Отрывок из книги
Peaaegu kõik mainitud sündmused on reaalsed ja päriselt toimunud, ma olen need lihtsalt abiliste vahendusel raamatule lisanud. Risti vastupidi on juhtunud kangelastega – need on välja mõeldud, sest ilma kangelasteta ei oleks need reaalsed sündmused sugugi toimuda saanud. Seepärast on kõik kokkulangevused kunagi elanud isikutega kunstiline nõks ega ole mõeldud sihilikult. Mõni armas õpetaja on siin kehastunud mitmeks tegelaskujuks korraga, aga paljudest teistest on kokku mätsitud üks. Palun võtke etteheidete saunavihtadega järjekorda ja ärge solvuge, kui keegi tunneb end liiga vähe või liiga palju mainituna.
Sõjajärgne küla hingas alati vabamalt, kui tekkis väiksemgi võimalus süüa saada ning eesootav eine ja lubatud tundmatu elukaga tutvumine käivitas poisis senitundmatuid aistinguid. Kui suur see silm võib olla, on ta tegelikult kala või madu, kas ta hammustab jalast, kas teda võib kätte võtta, kippusid kümned värsked küsimused üle ääre ajama. Tabamatutes varasalvedes värelesid vägevamad mõtted, varajane uttu mähkunud hommik, esimese minutiga läbiligunenud jalad, esimese päikesekiire jonnakas torge läbi udulaama süütamas vastaskalda pajudes nõtkeid, plagisevate hammaste saatel väänlevaid leekivaid kämblaid, mis pimestasid elava vooluga Tērce peegelduses silmi – sügisene hommik veeres poisi südamesse ja võttis koha, mis on määratud sõnale „õnn”.
.....
Pisike hakkas nutma, naine vaatas kuhugi kaugusse ja hüüatas vaikselt: „Papa? Meil oleks vaja uti mee’d.”
Papa märkas, et ei ole ajalehest midagi väärtuslikku lugenud, ei ole kirja pannud kontrolltööst leitud puudusi, ei ole teinud midagi tähtsat ja vajalikku, ainult veeretanud mõttes oma vanaduse ja võimalike segaste aegade hirmu. Aina sagedamini tundis ta ennast ebamugavalt, nii särav oli legend temast ja nii kohmakaks onukeseks oli ta muutunud oma lastele. Ta võitles mõne hetke, et saada jalad alla. Kui see lõpuks õnnestus, siis ta vastas, nagu oleks äsja kaugetest mõtetest tagasi tulnud: „Mis sa ütlesid, kallis?”
.....
