Читать книгу Bizarre - Andrei Ivanov - Страница 1

Vaatamata sellele, et ma ema kirju hävitasin, uitlesid need minus edasi. Ta kirjutas, nagu juhtus, kiiruga ja närvilise ähmiga (mulle tundus, et ta kirjutas otse postkontoris, vahetult enne ärasaatmist); tihtilugu kirjutas sisse mingeid värsse, mis õhtuti helendasid mu peas nagu vanikud, roomasid must läbi kolisevate trammidena, komberdasid hulgustena, ulgudes: Tuhmilt nuuksub kerkokell … Taevas tuhkab, öö on hall … Katkendid murdsid raginal sisse, põrkudes kokku otsekui vagonetid: Aeg on jälle muutunud. Sa tead, see muutub. Aeg on alati erisugune. On rahulik Aeg. On sõjakas Aeg. Aeg kive pilduda ja Aeg kive koguda. Selline on Seadus. Seadus on karm ja alati Jõu poolt. Tuleb oodata õiget Aega. Kannatame edasi.

Koos mitmesuguste nõuannetega – pesta … palvetada … mitte kedagi uskuda … mitte millelegi alla kirjutada … – pistis ta alati sisse tsitaate, mida ammutas esoteerikaraamatutest, või omal viisil sõlme keeratud niigi uduseid hiinlaste tarkuseteri, millega võiks seletada mida iganes – universaalseid tõdesid igaks elujuhtumiks.

Kui sa komistasid, ei tähenda see veel, et sa liigud vales suunas; mõningaid asju saab mõista üksnes liikudes Aja jõe voolule vastupidises suunas.

Iga tema uue saadetisega (onu saatis need Nepalino nimele) ärkas minus eelnenud epistlite orkester; need lendasid välja nagu herilased magusa peale ja nõelasid. Ma kuulsin tema häält (ligipugevat, värisevat), see puuris mind nagu ürask, minnes üle trelli viunumiseks – siis muutus hääl vetruvaks ja lõikavaks ning sõnad imesid end sisse nagu puugid, need mürgitasid mind, ma isegi mõtlesin tema intonatsiooniga: Võiks minna poodi ja pudeli tuua, aga võib ka minemata jätta. Nagunii ei muutu mitte midagi. Sa tead, ei muutu midagi. Kõik jääb endiseks. Tuleb lamada ja oodata. Tuleb oodata õiget aega …

Mõnikord jooksid read üle ribide (nagu kepiga üle aialippide) ning süda hakkas pööraselt visklema, nagu oleks suraka saanud; siis meenutasin ma tahtmatult terveid lehekülgi, kuulsin nii selgesti, nagu oleks ema meil akna taga põllu peal seisnud ja hüüdnud rätikuga takti vehkides: Ajal on omad hooajad: elutargad, sametised, kõledad, julmad … Armastuse, Vihkamise, Ükskõiksuse hooajad … Need kestavad pikalt, aga inimene muudkui rahmeldab … Sigin-sagin ei ole Jumalast!

Eriti õhtuti, pohmellises videvikus, kui pole jaksu end liigutada, lamad, hingad poole vinnaga, ootad, kuni uni peale vajub, aga kõik ümberringi sosistab: põõsaste sahin, lehtede suhin, vihm sabistab tasahiljukesi, toru matsutab huuli – ning äkitselt: Elu on võitlus. Üksnes võitluses on mõte.

„Parem, kui sa neid üldse ei loeks,” ütles Hanuman, „põletaksid kohe ilma lugemata ära ja kõik saaksid rahulikult magada. Muidu sa lamad, vähkred, ei lase kellelgi magada.”

Ma nõustusin temaga, vabandasin, ütlesin, et loen neid läbi igaks juhuks; lubasin, et rohkem ei loe.

„Sul on õigus, Hannie,” ütlesin ma kibedust alla neelates, „seal pole midagi lugeda. Seal pole midagi ega saagi olla.”

„Näed siis. Sa nagunii ei tagane tehtud otsusest, Euge1. Mis mõtet on tagasi vaadata? Ei ole mingit mõtet. Sind lüüakse seal kasti. Oled ju ise öelnud: koksavad maha, end of story2! Kellel sellest kergem hakkab?”

„Ma loen lootusega: aga äkki on seal olukord muutunud …? Mine tea …”

„Usu mind, kui seal midagi muutub, saad sa sellest ise teada, see annab kohe tunda. Ma tean, see on selline eriline tunne: sul on järsku ükstapuha. Mõistusega sa seda seletada ei suuda, kuid su keha ei karda enam.”

Ma ohkasin, mõeldes: ei ole mul sellist tunnet, ei ole … kõik on endistviisi mõttetu.

„Kui oleks, mida kõhvida,” haigutas Hannie, „ei kobiseks ma poolt sõnagi. Uni ei taha niigi tulla, ja siis veel sina seal …”

Ma ütlesin, et katsun mitte väherda.

„See on nagunii mõttetu,” lisasin ma. „Vähkre või ära vähkre, kõik on mõttetu!”

„Jah, jah, kõik on mõttetu,” porises Hanuman patju kloppides. „Ma ütlesin seda isale kuueteistaastaselt, kui ta sai järjekordse preemia ja hakkas nagu ikka ketrama, et elu ei ole tühja elatud, on, mille üle uhkust tunda … et cetera, et cetera3. Ma ütlesin talle: „See kõik on mõttetu! Mis on su aurahadest ja preemiatest tolku, kui ainult sina tunned nende üle uhkust? Mis meil sellest? Meile sa ei osta nagunii mitte midagi!”

„Ja mida ta vastas?”

„Mis vahet seal on, mis ta vastas?! „Katsu enne ise midagi oma kätega valmis teha …” või midagi selles vaimus. Mis vahet? Ta on ju mu isa, juhm kui eesel ja etteaimatav nagu traktor. Esmalt sinna, siis tagasi; jälle sinna ja jälle tagasi … Ja niiviisi kogu elu. Ta tellis isegi Pravdat, oskamata vene keelt! Kujutad ette, Euge, ta ei mõistnud vene keelt lugeda, kuid tellis Pravdat! Kuidas siis muidu, ta oli ju sõjaväeteenistuses! Me lakume Nõukogude Liidu perset, tuleb Pravdat tellida! Kust me siis veel tõde teada saame kui mitte sellest lehest4! Ta jätkas selle tellimist isegi siis, kui läks pensionile! Ta ei suutnud lõpetada. Ta häbenes neid lehti ära visata. Ta hoidis lehti oma kabinetis pakkides, kuid siis leidsin ma need kord prügi hulgast. Ma uskusin kogu oma lapsepõlve, et mu isa ei viska neid lehti ära. Ta teeskles nende kogumist. Mina uskusin. Lollakas! Nii palju aastaid! Kui ta poleks neid ära visanud, oleks mitte ainult kabinet, vaid terve maja neid täis olnud. Kuid mina, lollpea, ei mõelnud, sest – see oli ju minu isa! Milleks mõelda oma peaga? Teda tuleb kummardada nagu jumalust! Ja pärast leian ma need prügi hulgast … Ptüi!” Hanuman tõusis püsti, keeras pläru, pani põlema. „Ma võin vabalt öelda, kus ja mida ta praegu teeb. Või millest umbkaudu võib ta meie naabriga vestelda. Nad istuvad tema kabinetis, joovad teed ja meie naaber ütleb: „Sirjee5, aga mida teie arvates see mulla seal Washingtonis teeb?” – „Haa!” muigab minu isa. „Kuidas mida? Ta peseb Clintoni jalgu!””

„Mis mulla?”

„Nawaz Sharif6.”

„Kes?”

Uksele koputati. Ma tõmbusin pingule. Hüppasin alla, astusin akna juurde. Kuid need olid kõigest afgaanid, kes olid hiljuti Avnstrupist7 üle toodud. Vana kasaar, noor Jaha¯n ja doktor Mehrab. Hanuman oli neid sedavõrd ära võlunud, et nad tulid iga tühisema asja pärast meie juurde, ei saanud ilma temata sammugi astutud! Seekord oli midagi tõsist: neil oli midagi juhtunud. Nad tammusid lävel, ei tihanud sisse tulla. Hanuman tiris nad peaaegu et jõuga tuppa. Nämmutasid, nämmutasid … Ühesõnaga, olid koledasti mures Abdullah-taadi seisundi pärast. Noor Jahn oli valmis nutma puhkema.

„Minu vanaisa on suremas,” halas ta, tema huuled vabisesid. Kasaar puhastas kurku, ei suutnud sõnagi välja pigistada. Maigutas suud ja lõi oma pilusilmi maha. Ta oli millestki väga kohmetunud.

Doktor Mehrab selgitas kõik ära. Abdullah-taat oli hirmsas seisukorras.

„Ta ei maga, ei söö, higistab mis kole, pole nädala algusest saadik enam voodistki tõusnud! Ja ei aita siin mingid arstid,” ütles doktor Mehrab. „Ma ei tea, milles asi, kuid arstid ei aita …”

„Milles siis asi?” küsis Hanuman, tunnistades kolme halli ja koledasti hirmunud afgaani.

Mehrab viis pilgu teisale, siis naeratas kavalalt ja sõnas, et asi on väga delikaatne, vanamees on harjunud hašišiga, eluaeg suitsetanud, ei suuda ilma selleta elada, aga see hašiš, mis nad seniajani talle Kopenhaagenist ostsid, kui transiitlaagrites asusid, on otsa saanud ja nüüd nad ei tea siin, selles pärapõrgus, kust seda hankida.

Hanuman sai silmapilk olukorra oma võimusse, manas näole mure- ja kaastundegrimassi, hakkas midagi hindi keeles krääksuma, ajas nepallaseroju toast välja, pani afgaanid istuma, pakkus neile suitsu, kallas teed, tõmbas akna korralikult kinni, lasi ribikardina alla. Ütles, et nüüd mõistab ta kõike väga hästi, tunneb südamest kaasa.

„Või veel, Jyllandis on selle asjaga väga keeruline,” ohkas Hanuman end sügades. „Oh, kui keeruline!”

Afgaanid noogutasid, kratsisid kukalt, justkui Hanumani matkides.

„Siin on raske hašši saada ja hinnad pole ka sellised nagu Kopenis …”

Afgaanid kuulasid.

„ … ja see on siin palju ohtlikum,” lisas Hannie paljutähenduslikult, heites ribide vahelt pilgu aknast välja. „Kui nabivad kinni, võivad ka vangi panna. Hüvasti, positiiv!”

Afgaanid ohkasid ja ütlesid, et ei julgenud armeenlaste või grusiinide poole pöörduda, sest need tüssavad.

„Neil on seal üks jesiid,” lisas kasaar suunurgast, „ta on alatu varas, kogu aeg keerleb, tiirleb meie tubade juures. Seni, kuni Abdullah-taadil oli hašišit, käis jesiid meie bildingu ümber ja muudkui vedas ninaga, vedas ja küsis: ega keegi hašši tõmba …? kes siin hašši tõmbab …? äkki keegi siin tõmbab hašši …? Ja pärast käisid ka grusiinid ja nuusutasid samuti … Need tüssavad ilmtingimata!”

„Muidugi tüssavad! Armeenlased, grusiinid, venelased – kõik tüssavad!” hüüatas Hanuman. „Koorivad seitse nahka ega hangi midagi!”

„Sellepärast otsustasimegi teie poole pöörduda,” ütles Abdullah lapselaps.

„Õige! Mitte kellelegi sõnakestki! Ma saan teist suurepäraselt aru … Kuid … ma isegi ei tea …” lõi Hanuman järsku kahtlema, patsutades oma taskuid (kasaar ja doktor ajasid end seepeale püstakile). „Istuge, jooge teed, tehke suitsu … Ma lihtsalt mõtlen,” alustas Hanuman edasi-tagasi kõndimist: kaks sammu ukse poole ja kaks sammu akna poole. „Arvan, et ma saaksin seda teha … Praegu ma ei saa teha muud …” Hanuman peatus, pistis käe taskusse, pidas dramaatilise pausi, „… kui anda vaesele Abdullahtaadule oma pisike haširaasuke, mida ma hoian oma kõige mustemateks päevadeks …”

Seda öeldes võlus Hanuman rahakotist välja pruuni tombukese ja hakkas seda oma pikkade peente sõrmede vahel veeretama otsekui vääriskivi, jätkates juttu:

„See on kõik, mis mul on … See on viimane, mida ma võiksin vaese Abdullah-taadiga jagada …”

Afgaanidel vajusid suud lahti. Ma surusin endas maha soovi Hanumanil kõrist kinni haarata. Me polnud kaks nädalat midagi suitsetanud, aga temal oli taskus peaaegu et terve gramm! Kuid ma ei liigutanud kulmukarvagi, jälgisin seda etendust ja väljendasin igati kaastunnet, panin isegi käe Jahni õlale, avaldades valmisolekut teda toetada.

„Kui sellest on veidigi abi,” jätkas Hannie, „siis me kingime selle haši. On ju, Euge?”

Ma noogutasin, ohkasin, pilgutasin silmi: mis küsimusi siin olla saaks …? Hanuman pani haši pidulikult kasaari ja doktori ette lauale; need jõllitasid seda mitu sekundit nagu mingit ilmaimet, nagu oleks Hanuman jõudnud hašišist netsuke voolida, sellal kui ta seda sõrmede vahel veeretas.

„See on väga üllas,” lausus lõpuks end kogunud kasaar, teised noogutasid. „Suur-suur tänu, Hanuman! Kuid see ei lahenda meie probleemi. Vanamehel hakkab juba hommikul jälle paha. Ja mida me siis teeme?”

„Hommikuks, kallis sõber,” sõnas Hanuman kustunud pläru süüdates, „toob Euge teile hašišit.” Ja vaatas mulle otsa. „Ta väga üritab hommikuks jõuda.”

Ma hakkasin end teele asutama. Lõpuks ometi oli ettekääne sellest tsirkusest sääred teha, kasvõi paariks tunniks. Äkki jõuan teel tongi panna! Saabun – kõhvime – jään magama. Ei mingeid kirju! Ei mingeid mõtteid!

Kasaar pani raha lauale. Hanuman lahendas mõnda aega keerulisi rehkendusülesandeid, pööritas silmi, joonistas õhus sõrmedega hieroglüüfe, hammustas huulde.

„Kõik sõltub lõppude lõpuks diilerist,” ütles ta afgaanidele, „hommikuks saab kõik selgeks … Euge püüab kaubale saada. Kui sellest rahast jääb üle, anname teile tagasi.”

Afgaanid ütlesid, et tagasi pole vaja, parem ostku kõige eest. „No kui kõige eest, siis olgu kõige eest,” nurrus Hanuman. Afgaanid soovisid mulle edu, läksid ära. Hanuman jagas raha küüniliselt osadeks. Suurema osa pistis rahataskusse.

„Kuhu sõidad?” küsis ta haigutades. „Aalborgi?”

„Holstebrosse,” kostsin mina. „Saan ühtlasi Susiega kokku …”

„Aalborg on lähemal,” rehkendas tema. „Kuid ise tead, peaasi, et sa tuleksid koos kaubaga tagasi. Kas hommikuks jõuad?”

Ma tõmbasin möödaminnes käega üle tüükas lõua. Hanuman muigas seda žesti märgates, vedas näo viltu ja hakkas jorisema:

„Oh, Susie, we’ve run out of time …”

„Jah, muidugi,” ütlesin ma nägu ära pöörates. „Ma astun tema juurest niisama läbi …”

Hanuman jätkas plaksutamist ja väänlemist:

„Oh, Susie, we got nowhere to run …”

„Ma poseerisin talle suvi otsa,” jätkasin ma külmalt, „me oleme teineteisest surmani väsinud.”

Hanuman vangutas mõistvalt pead ja ütles, et küll tema juba teab seda väsimust … Oo, man! Ta pilk tõmbus uduseks.

„Uh, kui paljud tütarlapsed on mulle poseerinud … Hehahoo! Hirmus meenutadagi!” Laksutas keelt. Õngitses taskust kaks kahekümneviiekroonist münti. „Siin on sulle bussiraha. Kuid seda ainult äärmisel juhul. Mine Micheliga. Selle eest …” Ta krabistas õhus kupüüridega, „ … ostad hašišit. Kogu raha eest! Ära jää kauaks.”

„Äkki läheks ikka bussiga? Ei taha temaga sõita. Ta sööb oma pärimisega ju hinge seest välja …”

„Hoiame piletite pealt kokku. Las teeb väheke tööd kah. Sitakott on meile poolteist tonni sees! Sinna ja tagasi tema kulul. Kui hakkab pärima, ütle, et sõidad eide juurde … Või ära seleta üldse midagi! Litapoeg on meile võlgu. Punkt.”

Potapovid pakkisid asju. Nad valmistusid kolima. Rassisid iga päev palehigis poole ööni. Ivan tõmbas suurel spordikotil, millest punnitasid välja karbiservad, hammastega lukku kinni nagu koer. Mihhail jõi õlut, jagas käsklusi ega tahtnud minuga kuskile sõita. Ma ütlesin, et siis istub Aršak rooli. Ta kibeleb juba ammu sõitma. Läksin. Mihhail hakkas vahutama.

„Mis sa jamad, Žen? Aršak lõhub ju ära! Vähe sellest, et saab trahvi kraesse, seda autot ei anna ju enam maha müüa!”

„Siis sõidame,” ütlesin ma häirimatult, pead keeramata.

„Misjaoks?” oiatas tema.

„Mis vahet …? Auto on poolenisti meie jagu, sa oled meile võlgu … Mis siin üldse seletada …? Oleks veel teab kui kaugele … Ainult sinna ja tagasi … Maksimaalselt tund aega.”

„Kas sa ei saa isegi seda öelda, mis asju sa Holstebros ajad?”

„Omi asju,” nähvasin mina, tuletades talle meelde, kui hoolega ta varjanud oli, et kogu tema perekond koos Ivaniga viiakse majja üle. „Meile ei kõssanudki. Tahtsid meile külma teha …?”

Tõmbasin ukse enda järel kinni. Võtsin suitsud välja. Mihhail astus koridori, võttis mu pakist kitsejala, laksas keelega – „kes siis sedasi keerab?” – ja hakkas häält tasandades mulle seletama, et ei kavatsenud ta kellelegi külma teha, et polnud mõtteski, „kes siis sellise rahaga külma teeb …? see ka mõni raha …”, ta lihtsalt ei teadnud kindlalt, kas viiakse üle või ei, ja kui sai teada, otsustas, et ei hakka kellelegi rääkima …

„Sest ümberringi on ainult kadestajad,” lätsutas Mihhail oma pakse huuli. „Tead ju ise, mis kontingent meil laagris on. Situvad täis ja silm ka ei pilgu. Torkavad kummid katki, löövad esiklaasi sisse … Pärast ei saa üldse maha müüdud!”

Tõmbas pihu varjus mahvi, lasi suitsu suunurgast välja. Ma ütlesin, et ükskõik, meile oleks ta pidanud igal juhul rääkima, sest et:

„Esiteks, me aitasime sul Direktoraati kirjutada. Teiseks on auto meil ühine … Ja nagunii tuli ju välja …”

Ma juhtusin meie aknast välja põllule ronides kuulma, kuidas ta erutusest hingeldades naisele rääkis: „Näed, Maša, meile anti maja, kujutad ette! Lõpuks ometi! Lõpuks ometi!” Selgelt kostis krabinat. Ma kükitasin põõsastes ja kuulasin, kuidas ta lõõtsutab, kujutasin ette, kuidas ta raputab kirja, kuidas kissitab mõnust silmi. Mihhail sai vaevalt aru, mis seal kirjas oli, kuid kontoris tõlgiti ära, sooviti õnne, suruti kätt, talle naeratati … õnnest, et saavad sellest kõige suhtes rahulolematust täimunast lahti. Ta kaebas nii palju … Kogu aeg käis ja vingus, ägises, nõudis midagi, otsis mingisugust õiglust … Provotseeris armeenlastega kakluse … esines ohvrina: ei anna asu! Käis kõigile pinda. Lõpuks läks unistus täide. See oli tõeline ekstaas. Ta ei teadnud isegi, kuidas sellele reageerida. Nad sõitsid kogu oma mustlaslaagriga kuskile, panid kaldale telgi püsti, püüdsid kala ja kui tulid tagasi, rääkisid, et olid paadi ärandanud, tormi kätte jäänud … Lained olid neid öö otsa pillutanud, peaaegu et ookeanile kandnud … Maša oli kaldal laternaga seisnud, lõket hoidnud, suurt lõkketuld … Vaene Ivan noogutas takka. „Me sõudsime öö otsa,” ajas Mihhail silmad sõõri, „öö otsa!” Ta tõmbles. Tema pilk vilas, käed värisesid. Ta oli nagu zombi. Pobises: „Öö … meri … torm … näkkamist ei mingit …” Rääkisid selle luiskeloo ära, keerasid ukse lukku, pidasid millegi üle aru, sosistasid, piilusid aknast välja. Potapov sahmis ringi, sibis päevas oma kakskümmend korda mööda koridori nagu rott: jooksis mingite nöörijuppide, karpide, kottidega, tõi enda juurde kahtlasi tüüpe, leppis nendega milleski kokku, võttis telefonikõnesid, küttis ažiotaaži, mõmises, puhkis, jättis laused lõpetamata – rehmab käega ja kõnnib minema. Kõik laagris arvasid, et nad said negatiivi või üldse depordi.

„Kavatseb põgeneda,” ütles mulle Aršak, heites pilke Mihhaili Kadeti poole. „Auto jätab ehk maha. Ei võta kaasa, mis sa arvad …?”

„Aga mis sul sellest?” vastasin mina. „Auto on meie oma … poolenisti minu ja hindu oma!”

„Siis saab nüüd tervenisti teie omaks, ahper,” ütles Aršak mind õlgadest emmates. „Pekine värdjas laseb jalga ja auto saab tervenisti teie omaks! Tervenisti! Asume tööle, ara? Sõidame Aalborgi-Viborgi? Bilka, oled sihukesest supermarketist kuulnud? Seal on kõike, ja lihtne võtta … nagu niuhti ja lähed! Ahper, ei tohi istuda, tuleb tööd teha!”

Potapov ei mõelnudki põgeneda. Ta oli jälle muutunud. Tähtsusest puhevil. Nähtavasti oli rõõmusõnumi ära seedinud, tunnetekamaka üles sulatanud. Rahunes maha, lõi rinna kummi. Muudkui sahmis sinna ja tänna. Kimas akna alt läbi nagu rulluiskudel. Edasi! Tagasi! Oma roostekarva vihmamantliga – sihh-sahh, sihh-sahh … Üleni nagu vedrude peal. Tal õnnestus isegi harkis põlvi vinderdada. Hammustab huule vastikusse muigesse ja – sihh-sahh, sihh-sahh … Mitte keegi ei saanud aru, milles asi. Ta ei rääkinud kellelegi midagi, katkestas tarbetud jutuajamised. Muutus kõige vastu ükskõikseks.

Nüüd ei tahtnud ta isegi minuga kuhugi sõita. Veel eelmisel nädalal allus tõrkumatult, aga nüüd – kimub minu suitsu, kõhkleb, mögiseb: „Sitt tõmme on sel sinu plärul, Žen, pole päris see …” ja mina pean teda keelitama! Sest tal on tähtsamatki teha: sõita postkontorisse, koju salaja pakke saata. Hommikul vara kobis ta õue, pesi autot, koputas tasakesi aknale, Maria ulatas talle kaste, tema peitis need kähku pagasnikusse, istus rooli ja sõitis tasakesti minema, nii tasa, et nagu ei panekski mootorit käima. Kuid meie ju nägime!

„Laager näeb kõike,” ütlesin ma tema poole vaatamata. „Auto on ühine. Kas käid poolteist tonni välja või ma lähen sohvrit otsima. Kui tahad, arutame seda Hanumaniga … Ta võib auto ise maha müüa … Poolteise tonni eest armeenlastele …”

Ütlesin ja suundusin bildingu väljapääsu poole. Mul ongi nii parem. Lähen bussiga. Klaarigu ise. Sõitku Hanuman ise! Kerigu kõik kuradile!

Mihhail porahtas: „Hea küll, sõidame siis”, torkas soni pähe, viskas jope peale ning võtmeid sõrme ümber keerutades – sihh-sahh, sihh-sahh …

Terve tee seletas ta mulle, miks ta kolimisest vaikinud oli, tal oli nii palju põhjuseid – ja iga sõna juures käeseljaga vastu rooli! Esiteks olevat ta kartnud ära sõnuda, pealegi oli iirlane asja oma kätte võtnud …

„Aga kui asi pole sinu kätes,” kähistas Mihhail, „ei sõltu sinust suurt midagi ja tuleb loota heale õnnele. Pealegi on see iirlane ehtne alkašš! Lihtsalt lakkekrants! Ta kaanib ju nagu loom! Iga kord tõmbab rihmaks! Ei mäleta midagi. Jääb igale kokkusaamisele hiljaks. Ma olen talle saja krooni eest helistanud. Kui sa näeksid, mis ta oma kodus teeb. Ta on lihtsalt paavian! Läheb ihualasti aeda, kükitab nagu koer maha, situb, hüppab üles. Ja jookseb! Villastes sokkides autoga poodi! Sokkides poodi! Et noh nagu loodus, tervis, hipi … Metslane! Kuid kuidas mängib! Lihtsalt virtuoos! Ise silmini täis, aga sõrmed jooksevad, välguvad … Teeb sihukesi vigureid … Lausa Mark Knopfler, ütlen ma sulle!”

Lõpuks sain ma aru, mis põhjusel siin virvendas Paul – mees, kes ei saa jätta abistamata. Ta peab kõiki aitama. Ulatab kaabakale käe, aitab. Filantroop! Ei lähe sitahunnikust mööda: kaabib kotti, viib prügisse, aga siin … Paljulapseline pere. Kuidas sa jätad üllust üles näitamata! Ulatas abikäe. Muidu oleks Mihhail mõistagi pika ninaga jäänud, tema ju ei tea, missugustele kavala bürokraatiamasina salavedrudele tuleb vajutada; avanes võimalus iirlase rinnal nutta: „Russians and Irish are brothers forever!” – ning teine juba sulab, talle anna vaid juua, ja mitte lihtsalt juua, vaid ka võimalus kaasa tunda, siin aga: mees soiub …! kannatab …! Paul kuulas, kuulas, jõi, kallas, lasi end kaasa tõmmata – ja pillikeel katkes, kannatusekarikas sai täis, iirlase süda täitus! Temas ärkas ükskõik millise inimese õiguste eest seisja. Eks ta tõmbas niite. Helistas, kuhu tarvis. Pani oma sõbranna Laila, taanlanna, vankri ette – eks too tahtis ka end kellegi saatuses kaastegevana tunda –, tema muretses aadressid, kirjutas. Ma kujutasin elavalt ette, kuidas Paul esitab raevukat monoloogi: „Kus on õiglus?! Inimene ei tohi selles riigis sammugi astuda! Ei tohi tööd teha! Ei tohi autot juhtida! Aga kas ta hingata tohib? Nii suur perekond ei saa nii väikeses toauberikus pead-jalad koos elada!”

Mihhail muigas: pani iirlase rakkesse, too hakkas sebima, juuksed igasse kaarde, pistis perutama, keeras kõik arhiivid pahupidi, hankis paberid, kus oli must valgel kirjas, mitu ruutmeetrit on laagris inimese kohta ette nähtud, ning saanud Potapovite toapugeriku metraaži, kirjutas kuskile: et selline lugu, paljulapseline pere elab niivõrd kitsastes tingimustes, et see piirneb inimõiguste rikkumisega. Tulemusena tagus Potapovitele välja omaette ajutise elukoha – Annex.

Mihhail veel ei teadnud, kuhu nimelt neid määratakse, vidutas silmi ja kõverdas suud (tagasihoidlikkuse viigileht fallosliku enesega rahulolu peal). Öeldi: natuke oodata … Neile teevad maja vabaks mingid serblased … Kuskil olid serblased, keda hiljukesi välja tõsteti … Potapovitele öeldi, et hakaku pakkima. Ja nad toppisid kaste täis … Kõik laagriasukad ühes nende probleemidega olid muutunud eilseks päevaks, Mihhail vaatas ettepoole, tulevikku. Tal polnud aega. Nii palju tegemist, nii palju kõike! Lõputud asjad … vaadake, tal pole enam kohtagi … kas me ei saaks midagi ajutiselt hoiule võtta? Sikutas ähkides pikki kotte kinni, tõmbas üüratuid lukke, vajudes sõna otseses mõttes oma vatsaga peale ja isegi lükates end seejuures jalgadega eemale otsekui ujuja kummimadratsil. Ja hommikuti: postipakid, pakikesed …

Holstebro. Jõe kohal tintjas taevas. Sillal mõned viirastused. Naer ja plartsatus. Joostes läbi linna. Mööda nutvast purskkaevust. Mööda purjus kivikujudest. Ruttu Susanna stuudiosse!

Meid tegi tuttavaks diiler nimega Jens. Me kimusime tema juures. Susanna oli koos sõbrannaga, feministiga. Hannie läks tollega tülli … Feminist ütles, et kõik mehed on taktitundetud seksistid, kes näevad naistes ainult tagumikku, millesse tahavad oma lihakäntsaka sügavale sisse toppida. Ta vihkas mehi.

„Sest mehed ei arvesta naiste õigustega. Nad kõnnivad tänaval ja vahivad meid. Sina lihtsalt kõnnid, vastu tuleb mees ja ta jõllitab sind, skännib, riietab lahti pilguga, salvava muigega, õliga silmis ja kürvaga püksis. Ta vahib ja vesistab häbenemata suud. Aga mõnikord juhtub, et sulle kõnnib vastu meeldiv noormees, selline korralik, ja see, et tema vaatab, tekitab mõnusa tunde, sest ta vaatab õrnusega, hellalt, ja sina süttid üleni, kuid tema kõnnib mööda … Siis tuleb järgmine, vahib samuti, tema järel veel üks, samuti … ja ehkki ta pole nii meeldiv kui esimene või teine, oled sina ikkagi juba üles köetud ning kui ta astub ligi ja teeb juttu, lähed temaga juba kaasa, sest ei tohi niimoodi vahtida!”

Hanuman pahvatas naerma:

„Sellepärast mul polegi sellega kunagi probleeme olnud! Lihtsalt astud ligi ja teed juttu. Esimene kord saadetakse pikalt, teine kord, viies, aga seitsmeteistkümnendal korral tullakse sinuga kindlasti kaasa … uh-ha-ha-ha-a! Kanna parandžaad, kui ei taha, et mehed suud vesistaksid!”

Ning siis kukkusid nad vaidlema.

Televiisoris näidati laipu. Neid viidi surnukuurist ära. Veeti kuhugi. Mingisugused erilised laibad. Nad laaditi spetsiaalsete autode peale. Tumesinistes kitlites sanitaride moodi inimesed seisid, vaatasid lipikuid laipade varvaste küljes ja arutasid miskit sellise moega, nagu räägitakse näiteks olmetehnikast. Arvatavasti näidati tolles saates, kuidas surnuid ühest riigist teise toimetatakse … Feminist suundus peldikusse öökima. Susie läks marru:

„Neil pole õigust laipu näidata!” karjus ta. „Ma ei usu oma silmi! Päris laipu! Neil pole õi … Ah! Sa vaata! Laibad! See võib ju psüühikat traumeerida! Iga laps võib teleka mängima panna ja näha – laipu!”

Ma veensin teda kähku, et need on mulaažid, nukud, vahakujud nagu Madame Tussauds’ muuseumis … jamps … kes hakkaks päris surnuid näitama …? mis sa nüüd …! Susie! Ha-haa … Ta jäi minuga kergesti nõusse, me läksime tema poole pingeid maandama … ja ma jäin tema poole … sest hommikul otsustas ta viia mind stuudiosse, et tema õpilased prooviksid mind joonistada … kuid mulle tundus miskipärast, et ta uhkustas minuga … keerutas-väänas mind, justkui oleksin ma traadist … põlv siia, käega põlve ümbert, teine käsi sinna … selg nõgusaks, Eugène, vaat nõnda … ahah …

Ma elasin temaga koos ligi kaks kuud. Susie oli väga närviline. Ta kiirustas lakkamatult kuhugi. Või mulle ainult tundus nii. Kondine, sahmerdaja. Ühmas endale nina alla, itsitas millegi üle … Kuivanud võileiva naeratus. Kärsatatud kampsunid. Värvised käed. Tema isa elas Skånes8. Miskipärast tundis ta selle üle uhkust ja tahtis tema juurde kolida.

„Ma olen väsinud … Mul on kõrini … Ma sõidan isa juurde ja jään sinna,” rääkis Susie. Isast rääkis ta nagu muinasjututegelasest, isa oli tema kangelane, isa ei olnud isegi ilmaski haige. „Ta on hoopis teistsugune inimene. Ta pole üldse selline nagu teised taanlased … Tema ei mõtle homse peale. Ei pane raha kõrvale. Ei püüa head muljet jätta, taset hoida, vastata kõrgetele standarditele ja nõnda edasi. Ta lihtsalt elab oma elu! Ta pole ei taanlane ega rootslane … Ta on eriline …”

Ma ei saanudki aru, mille poolest ta oli nii eriline ja mitte selline nagu teised taanlased; omadused, mis ta isale omistas, olid täpselt samasugused nagu enamikul taanlastel, kõik nad just püüdsidki sellised olla, seda peeti normiks. Mida rohkem ta isast rääkis, seda tüüpilisema taanlasena too mulle paistis. Kuid mul oli ükskõik. Susie isa elas mingis pooleldi mahajäetud külakeses, Bergmans familj9 kogukonnas, neid pole Skandinaavias enam alles jäänudki, sest kõik taoliste kogukondade liikmed murdusid varem või hiljem ja rikkusid vannet mitte kasutada inimkonna hüvesid – ning tõlgendades Ulf Bergmani, Põhja-Rootsis esimese sellise erakla asutaja koodeksit omatahtsi, minetasid õiguse end Bergmans familj’ks nimetada. „Sellepärast, et nad kasutavad arvuteid, ostavad televiisoreid ja muud tehnikat ega erine millegi poolest väikekodanlastest, või kui, siis ehk selle poolest, et kannavad pikki juukseid, ei käi tööl, kuulavad psühhedeelset muusikat ja kimuvad rohtu,” rääkis Susie. „Aga Ulf Bergman loobus kõigest. Isegi vett tassis jõest ja kõik tema apostlid niisamuti! Ta ei sõitnud isegi bussiga mitte. Tõelises Bergmans familj’s elatakse samamoodi, nagu elati viissada aastat tagasi! Enne auruveduri leiutamist! Nüüd ei ole selliseid kommuune peaaegu üldse alles jäänud. Sest kõik tahavad videomakki ja eriti arvutit! Võib öelda, et arvuti tappis Bergmans familj! Kuid mõned päris Bergmans familj’d on senini vastu pidanud, püsivad veel ning mu isa elab just sellises kommuunis!” Kirjelduse järgi otsustades elas ta erakuna tõelises skeedis ja isegi ei rääkinud kellegagi või peaaegu mitte kellegagi … (See üllatas mind mõneti, sest Susie juhtus paar korda talle minu juuresolekul mobiilile helistama, kuid ma hoidsin lõuad, jahvatagu mida iganes, peaasi, et sellest mingit tolku oleks.) Tema isa vagabundles mere ääres vana kiriku külje all, ta tegi tolles kirikus miskit – laulis, mängis, maalis, punus korve või kuuritsaid … Ta oli muusik, kunstnik, punuja, kuid tal polnud haridust. Tal polnud seda tarviski, sest tal oli kutsumus. Susiel ei olnud samuti mingit haridust ja ta oli ka selle üle miskipärast uhke. „Milleks mulle haridus? Milleks mulle diplom? Siin on minu diplomid!” Ning ta näitas oma maale. Niipea kui Susie kuulis sõna haridus või kui keegi rääkis tema kuuldes kellestki ja lisas tal on selline haridus!, hakkas Susie turtsuma – põlglikult nagu teismeline.

Kogu suve plaanisime me Skånesse sõitmist; ma selgitasin talle, et mul pole dokumente, ta raputas oma tuttavaid kutte, kelles leidis minuga sarnasust olevat, nõudis neilt passi … Ta sonis sellest isegi öösel, ärkas, ajas mu üles, rääkis: „Mul tuli meelde …! On üks Ulrick, kes on natuke nagu sinu moodi.” Ta süütas pilkases pimeduses suitsu ja pani edasi: „Ta on ka kuidagi selline … Luuletaja! Mõtlik ja sõnaaher … ja vaatab kõiki põlglikult! Nagu sina! Väga sinu moodi! Tuleta meelde, et ma talle helistaksin …” Sedasi võttis Susie läbi kõik oma mehed, ta tegi mind isegi nendega tuttavaks ja seletas minu kuuldes, häbi tundmata: „Eugène’il pole praegu dokumenti …” rääkis ta ja tema toon oli süüdistav, nagu oleks see olnud kogu maailma süü, et minul polnud dokumenti (küllap talle kandus edasi mu meeleolu, ta oli ikkagi kunstnik ja pidi midagi niisugust ära tabama … sest oma hingepõhjas ma nõnda just arvasingi: kogu maailm on süüdi selles, et ma kõrvuni sitas olen! kogu maailm, igatahes mitte vähem!). „See tähendab, dokument tal muidugi on, ainult mitte siin … Ta kaotas selle ära … Praegu pole aega uut teha … Ma mõtlen passi … Meil on vaja kiiremas korras sõita Skånesse mu isa juurde … Sinna ja ruttu tagasi … Eugène’ile on vaja passi … Isa ootab teda … Ta peab sõitma … Ei, isa ise ei saa tulla, sellepärast me sõidamegi … Ma siis mõtlesin: äkki sa annad meile enda oma …? Ma annan pärast tagasi … Kuidas milleks …? Sellepärast, et te olete kuratlikult sarnased!” Minuga absoluutselt mittesarnased mehed kargasid temast eemale, puiklesid, taganesid, kohmetusid, vastasid naljaga, laiutasid käsi … Kõik nad nägid välja väga vanad, lihtsalt iidvanad … nad kõik olid tublisti üle neljakümne! Sellises vanuses enam ei mängita passimänge … Neil polnud selleks jaksu – sihukesed inimvared … Haledad, kahvatud ja otsustusvõimetud … Neil olid pered, igaühel mitu peret, lapsed, laenud, korterid, autod, töökohad … Mis Eugène? Mis pass? Nalja teed, Susie? Need on ju meduusid! Kuid Susie ei teinud väljagi, hakkis hammastega õhku nagu piraaja. Pehkinud kännud vehkisid tema peale kätega ja läksid oma teed; kõik nad heitsid Susiele iganemuse varju: üksi see, et need ätid olid olnud tema armukesed (isegi kui kümme aastat tagasi), tuletas meelde Susie vanust, tema lotsis kannikaid, sinikaid mu kubemekingul …

Salajas – isegi enda eest – lootsin ma midagi … Mõtlesin kogu tee sellest, et saabun, astun sisse, püherdame, lepime ära, sõidame ikkagi Skånesse … Ma olin selle suvega hakanud millessegi uskuma … Ise ka ei tea, millesse …

Tema stuudios oli alati kohutav segadus. Ta ei koristanud kunagi; kodus oli sama lugu. Tema äril läks samuti kehvasti, ta oli kõigile võlgu, talle saadeti inkassost kirju, nudipäised vennad sikutasid läbikäiguhoovides teda käisest, kord baaris kahmas keegi tal natist kinni, hakkas midagi nõudma, suurivaevu saime lahti … Ma tundsin, et kohe-kohe satun temaga mingi supi sisse (paljast mõttest, et selle napaka pärast võidakse mind liistule tõmmata, jooksid mul jalge vahel judinad). Susie rääkis kogu aeg, et on aeg sõita Skånesse, midagi elus muuta … „See stuudio ei kõlba kuskile,” lisas ta, „kõigest sellest pole mingit tolku … See on naeruväärne raha, lihtsalt naeruväärne …”

Mind joonistasid tütarlapsed ja poisid. Ma olin sellega väga rahul. Ennekõike sellega, et olin kõigest materjal. Füüsiline objekt. Ettekääne pliiatsiga sonkimiseks. Samasugune nagu veekann, büst, topis. Nimetu. Kui nad joonistasid mind, tundsin ma, et mu keha naaseb oma kohale, mulle tekivad jälle käed, jalad, pea, ribid. Ma tundsin, et mul on varjud. Minus läksid liikvele jooned. Jooksid kriipsud. Keha. Kui lihtne! Mida oleks veel tarvis? Tudengid pingutasid. Neile polnudki midagi muud tarvis! Nad vihtusid. Sihtisid pilkudega, ammutasid minust isiksust. Hiljem ma vaatasin enda kujutisi ja nägin tundmatut inimest, kes oli haavamatu, sest tal polnud ei elulugu ega sõrmejälgi. See oli kes iganes. Ning tal olid minu nägu, mu käed, mu tätoveeringud … Imetabane anonüümsus – sellest võis ainult unistada! Ma vahtisin aknast välja ega mõelnud mitte millestki. Nad joonistasid. Katustel uitles ere päike. Linnud lendasid. Uks paukus, kuid see ei häirinud mind.

Susie armastas amfikut nuusutada ning sukeldus siis jäägitult töösse. Kui me jäime kahekesi, joonistas ta erilise joovastusega, tundide kaupa … nuusutab ja joonistab, joonistab ja vatrab: iseendast, isast, oma sõbrataridest … sõbrannadest võis ta laterdada lõputult! Kõigil neil oli mingi sõltuvus. Mõned olid ammu kõrvad pea alla pannud, teised viibisid aeg-ajalt hullaris … Minu tuttavad, rääkisin ma talle, on samuti kas ära koolnud või keeranud … Ta lõkerdas nagu napakas, keris end kringliks, peaaegu et püherdas maas, korrutas: „Either dead or mad! Dead or mad!10”

Susie ei suutnud kuidagi mõista, miks üks tema sõbrataridest oma lapse maha jättis. „Ta armastas teda meeletult!” rääkis Susie. „Päriselt! Ta tahtis last nii väga ja kui kõik lõpuks õnnestus, jändas ta oma väntsakaga viis aastat kui mitte rohkem … Siis aga … Mul jäigi arusaamatuks, mis tal seal peaga juhtus, miks ta lapse maha jättis …” Susie tahtis selgust saada, palus, et ma aitaksin aru saada, kuidas selline asi võis juhtuda, et tema sõbratar (mina ei tundnud teda üldse) algul armastas oma poega meeletult, siis aga võttis kätte ja jättis ta maha. „Ta ütles, et ei suuda enam! Poeg käib talle pinda! Kujutad ette, Eugène?! Ta ütles, et poeg käib talle pinda! Ta nuttis mu käte vahel ja karjus, et ei saa aru, mis temaga lahti on …” Tema sõbratar oli langenud hüsteeriasse: „Eile veel armastasin ma teda meeletult, nüüd aga paistab ta mulle paha ja vastikuna! See laps käib mulle pinda!” Susie ei suutnud mõista, mis oli juhtunud: „Mis sa arvad, mis temaga võis juhtuda? Miks ta käitub niimoodi?” Ma ütlesin, et see on skisofreenia. „Ah siis selles on asi!” hüüatas Susie. „Kui lihtne! Aga mina ei teadnud, mida arvatagi …” Mu vastus rahuldas teda, toda sõbratari ta rohkem meelde ei tuletanud.

Teine tarvitas aastaid mingeid kangeid unerohtusid, ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Keel oli tal pehme nagu joodikul. Pani kahe veinipokaali järel pildi tasku. Susanna kinkis talle maali, kus mina, vaskpunane nagu pronkskuju, olin kujutatud turbaniga. Ma riputasin ise seinale. Seal oli veel üks eit, selline sundimatu ja jommis, ta imetles mu kõhtu, puusasid nii otsekoheselt … Ma üritasin talle selgitada, et ma pole üldse selline … Susanna on üle pingutanud … Kuid too ei tahtnud kuulata; katsus, silitas pilti …

Kõik see lõppes sellega, et Susie pööras kõigiga tülli ja me läksime ära …

Ma jõlkusin Holstebros terve suve. Istusin purskkaevude juures. Jalutasin sillal. Tegin parkides suitsu. Jõin pinkidel õlut. Keerasin plärusid ja kissitasin päikese käes silmi. Ajuti valdas mind veider melanhoolia. Nagu oleksin ma kuskile ära sõitnud. Päriseks! Mitte ainult Eestist Taani, vaid Taanist veel kuhugi … Tõmmanud üldse minema! Saanud teises maailmas kellekski teiseks …

Ühel sellisel päeval saatis onu mulle edasi ema kirja.

Selle kirja pärast algas mul unetus. Ema kirjutas, et olla jälle käidud, kontrollitud, jälle olla tiirutatud, kõõritatud, jälle olla mingid tüübid autos istunud, suitsetanud, pilke heitnud, telefonitorus olevat jälle mingi krabin jne, jne. Veeres peale pimeduse- ja külmalaine, päevad ja ööd tõmbusid kössi. Ma ei teadnud, kuhu ennast toppida. Kõik riided jäid korraga kitsaks. Sigaretid kõrvetasid kõri. Toit jäi klimbina kurku kinni – ma kõõksusin, lämbusin … Öösiti kargasin üles. Tegin teed, keerasin plärusid, mõtlesin ja kujutlesin süngeid subjekte, kes ema kodu juures autos passivad; mu peas rullus lahti süžee, etendusid õudukaepisoodid: keegi annab kellelegi aru sellest, et käis, kõndis akende all edasi-tagasi, helistas, kraapis postkasti … Kõik see tegevus mõjutas mind mingil moel. Ilma näota mehed püksirihmade ja mobiiltelefonidega, kabuuriga südame asemel, teispoolsuse õelad kääbused – nad mõtlesid pingsalt millegi üle, istudes laudade taga kalkide lampide all, mis kumasid lahti löödud mappide kohal; sigaret suitseb, põimudes mu saatusse; nad sebisid, joostes ühelt tänavapoolelt teisele, helistasid ja pilgutasid kellelegi silma, käivitades sellisel kavalal moel inimhingede maagilist magnetit, imedes mind kehast välja, tõmmates Tallinna tagasi. Ma ei suutnud sellele needusele vastu seista! Mind valdasid õud ja jõuetus … ja mida rohkem jõuetus mind lämmatas, seda suuremat hirmu ma tundsin.

Susie rääkis, et ma olen pinges, et mul on imelik nägu; esitas küsimusi … milles asi …? mis juhtus …? Ma ei teadnud, mida vastata. Ma tahtsin, et mind oleks rahule jäetud, et keegi ei päriks mult midagi, ei sikutaks minust niite välja, et keegi ei kirjutaks mulle … ei meenutaks mind … mitte keegi!

Eriti valusasti lajatas Hiina restoranis …

Seal oli Hiina restoran. Seal käisid vanainimesed. Ma jälgisin pingilt mängu. Igerik maja, hägused aknad, pleekinud menüü. Inimesed läksid sinna otsekui vanaduse järele. Astusid sisse, et jääda korraga kümme aastat vanemaks. Ma tegin puu varjus suitsu ja kiikasin … Õhtuti, kui süüdati küünlad, lõikusid videvikust välja ümmargused lauakesed, mille taga istusid kurvameelsed külastajad. Vanurid … Nad piidlesid üksteist … Kes on kohal, kes mitte … Nende jaoks oli see tähtis. Seni, kuni sa jaksad ennast oma lauakeseni vedada, püsid sa vormis … Seni, kuni sa istud siin, saed oma viinerit, oled sa rivis …

Ükskord ei pidanud ma vastu ja astusin sisse. Koos kirjaga, mis pani üle kogu keha valutorked jooksma. Laudadel vakstu. Leti taga vana hiinlanna. Võtsin pannkoogi ja mälusin pikalt … Taadiköbile mu vastas toodi Jägermeistrit. Ta ei kiirustanud. Tema käed värisesid. Need olid kortsus nagu nahkkindad … nagu ema käed (haigla, kliister) …

Püüdes kirja unustada, mõtlesin ma visalt sellest, et see viks hiinlanna pitsilise põllega on juba harjunud nende muumiatega, kes siin igal õhtul käivad. Harjunud neile naeratama. On igaüht tundma õppinud. Teab, kuidas ja kelle ees kummardada, kui valjusti kummalt poolt rääkida, mida ja kuidas oma füsiognoomiale manada ja, mis peamine, kui kiiresti või aeglaselt seda kõike teha. Kindlasti pani ta tähele, kuidas nad tasahilju kadusid. Kindlasti oli ta õppinud sellest mitte välja tegema. Kindlasti ta isegi ei mõelnud sellest. Lihtsalt unustas. Vaat see on alles tõeline unustus! Kui sind unustatakse nõnda … Siis on küll kõik! Unustataks mind kah niimoodi!

Kõik saab kustutatud. Kõik saab unustatud. Kõigele saabub lõpp … kirjutas ema. Vanade majade rusudele ehitatakse uut hiiglasuurt panka. Elu on halastamatult julm. Julm ja ebaõiglane …

Põrnitsedes altkulmu vanamehe värisevaid käsi, mõtlesin ma pingsalt …

Enne meie ilmumist sellele armetule planeedile oli see kuradi universum olnud olemas terve igaviku. Ja kestab pärast meid teist samapalju. Ja mis on minul asja mingite vanuritega, kes joovad Holstebro Hiina restoranis Jägermeistrit? Miks peaksin ma üldse neid tähele panema? Mis on sellel kõigel minuga pistmist? Milleks mõelda sellest, et kusagil on ema üksindusest ja ängist hulluks minemas? Nabanöör sai ammuilma läbi lõigatud … Aga seal pakitseb ikka … Pakitseb kolmkümmend aastat! Kui elu on halastamatult julm, siis miks ei tohi ka mina julm olla? Julm ja südametu. Ma olen ju osa elust, üks elusorganismidest, selles rändtsirkuses kaastegev näitleja … Miks siis mina ei või laias kaares sülitada ja unustada ema, kes kusagil seal Tallinna servas laseb ringi kui orav rattas …? vanas, peaaegu kokku kukkunud korteris … jahib tööotsi nagu kass tuvisid … Miks ma ei suuda seda oiet summutada? Kust tuleb süütunne? Miks mulle tundub, et ma olen julm? Ma ju päästan oma nahka!

Mind täitis otsekui kipsvormi raskus, mis pitsitas kõri, ei lasknud hingata, ma kandsin seda endas, tundes, kuidas see aeglaselt, väga aeglaselt kivistub ja mind muudab …

Mitte ainult sisemiselt … Kord märkasin habet ajades oma näol kummalist irvet, vaatasin lähemalt … ja järsku lakkasin end ära tundmast! See polnud mina. Peeglis seisis eemaletõukav mehike, sihuke äratrööbatud näss, kellel võib kurat teab mis mõttes olla; ta seisis seal ja jõllitas mind; see polnud mina! Selliste kohta öeldakse „naabrimees”, „üüriline”, „kodanik”, „tüüpus” …

Rohkem ma peegli juurde ei läinud; kartsin; ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei suutnud suitsetada, naeratada; ei kuulnud, mida mulle räägiti; ei tundnud end vabalt ja sundimatult, kui mind joonistati. Seansid muutusid piinaks.

August langes peale paduvihmana. Nädalaga mähkus kogu Jylland uttu. Olemine läks viluks ja kõledaks. Stuudios pandi tuled põlema. See oli väljakannatamatu! Ma istusin paljana laua peal, elektrivalguse vihus, aga akna taga oli hallus ning kes tahes võinuks mind vahtida! Ma olin välja pandud nagu müüdav ese!

Susie käis mulle närvidele. Ma olin tema peale tige, ehkki ta polnud milleski süüdi. Me läksime riidu; ta arvas, et ma muutusin tema pärast, karjus, et teab, teab, teab, kuidas see käib, et pole vaja talle midagi, pole vaja midagi seletada …! ja ma siis ei hakanud midagi seletama – läksin laagrisse tagasi.

„Ta on sinust kaheksa aastat vanem,” rahustas mind Hanuman.

„Susie ei puutu asjasse,” rääkisin mina, kuid peas keerles: kõik on asjatu … kõik see on asjatu … Me jõime veini, kallist kerget veini; Hanuman heietas:

„Naised … on mõttetus! Ei tasu neile oma südames nii palju ruumi jätta, Euge, peast rääkimata. Milleks sulle haarem peas? Neid tuleb võtta lihtsamalt. Üks-kaks ja kõnnid edasi. Jäta meelde, naised on kõigest inimkonna majandusosakond, soo jätkamiseks kohandatud füsioloogiline tüüp. Ei enamat … Kusjuures, pane tähele, mida enam nad karjuvad oma õigustest, sellest, et nad endast midagi kujutavad, seda agressiivsemalt jahivad nad mehi. See on neil selline taktika. Taanis on nad päris pööraseks läinud. Nad usuvad sedavõrd oma sõltumatusse meestest, et on lakanud neid vajamast ja naiste moodi olemast. Ida-Euroopa on see koht, kus kohtab veel normaalseid eitesid. Seal peetakse veel meestest lugu, ent üldiselt veereb inimkond matriarhaadimülkasse ja usu mind, see saab olema totaalne vangla! Totaalne vangla, vaat mis ootab inimkonda mitte kuigi kauges tulevikus. Kuid tegelikult pole sel tähtsust, naised jäävad ikka mehi jahtima … Maailma valitsevad juba eided … ja raha. Aga selline tobuke nagu Susie … selliseid kasutuid emaseid on tead kui palju! Sa ei kaotanud midagi. Kui palju on meil neid olnud, Euge! Sa kuula parem mu uut teooriat. Külm sõda pole läbi, Euge! See on lihtsalt jõudnud uude faasi – raha versus inimene. Nõukogude Liit oli ikkagi idiootlik utoopia, seal ei suhtutud rahasse tõsiselt, kuid ilmaaegu. Raha on ohtlik leiutis. Hullem kui bakterioloogiline relv. Ma olen välja töötanud uue teooria, mida tahan praktikas kontrollida. Kuuled, Euge? Ma tahan ühte-teist kontrollida … Michelist saab mu laborirott. Hehahoo!”

Ma ei kuulanud teda; kõik, mis ta rääkis, näis mulle lihtsalt mõttetusena.

Nii me ei saanudki kokku. Susiet ei olnud mitte kuskil, ei stuudios ega kodus … Lonkisin trehvpunkti. Astusin mööda Jalakäijakat ja mõtlesin: paar kuud tagasi oli mul siin hea, päriselt hea; seepärast ei sõitnud ma mitte Aalborgi, vaid just siia; isegi mitte selleks, et Susiega kohtuda, vaid selleks, et kõndida sellelsamal tänaval, kus mul kord oli kerge ja muretu olla. Ma tahtsin aru saada, kuhu see kergus on haihtunud. Sest mina olen ju mina ja linn on ka seesama …

Aga ei, kõik oli muutunud – nii mina kui linn, kõik oli teistsugune.

Aga kuidas …? Millal …? Miks …?

Linn vaikis. Kivikujud tõmbasid videvikuvõrku pingumale. Taevas tukkus katustel. Tuul lehitses ajalehte, lehitses …

Ma astusin, liigutades oma musta teisikut nagu malendit ühest tuhmist vaateaknast teise. Seisatasin. Jõelt õhkus külma.

„Misjaoks ma siin olen?” küsisin ma endalt. „Kuradile see hašiš … Kes seda otsustas, et ma pean siin öösel seisma ja enda peegeldust selles tintjas vitriinis vahtima? Ja misjaoks …?”

Laternatules vilksatas jalgrattur. Leidmata endas kombates mitte kui midagi, astusin edasi … Pingil magas joodik. Nähtamatu puukese külge seotud õhupallid lendasid, suutmata ära lennata …

„Suvi on otsa saanud,” mõtlesin mina. „Veel üks mu elu suvi on otsa saanud …”

Martini pool võeti mind vastu kuidagi tõredalt. Seal olid külalised. Viis või kuus inimest suitsetasid suurt vesipiipu. Õgisid pitsat ja lõkerdasid. Martinit polnud. Seni, kuni Jens kaalus, kuulasin ma teiste juttu, naaldudes õlaga vastu seina. Keegi võõras habemik jutustas vanglast. Oli hiljuti välja saanud. Muljetest tulvil. Jutustas otsekui reisist Balile. Näitas koguni fotosid. Jens nõksas peaga habemiku suunas:

„Ma lähen ka varsti kinni. Sain juba teatise.” Tegi hapu näo, porahtas „for satan!11” ja pani kaalukausile mõned hašikübemed juurde. Jens oli suvi otsa jubedalt tõmmelnud, rääkinud, et ei jaksa oodata, millal talle vanglakoht vabaneb. Ma küsisin, ega ta Susiet näinud ole. Jens ütles, et Susie sõitis kuhugi ära; ütles küll, kuhu, kuid ta ei mäleta. „Tegelikult pole sel tähtsust. Ta sõitis ära koos mingi vanamehega. Susie on teda juba kaks nädalat pidanud. Sind pole kaua näha olnud.” Keeras haši fooliumisse, luges raha üle, ohkas ja hakkas jälle vanglast rääkima. „Raske on oodata,” rääkis ta. „Oleks siis kohe kinni pandud. Elad, ajad asju, aga karistus ripub seal kusagil ebamäärases tulevikus …” Ma noogutasin mõistvalt. „Õigupoolest algab karistus kohtuotsuse väljakuulutamise hetkest,” heietas Jens. „Ma olen, võiks öelda, oodates juba pool aastat ära istunud. Võiks öelda, et lõpuks ometi! Nii et hakkad temalt ostma.” Noogutas jälle toa poole, kus habemik ässana istus ja lõusta väänas. „Hei, Gunnar, tule siia!” hüüdis talle Jens. „See on vene poiss, ta ostab meilt, jäta ta igaks juhuks meelde!”

„Venelane?!” hüüatas Gunnar. „Ma pole elades venelasi näinud!!!”

Astus lähemale, taarudes nagu gorilla, vaatas mind, silmad pungis, jalatallast pealaeni üle, koguni kükitas, et kingi lähemalt uurida, nuusutas koera kombel, keeras ringi ja hüüdis tuppa midagi arusaamatut. Sealt kostis naeru ja käte plaksutamist, keegi laulis: „Olé …! olé …! olé …! ”

Habemik naeris irvisui, patsutas mind õlale, surus kätt ja ütles:

„Oled alati teretulnud! Astu tihemini läbi!”

Ma hakkasin käima Aalborgis.

*

Afgaanid tõid raha iga nädal. Rahulolev Abdullah-taat peesitas päikese käes. Suur kootud spordimüts, kollase luku ja punase voodriga sinine sulejope. Dressipüksid. Selliseid hilpe jagati neile Sundholmi vastuvõtupunktis. Abdullahtaat oli nii vana, et ei tundnud kedagi ära, mitte kedagi peale kasaari, doktori ja lapselapse; istus pingil liikumatult ja vahtis: põllule, taevasse, oma jalgade ette, suuri kulunud tosse pikkade sokkidega, oma keppi, muru jalge all.

Tal polnud õrna aimugi, et mitu korda nädalas möödub temast inimene, kes toob talle hašišit.

Mihhail põikas iga kord prügimäelt läbi, roomas mööda roostes autokeresid nagu põrnikas metallist sipelgapesas, tehes nägu, et otsib midagi, mis võiks tapetud Kadeti muuta vastsündinud Fordiks, soris pagasiruumides, lootes leida midagi väärtuslikku.

„Mine tea,” sosistas ta, „unustasid, ajasid siia ja unustasid …”

Tema taskulambi kiir viskles pimeduses. Vihmamantel sahises. Mina ootasin kannatlikult. Ta katkus miskit armatuurlauast välja ja me lahkusime.

Roolis olles patras ta alailma mingitest eitedest. Olla omale leidnud venelanna, kes elas taanlaste juures, teenis lisa, toimetas seal midagi, sonkis sõnnikus ja istutas lilli aknalaudadele, pügas põõsaid. Mihhail viis teda mere äärde, nad jõid odavat veinilurri ja seal ta keppis teda. Kurtis, et nüüd on koguni kuidagi kurb meel ära kolida … Olla harjunud …

Me parkisime auto elutule põiktänavale, ma palusin tal oodata, ta püüdis mulle sappa haakida, isegi jälitas, kuid mul õnnestus ta vaevata maha raputada. Tagasiteel ostsin ma pudeli õlut, katsudes omale rohkem peale ajada, et hašilõhna tappa, kuid tema haistis ikkagi.

„Kõhvisid või?” küsis ta. „Kõhvisid, jah?”

Murdnud endale tagasihoidliku tükikese, andis Hanuman ülejäänu Jahnile. Võttis Mihhaililt bensiinitšekid, pani liitrid ja kroonid märkmikusse kirja, tuletas meelde:

„Michel, sa oled meile ikka veel võlgu … Kas sa panid ikka auto müüki …?”

Mihhail ei vastanud midagi, torises, paugutas uksi, kolistas saabastega; Hanuman muigas.

„Ma ei lase tal käest lipsata. Võid selles kindel olla! Ma kasutan teda täiega ära, tõmban iga krooni välja … ja afgaanidest samuti,” rääkis ta, siis aga küsis: „Aga miks sa niimoodi õlle järele haised?”

Ma seletasin …

„Kas sa siis läbi Kvickly12 parfümeeriaosakonna ei taibanud minna? Oli vaja õlut osta?”

„Kas ma ei või omale õlut osta?”

„Võid,” ütles tema. „Kuid pole vaja seda endale peale kallata ja haiseda! Osta oma õlu ja astu parfümeeriaosakonnast läbi! Ära ole loll, Euge! Einoh, sa vaata teda, vaata seda klouni!” ütles ta, vaadates läbi ribikardinate, kuidas Potapov seebitab oma Kadetti. „Ta isegi ei pese autot mitte niisama, vaid justkui oleks see meeldiv vajadus.”

Ma astusin akna juurde. Potapov pesi autot – tema liigutustes oli tunda võidurõõmu.

Kõik laagriasukad hakkasid Mihhaili vaatama teise pilguga, allasurutud kadedusega, kalgi tigedusega. Mitu korda päevas etendusid meie akna juures ühed ja samad idiootlikud dialoogid.

„Moving, my friend?” küsisid temalt albaanlased.

„No moving! House! House!”

„House? Deport?” küsisid need. Potapov võttis tuld:

„No! Fuck deport! Living in house!” Ning lisas põgenike jaoks sakraalse: „Just like a normal human being.”

Kurdid küsisid imestades:

„Positive, my friend?”

„No yet!”13 vastas Mihhail.

Ääretult kimbatusse aetud albaanlased ja kurdid kratsisid habemeid, pidasid omavahel aru, seejärel püüdsid välja uurida, mis nipiga tollel sihuke asi üldse õnnestunud oli, ja üleüldse, mida see tähendada võiks. Mihhail rääkis neile tähtsalt, et ta saatis kirju Direktoraati ja saavutas nüüd selle, mida tahtis. Lisas kohemaid juurde, et tal pole aega: palju tegemist, palju tegemist … Hüppas püsti ja marssis asjalikul sammul oma tuppa, pakkima asju, asju, nii palju asju!

Aršak püüdis detaile välja nuuskida; eks temalgi tekkis kibe tahtmine majja kolida. Ta läks koguni näost halliks ja kuivas kuidagi nagu kokku, kui sai teada, et Potapovile kukkus sihuke õnn sülle. Ta kaotas meelerahu, justkui teisele oleks too maja kingitud. Aršak ei saanud enam oma varastatud dressides mööda bildingute koridore edasi-tagasi patseerida, see ei rahuldanud teda enam. Ta ei saanud enam minna kallite kingadega õue, heita jala õla kõrgusel aiale ja imetleda sellises ebaloomulikus poosis, kuidas varastatud king päikese käes läikleb. Enam ei saanud ta lihtsalt niisama kohvikusse minna T-särgi peale tõmmatud kaheksakümmend kaheksa kilo kaaluva krutsifiksiga. Enam sellest kõigest ei piisanud. Kõik need kahtlemata suurte saavutuste ja ülimate inimlike omaduste tunnistused kahvatusid niipea, kui Aršak sai teada, et kompjalgne paks venelane oli saanud mingi nipiga õiguse elada omaette majas. Ennekuulmatu lugu! Kõik on kenasti latrites nagu lojustele kohane, siis aga võetakse üks sealõust ja lastakse majja! Kus on õiglus? Mille poolest ta teistest parem on? Mille eest järsku säherdused privileegid? Nüüd käi kasvõi Cardini pintsakus, mis sest enam kasu! Milleks sulle head rõivad, kui sa elad sihukeses peldikus?!

Meie Hanumaniga puhusime suitsu lakke, jõime teed, aga Potapov akna taga muudkui pesi-nühkis autot, valmistas seda müügiks ette, rääkis naisele (ja mina tõlkisin Hanumanile):

„Aršak võib end kasvõi üleni kulda täis riputada, kes seda tema kulda selles lutikapesas näeb? Mida see muudab? Nagu oli enne tühi koht, nii on ka praegu! Ja nad kõik … Kõik! Meie sinuga, Maša, kolime nüüd majja elama ega näe neid lõustu enam kunagi. Hakkame lõpuks elama nagu valged inimesed! Kujutad ette, hommikul lähed kööki ja seal pole ühtegi araablasemolli! Mitte ühtegi neegrisiga! Mitte ühtegi lojust! WC hakkab meil olema ilma lompideta. WC-pott, millel situvad valged inimesed, aga mitte musta persega pärdikud. On algamas hea aeg. Ma kohe tunnen, et algab valge triip. No kaua sa kannatad? Me ootasime seda nii kaua. Tundub, et tunneli lõpus paistab valgus … Kõigepealt maja ja hiljem saab ehk ka ajutise elamisloa, positiivi. Maja on esimene samm positiivi suunas.”

Hanuman pööritas silmi:

„Naiivne lollpea … Võhiklik idioot …”

*

Lõpuks anti Potapovitele teada, et nad hakkavad elama Langelandi saarel. Mihhail sai väljaprindi koos kaardiga, millel maja oli kujutatud rasvase punase täpina; väiksem täpp oli bussipeatus, selle juurest jooksis maja juurde punane looklev punktiir – teekond, mis tuli läbida jalgsi.

Hannie lõi lahti oma atlase. Nähtavasti pidi Potapov nüüdsest elama Taani kõige pikema saare servas. Vaatasime märget – kaitseala. Otsustades hõredate joonte järgi kaardil, ei liikunud nendel kõlvikutel isegi mitte bussid. Karukolgas! Üks viletsake viib su sadamasse, lõpp-peatusse, aga edasi pead ise litsuma. Hanuman vaatas kaardi mõõtkava ja avaldas kahtlust:

„Ivan ja Maria, jah, nemad kõnnivad selle maa ära. Ja ka Liza tatsab ära. Kuid Michel,” sõnas Hannie muigega, „Michel vaevalt … ta on nii rasvas …”

Ma nõustusin, köhatasin rusikasse.

„Michelil on nii lühikesed jalad …” jätkas Hanuman. „Viis ja pool kilomeetrit jala …”

Kuid Mihhail oli rõõmus nagu laps. Ta pakkis kohvreid, sidus kompse, leppis kokku veofirmaga.

„Punane Rist maksab kõik kinni!” rääkis ta käsi hõõrudes. „Ülevedu on täiesti tasuta. Riik plekib kinni!”

„Sõidad ära?” küsis Hanuman sapiselt. „Me tunneme juba sinust puudust! Ütle, millal täpselt? Ütle mulle kuupäev, värdjas! Kas sa panid auto müüki? Müü armeenlastele paari tonni eest ja maksa meile me tuhat tagasi! Muu annan ma sulle andeks …”

„Mees,” vastas Mihhail asjalikult, „see on rumalus. Kohe näha, et sa ei taipa autodest midagi. Sihukest Kadetti kahe tuhande eest?” muheles Mihhail. „Kolm tonni miinimum! Miinimum!”

„Litapoeg! Müü kahe eest, ära ahnitse!” käis Hanuman peale. „Pärast ei anta sedagi!”

„Ma tean, mida teen,” jäi Mihhail endale kindlaks. „Natuke värvi, panen stereosüsteemi sisse ning läheb kolme ja poolega! Prügilast võiks veel uuemaid istmeid otsida, armatuurlaua … Need on pisiasjad, kuid kaubanduslik välimus … Žen, tõlgi talle! Ta ei jaga autodest sittagi,” nähvis Mihhail vastu ja sõitis prügimäele, mere äärde oma pagana nukuga, seejärel platsile müügi osas kokku leppima, tuli tagasi mingite paberitega.

„Informatsioon saare kohta,” teatas ta tähtsalt ning me kõik pidime aru saama, mis saarest nimelt jutt käib. Potapov rääkis, et ta on Langelandi kohta kõik välja uurinud, inimestega suhelnud, raamatukogust mingeid brošüüre kokku ahminud. Keegi oli talle öelnud, et seal on sadam, näkkab hästi, tursad ujuvad parvedes, saab paati rentida, ei maksa peaaegu midagi, kopikaid, ja üldse – hunnitu ilu! Veel jõudis Potapov teada saada, et seal juba elab üks venelane, Jaroslav, kellega me saime tuttavaks Avnstrupi transiitlaagris – ta ei elanud enam laagris, olla kolinud mingi kirikutegelase juurde. See inspireeris Mihhaili. Tema jaoks oli nüüd väga tähtis, et teda ei ümbritseks mitte laagriinimesed, vaid sellised, kes saaksid aidata tal juuri edasi ajada.

Jaroslav jõudis Mihhailile telefonitsi öelda kolm võtmesõna: loodus – sadam – prügimäed.

Potapov limpsas keelt ja hõõrus käsi …

„Seal on kõik odavam!” kinnitas ta mulle, kui me temaga järjekordselt Aalborgi sõitsime. „Langelandis on kõik palju odavam!”

Ma olin kindel, et see on täielik jamps.

„Miks küll ometi?”

„Jah, odavam,” rääkis ta. „Mõtle ise! Sadam! Saksamaale kiviga visata! Aga Saksamaal, tead ju ise, on kõik odavam! Ja saarele tuuakse sulle otse sadamast. Kala on odavam. Aga kala – see on tervis!”

„Noh, ja mis mul sellest?” küsisin ma temalt. „Mis mul sellest? Isegi kui seal oleks kõik tasuta …”

„No ma ei tea,” sattus Mihhail segadusse, „võiksid ju ka …”

„Mida ka?” ajasin ma teda ummikusse. „Mida ka?”

„Elada mõnda aega Langelandil …” ütles ta ebalevalt. „Tuleksid meiega kaasa, elaksid Jaroslavi pool … Ta küsis sinu kohta … Jaroslav ei ela tegelikult mitte päris Langelandil, vaid naabersaarel. Fyn on selle nimi. Ühendatud Langelandiga pika sillaga. Ta ütles, et see on Taani kõrgeim sild! Ma siis mõtlesin: kui õige kimuks seal, ah? Ajaks ladva täitsa sassi … Ostaks puru, ah?”

Ja niiviisi kogu tee …

Mina ainult krimpsutasin nägu, vahtisin kõrvale, aknast välja: põllud … põllud …

Elada mõnda aega Langelandil … elada meiega… Tantsida tema pilli järgi ja rassida tema heaks nagu talus … Jajah, seda ta just tahtiski …

Me kuulsime mitu korda päevas, kuidas Mihhail laksutas keelt ja seletas kellelegi meie akna all:

„Langeland tähendab taani keeles pikka saart, said aru?”

Hanuman naeris ja rääkis:

„Ta hääldab Langelandi nii, nagu see oleks Long Island!”

Täpselt nii see kõlaski.

Mihhailil polnud minu sõidutamiseks enam üldse aega. Ta sai Kadeti ikkagi müügiplatsile või kurat teab kuhu sokutatud … Ma hakkasin sõitma koolibussiga, võtsin vihikud, tegin näo, et loen midagi õpikust, istusin Nepalino kõrvale ja me sõitsime, sõitsime, aga mina kinnitasin endale, et juhil on kama kõik, ta ei pane mind tähelegi; ja ikkagi kiikasin tema poole, tema aga näis kiikavat minu poole … ja niiviisi me sõitsime …

Aalborgi lähistel Visse laagris elas Otar, ma põikasin iga kord tema juurest läbi; ta oli veini ja vargustega lõpu teinud, luges piiblit ja filosoofiat, Dostojevskit, Rozanovit, Mamardašvilit … Tal oli palju raamatuid, nii palju, et nad olid sõbraga voodid, öökapid, kapikesed välja visanud; neil polnud lauda ega toole, magasid põrandal madratsitel ja nende ümber olid raamatud, köited. Tema sõber Arto oli samuti varguste ja kõrrega lõpu teinud, nad pidasid üheskoos paastu ja hoidsid teistest eemale. Otaril oli minu nägemisest alati hea meel; ta kutsus mind sisse, tegi teed, me istusime põrandal, jõime teed, vestlesime … Ma olin talle nii mõndagi võlgu, kuid tema ei tahtnud sellest midagi kuulda, kallas lihtsalt teed juurde, küsis, kuidas mul läheb, kuidas Hanumani käsi käib, pajatas lugusid, mis ringlesid laagreid mööda … jõudis sujuvalt oma filosoofia juurde, rääkis, millised imelised nägemused olid teda külastanud … Tõeline visionäär! Sellal, kui ma pahandusi otsides olin niisama jõlkunud, oli Otar teinud uskumatuid avastusi. Ma istusin ja kuulasin – see oli luule, ehtne luule! Seda, mis ta rääkis, polnud vaja tingimata uskuda, ta ei püüdnudki veenda. Kiitsakas, paastust vaevatud, oli ta lakkamatult otsingul, esitas endale küsimusi, vaidles iseendaga – ma vaatasin teda ja mulle näis, nagu viibiks ma spiritismiseansil. Kui ta põlema läks, paistis ta maniakina; ta purskas oma kaalutlused minu peale välja ja vaatas mulle silma, hoides hinge kinni, otsekui oodanuks: mis juhtub …? kas ma jään elama või lendan tükkideks, suutmata välja kannatada Tõe kuma …? Ma jõin teed ja kuulasin ning hiljem läksin omi asju ajama. Tuli pikalt kõmpida, nelikümmend minutit piki maanteed kesklinna … vihma ja tuulega … läbi magalarajooni, kus nuuskisid kurdi noorukite parved … sukeldusin kangialustesse, tegin hoovides haake …

Viimasel korral ei leidnud ma Otari laagrist eest ja otsustasin, et astun läbi tagasiteel. Linnas valdas mind kummaline lahkuminekutunne. Vihm tihkus vanainimeselikult haledalt, kiriku varikatuse alt hüüdsid mind tuttavad narkomaanid Lars ja Bent. Räsitud ja väga unised. Nad olid vihma eest varju läinud … ja varjasid veel midagi. Mõtlesin juba käega lüüa, mööda minna, kuid miski hoidis mind tagasi ja ma astusin ligi.

„Kuidas käbarad käivad, mees?” küsis Lars õõtsudes. „Kõvera juurde või sealt tagasi? Nali, nali … Mina oma nina teiste asjadesse ei topi …”

Tundsin piinlikkust. Seletasin, et ühed panid rahad kokku … Nad peatasid mind: pole vaja midagi seletada.

Vintsutatud, murelikud; mõlemad olid kõrre otsast ammu maha roninud, kuid tõmbasid hoolsasti heroiini ning me Hanniega olime paar korda nende seltsis pidu pannud. Nende juures oli kohutavalt must … Nad sigitasid alailma prahti. Ka varikatuse alune oli juba ära trambitud, konisid täis loobitud, täis sülitatud … salvrätinutsakud, piletiräbalad …

Nad ei tahtnud minust mitte midagi. Palusid lihtsalt, et seisataksin. Lõid aega surnuks. Küsisid, kuidas Hanumanil läheb, rääkisid, et üks nende sõber on jälle hullarisse pistetud, keegi sai juba välja ja kukkus kohe reanimatsiooni, seda ja teist … Nad olid loiud, peaaegu nartsud, tuul kompas nende riideid, justkui tilbendaksid need riidepuudel mõne kaupluse sissepääsu juures.

„Sa sõidad kuhugi ära? Rohkem me sind ei näe?” küsis järsku Bent ning mu hinge puges rahutus, tundsin ühtäkki, et jah, sõidan ära, ning üle selja jooksid külmavärinad.

„Kust sa seda võtad?” küsisin.

„Juua tahad?” küsis Lars, langetades pilgu oma jalge ette: seal seisis kott. Ta kükitas maha ja tegi selle lahti: pudelid, pudelid … Nad olid juba kõigist matti võtnud peale ühe, mida hoidsid müügiks või haši vastu vahetamiseks. „Tunnistan, et mul jäi ka selline mulje, et sa sõidad ära …”

Ma võtsin lonksu vermutit – miskipärast tuli tahtmine ülepeakaela jooksu panna.

„Ei tea,” kehitasin ma õlgu; veel üks lonks. „Ei tea, just nagu ei plaani …”

Ja naersin. Nemad naersid kaasa. Kuid see oli veider naer. Nagu oleks Aalborg ise minu üle naernud.

Otari ei juhtunud jälle laagris olema. Koridoris püüdis naabrinaine mind varrukat pidi kinni, ütles, et Otar läks ära.

„Ja tema sõber, see Arto, läks samuti ära,” ohkas eakas armeenlanna, „nad läksid ära.” Ja sosistas: „Läksid Saksamaale … Nüüd pannakse siia ei tea keda elama, aga nendega oli nii rahulik, mu sõber, nii head naabrid, intelligentsed poisid, ei joonud, ei suitsetanud, ei varastanud, ainult rääkisid, rääkisid palju ja hästi, rääkisid head vene keelt, rääkisid väga palju Jumalast, sinust ka … Tule kaasa,” kutsus ta mind järsku ja vedas oma pooltühja tuppa. „Otar jättis siin sulle üht-teist … Ma olin nii mures, et ei näe sind enam ega saa edasi anda …” sosistas ta, tõmmates voodi alt välja suure koti. „Mõtlesin, et kuidas ma edasi annan … Kust ma sind leian? Otar ütles: lugupeetud Gulizar, andke mu vennale Jevgenile, olge nii kena … Ta tuleb kindlasti läbi ja näe, sa tulidki, kullake. Otar palus sulle koti edasi anda. Nii viisakas noormees see Otar.” Kattis silmad. Kotis olid tossud, kerge mantel, teksased, suur plekktoos India teed ja kolm Dostojevski köidet, ma isegi võpatasin. „Ja siin, näe, võta see ka.” Pistis kotti pirukatuutu. Ma läksin segadusse, kukkusin tänama, elatanud naine silitas hellasti mu varrukat – võta, võta, kullake; soojad-soojad käed, pehmed niisked silmad; ma tänasin … tahtsin veel midagi öelda … hakkasin rääkima, kuid äkitselt läks hääl ära, kurgus hakkas midagi korisema … Keerasin pea ära. Kiirustasin minema.

Afgaanid lõpetasid raha toomise; ma ei käinud Aalborgis enam kunagi.