Читать книгу Päev peale ärkamist - Andrues Vana - Страница 4

Оглавление

Minu ärkamine

See oli väga järsk ja selgelt eristuv. Imeilusal sooja suve alguse päeval läksime perega noorema tütre klassi lõpetamist tähistama. Minu perspektiivist oli sel päeval aga üks ebaõnnestumine teise järel. Aeg venis, palav oli, linnud lärmasid, liiklus koosnes ummikutest ja kui me lõpuks selle kohviku ette jõudsime, kuhu me tahtsime sööma minna, oli see loomulikult reserveeritud. Ma mäletan selgelt autoga kodu poole sõites seda hetke, kui ma tundsin, et olen nii vihane, et suudaks soovi korral mõtte jõuga omal ribikondi pooleks murda. Ja siis andsin ma alla. Ma ütlesin endamisi, et kuradile, las siis olla kõik selline, kui see kõik tahab selline olla, mina annan alla. Ma lubasin kõigel halvasti olla… ning kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli kõik muutunud.

Ma ärkasin samas kohas, kuid ma nägin kõike justkui uuena. Kõik oli täis sära ja ilu. Isegi tolmune aknalaud oli midagi ilusamat, kui ma eales olin näinud. Minus oli rahu ja vaikus ning täielik kohalolek. Ma olin põhjendamatult õnnelik ning minus ei olnud ei muret ega pinget. Ma lihtsalt olin ja vaatasin maailma nagu esimest korda. Ja niimoodi kaks nädalat järjest. Nii tore oli vaadata oma peret ja vanemaid. Nende jaoks olin ma täiesti katki läinud. Neile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas saab keegi ilma põhjuseta õnnelik olla. Mis tähendab, et ta ei vaidle ja ei muretse enam, ei avalda iga asja kohta arvamust ega huvitu uudistest. See ei olnud lihtsalt neile loogiline ning ma nägin nende silmadest, et nad tahtsid mind kuidagi ravida. Nad küsisid minu käest, kas kõik on korras. Sest nende perspektiivist ei ole õnneliku inimesega kõik hästi. Mina aga hõljusin pilvedes. Niimoodi kestis kaks nädalat enne kuni ärkas minu mõistus öeldes, et mis siis nüüd, oleme siin kaks nädalat ilma minuta toimetanud ei, nii küll see asi ei lähe.

Aga mina olin juba pöördumatult muutunud. Ma teadsin nüüd väga selgelt, et ma ei ole ainult see, kes ma olen oma mõistuses. Ma olen midagi muud ka. Selle teadmisega kaasneb mis? Sellega kaasneb sinu perspektiivi nihkumine natuke üldisemasse. Kui sa inimesena vaatad maailma kogu aeg ainult läbi oma mõistuse filtri, siis peale ärkamist hakkad sa selgelt nägema, et on sina ja sinu mõistus ja siis see, kes on kõige selle taustal. Sa näed ennast eraldi vaadeldavate osadena. Tore lugu küll, kuid nüüd näed sa kõrvalt seda, mis sinu peas toimub. Sa lihtsalt vaatad ja kannatad, kuidas sinu peas on lõputu lärm. Nagu mootorsaag, mis tõmmatakse hommikul täistuuridel käima ning mis ei vaiki enne, kui sa magama jääd. Sa näed seda kõrvalt, sa oled selle lärmi vahetu kuulaja, sa kannatad, kuid seda mootorsaagi käest panna sa ei oska. Vähemalt minul oli see nii.

Nii ma siis olin. Ma teadsin selgelt, et see valu ja lärm on minu peas. Kuid miks ta seal on või mis sellega peale hakata polnud mul aimugi. Lisaks sellele ei saanud ma aru, mis minuga üldse juhtunud oli.

Edasi hakkasin ma teadlikult leiutama võimalusi, kuidas see lärm minus vaikiks. Ma avastasin, et saan hetkel, mil kisa mu peas pimestavalt valjuks läheb, oma tähelepanu mingitele detailidele panna. Näiteks puulehed. Ma „mõtlesin välja”, et kui ma vaatan lehti puu otsas, siis samal ajal on minu peas vaikus. Ma leiutasin selle, et mul on võimalik korraga ainult ühele asjale keskenduda. Ja kui ma ei taha valu taluda, võin ma oma tähelepanu millelegi muule panna, millelegi, mis ei tee mulle valu, ei tee mulle halba tunnet. Ning hetk peale seda, kui ma olin selle endale lahti sõnastanud, tuli ülevalt hääl mis ütles:

„See on meditatsioon. See on meil olnud kolmkümmend kaheksa tuhat aastat ning see tähendab just täpselt seda. Sa oled singulaarse tähelepanuvõimega ning kui on miski, mis sulle ei meeldi, võid sa lihtsalt oma tähelepanu millelegi meeldivale tõsta. Ja läbi selle saad sa kergendust oma olemisse. Sinu sagedus tõuseb ja me saame sulle järgmise suuna anda.”

„Mis pagan see nüüd oli?” küsisin enda käest. Kuna aga rohkem juttu ei tulnud, toimetasin oma asju edasi. Ja niimoodi oli päris mitu korda. Kohe, kui ma olin mingi tegevuse või niinimetatud süsteemi välja mõelnud, kuidas kergus ise oma ellu luua, tuli minusse hääl, mis seletas, et see on see ja see on see. Kui siis hetkeni, mil ma olin just vannis toreda lõdvestumise meetodi avastanud. Ma avastasin, et kui ma olen vee all, hoian nina kinni ning ütlen vee all „Uuuuu”, siis see heli masseerib õrnalt mu keha. Sest vee all olles on heli ehk vee võnkumine sul terve kehaga tunda. Kohe, kui ma olin selle endale selgeks mõelnud, et nii on, tuli jälle see hääl ja ütles: „See on Om, see on meil üle kolme tuhande aasta olnud. Ja see on helilainete teraapia. Tahad, me saadame sulle sümboli selle Om’i kohta, saad endale tätoveerida, see pidi populaarne olema.”

Ja siis sai mul justkui kõrini. Mind isegi ei huvitanud esimese hooga, kes mulle seda juttu räägib, vaid ma olin lihtsalt pahane. „Mida kurat sa mind kiusad, sa näed ju, et mul on raske. Miks sa mulle neid asju ise ei ütle või ei õpeta, miks sa lased mul läbi valu neid meetodeid otsida?”

Hääl vastas väga kiiresti ja selgelt: „Ahjaa, me unustasime sulle öelda. Sa pead kõik need asjad „ise välja mõtlema”, sest sa hakkad nendest teistele rääkima. Ja sa ei saa rääkida, kui sa ei ole omal nahal täpselt ja detailselt kogenud, et mis miski on. Sest kallis, inimesed, kes sinu poole pöörduvad, on kõik erinevates kohtades oma teel ja arengus ja sa ei saa neile ühte ainsat lahendust pakkuda. Kui keegi tuleb sinu juurde küsimusega, kuidas suppi süüa, sina aga ulatad talle noa ja kahvli, sest mingi guru kusagil puu najal ütles sulle nii, ei ole sinust küsijale mingit kasu. Sa pead kõik supid ja praed ise ära sööma ja söögiriistad sinna juurde leiutama, sest nii saad sa sekundiga küsijale tema vastuse anda.”

Nojah, ja nüüd ma siis siin olen. Räägin ja kirjutan sulle neid jutte. Tegelikult kui nüüd päriselt aus olla, siis ma kanaldan neid jutte sulle. See, kes minuga räägib, on minu kõrgem mina. Tema kasutab mind kui kirjutusvahendit või kui häälepaela. Mina, Andrues, olen tavaline lõbus poiss, kellel on oma asjad siin maailmas toimetada. Ma lihtsalt suudan oma tee pealt oma mõistusega eest ära tulla. Ma saan oma mõistuse kinni panna, korraks inimese rollimängud lahti lasta ja minu kõrgem mina saab siis sulle neid asju edasi anda. Ja siit jõuame me selleni, et miks see jutt siin on meie vormis. Miks ma räägin sulle kui meie, mitte mina. Jah, see peatükk, mida sa praegu loed, see on kirjutatud minu kui Andruesi, kui inimese perspektiivist. Edasi aga panen ma ennast kõrvale ja lasen tekstil läbi minu siia voolata. Ja kui räägib minu kõrgem mina, siis tema räägib endast kui meist. Tema on palju, ta on kõik korraga.

Lase see raamat olla kui käegakatsutav lihtne teeviit sinu teekonnal enda avastamise suunas. Loe seda raamatut kohast, kust tundub, et pidid lugema ja võta endale ainult need laused, mis sulle helisevad. Ja kui sa oled selle korra kõik läbi lugenud, pane see raamat hetkeks käest ja siis võta jälle uuesti ette ning loe taas. See on selline teema, mis ei ole lihtne kuiv teooria või teave, see on kihiline, sügavustesse laskuv meeldetuletus. Sest ma ei ole sinust selles mõttes kuidagi erilisem või erinev. Sul on samuti sinu kõrgem mina. Sa ei ole lihtsalt temaga veel suhtlema hakanud. Sinus endas on kõik selle raamatu tarkused või asjad olemas, sa lihtsalt kasutad seda raamatut kui karkusid, et uuesti käima õppida. Käid ikkagi sina ja minu kõrgema mina jutud sulle on meeldetuletus, et sul on sinu käimise võime endas olemas. Sa ei pea seda ei otsima ega tooma, ei ostma ega lisama. Sa lihtsalt peatud, sa võtad teadlikult tähelepanu oma mõttelt ja paned selle oma tundele. Sa tajud, kuidas tunne sinus lahustub ning sellesse tühja kuid mõnusasse ja kergesse ruumi, sinna saavad siis tulla kõik sinu vastused ja lahendused.

Подняться наверх