Labürinti oleksin suutnud minna? Huvitav, kas sihukest vigurit Labürindis annaks korraldada?

Edastasin neile seda kõike, kuis kõri võttis.

„Annaks ikka, muidugi,” arvas Antvärk.

Hakkasin peagi hingeldama ja väsisin. Nad palusid mul vait olla, kuid mina tundsin teravat vajadust öelda välja kõik, mis aga pähe tuli.

„Hakkab vähehaaval paika loksuma … rihmad ei suru enam nii tugevasti … ja õlgadel pole enam nii valus.”

„Nooh, nooh … näed nüüd, vaat … tubli …”

Vaevalt olime töökojast sadakond meetrit eemale kõndinud, kui ma nende suureks imestuseks hingetõmmet palusin. No nii, läks Antvärk tujust ära, ta muretses rohkem oma leiutise kui minu tervise pärast, eks ta kartis, et ma muudan meelt nagu Jupats. Ei jaksa kõndida, ütlesin ma. Mu jalad olid justkui tina täis, ma poleks nagu kõndinud, vaid kilomeetri jagu koos raskusega jooksnud. Selg valutas, kuid kõige selle tõttu innustas seiklus ise mind aina rohkem. Ma ei tahtnud mingi hinna eest katset katkestada, mille kohta mu silmaavadesse murelikult vaatav brigadir ühtelugu päris. Antvärk seiras närviliselt stopperit, porisedes enda ette:

„Noh, vaevu roomame … Jupats on ju soonikam, kergema jalaga.”

„Jah, endine maadleja,” nõustus Erkki. „Mis, kas ülekaal annab tunda?”

Laiutasin käsi, hing paelaga kaelas.

„Noh, noh. Pead ikka lõpuni vastu, ah? Mis sa arvad?”

„Pean.”

„Noh, nagu ütled.”

Hakkasime liikuma. Samm, samm – tõstsin ma ebakindlaid jalgu teine teise ette. Ma taarusin kõvasti, iga pisimgi tuulevinu nihutas raksuskeset, pidin jalgadega nii-öelda maad püüdma. Pole viga, pean vastu, rääkisin ma endale. Küll on raske, uh! Seda põnevam. Vaatame, kuidas see töötab, piitsutasin ma ennast takka. Peatusime mitu korda, et saaksin hinge tõmmata. Ma ei näinud peaaegu midagi, kuna paksud klaasid olid uduseks tõmmanud. Ma loendasin samme ja iga korraga (kirjutan teatud uhkusega) läbisin järjest pikema vahemaa. Süda peksles. Lõpuks ometi laskeväli, kõrges rohus oli veelgi raskem astuda. Špala ootas meid juba ammu graniitrahnu otsas. Mina seda ei näinud, mulle anti sellest teada, päike lõõskas aina tugevamini. Erkki pani kaamera käima:

„Kell kolm päeval. September. 2017. aasta. Uus kostüüm. Teine katse. Antvärk, mis kostüümi nimeks sai?”

„Neptunus.”

„Mis asi?”

„Neptunus!”

„Kostüüm Neptunus, esimene mudel, beetaversioon, teine katse. Esimese katse ajal katkestas osaline protsessi, keeldus katset jätkamast, põhjendades seda ebamugavusega … Ühesõnaga, lipukesteni …”

Ma ütlesin, et ei näe lipukesi. Antvärk talutas mind kohale. Läbi paksude klaaside pole tuhkagi näha, rääkisin mina. Aga öösel? Kuidas veel öösel oleks? Ma teatasin sellest Antvärgile. Tema ütles: jah, jah, sain aru, võtsin teadmiseks.

Ma rääkisin palju. See on ärevusest, mõtlesin ma, nagu enne sukeldumist: kui mulle pandi tuukriülikonda selga, patrasin ma alati palju, närvid. Nüüd sukeldumist ei olnud.

Arvatavasti talutati mind sinna kohta, kus Jupats oli mängust välja astunud. Ma tundsin, et olin üksi jäänud. Nad olid minust eemaldunud. Küllap võib sama tunda surma mõistetud inimene. Sulle pannakse pähe kott. Sind talutatakse kindlaks määratud kohta. Ja siis astub konvoi sinust eemale. Edasi tegutseb timukas. Ma tundsin rinna piirkonnas plaksu. Kuulike. Huuh, tühiasi, ja mul hakkas kergem. Kuulsin nõrku hääli. Erkki filmis ja nähtavasti kommenteeris. Ja siis tulid ka käsklused:

„Astu ette! Kolm sammu! Kolm!”

„Aga ettevaatlikult! Jalad kõrgemale!”

Jalgu kõrgele tõstes otsekui sügavas lumes kõndides tegin ma kolm arglikku sammu ja tundsin jälle plaksu.

„Väga hea! Paneme lipukese … Tee veel! Veel kaks sammu!”

Ma astusin veel kaks sammu … Ja ikkagi, mis juhtub, kui ta mul membraani tabab? Kas mul lendab pea otsast või ei? Plaks! Õlg – natuke on tunda. Ei, Jupats, sa valetasid, et sind tabas kuul. See oli kindlasti mesilane, kindlasti mesilane … Plaks!

„Tee veel paar sammu!”

Niiviisi pimesi kõndisin ma oma tapjale vastu, tema kõmmutas minu pihta püssist, kui korraga sain tabamuse otse pea kohale ning hetk hiljem kostis kõrvulukustav laks, ma rappusin. Kukkusin põlvili. Võib-olla ma isegi kaotasin teadvuse. Või hägustus see mõnel määral. Ma lakkasin oma mõtteid kuulmast ja ennast tajumast. Kõrvus kumises, just nagu oleks mu pea kohal ilutulestik kärgatanud. Pauk, raputus, löök, silmist lõi tuld – kõik see toimus samal ajal. Seljas praksatas miski, mööda selgroogu jooksis vibratsioon – see oli väikesest balloonist „verd” välja lükkav mehhanism. See vibratsioon jooksis üle selja kröömike hiljem. Ma olin põlvili ja hingeldasin. Tahtsin välja saada. Ma kuulsin röökeid. Kuulsin rõõmukisa. Sõbralikud käed mu seljal, õlgadel. Mind tõsteti üles. Mind emmati. Ma olin hullumas, tahtsin, et nad ruttu mul rangirinnuse lahti teeks.

Me vaatasime kolmandat korda videot, kus ma astun tudisevatel jalgadel kõrges rohus. Päike ju paistab, kui palju kiiri … aga minul on seal pime, mina ju kõnnin pilkases pimeduses! Ah, olid alles päevad. Ilus! Ilusad kaadrid. Erkki filmis koguni seitsme sammu pealt, kuid sellest polnud suurt abi: ta sai üleni värviseks, ja Antvärk ka – mõlemad olid värvi ja želatiiniga koos, kuid rahul. Me istusime Antvärgi töökojas, ma vaatasin kolmandat korda, kuidas mu pea tükkideks lendab, sealt purskub välja jälki rasvast valkjaspunakat massi, ussitaolisi tükke, tompe, kiude, salgud lendavad ning jäävad tilbendama mu kätele ja õlgadele, heinakõrtele, ma langen põlvili ning pisukese viivitusega paiskub mu selja tagant üles punase värvi juga, ning ma kuulen jubedat ulgu …

„Mis ulg see on?” küsis Špala.

„Sireen,” vastas enesega rahul olev Antvärk.

„Oled ikka sitaks vägeva värgi kokku keeranud.” Špala silmad kiirgasid rahulolu.

Lutja tantsis vaimustusest:

„Mehed, lõpp karm värk! See on ju pomm! Antvärk, sa oled geenius! Me ajame siukse karja rahvast kokku! Ma ei uskunud oma silmi. Mihuke põmakas! Vingem kui Hollywood!”

„Noh, kõik, Lutja,” katketas ta venna vada, „me kuulsime sind. Karm värk, vingem kui Hollywood! See kõik peabki sinu slõuganis olema. Said aru? Anna minna! Eluga! Pane reklaam käima, hakka kliente läbi helistama. Esimestele kümneprossase soodukaga. Kogu papp esimese öö eest poistele – see kuulub teile, kutid.”

Antvärk suisa krääksatas. Erkki laksas endale põlvede pihta.

„Aga mismoodi me sinule tasume?” ütles Špala Antvärgile otsa vaadates. „Kuidas sihukest vaeva hüvitada? Kust papp võtta? Tubli, Antvärk! Geenius!” Ja jälle Lutjale, pool-küljetsi: „Sa oled veel siin?”

„Suurepärane! Hahahaa!” Lutja patsutas meie kõigi päid ja õlgu, viibutas venna suunas ülemeelikult rusikat ja jooksis minema.

„Juba auru all,” porises Špala salvavalt, vaevumata talle isegi järele vaatama. „Kogu elu üks lõputu joomahoog. Nii, ühesõnaga, asi klaar. Tõmbenumber on meil olemas. Asume tööle. Nüüd tehniline küsimus, Antvärk.”

„Jah, jah, kuulan.”

„Teoreetiliselt, mitu vooru võib ööga teha? Inimest ei arvesta, ma räägin tehnikast. Mitu pead me saaks ühe ööga puruks lasta?”

„Nooh, kuidas võtta … palju vaja!”

„Pagan, ma küsin sult, mitu pead sul täna valmis on treitud?”

„Täna saame veel kolm korda teha, materjal on olemas.”

„Nii, ja millised peaksid pausid olema?”

„Vähemalt pool tundi.”

„See on hea, sellega tuleme välja.”

„Aga ma arvan, et tema ei pea vastu.” Antvärk vaatas mind, kõik vaatasid mind.

„Ei pea vastu?” küsis Špala. „Palju sul on?”

„Mida?”

„Aastaid turjal?”

„Nelikümmend kuus.”

„Miks ta ei peaks vastu pidama?” vahtis Špala Antvärgile otsa. „Nelikümmend kuus, see ka mõni vanus!” Viis pilgu Erkkile. „Mis siin vastu pidada on?”

Nad kergitasid kulme, ohkasid, laiutasid käsi.

„Noh, kes teab … võib-olla peab vastu … Näe, kuidas Jupats ära kukkus.”

„Millal Jupats juubeldas? Eelmisel aastal pidasime pidu, viis kümpsi tiksus täis. See siin on vast kõvemast puust, ah?”

„Kui magan välja …”

„Mine siis magama. Saad Holy Gorbyst tasuta talongi, sööd ja magad päeva lõpuni. Ei mingit alkoholi. Homme paned kärsa likku. Tänase eest teenisid juba päeval välja, kuid vaata, et õhtul oled vinks-vonks, said aru? Kliendid tulevad. Juba küsivad, mis ja kuidas. Juba levib, saad aru? Võrkudes läks sahistamiseks. Lutja peksab laineid üles. Ma ka haipisin pisut. Ole valmis etteasteid tegema!”

„Kas ma tasu kohta sain õigesti aru?”

„Kolmekordne. Kuuskümmend käima eest.”

„Ohoo, kuuskümmend?” imestas Antvärk.

„Läheb paljuks või? Võtaks vähemaks?”

„Hei!” ajasin ma okkad püsti. „Käib asja ette! Ega selles värginduses pole lihtne kakerdada.”

„Ütlesin kuuskümmend ja saad oma kuuskümmend, ehk koguni sada kakskümmend, kui klient läheb hasarti. Kobi magama, öeldi sulle, mis istud? Vaata sa mul, ära alt vea!”

Ma suundusin ukse poole.

„Kõik läheb tiben-toben,” lubas Antvärk.

„Aga sina, brigadir, hoia silm peal, et ta magaks, mitte ei kooserdaks ringi … ei mingit alkoholi … mitte keegi … et kõik oleksid kained … Et kostüüm läheks õhtul selga libinal-lobinal!”

„Saab tehtud!”

Tol ööl tegin ma viis etteastet. Nad said kiivri vahetamise nii käppa, et selleks kulus kakskümmend minutit. Me purustasime omaenda rekordeid, töötasime hoolimata väsimusest ja metsikust tempost kergema vaevaga ja ladusamalt. Antvärk võttis kiivri osavalt lahti, laadis seda, pani otsaku, kruvis kinni ning mökerdas „kolju” pealae ja otsaesise üle, tõmbas liimiste pöialdega üle „meelekohtade” ning seejärel, sülitades nimetissõrmele, tegi nipsu: õnn kaasa!

Üsna varsti harjusin ma „aju plahvatuse”, raputuse, vibratsiooni ja sireeniga ära. Ma ei kukkunud enam isegi põlvili. Lihtsalt kissitasin silmi. Antvärk ja Erkki ei jaksanud mind enam riidesse panna. Viimased kaks satsi tegin ma mundrit seljast võtmata, jätsin kiivri pähe, otsakut vahetati minu peal. Oli väga raske. Higistasin põrgulikult. Viiendaks vooruks sai želatiin otsa, mu pähe laaditi mingisugust imelikku lahust, mis meenutas meduusi – Antvärk võttis appi mängulima, see lätsus valjusti. Värv oli ka viimse verepiisani tühjaks ammutatud ning Antvärk valas sisse kaks liitrit kirsimeskit, mida tal oli viis suurt tünnitäit. Ta muretses, et nelja lasu järel puhastamata jäänud mehhanism võib kinni kiiluda. Erkki muretses jällegi, et ta kaamera annab otsad, aku saab tühjaks, ei jõua laadida, kui juba tuleb jälle platsile joosta.

Mind talutati, Antvärk roomas mu kõrval rohus. Ta roomas iga kord ja oli üleni, pealaest jalatallani, kaetud sopa, värvi ja kastega. Mõned lambikesed lakkasid viiendaks satsiks töötamast. Erkki fikseeris kõik juhtumid, et monteerida igale kliendile tema laskmisest oma film. Püssiga laskur läks kivi juurde. Ta seisis üksi. Sõbrad pidid vait olema ja eemalt vaatama. Nemad filmisid samuti. Oli hommik. Hakkas juba kergelt hahetama, kuid üldiselt oli veel pime. Võib-olla nad ei näinud mind. Sest tulukesed süttisid, kui mind juhatati esimese lipukese juurde. Seal oli peidus Antvärk, lamas rohus. Tema käsu peale vajutasin ma nuppu, lambikesed süttisid. Oma viimasel etteastel ma meeldivat halo ei näinud. Isegi seda polnud. Ma jäin vastikusse pilkasusse, täiesti pimedana. Ehkki lampidest polnud mul mingisugust kasu, nad ei valgustanud mu teed, mõjusid nad siiski rahustavalt, tekitasid kerge ja mõnusa maandatuse tunde. Nüüd aga kõndisin ma pimeduses nagu laevast lahti haagitud astronaut avakosmoses. Antvärk, kutsusin ma. Ta sipsas vitsaga vastu mu jalga, nõnda mind suunates. Ahaa, tähendab paremale. Ma katsusin hoida paremale. Kuid kas laskur näeb mind? Kui lambid ei tööta, ei saa Erkki seda kõike lindile. Ja vaevalt laskja sihukeses pimeduses viiekümne sammu pealt membraani tabaks … liikuval sihtmärgil … Ma olin jube väsinud. Mu süda kappas kaksikhüpetega (nagu tahhükardiahoo ajal, need kippusid mind nüüd üleväsimuse ajal tihtilugu kimbutama). Ma loendasin iga oma sammu, kujutades ähmaselt ette, kus asun. Antvärk andis mõned vitsanähvakad kord vastu vasakut, siis jälle paremat jalga ja utsitas takka. Tähendab, veel lähemale? Noh, veel … veel … Kostsid plaksud. Vastu jalga. Vastu kätt, kõhtu. Rinda, rinda … mööda, turakas. Ehkki vaevalt see tema süü oli, eks katsu pimedas tulistada. Järsku süttis tuli – otse silma. Ahaa, järelikult ajas keegi tuled ligi. See oli auto. Antvärk sisistas, et roomab eemale.

„Mine edasi, mine valguse poole, mine …”

Ma kõndisin valguse suunas. Jalgu kõrgele tõstes. Enam samme lugemata. Ma mörisesin. Ma karjusin. Ma vehkisin kätega. Arvan, et ma nägin väga tobe välja, kuid Erkki ütles, et tee pealt paistis see tobedus judinaid tekitav. „Seda peab nägema vaatajate poolelt,” rääkis ta. „See on õudne. Naised ehmusid täiega ära. Nad sosistasid: kui jube, kui jube … Jah, mees, sa olid jube! Nagu Põrgust välja karanud poolmehaaniline olend.”

Öösel kõmmutada otsustanud kutt oli nimekirjas viimane ning mind nähes lõi ta vedelaks, mistõttu pani märgist mööda, ei saanud mulle üldse pihta … Tõenäoliselt ei tahtnud ta üldse sellega tegelda. Ta soperdas, soperdas, tema juurde tuldi, keegi võttis tal püssi käest ja hakkas samuti tulistama. Selleks osutus tema isa. Nõnda oletas Erkki, kes seisis nende kõrval, ta ajas alati klientidega pisut juttu, sest tegi neile videot nagu pulmades, nad poseerisid talle relvadega, nagu seda sageli juhtub, et ei jääks muljet, nagu oleks õhtu möödunud niisama tühja idiooditsedes. Kuti kõrval seisis neiu. Nendega koos olid ka emad, nad seisid vähe maad eemal ja jutlesid millestki. Nad olid tavalise perekondliku pikniku muutnud öiseks retkeks polügoonile. Olid otsustanud kutile sellise originaalse kingituse teha. Ta oli kirglik geimer, nohkar, tubrik ning isa ütles, et ta peab saama lahinguristsed: kui poissi tervislikel põhjustel sõjaväkke ei võetud, siis on tal aeg kärtsutada mitte arvutimängus, vaid liikuva elusa sihtmärgi pihta, näete, palun väga, on olemas Zombiparken, sõidame! Ja nii nad sõitsidki kohale, seisid ja kõmmutasid minu suunas ega saanud tükk aega pihta.

Nad said pihta siis, kui ma olin juba liiga lähedale tulnud. Ma poleks pidanud nii lähedale tulema. Ma jäin seisma sisuliselt kivi ees. See oli viga. Kuid ma ju ei teadnud. Ja kedagi polnud ütlemas ka. Kurat võtku, ma ei näinud ju mitte kuraditki. Ja olin ammu lakanud samme loendamast. Mul polnud oma asukohast ettekujutust. Ma muudkui astusin ja astusin, kuni võrk oli vastas. Ma ei saanud isegi aru, et see oli võrk. Ma takerdusin sellesse. Tahtsin sammuda edasi. Astuda üle selle tõkke. Sest mõtlesin, et see on rohupuhmas, põõsas, puutüvi. Mul polnud aimugi, et seisan otse tema ees. Ja siis ta tabas. Selsamal hetkel, kui ma tegin sammu, et astuda üle kujuteldava kännujuurika, tabas ta membraani. Löök raputas mind. Komistasin võrgu otsa ja prantsatasin maha. Nad röögatasid õnnest, arvates, et lõid mu rivist välja. Jah, ma kukkusin käpuli, rippusin võrgu peal, abitu nagu suur kala, neil oli rõõmu kui palju ja nad juubeldasid, kuni kõik see sodi, millega Antvärk oli seadet laadinud, purskus oksena otse neile peale.

Ma olen neid kaadreid palju kordi vaadanud. Erkki sai samuti kannatada, limatükid lendasid ka tema peale. Kuid ta ei vääratanud. Sai kõik kenasti linti. Äkitselt tardunud kujud. Vastikusest krimpsus näod. Jahmunud kisa. Raev. Tülgastus. Ropp sõim. Ja kostab isa hääl: „Ma alles eile pesin autot …”

Kui mehhanismi ei puhastata, läheb see arusaadavalt umbe ja hakkab tõrkuma. Minu koljupealsest otsakust välja lennanud lima järel vallandus väikese viivitusega (kolm-neli sekundit) mu seljal rippuvast balloonist veripunase kirsimeski juga. Seda voolas neile peale nagu tuletõrjepritsist. Ja üürgas jäle sireen.

Ma visklesin just nagu krampides, aga ise lagistasin naerda.