Читать книгу Viimased tuhat aastat - Andris Feldmanis - Страница 6

Külm sinine valgus täitis Berliini tänavaid, mis olid kõigest muust tühjaks valgunud. Charlottenburg, Mitte, Tiergarten, Wilmersdorf, Schöneberg. Kõik olid tühjad. Kohvikutest. Inimestest. Koertest. Jalgratastest. Autodest. Ainult kõhnad hallikaspruuni turris karvaga rotid jalutasid majade lõhutud akendest ja ustest sisse-välja nagu turistid varemete vahel. Aga isegi neid jäi aina vähemaks, kuna uued mürgid olid tõhusad – piisas ühe roti mürgitamisest, kes kandis surmava nakkuse oma pesakonda, ja siis jäi üle ainult oodata, kuni see levis viimase elava rotini, kelle sisikond veriseks tombuks sulas. Varsti võis rottidele joone alla tõmmata. Alustuseks Berliinis ja siis juba igal pool.

Niko pani Kaspari puuri tagasi. Kaks tumedat silma jõllitasid teda etteheitvalt läbi võre, mis neid teineteisest eraldas. Niko oli ta leidnud prügi välja viies. Kasparil olid heleroosad kõrvad ja tuhmhall karv. Niko oli imestanud, et ta roti nii lihtsalt kätte sai. Ta küünitas roti poole ja arvas, et see lipsab viimasel hetkel tema sõrmede vahelt läbi või vähemalt küünistab teda, aga korraga oli tal peos soe karvane, kiiresti hingav, rusikast veidi suurem keha. Niko viis ta üles oma korterisse, mis asus Mariannenplatzi-äärse kivimaja kolmandal korrusel. Järgmisel päeval tegi ta rotile kahest tänavalt leitud ostukorvist puuri – ta asetas need vastakuti ja sidus peene traadiga kokku; ühele küljele meisterdas luugi, mille kaudu sai roti välja võtta või puuri tagasi panna. Ta ei tahtnud lasta tal põgeneda. Vähemalt ajutiselt tahtis ta omada rotti. Niko vaatas Kasparit. Tema rahutuid liigutusi, tõmblevat keha, närvilisi silmi. Niko andis talle toitu ja jälgis, kuidas loom seda sõi, aeg-ajalt pead tõstes, olles valmis lähenevaks ohuks. Mõnikord pani Niko akna, rõdu ja magamistuppa viiva ukse kinni ning tegi puuri luugi lahti. Rott – Niko nimetas ta Kaspariks; see oli tema venna nimi, kellega ta polnud aastaid suhelnud; ta isegi ei teadnud, mis elu mitte-rott Kaspar elab – jooksis vaimustatult mööda elutuba ringi. Otsis väljapääsu, aga need olid kõik kinni pandud. Lõpuks peitis Kaspar ennast riiuli alla ja jäi ootama. Niko pidi laskuma neljakäpukile, pistma käe kapi alla, Kaspari pihku haarama ning tagasi puuri toppima. Niko teadis inimesi – kas või tema enda tädi Anna –, kellel oli kümneid koduloomi: kass, koer, ahv, väike krokodill, papagoi, kilpkonn, minisiga, rotid, hamstrid, merisead, nirgid, kalad, maod. Kõik ühes korteris. Görlitzeri park oli isegi öösel täis dobermanne, labradore, terjereid ja keda kõike veel, mõnel omanikul oli rohkem kui viis looma, rihmad otsapidi kinnipigistatud rusikas, koerad tema ees rehana läbi pargimuru liikumas. Nikole piisas leitud rotist, teda rahustas mõte, et ta võib roti eest hoolitsemisest ühel hetkel lihtsalt loobuda ja ta lahti lasta. Kasparil poleks selle vastu ilmselt midagi.

Kogu Berliini allesjäänud asustus oli kogunenud Oranienstrasse lähiümbrusesse, aga siingi oli suurem osa korteritest tühjad. Majade korrapärastes aknaridades oli alati neid, mille taga ei süttinud tuli ühelgi õhtul – mustavad tühimikud säravas hammastereas. Umbes kolmsada tuhat inimest, see oli kõik. Linnas, mis oleks mahutanud kümme korda rohkem. Ja kunagi mahutaski. Nüüd jagunes suurem osa inimestest mõnekümne kvartali peale. Siin-seal linnas olid eraldatumad kommuunid, mõned inimesed elasid täielikus üksinduses. See hirmutas Nikot. Ta teadis lugu keskealisest mehest ja naisest – nudistid –, kes elasid mahajäetud pilvelõhkuja 33. korrusel. Nad ei kasutanud kunagi lifti ja käisid alati jalgsi, rühkides trepist üles. Ilmselt tervise pärast, et hoida ennast liikumises. Niko ettekujutuses – ta polnud neist pilte näinud –, olid nad kõhnad ja sooniliste käsivartega, natuke piklikuks veninud näoga, mees veidi hallika habemega, naine õlgade kohal hobusesabasse põimitud heledate sirgete juustega. Ühel päeval sai neil joogivesi otsa. Mees läks seda tooma – lähim pood oli nelja kilomeetri kaugusel. Ta jalutas ihualasti 33. korruselt trepist alla, kõndis läbi mahajäetud tänavate ja parkide ning ostis poest kaheksa liitrit vett. Ta kõndis tagasi. Oli juulikuu, kohutavalt palav, päikese käes üle neljakümne kraadi. Ta higistas ja higistas. Võttis lonksu vett ühest väiksemast kanistrist. Maja juurde jõudes lõi ta süda kiiresti, ta heitis pilgu üles ja sisenes majja. Ta hakkas trepist üles kõndima. Samm. Samm. Samm. Ta ohkas ja jätkas sammumist. Kuni 16. korruseni. Tema süda peksis kohutava kiirusega ja kõrvus kohises. Ta ahmis kopsudesse kuiva betoonilõhnalist õhku, vaarus kergelt, valmistus kukkuma ja vajus siis, selg ees, trepist alla. Tema süda jäi seisma. Üks kanistritest oli kukkudes lahti läinud ja vesi tilkus trepist alla. Naine ootas meest, tema kurk kuivas, huuled pragunesid. Kui ta oli meest juba üheksa tundi oodanud, hüppas ta 33. korruse aknast alla. Nad leiti kolm kuud hiljem. Kõigepealt naine pilvelõhkuja ees tänaval seisnud prügikonteinerist ja siis mees trepikojast. Nende mõlema surnukeha oli rottidest näritud.

Nikole meeldis tema kolmetoaline korter, kus oli vähe asju: diivan, laud, köögilett, külmkapp, mõned toolid, voodid kahes magamistoas, millest üks oli nii kitsas, et sinna mahtuski ainult saja kahekümne sentimeetrine ase. Kõrged laed lisasid toale sügavust. Nikol oli tunne, et kui ta läheks ruumi kõige tagumisse otsa, siis ta ei jaksakski enam tagasi tulla. Ainus tee oleks siis aknast välja. Seda tuba ta ei kasutanud. Voodi oli seal olnud juba sellest ajast, kui ta korterisse kolis. See oli kümme aastat tagasi, kui Niko Tallinnast Berliini tuli. Ta oli oma kuus aastat kooli ära lõpetanud ega tahtnud vanematega samasse linna elama jääda. Nad sõid tablette ja ootasid nii aktiivselt surma, et see oli juba lootusetult hiljaks jäänud. Kaspar oli lahkunud paar aastat varem ja elas samuti Berliinis. Nad olid nende kümne aasta jooksul tänaval vaid paaril korral kohtunud; isegi juhusel ei olnud lootust, et nende vahel võiks tekkida midagi inimliku läheduse või hoolimise sarnast.

Niko päevad olid lihtsad. Ta ärkas üles. Sõi. Käis poes. Mängis. Sõi. Pikutas tunnikese – talvel oma voodis, suvel murul. Läks parki jalgpalli taguma või maanteerattaga sõitma. Ta oli Mariannenplatzi jalgpallimeeskonna kaitsev poolkaitsja ja sellega väga rahul. Neil oli iga nädal vähemalt kaks mängu. Igal kvartalil oli kolm või enam jalgpallivõistkonda, aastaringselt toimusid üle linna võistlused. Pärast mängu istusid nad baaris, analüüsisid mänge, naersid ebaõnnestumiste üle ja jõid kolm-neli õlut. Nende klubi parim ründaja oli Niko naabritüdruk. Tal olid tugevad jalad ja õhukesed tumedad poolpikad juuksed. Vaikne tüdruk, kes trepikojas teda kunagi ei teretanud, aga palliplatsil oli tõeline elajas. Pärast tegi Niko midagi süüa või sõi väljas. Tehisliha teda ei häirinud, seetõttu tihti kebabi. Mõnikord käis ta sõprade juures või sõbrad tema juures. Aga seda juhtus harva, sest tegelikult oli tal selliseid sõpru ainult kaks ja üks neist ei teinud kunagi süüa ja teine polnud õigupoolest sõber, sest nad kohtusid enamasti selleks, et keppida. Kuigi sellele eelnes ka õhtusöök.

Nikol oli veel üks põhjus, miks ta ei julgenud rotti puurist välja lasta. Ta kartis Kaspari elu pärast. Ta mäletas üht mängu Schönleinstrasse vastu. Nad juhtisid 3:1, Niko oli peaga värava löönud. Käis 86. minut. Keegi ei viitsinud enam eriti joosta, vastasmeeskond oli lootuse kaotanud. Niko seisis, käed puusas, oma platsipoolel, kui tema pilk jäi pidama saksa lambakoeral, kes käis edasi-tagasi mööda veesilma äärt. Loom läks lõpuks vette ja jäi keset vett liikumatult hulpima. Tiigi äärele ilmus mees, kes žestikuleeris midagi loomale. Kutsus teda välja, nõudis teda enda juurde tulema. Ts-ts-ts. Tule siia! Tule siia! Mees laksas endale muudkui vastu põlve, aga koer ei liigutanud ja kadus lõpuks veepinnalt. Mees jooksis vette, kahlas läbi mudase pinna oma neljajalgse sõbra poole. Keegi vahetusmängijate pingilt tormas omakorda mehele appi. Niko sai palliga tugeva löögi kõhtu ja vajus väljakule kägarasse, valu hoidis kogu tema sisikonda oma tangide vahel. Schönleinstrasse lõi värava ja mäng lõppes 3:2. Platsi ääres jalanõusid vahetades kuulis Niko koeraomanikule appi läinud vahetusmängija käest, et koer oli keset veekogu tardunud, oli kõiki oma jäsemeid täielikult paigal hoidnud, nagu oleks ta topiseks muutunud. Omanik tiris ta välja, aga koer ei liigutanud. Alles siis, kui ta oli kaldale maha asetatud, hakkas ta meeleheitlikult niutsuma. Keegi meeskonnast arvas, et ta tahtis ennast ära tappa. See oli paremkaitsja, kes veetis mängud enamasti pingil istudes. Ta oli väikest kasvu ja kuivetunud kehaga, ta võis joosta tundide viisi, aga ta oli liiga kleenuke, et vastasmängijatega hakkama saada. Tema vanavanemad olid olnud bioloogid.

„Ma olen kuulnud nii koerte kui partide enesetappudest.”

Ka pardid olid võimelised ennast uputama.

„Mõnikord koerad keelduvad pärast oma omanike surma söögist, kuni nad ise ära nõrkevad.”

Ta oli kuulnud ka lammastest, kes võivad lausa sadade kaupa kaljujärsakult oma hukku jalutada.

„Või näiteks Spinochordodes tellinii. See on üks parasiituss. Tema vastsed kasvavad rohutirtsude sees. Kui parasiit täiskasvanuks saab, sunnib ta oma rohutirtsu vette hüppama. Rohutirts hüppab ja sureb vees, aga uss paljuneb seal.”

Hiljem baaris istudes ei olnud keegi kuigi jutukas ja pärast esimest õlut läksid paljud minema. Niko teadis, mida nad mõtlevad, ta mõtles ise sama. Ta mõtles kõrghoones elanud nudistidest paarile; oma tuttavatele, kes olid tardunud paigale, et mitte kunagi enam liikuda. Niko peast jooksid läbi vääramatult kahanevad numbrid – kümme miljardit, neli ja pool miljardit, kolm koma kolm miljardit; edasi liikus Niko mõte vastu tema enda tahtmist – nagu kivi, mis on sunnitud mäest alla veerema – suitsiidiklubidele ja see tõstis karvad tema kuklal püsti ning pani õlad võdisema. Ta läks pärast teist õlut koju. Niko polnud kunagi kuulnud, et loomad võiksid ennast tappa. Ta mõtles oma tädi korteri kümnetele üksteisest välja kasvavatele tubadele ja loomadele, kes neid tube täitsid. Nende lõhnale.

„Aga rotid? Kas nemad võivad ka ennast ära tappa?”

Suitsiidiklubid tegutsesid linna äärealadel või linnast väljas, mõnes mahajäetud farmis, endistes mõisahoonetes, üksildastel lagendikel, kuhu olid püsti pandud telgid ja ajutised elamud, kuhu oli sõidetud vagunelamute ja vanade furgoonautodega, üksinda ja tervete perekondadena. Neid hoiti teistest inimestest eemal ja nad ise hoidsid eemale. Niko oli kuulnud nende jälkidest orgiatest, äärmuslikust askeesist, enesepiinamisest, ohjeldamatust hedonismist, fanatismist, ülevoolavatest pidusöökidest, piinavast paastumisest. Ikka ja jälle leidus keegi, kes mõtles viimasel hetkel ringi, kes polnudki asjas nii sees olnud, et sellega lõpuni minna. Nad põgenesid tagasi linna, jättes maha maja- või lagendikutäie vabatahtlike laipu. Nad toibusid ja rääkisid lugusid, mis nendes majades oli toimunud, ja neid lugusid räägiti aina edasi ja edasi, sest need olid hirmsad ja ahvatlevad. Kolm Niko sõpra olid viimase paari aasta jooksul oma asjad kokku pakkinud, korteri uksed kinni keeranud, kuhugi maale sõitnud ja mitte kunagi tagasi tulnud. Karl oli viimane. Kui ta Nikole oma plaanist rääkis, olid ta silmaalused mustad, kätel värsked lõikamishaavad, vasak jalg mädanes süstimisest. Karl ei olnud suurem asi sõber. Ta ei olnud selleks hetkeks ka enam suurem asi inimene.

Niko pani keelele kolm tabletti, mis pidid tema ajukeemia balansis hoidma, ja loputas need leige veega alla. Kõik olid leppinud sellega, et inimese psühhobioloogiline ehitus ei sobitu välise abita kaasaegsete elutingimustega. Võib-olla polnud ta sobitunud ka vanadega, aga nüüd oli võimalik selles osas midagi teha. Tabletid olid vanamoelised, aga need võimaldasid igaühel ise otsustada. Oli neid, kes üritasid elada puhtalt, aga nad ei elanud enamasti eriti kaua. Mõned inimesed jõudsid isegi rohtude mõju all otsuseni suitsiidiklubiga liituda. Eetikakomiteed vaidlesid aastakümneid erinevate võimalike geneetiliste modifikatsioonide kasutamise üle, mida masinad neile pakkusid, aga ei suutnud kunagi otsusele jõuda. Võib-olla vaidlesid nad seniajani, aga keegi ei tundnud enam huvi – tabletid olid lihtsamad. Sinakas valgus akna taga oli muutunud kollaseks. Niko hakkas kuulma tänavalt hääli. Inimeste vestlused, üksikute autode elektrimootorite vaevukuuldav inin, koerte haugatused, uste avanemised ja sulgumised, kõlisevad rattakellad. Oli pool seitse hommikul. Uus päev oli alanud. Niko üritas endale peeglis naeratada.

Selleks päevaks oli Niko endale üles kirjutanud kolm ülesannet. Apteegist rohud tuua – need olid otsakorral. Lasta väljastada järgmise nädala toit – tal oli veel midagi eelmisest nädalast alles, tal polnud tihti isu ja ta oli kaotanud viimase paari kuuga mitu kilo. Martini juurest läbi minna – nad olid nädal aega varem kohtumise kokku leppinud. Martin oli hoiatanud, et ta ei ole vahepealsel ajal kontaktne, kuna tal on käsil eksperiment. Kui nad viimati nägid, oli Martinil muie näol ja ta patsutas Nikole õlale.

„Ma pärast räägin.”

Kaks tundi hiljem oli Nikol taskus purk tablettidega ja käes kaks paberkotti toiduga. Ta kõndis maja trepist üles, kuigi oleks võinud minna liftiga, aga trepiastmed aitasid aega veeta. Kui ta korteris kella vaatas, oli see alles kümme.

Tal oli terve päev ees. Martini juurde ta enne kella kahtteist ei kavatsenud minna. Niko astus rõdule. Tema T-särk liibus vastu trepist üles kõndimisest higiseks tõmbunud ihu ja hommikuselt karge tuul saatis külmavärinad üle ta keha. Ristmikult veeti ära avarii teinud autot. Kaks peenikeste metalsete jalgadega masinat mässisid auto kookonisse ja tirisid enda järel nagu ämblikud saaki. Poes kuulis Niko kõlakat, et autode tootmine lõpetatakse ära. Sellel ei ole lihtsalt mõtet. Tegutsema jäävad ainult taksomaadid ja metroo, mis rahuldavad kõigi transpordivajadused. Automatiseeritud nagu kõik muu: haiglad, poed, jõusaalid, kohvikud, autoremonditöökojad, vaimse nõustamise keskused, lõbustuspargid, loomaaiad, politseijaoskonnad, valitsuse hooned, valitsused ise, tehased. Seda infot jaganud viiekümneaastane mees soovitas kõigil autodesse investeerida. „Osta kas või mõni vana autoloks, mõne aasta pärast on see väärt tervet varandust! Autosid ei tule enam juurde!” Keegi ei tundunud vedu võtvat, sest nad ei teadnud, mida võimaliku varandusega peale hakata. Kõige vähem Niko. Ta seisis poolteist tundi rõdul, vaatas tänavat, parki, puid ja nende lehti. Mida rohkem ta vaatas, seda kaugemale maailm jäi. Peas kumises. Talle tuli sõnum: „Ma ärkasin. Martin.”

Martin elas veidi eemal Treptoweri pargis, üksildases betoonmajas, kus oli kunagi olnud kohvik. Martini elutoast, mida poolitas pikk kulunud spooniga baarilett, avanes läbi määrdunud maast laeni klaasakende vaade Spreele. Nad olid Nikoga seal palju õhtuid istunud, vaadanud pimedat jõge, rääkinud. Nikol oli hästi meeles, kui Martin ütles, et ta oli näinud Treptoweris jalutamas üht rasedat alasti naist. Ta üritas teda jälitada, aga naine põgenes.

„Arvad, et ta elab siin? Pargis?”

Martin kehitas õlgu.

„Ma ei ole kunagi ühtegi rasedat näinud.”

„Mina ka mitte.”

„Ta kõht oli kuidagi kummaliselt pingul.”

„Ma olen pilte näinud.”

„Piltidelt ei saa aru.”

„Oled sa kindel, et sa nägid teda päriselt?”

Martin pööras pilgu aknast välja.

„„Olen alati hiiglamoodi soovinud kohata öises metsas ilusat alasti naist...””

„Ah?”

„Ma lugesin seda ühest raamatust.”

Martin oli üks vähestest, kes luges raamatuid. Ta oli Nikole ka aeg-ajalt neid tassinud. Öelnud, et see on põnev. Lugemine. Nikole võiks see meeldida. Paul Austeri „New Yorgi triloogia” – Niko tõesti püüdis seda lugeda, aga tähed pudenesid ükshaaval lehelt, ta ei suutnud ennast sundida, ta ei jaksanud midagi ette kujutada. Raamat oli kulunud ja lehed niiskusest kahjustatud. Ta vaatas aastaarvu tiitellehel: „Välja antud 1987.” Siis oli maailmas vähemalt kuus-seitse miljardit inimest, mõtles Niko. Üle kahe korra rohkem kui praegu. Kõik kasvas veel, kõik paljunes, kõik oli rahutu. Paari aastakümnega kasvas rahvaarv kümne miljardini. Berliini tänavad olid inimesi täis, neil polnud siin ruumi. Inimesed sõitsid linnast välja, et inimestest puhata... Niko ei suutnud nende mõtete pärast raamatuid lugeda, need paiskasid kemikaalid tema peas kaosesse ja ta kartis, et ei suuda sellest segadusest enam väljuda. Kui praegu enam keegi kirjutaski, siis oli see kohutavalt masendav, sest tavaliselt oli tegu autori pikale veninud ja haiglase hüvastijätukirjaga maailmale, kus ta enam olla ei tahtnud. Kirjaga, mida ei olnud kellelgi isu lugeda. Vana maailma raamatud seisid mahajäetud poodides, kinod olid tühjad, muusika vaikis. Kõik teadsid, et kunst on destruktiivsem kui ükskõik milline meelemürk. Need, kes veetsid oma päevad ekraanilt liikuvaid pilte jõllitades, tähtedest sõnu kokku veerides, nootidest meloodiaid voolides, lõpetasid õige pea oma elu.

See oli väljakannatamatu, see ei olnud enam siit maailmast. Maailmast, kus keegi ei käinud tööl, kus kõigil oli liiga palju ruumi, liiga palju aega, kus polnud puudust, kus polnud viletsust. Maailmast, kus terve inimkond oli elutahtest ühekorraga lahti lasknud. Loobunud laste saamisest, oma elu ära andnud. Päevad täis lemmikloomi, retsepte, sihitud jalutuskäike, virtuaalseid mänge, reaalseid mänge, sportmänge, sõnamänge, sõjamänge, suhtemänge. Mõned kirjeldasid seda nagu teenitud puhkust vanadekodus. Vanadekodus, kuhu satutakse esimesel päeval pärast sündi. Kes oleks tahtnud sünnitada last vanadekodusse? Jah, masinad hoolitsesid. Masinad toitsid. Masinad katsid. Keegi ei tundnud millestki puudust, aga kellelgi polnud ka midagi.

Need olid mõtted, millest üksteisega ei räägitud, mida mõeldi üksinda kodus diivanil istudes siis, kui rohud olid mitmendat päeva võtmata. Või õhtul üksinda uinudes. Niko mõtles neid sellepärast, et ta läks Martini juurde.