Читать книгу Vanapoiss - Andrus Kasemaa - Страница 2

Mu sõbrad ütlevad, mul on komme öösel külla tulla. Nad ei tea, et kiigun ka aiaväravatel. Et naudin ikka veel lapsepõlve, pistan autos pea aknast välja, teen rumalaid nägusid. Pärast on lahe soeng, teen pilti, laadin FB-sse, näitan sulle, imetlen end peeglist. Jooksen aknale, kui politseiauto või kiirabi mööda sõidab, nutan vahel, kui armastus teeb haiget, jonnin, ühesõnaga, pole ikka veel suureks kasvanud ja ei kasvagi vist. Ma ei usu, et ma muutun, ema, isa, teised ka ei usu enam. Nad ütlevad, et ma olen lumehelbeke, aga olengi. Ja tahan olla. Lumehelbeke on lahe olla. Mitte et ma tahan olla, keegi ei taha olla lumehelbeke, aga kui sa oled lumehelbekeseks sündinud, siis sa oled ilus valge lumehelbeke, kordumatu mustriga, ja sa ei saa selle vastu midagi.

Pensionil kord olen, siis jooksen hooldekodus sussidega ringi, hüppan voodis, teen nägusid, pistan pea rongiaknast välja, meenutan rongisõite nooruses, kui purjus peaga ilma piletita koju sõitsin ja isa vastu tuli ja konduktorile pileti eest ära maksis, et välja lunastada mind, mu keha, et ma selle kehaga saaksin koju minna ja end välja puhata.

Rongis pistan käsi sinu särgi alla, keeran su nibusid 360 kraadi, hullan niisama, mängime kodu õhtuti, patsutame kassi koos, kass kräunub – nii lahe on. See laps ikka veel mu sees… Väsin ära, siis lähen magama. Sülg jookseb padjale, padi on märg. Vahel ärkan hommikul, sa ütled, et mul on kuivanud sülg näos. Nii piinlik on.

Jah, ikka veel kiigun aiaväravatel, kui saan, ja jäängi arvatavasti kiikuma, sest see on nii tore isegi vanas eas kindlasti. Kõik lihtsalt ei tea seda, kindlasti on neid, kes ei julge kiikuda, aga vaatavad kadedusega pealt ja siis vinguvad, et miks ühed saavad kiikuda, miks ühtedele on see lubatud ja neile pole. Need mittekiikujad on eriliselt igavad inimesed, mulle pole nad iialgi meeldinud.

See laps minus ei kao vist iialgi. Ja tore on, et ei kao. See maailm vajabki rohkem lapsi. Suuri vanu mehi, kes mängiks peitust. Oleks ju vahva. Kes on öelnud, et vanad mehed ka peitust ei või mängida? Lapsi mul nagunii pole, naist, kes vaataks ja vangutaks pead, et küll mul on imelik mees. Keegi ei saa meile midagi öelda. Endal ka imelik üldse pole. Minul küll pole. Ammu juba pole. Pigem oleks imelik, kui mul oleks naine ja ta ei tahaks minuga peitust mängida, kui ta ütleks, et ta on täiskasvanud inimene ja ei või enam mängida. Et täiskasvanud enam ei tee niimoodi. Ma jätaks sellise naise päevapealt maha.

Muidugi selle lumehelbekesega on üks jama (või üks „aga”), sest erinevad definitsioonid ütlevad erinevat asja. Sünniaasta tõttu ma lumehelbekeste hulka justkui ei kuulu, olen vana mees juba, aga iseloom on täpselt selline. Mitte et ma kiitlen. Ja veel: olen vanapoiss. Vanapoiss lumehelbeke seega. Mis on küll juba paras ports. Vanuse järgi olen seega eriti varajane lumehelbeke, avangard.

Lugesin sõnaraamatust, et lumehelbekesed ei viitsi tööle minna. Sest miks käia tööl, kui palgad on väikesed? Täpselt minu mõte. Mõttetu on käia tööl vaid selleks, et maksta makse. Nad on vastutustundetud, nad tüdivad tööst ära, enne kui töö neile meeldimagi hakkab. Nad teavad enda õigusi, aga kohustusi ei tea.

See, et ma vanapoiss lisaks olen, teeb asja ekstra keeruliseks. Tänapäeval ongi raske end klassifitseerida. Rahvuslane ma ka pole. Ma jälestan neid saateid, kus nad lehvitavad sinimustvalgeid lippe, mulle ei meeldi valitsus, ei vasak- ega parempoolne, aga anarhist ka pole, anarhistid pole mulle iialgi meeldinud. Midagi välja öelda, klassifitseerida, asetada end kuskile… Väljaütlemine on juba vale, sest tõde pole ei seal ega siin. Ja ma ei ütle üldse, et tõdesid on mitu, vaid et tõde ongi niimoodi, nagu ta on.

Nad ütlevad, et lumehelbeke tõmbab kanepit, aga ma pole veel elu sees proovinud midagi. Ja ei taha ka. Ma pole mingi tossav lumehelbeke. Nad solvuvad iga asja peale. Ma solvun ka, lausa iga päev. Nii raske on olla lumehelbeke.

Tegelikult ma isegi ei tea, kes ma olen. Kõik asjad, mis ma enda kohta pean ütlema, tunduvad valed ja ei vasta kogu tegelikkusele. Kindlasti, kui oleks kuskil lumehelbekeste suvelaager, siis isegi koos nendega ei tunneks ma end hästi. Ma läheks tülli, riidu, solvuks nende peale. Ma ei kuulu kuhugi. Kõik on vastikud, eemaletõukavad, juba laagriväravast sisse astudes näha kõiki neid lumehelbekesi korraga – ma kindlasti ehmun, tahan üksi olla, varjuda kuskile puude taha ja neid kaugelt vaadata natuke ja siis ära minna, uidata niisama omi radu. On raske öelda, kes ma olen. Olen seda lapsest peale tundnud, et ma ei kuulu ei siia ega sinna, isegi ema on küsinud ja imestanud, et kelle moodi ma siis olen, sest ma pole ei isa ega ema moodi, ja samas ma ei tunne ka, et oleksin teiselt planeedilt. Kõige raskem ongi endas selgusele jõuda.

Kui ma nüüd tõsiselt järele mõtlen, siis võib-olla olengi lihtsalt vanapoiss. Aus vanapoiss.

Kui ma peaksin lastele lasteaias seletama, kes on vanapoiss, siis ma jääksin jänni. Mingi vana külaühiskonna igand. Isegi muinasjuttu oleks neile vanapoistest raske rääkida.

Vanapoisi sündimine. Mida ma räägin lastele sellest. Mida seal rääkida on? Kõik on nii tavaline. Ühel ööl tegid vanemad vanapoisi. Nad said kokku kuskil kõrtsis või maapiirkonnas kuskil lokaalis ja ema vaatas, et too mees on nii kena ja ta hoolib temast ja tal on ta vastu tunded, ja mitu kuud läks mööda, kui tuli üks öö. See ainus öö. Kus midagi ei pruugi viltu minna. Ja kui läheb, siis on ükskõik. Sest see on öö, kus sünnivad vanapoisid. Teadlased teavad seda, et on kromosoomid ja geenid, ja vaid teadlased oskavad öelda, kumma X-kromosoomi vanapoiss emalt sai ja kas ta sai sinisilmad, kas ema nina on vanapoisil või isa piklik nägu, seda teavad ja oskavad vaid teadlased öelda, mis juhtus ja kuidas juhtus. Aga igatahes juhtus. Ja sündis vanapoiss siia maailma. Tahtis ta või ei tahtnud. Igatahes olid ema ja isa. Üks naine ja mees, kes olid kord lapsed. Ja nad tegid ühel öösel vanapoisi. Aga nad veel ei teadnud seda. See pidi olema neile üllatus.

Selge on see, et ema ja isa, naine ja mees, last tehes ei mõtle, kas nende lapsest saab mõrvar, kuulus laulja, segakoori juht või vanapoiss. Võib-olla mu ema mõtles selle peale. Ma ei tea. Kui ta oleks teadnud, ju ta poleks teinud mind. Isa. Mine eemale mu emast, oleksin ma öelnud, kui oleksin seal olnud. Ärge tehke pattu.

Vanapoisi lapsepõlv. Ta lihtsalt mäletab mingeid asju ja pilte ja lõhnu. Aga millal lapsepõlv algab ja millal ta lõpeb, ta ei mäleta enam, aga millegipärast nägi ta unenäos tanke ja oli kurb, kui ema või isa kodust ära läksid ja ta pidi suure õega üksi jääma. Ta sündis ühes suures impeeriumis. Vanemad läksid kuskile sünnipäevale ja lapsed jäeti üksi koju. Ja õega oli koos tore olla ja millalgi tulid ema ja isa. Ja siis nad kolisid ära. Vanapoisil oli palju lapsepõlvekodusid, mõned kodud olid kallimad ja on rohkem meelde jäänud. Ta oli sageli haige. Seepärast kasvaski temast imelik laps.

Talle meeldis äikse ajal aknal istuda ja äikest vahtida. Ema küll ütles, et ära istu aknal ja pane äiksega aken kinni, aga ta ei kuulanud teda kunagi.

Ta lasi alati lammastel ema roose süüa. Ema alati nuttis pärast, aga talle meeldisid lambad rohkem ja tänini ei armasta ta lilli ega saa aru neist vanapoistest, kes teevad endale uhkeid iluaedu ja lilleaedu ja käivad Hollandis lillenäitustel. Igavad kodud ja inimesed. Miks näha niipalju vaeva.

Täna ma jäin mõtlema, et kas mees, kellele meeldib naisteriideid kanda ja kleitides olla, või mees, kes laseb end naiseks lõigata – on ta ka vanapoiss? Külas, kus ma kasvasin, oli leskedel kõikide inimeste kohta alati midagi öelda, vanamuttidel oli kogu maailm paigas ja ära seletatud nagu vanades Islandi saagades. Lesed teadsid, kus on lõuna, kus on lääs, kuidas inimesed peaksid elama. Nad olid hirmus uudishimulikud ja tahtsid kõike teada. Kui kaks vanapoissi elasid koos, siis vanamutid ütlesid: väärastunud armastus ja tegid krimpsus näo ja ei suutnud seda mõista. Aga sellisest väärastunud armastusest olin ma terve oma lapsepõlve unistanud. Nokkida terakesi kellegi huultelt, kes on armas, keda ma armastan ja kes armastab mind. No kui transgender oleks elanud mu lapsepõlve külas, siis lesed oleks arvatavasti öelnud, et see on mingi imelik vanapoiss, lasi end naiseks teha.

Mulle kleite kanda ei meeldi. Aga kui ma kord suren, siis kirjutage mu kivile, et ta oli lumehelbeke. Koolis kiusati teda. See pange kõik kirja. Sest see on vajalik ja samas ebavajalik teave kõik.

Ajad on muutunud. Lumehelbekesed on tulnud.