Читать книгу Bizarre - Andrei Ivanov - Страница 2

Mihhail oli nii rõõmus, nagu oleks võitnud elu tähtsaima loterii. Lõpuks ometi võib kuradi laagri koos kõigi täitanud põgenikega unustada! Lõpuks ometi ei tule tal koos teistega pocket money14 pärast järjekorras nügida. Saab täiel rinnal hingata. Omaenda majas ju! Seal saab kasvõi ihualasti poosetada!

Igas tema liigutuses oli tunda oma tähtsuse tunnetamist – nii tugevasti nagu ei kunagi varem. Tema käsi muutus raskemaks, kindlamaks, järsemaks. Temas ärkas energia, lõid pulbitsema elujõu allikad, veenides läksid liikvele lootusemahlad ning kõik see suundus punasesse punkti Langelandi kaardil, mis talle kontoris välja prinditi.

Ajanud saba kohevile, käis Mihhail, nina püsti, paugutas uksi, lohistas enda järel Taanis aetavate juurte võrseid. Ta pidas end võitjaks, osavaks taktikuks, targaks strateegiks, langes meie silme all illusiooni kütkeisse. Tõmbas koguni selga sinise põõnadega türbi, hankis sellised kotad, nagu Taanis meistrimehed kannavad, kolistas nendega nagu kapjadega, sundis kogu peret taani keelt õppima. Arvas, et sulandub varsti mõnesse siinsesse kogukonda ja kõik saab olema fint15!” „Milleks närveerida ja ärrituda?” rääkis ta naisele meie akna all. „Mida on meil karta, Maša? Nüüd peavad kõik mendid meile naeratama! Me kolime ju majja, mitte vanglasse. Täna on see üüripind, kuid homme päris meie oma maja!”

Ta pumpas iga päev naisesse lootust. „Kas ma lubasin sulle maja? Siin see on – maa-ja!” Kujutas nende „helget tulevikku” eredates värvides nagu Hohloma teeserviisi. Kõik ümberringi lausa tüsenes tema sõnadest. Täitus värvidega. Seal oli kõik olemas: oma äri, parkla, töökoda, purjekas, kasvuhoone, papagoi puuris, isegi oma poni, millel ratsutas poeg Adam, kirju särk seljas ja pehmed saapad jalas ning peas tutiga mütsike, Adami punased põsed vappusid, ta silmitses maailma vaba inimese pilguga, poni loopis kabjakesi, kõrval jooksis Liza koerakesega, nende taga kõndisid nende targad vanemad, kes olid oma lapsed sellesse paradiisiaeda toonud, pildi kohal kummus vikerkaar …

Nende unistuste armetus ajas suisa nutma. Teisest küljest oli mul ükspuha.

„Las sõidab!” mõtlesin ma. „Las veereb mööda laudlinana lahti rullunud teed kui kakuke oma õnnelikku tulevikku! Las vedeleb šeigina seal luigeudusulgedega täidetud siidpatjadel! Tõmmaku seal pealegi muretult vesipiipu, pugigu halvaad! Keeraku end seal laisalt ühelt küljelt teisele nagu kuninga kass! Mul kama kaks! Peaasi, et ei näeks teda! Ei kuuleks seina taga tema kasutütre nuttu, ei kuuleks pojakese töinamist, ei näeks tema heitunud naist kandmas pesu täis kaussi või saiakesi ahjuplaadil. Olgu neil seal parem! Mingu kõik tema türastand unistused täide! Peaasi, et ma neid rohkem nägema ei peaks!”

Mihhail kõndis mööda laagrit, tõstes jalgu tajutava väärikusega otsekui atleet, superman; vaatas kõiki sihukese näoga, nagu oleks tema siin direktor, kes hakkab varsti ise kõigile põgenikele raha väljastama. Vahtis oma salvavate tatarlasesilmadega väljakutsuvalt ringi. Tähendas rikkumisi nagu peremees. Tema põskedes loksus põlgus, habemetüükas viirastus saatanlik irve, huultel ujus matsimuie ning isegi tema kõrvad läksid teravaks.

Enam ei hiilinud Potapov lagendikuserva pidi, nagu ta varem tavatses (sõudis mööda nagu rasvane seebimull, valmis õhku haihtuma), nüüd lõikas ta otse, imposantselt, et kõik näeksid teda, kuuleksid ja ehmuksid selle peale, kuidas kruus tema jalge all rudiseb. Tema järel tuli terve orkester kolksuvaid esemeid. Potapov ümbritses ennast plärinaga nagu nähtamatute põrguliste jõuguga. Talle aitas kaasa Ivan, jooksis kannul nagu paela otsas – Mihha seda, Mihha toda –, mängis Potapovile kaasa, kord roppuste saatel midagi maha pillates, kord mingit jublakat kõlistades, ning kesk seda jora – Mihhail Potapovi kindlad, temale mitteomaselt julged sammud.

Kord tabasin ma end mõttelt, et ta sammub ja kolistab täpselt samamoodi nagu Iversen, elajalikult jõhker politseinik, kes ühtelugu laagrist läbi astus. Amt’i16 piirkonnalaagrite juurde määratud Iversen ilmus platsi, et lugeda ette mõni ilge dokument, panna seina äärde ja alandada välgusähvatusega … toppida autosse, viia käeraudades minema, otsida läbi jne, jne. Tema oli see, kes valjusti rääkis, trampis, sikutas järjest kõiki ukselinke, koputas pealetükkivalt järjest kõikidele ustele.

Ma kartsin teda kohutavalt … Minu hirm tema ees meenutas religioosset pelgu. Mind pelutasid isegi tema allkirjaga paberid. Küllap neid oli kõigil. Kasvõi üks kirjasedel. Nepalinol oli neid mitu. Ta näitas. Iverseni allkiri oli selline konksuline, aasaga, just nagu kinninabimise, piinamise, nahutamise lubadus. Nepalinol oli temaga olnud kolm jutuajamist. Iversen oli talle vahendanud Taani võimude usaldamatust, öelnud, et nepallaseroju esitatud informatsioon on kelleski Direktoraadis kahtlusi äratanud, nõutakse täiendavaid andmeid, mis kinnitaksid seda, mis ta seal intervjuus oli kokku rääkinud. Kuid konnapoega laiaks litsuma ta ei hakanud. Sai kohe aru, et milleks. Nepalino tõotas pisarsilmil „täiendavaid andmeid” hankida ja Direktoraati saata. Ja niiviisi kolm korda! Nepalino saatis täiendavaid dokumente ning mõne aja pärast kutsus Iversen ta välja … ja kõik kordus. Nepallane rääkis seda lugu meile sosinal, me Hanumaniga kuulasime, kõrvad lidus. Kuid kui Nepalino jõudis oma jutuga pildistamiseni, siis siin läks tal nägu naerule – talle meeldis pildistamine ning tal oli piltidel alati häbelik, kuid rahulolev nägu.

Mihhaili tekitatavatest helidest välja piiluva Iverseni viirastuslik kohalolek oli viimane piisk. Ma hakkasin järsku paaniliselt lõpu lähedusse uskuma. Selles veensid mind sellised pisiasjad nagu toksimised, inisev köha, koputus uksele. Kõik need esmapilgul illusoorsed asjad paljastasid nende mõlema – Potapovi ja Iverseni – ühise olemuse, mis ennekõike kõneles neid sünnitanud stiihiate sugulusest ja selle ühise biokeemilise koostise, mis nad oma hinges kandsid, jäledusest. Selle avastamine oleks äärepealt kujunenud mu psüühiliseks katastroofiks. Ma sain aru: isegi kui Iversen ei võinud meie olemasolust teada, reetis Potapovi hing meid pisitasa nii ehk naa.

Eriti teravalt tundsime me, et kõnnime mööda tera, niipea, kui sügis kätte jõudis; mendid hakkasid sisse sadama iga jumala päev! Neil tuli tööd juurde. Postipakid varastatud kraamiga, sajad ja sajad postipakid! Algasid vahistamised. Inimesi tiriti ülekuulamistele. Reidid Christianiasse. Võmmid siginesid kõikjale. Tigedad, pinges. Enam ei olnud nad need unised laisad mendid, kes lonkisid ringi midagi märkamata, õgisid kõigi nähes kartuliputru viineritega, jõid koolat ja naeratasid lastele; nüüd käitusid nad nii, justkui oleks riigis kehtestatud komandanditund. Räägiti, et laagrile plaanitakse ümber tõmmata aed koos kontroll-läbilaskepunktiga. Potapov kurtis lakkamatult, et võmmid tiirutavad laagri ümber, kontrollivad „siniseid kaarte”, peatavad autosid. „Nüüd tuleb linnas käia enne kukke ja koitu,” kägises ta. „Saadan pakkides ainult põhilist ja hoidku jumal, et kinni pakitut … kontrollivad kõike ja mina samuti – kontrollin kõike, saadan ainult seda, milles olen kindel: ei nad seda välja raali, et varastatud! Mulle pole sissekukkumisi tarvis. Minule on positiivi tarvis.”