Читать книгу Jutud - Andrus Kivirähk - Страница 5

Paks udu oli püsinud nende ümber nii kaua, kui nad mäletasid. Vahel püüdsid nad isegi meenutada, milline näeb välja silmapiir ja missugust värvi on rohi, kui seda ei varja hall uduvaip, mis neelab endasse ka ratsude jalad, kuid mälu ei hakanud tööle. Nad teadsid, et kunagi on nad siiski näinud ka valget maailma, ilma sooaurude ja jäist vinet lõõtsuvate jõekallastega, kus vesi ja õhk teineteises lahustuvad ja moodustavad ühtlase niiske massi. Omal ajal Camelotis… Aga see oli nii ammu, et tundus mõnelt laulikult kuuldud muinasloona või eriskummalise unenäona, mis vilksatanud korraks läbi harvu puhkehetki nautiva rüütli pea. Retk oli kestnud juba sedavõrd kaua, et sulas meeste mälus kokku üheks ainsaks pikaks uduseks päevaks, millel polnud algust ega tõenäoliselt ka lõppu. Nad ei lootnud enam ammu. Kuid kuna päev üha kestis ja nemad olid andnud oma rüütlivande, tuli edasi liikuda. Oma raudrüüde sees külmast kanged ja kõikjalt ligi roomavast niiskusest kontideni läbi vettinud, ratsutasid nad päevad läbi teadmata kuhu, üha kiirustades, olles unustanud, mida tähendavad korralik kõhutäis ning soe ase. Aga nad ei kurtnud, sest olid rüütlid ja täitsid oma kohust.

Aeg-ajalt juhtus siiski midagi, mis pakkus väheke lusti ja andis võimaluse oma kangeks jäätunud lihaseid taas vetruvaiks võimelda. Nii ka praegu. Keegi võõras rüütel seisis keset teed, piik langetatud, ja ootas, et mõni mööduja võtaks vastu tema poolt pakutava kahevõitluse. Nad ei lasknud end mitu korda paluda ja viskasid liisku. Saatus soosis sir Borsi. Ta eraldus teistest, sõitis võõra sõdalase poole ning mõlemad kappasid eemale, kadudes uttu. Sir Galahad ja sir Parcival ootasid, kuni kuulsid kaugusest rauakolinat ja tumedat mütsatust. Nad teadsid, et võitlus on lõppenud, kuid ei näinud veel võitjat. Siis ilmus udust nähtavale Bors.

“Kas ta on surnud?” küsis sir Galahad.

“Ma ei tea,” vastas sir Bors. “Igal juhul kukkus ta sadulast.”

“Me peame selle kindlaks tegema,” arvas Parcival. “Ehkki ta kaotas, oli ta vapper rüütel, ja kui ta veel elus peaks olema, peame talle jõudumööda abi osutama.”

Nad ratsutasid maas lebava rüütlini ja tulid sadulaist. Mees oli veel elus, kuid lai piigihaav otse keset kõhtu ei jätnud kahtlust, et võõras rüütel on surmale määratud.

“Kes sa oled?” küsis sir Bors ja vabastas mehe pea raskest kiivrist.

“Mind hüütakse Siniseks Rüütliks,” vastas haavatu. “Olen rännanud siinkandis juba aastaid ning astunud tõe ja õiguse nimel võitlusse iga möödujaga. Olen tapnud kaheksakümmend üheksa rüütlit, kuid üheksakümnes tappis minu. Olen õnnelik, et leidsin surma nii vapra mehe käe läbi. Matke mind siiasamasse lahinguväljale ja surmake ka minu ratsu, et ta ei peaks ilma peremeheta ringi rändama, sest ta on õilis loom ja väärib ilusat lõppu.”

Seda öelnud, heitis Sinine Rüütel hinge. Sir Parcival, sir Bors ja sir Galahad tegid, nagu mees oli soovinud, matsid ta keha ning tapsid hobuse. Siis ronisid nad taas sadulasse ja ratsutasid mõnda aega vaikides.

“See üllas rüütel elas ilusa elu!” ütles viimaks sir Galahad. “Ta pühendas kõik oma päevad tõe ja õiguse teenimisele ega eksinud kordagi kõrvale valitud teest. Annaks jumal ka meile säärast vaimutugevust! Ainult siis oleme väärt jõudma oma eesmärgini ja leidma Püha Graali!”

“Täna öösel me ei puhka!” lisas sir Parcival. “Ega ka järgmisel! Jumal ei andestaks meile, kui me oma püha eesmärgi une ja kõhutäie pärast hooletusse jätaksime. Jätkame otsinguid, õilsad rüütlid, ja kui me peaksime kurnatusest kokku langema, siis teadkem, et see on vaid jumala karistus meie pattude eest!”

Nad ratsutasid uttu.

“Tule siis kindlasti mu näitusele!” manitses Pierre, lisanimega Black. Ott teadis küll, et tegelikult on mehe nimi Urmas Männisalu, aga kunstniku asi, ilmselt kõlas Pierre tema arvates paremini.

“Mis näitus see sul siis sedapuhku üleval on?” küsis ta.

“TÕDE,” vastas Urmas-Pierre. “Tule, tule, siis näed. See on päris suurejooneline asi, terve soolalao põrand on täis puruks rebitud ja ära käkerdatud paberitükke. Ja publik kõnnib veel nende otsas, kuni see sodi päris pahnaks tallatakse.”

“Mis paberid need sellised on?” uuris Ott edasi.

“Noh, eks need ole need niinimetatud tõekuulutajad!” rääkis Pierre kavalalt muiates. “No ajalehed ja… Aga siis on seal veel viis piiblit, mis ma pisikesteks tükkideks rebisin ja seitse “Tõde ja õigust”. Antikvariaadist õnnestus saada. No ja veel igasuguseid raamatuid – Lenini teoseid ja siis üks Vabadussõja ajalugu ja paar ENE köidet. Ma ei mäletagi enam, mis seal kõik täpselt on, sõbrad tõid kottidega igasuguseid raamatuid. Kui vaatama tuled, siis võid selles paberihunnikus sobrada. Võib-olla leiad mõne tuttava raamatu tüki?”

“No siis sa oled ju kõvasti vaeva näinud,” ütles Ott. “Ise rebisid kõik need raamatud puruks või? See on ju päris raske töö!”

“Paar tüdrukut käisid ikka abiks,” kostis kunstnik Pierre. “Mitu ööd käristasime. Käed olid täitsa haiged lõpuks, sõrmed paistetasid üles ja küünealused olid verised. Tule kindlasti vaatama, see on võimas pilt. Mul on veel paar soojapuhurit ka üles seatud, need tõstavad paberitükid lendu ja kihvt on näha, kuidas kogu see kuradi “tõde” seal ringi laperdab nagu vana praht.”

“Ja mis sa selle kõigega siis öelda tahad?” küsis Ott. “Et tõde ongi vana praht?”

“Vaata, mingit tõde pole ju üldse olemas!” kinnitas Pierre silmade särades. “Kõik see on jama. Lihtsalt üks vanapaber. Paras peldikusse naela otsa lüüa. On ju nii? No mis kuradi tõde! Käigu persse oma tõega!”

“Nojaa…” venitas Ott. “Eks ta nii ole…”

“No hüva, tule siis raudselt!” lõpetas Pierre Männisalu vestluse. “See näitus on üldse veel ainult kolm päeva lahti. Tead, eks sinna soolalattu on ju palju tahtjaid, kõik seisavad järjekorras, ainult mõneks nädalaks saad oma töö välja panna. Astu kindlasti läbi!”

“Teeme nii, Pierre!” ütles Ott Urmasele ja nad läksid lahku.

Ott ei olnud Pierre’i ideedest küll suuremat sisse võetud ja probleem, kas mingisugune abstraktne tõde on olemas või ei ole, huvitas teda vähe. Tegelikult tundus talle isegi imelik, et keegi sellise tühja asja pärast nii kirglikult pead murda viitsib. Aga kujutlus suurest tühjast saalist, kus lendavad ringi puruks rebitud raamatute ja ajalehtede killud, oli kuidagi haarav ja Ott otsustas kindla peale nädalavahetusel see näitus ära vaadata. Pealegi oli tuttav inimene kõvasti vaeva näinud, oli lihtsalt ebaviisakas Pierre’i ponnistusi ignoreerida. Tuli minna!

Pühapäeva hommikul sättiski Ott end minema, võttis veel naise ja lapsegi kaasa, et need ka lõpuks ära näeksid, mis loom see Tõde niisugune on, ja saaksid kunstniku trikkidest nalja. Lapsel on ju kindlasti lõbus paberipahnas tantsu lüüa ja möllata! Aga kui nad olid uulitsale jõudnud, tabas neid halva ootamatusena eriti vinge tuul, mis pillutas silma tillukesi lörtsiterasid. See oli jõle. Lapsele pandi küll kapuuts pähe, aga ta virises siiski ja püüdis tuule poole selga pöörata. Ott ise tundis samuti, et mingisugusesse soolalattu sellise ilmaga küll minna ei viitsi. Aga siiski liikusid nad esialgu vapralt edasi, kuni laps nägi enda ees Stockmanni kaubamaja ja teatas, et tema tahab nüüd minna poodi.

“Me läheme praegu näitusele, pärast, kui tagasi tuleme, siis läheme poodi!” seletas Oti naine.

“Ei, ma tahan kohe!” nõudis laps.

“Kuule, võib-olla läheme tõesti poodi!” arvas nüüd Ott ja pühkis tuulest vesiseid silmi. “Ilm on nii jube…”

“Et ei lähegi näitusele või? Arvad nii?”

“Nojah… Kuhu sa lähed sellise ilge ilmaga! Käime parem poes ära ja ostame lõunaks midagi head.”

“Lähme jah!” kiitis laps takka. “Mina tahan kommi!”

“No hea küll…” soostus ka naine. “Ega tõesti sellise tuulega pole tahtmist kuhugi marssida.”

“Muidugi!” kinnitas Ott. “Tühja selle näitusega. Mis sest ikka vahtida!”

Nad läksid Stockmanni ja võtsid käru.

*

Rüütlid olid ratsutanud kaua – kui kaua täpselt, polnud võimalik tajuda selles hallis udusoos, mis neid igas suunas ümbritses, olles juba ammu neelanud päikese ja kuu. Viimaks sai nõder liha raudsest vaimust võitu. Mehed lausa varisesid sadulaist, jäädes lebama kastest niiskeile mätastele.

“Kas me ei peaks hankima midagi süüa?” küsis sir Bors mõne aja pärast. “Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi hamba alla sain. Sellest on möödas terve igavik.”

“Palveta!” vastas sir Galahad napilt.

Möödus tunde. Sir Galahadi haaras järsku pööritus, ta surus kinnastamata käed mulda ja pigistas niisket sodi. Millal ometi lõpeb see sihitu otsing, mille algust ei mäletanud neist keegi? Kuidas ja miks olid nad õieti teele asunud? Milliseid hämaraid radu pidi olid nad sattunud neisse udustesse ja inimtühjadesse paikadesse, kus polnud losse ega hüttegi? Talle meenus päev, mil nad olid kolmekesi jõudnud teeristile, millel seisis keegi hall vanamees. Nad olid tal pea maha löönud, misjärel too pea lausus:

“Kui lähete vasakule, üllad rüütlid, ei juhtu teiega midagi ning te pöördute sama targalt tagasi koju. Kui pöörate paremale, ootavad teid kannatused ja rasked vaevad, kuid teile tasutakse auga, kui olete seda väärt.”

Loomulikult olid nad otsekohe paremale kapanud ja jõudnudki pärast aastaid, isegi sajandeid kestnud eksirännakuid siia sohu, udude ja laugaste maale. Kaua peavad nad veel siin pimesi hulkuma? Merlin teab…

Sir Galahad mäletas veel Merlinit. Oleks tema veel elus! Kuid võlur oli kadunud juba ammu ja kõneldi, et ta magab tuhat aastat. Ometi räägiti, et enne uinumist oli ta lubanud ükskord tagasi tulla ja aidata rüütleid nende raskes tõeotsimise töös. Olid need aastad juba möödas? Galahad ei teadnud seda, ta ei teadnud mitte midagi peale selle, et teda ümbritseb udu ja et ta on otsinud juba terve igaviku Püha Graali.

“Miks jumal meid karistab?” mõtles sir Galahad. “Mida oleme me valesti teinud? Oleme elanud kui parimad rüütlid, kes on pühendunud üksnes oma teekonnale ning hüljanud selle nimel kõik maailma ahvatlused ja lõbud. Kaua meid sel kombel proovile pannakse?”

Ta meenutas veel ühte päeva, mil nende tee oli tõkestanud lumivalge telk, mille suu ees seisis imeilus noor naine, mängides lautol kummalist, rahustavat ja nagu isegi uinutavat viit. Rüütleid nähes oli ta naeratanud ja tõmmanud eest telgi eesriide, paljastades laua, täis magusalt lõhnavaid veinikarikaid ja kuldseid liudu, millel aurasid praetud linnud ja metssead. Ta oli pakkunud neile taevaseid naudinguid, kuid rüütlid said kohe aru, et tegemist on saatana sepitsusega, mille eesmärgiks on nende kõrvalekallutamine pühalt teelt. Nad olid tõstnud mõõgad ja raiunud puruks neiu, pehmeid patju ja värvilisi kangaid täis telgi ning liuad haruldaste roogadega, ja sõitnud tagasi vaatamata edasi – sinna, kuhu neid käskis ratsutada püha vanne.

Sel kohal katkes Galahadi mõttelõng, sest sir Parcival ajas end jalule ja sammus raskelt ratsuni. Viimast jõudu kokku võttes venitas ta end sadulasse ja sundis hobuse liikuma.

“Kuhu sa lähed?” küsis sir Bors.

“Otsima Püha Graali!” ütles sir Parcival. “Kas on meil õigust siin puhata ja mätastel pikutada nagu räpastel metsloomadel, kelle elu pole muud kui õgimine, kõhutäite seedimine ja lakkamatu kiim? Me oleme kristlikud rüütlid ja peaksime teadma, mis on õige. Meie elu on pühendatud Pühale Graalile, ja kuni me seda pole leidnud, ei tohi me mõelda millelegi muule. Oleme andnud vande ja peame seda täitma. Me ei vaja Egiptuse lihapotte ega Seeba kuninganna siidsänge, meil pole kodu ega lähedasi, on vaid eesmärk, mille poole liikuda, ja üllas vaim, mis suudab sundida tõrksat keha. Mina ei kavatse anda armu nõdrale lihale, mis meelitab mind siin pehmel murul laisklema ja patuseid rõõme nautima, vaid annan talle piitsa ja asun taas teele. Kui olete minuga sama meelt, järgnege mulle! Püha karikas tuleb leida!”

“Sinu sõnades kõneleb jumal!” hüüdis sir Galahad oma tardumusest üle saades ja tõusis samuti. Sir Bors järgnes tema eeskujule.

“Sir Parcival, sa oled suur rüütel ja igati väärt leidma Püha Graali!” lausus ta end hobuse selga hiivates. “Jumal näeb, et ma olin nõrk ja himustasin ühel hetkel kõhutäit enam kui ausale rüütlile sünnis. Jäägu minust nüüdsest kaugele iga teine eesmärk peale ühe – teenida palehigis issandat ja otsida siin maailmas tõde ja õigust, kuni minus leidub veel tolmukübeme jagugi jõudu!”

Nad surusid üksteisel kätt ja sõitsid edasi, hoides kramplikult ratsmetest, et mitte uuesti sadulast langeda.

“Nüüd me ei saanudki teada, mis on tõde!” ütles naine muiates, kui nad poest väljusid ja tagasi kodu poole kõmpima hakkasid.

“Jah, või tõde sulle veel tarvis!” pilkas Ott. “Ostsid uue panni? Ostsid. Kas sulle sellest ei piisa?”

“Tegelikult piisab muidugi!” naeris naine. “Kui on hea pann, siis pole ühele naisele midagi muud vaja!”

“Just nimelt!” kiitis Ott takka. Tal oli hea tuju. Kaks kilekotti olid pungil täis igasuguseid mõnusaid asju, mida pidi jätkuma kohe mitmeks päevaks. Siin oli lõunasöögi materjali, aga ka õhtust näksimist, oli õlut ja oli veini, oli puuvilju ja kompvekke, üllatusmuna lapsele ja magus kondenspiim Oti enese tarbeks. Selle üle oli tal eriti suur rõõm. Juba ammusest ajast armastas Ott Lätis valmistatud sinise sildiga kondenspiima otse purgist lusikaga süüa. See oli küll kohutavalt magus, aga jube hea. Ott oli võimeline terve purgi üksinda tühjaks mugima, ja seda kavatses ta teha ka seekord. Ega tal peres konkurente olnudki: naine ei hoolinud sellest valgest magusast lögast ja isegi üdini maias laps põlgas kondenspiima liiga läilaks. Aga ta austas isa maitset ja tegelikult tema see oligi, kes Oti tähelepanu kondenspiima purkide riiulile juhtis.

“Isa, näe, sinu lemmikud!” oli ta öelnud ning Ott oli juhtinud käru kohe oma maiuse ligi ja haaranud ühe purgi pihku.

“Sa oled ikka parandamatu!” oli nentinud naine, ja siis olid nad läinud ning ostnud marineeritud kurke.

Kodus hakkas naine kohe süüa valmistama ja Ott ei tahtnud enne lõunatamist oma isu magusa kondenspiimaga ära rikkuda. Ta lesis diivanil ja vaatas, kuidas laps üllatusmuna lahti tegi. Seekord polnud selle sees mitte mingi totter kokkupandav lennuk ega värdjalik kosmoselaev, vaid päris kena ja armas orav. Aga sellega oli muidugi jälle teine häda.

“Mul selliseid oravaid enne polnudki!” ütles laps vaimustunult. “Nüüd on vist oravaseeriaga munad müügile tulnud! Isa, ma tahan homme ka endale ühte muna!”

“Ühe sellise näruse muna hinna eest saab osta kaks šokolaadi!” üritas Ott lapsele majanduslikku mõtlemist õpetada, aga plikale see loomulikult mingit mõju ei avaldanud ja Ott teadis, et nüüd tuleb tal hakata mune ostma ülepäeviti, ülejäänud päevadel aga kurnab laps ema ja vanaemasid. Aga mis teha, selline oli elu.

Mõtted läksid Pierre’i näitusele. Diivanil aelev Ott tundis end tõelise väikekodanlasena. Selle asemel et külastada näitust, kus kunstnikust sõber maadles igavikuliste probleemidega ja seljatas vägimehe kombel Tõde, rebis halastamatult puruks võltse lahendusi pakkuvaid piibleid ja vaieldavaid fakte pähe määrivaid entsüklopeediaid ning ründas vapra metslasena seni kehtinud väärtushinnanguid, oli tema, Ott, läinud hoopis poodi. Kunstinäitusele oli ta eelistanud kaubamaja ja installatsioonile Lätis valmistatud kondenspiima. Kas see oli temast ilus?

Ott mõtiskles oma häbiväärselt maise käitumise üle, leidis, et see on mingis mõttes inetu, aga ei suutnud ka siiralt kahetseda. Temaga oli sageli nii, et siis kui näiteks naine kutsus kinno või sõbrad kõrtsi maailmaasju arutama, tundis tema seletamatut soovi hoopis kodus lesida. Toetada kõhule üks tubli raamat, vaheldumisi seda lugeda ning mõneks minutiks ära unemaale rännata, viimaks end roidunult püsti ajada, kööki looberdada ja mõtlikult aknast välja vaadates võileiba süüa – see tundus nii armas. Seal õues sõitsid autod, inimesed kiirustasid kuhugi, aga temal oli ta köök ja tema võileib ja pakk jõhvikamahlaga.

Ott haigutas ja mõtles, et kui ta peaks Pierre’i kohtama, siis valetab mehele, et jäi haigeks ega saanud seetõttu näitusele minna. Küll on inimestel ikka viitsimist mingite abstraktsete ideedega jahtida! Ning veel kuskil pärapõrgus. Kes sinna jaksab kõndida! Juba ainuüksi õue vaadates tuli hirm peale – akna taga kooldusid puud koleda tormi käes, kusagil seal tuule ja tuisu taga asuv soolaladu ühes temas hõljuvate paberilipikutega ei mõjunud kaugeltki kutsuvalt. Ei, kutsuvalt mõjus hoopis köök, kus naine oma uue panniga mässas ja kust levis elutuppa ahvatlevat hõngu. Ja ennäe, juba kostiski armas hüüe:

“Sööma!”

Ott ajas end jalule ja läks.

Vihma oli hakanud sadama ja piisad peksid vastu raudrüüsid, nõrgudes sisse visiirivarbade vahelt ja ähmastades pilku. Rüütlid lakkusid oma vihmamärgi huuli. Kurk kuivas juba ammu, kuid lähkrid olid tühjad ja ainsatki jõge ei jäänud teele. Nüüd andis vihm kerget kosutust.

Mehed olid lakkamatust sadulas istumisest rampväsinud, und vajavad silmad tikkusid vägisi sulguma, kogu keha kisendas vastupandamatust himust hobuse seljast maha prantsatada ja lebada liikumatult vihmasajust tekkinud mudas nagu must tõuk, magada, unustada Püha Graal ja täitmist vajav vanne. Aga veel pidas rüütlite vaim vastu ja andis lodevale lihale halastamatult kannuseid. Näljane kõht korises vihaselt vastu, kuid taltus. Rüütlid jätkasid teekonda silmapiiri poole, mille udu oli õginud juba mitu inimpõlve tagasi.

Jänes jooksis neil otse nina eest üle tee ja vaid suure vaevaga suutsid rüütlid end tagasi hoida, et mitte söösta järele ahvatlevale lihatombule, mis maitsenuks neile sel hetkel jumalikult isegi toorelt. Aga siis meenutasid nad kõik endale oma teekonna püha eesmärki ja lasid jänesel minna.

Kõik mattus taas uttu.

Hobused libisesid poris ja komistasid, sest nemadki olid väsinud. Viimaks langeski sir Parcivali ratsu põlvili ja rüütel pudenes tal seljast. Ta ajas end vaevaliselt porilombis taarudes jalule.

“Püsti, mõistmatu loom!” karjus sir Parcival hobuse peale. “Kas ma pean sinu, viletsa elaja pärast oma teekonna katkestama? Tõuse! Meil ei ole praegu aega puhata!”

Kuid hobune ei suutnud jalgu alla võtta. Sir Parcival vandus ja hakkas jala edasi astuma.

“Sir Parcival!” hõikas Galahad. “Oota! Nii ei kõlba rüütlil rännata!”

“Kas või roomates, aga mina lähen edasi!” karjus Parcival. “Ma ei loobu oma eesmärgist! Mina lähen ja leian Graali! Jumala, tõe ja õiguse nimel! Põlegu ma tuhaks, kui minust peaks saama nende pühade aadete reetur!”

Sir Galahad ja sir Bors pakkusid kaaslasele oma hobust, aga sir Parcivali oli haaranud otsekui palavik, ta langes põlvili ja peksis rauast kindaga muda. Uduaurud keerlesid ämblikuvõrguna tema ümber.

“Terve igaviku olen ma olnud teel!” karjus sir Parcival. “Kogu oma elu olen ma pühendanud vaid ühele eesmärgile – Püha Graali leidmisele! Olen pidanud karskust, paastunud nagu munk ja hoidunud kaugele naistest. Kõik olen ma oma hinge puhtusele ohvriks toonud, ja mitte kahetsedes, vaid taevale rõõmsalt kiitust lauldes ja tänades jumalat tema lõpmata helduse eest, et ta lahkelt minu, vääritu ussikese ohvrid vastu võttis! Ja nüüd pean ma lolli looma laiskuse tõttu oma rajalt kõrvale astuma? Pigem raiun ma selle elaja tükkideks, võtan tema kareda naha enesele kuueks ja rändan edasi jala, komberdades saua najal nagu vaene erak, kuni kukun ja suren! Jumala eest, seda ma teen, sest ma tahan leida tõde ja õigust!”

Sir Parcival haaras mõõga ja tormas oma hobuse poole. Galahad ja Bors haarasid tal kätest, kuid Parcival oli tugev ja raev lisas talle veelgi rammu. Tükk aega maadlesid nad udus, trampides poris ja veeredes veeloikudes. Ja siis korraga muutus sir Parcival kõvaks kui kivi, langes häält tegemata pikali ja jäi liikumatult lebama, otsekui oleks teda tabanud välk.

“Sir Parcival!” sosistas ehmunud sir Bors. “Mis sinuga on?”

Parcival ei vastanud hulk aega sõnagi, üksnes lamas ja tunnistas tardunud silmil uttu mähkunud taevast. Siis ajas ta end jalule ning sõnas:

“Me peame kiirustama. Just praegu leidis üks võõras rüütel Püha Graali. Ma ei käinud seda pikka teed mitte selleks, et jääda ilma aust, mis õigusega mulle kuulub. Me peame temaga võitlema ja Püha Graali endale võitma. Me oleme seda väärt. Tulge, tõde on meiega ja keegi ei saa meie vastu!”

Ta tõmbas järsu käeliigutusega püsti oma hobuse, kargas talle selga ja kappas minema kui pöörane.

Teised rüütlid järgnesid talle, süda täis iha tapluse järele ning üle hulga aja ka lootust.

Öösel ei tulnud Otil kaua und. Miski vaevas teda, ja ta teadis, mis see on. Kondenspiim.

Ta polnud saanud mahti seda maitsta. Lõuna oli olnud vägev, pärast selle sissevitsutamist oli ta oma voodis puhanud ja jäänud viimaks magama. Pärast ärkamist oli ta kuidagi uimane ja peast soe, lonkis kööki ja avas ühe õlle. Siis oli ta raamatut lugenud ja niisama talitanud ning kondenspiim läks tal sootuks meelest. Ja lõpuks oli õhtu käes ning Ott ronis sängi. Aga seal meenus talle sinine purk ja tõusis isu.

Ta ei teadnud, kas on ikka paslik minna öösel kööki kondenspiima sööma – ehk oleks õigem oodata hommikut? Tõsi, järgmine päev oli esmaspäev ja Ott pidi minema tööle. Jätta kondenspiim õhtuks? Nii oleks vist tõesti kõige sobivam, kuid samas tundis ta, kuidas neelud käivad.

Ott püüdis end veenda, et öösel magusa söömine on kahjulik. Esiteks teeb see paksuks, teiseks rikub hambaid. Aga maias vanakurat temas leidis kohe vastuargumente. Ta võib ju pärast söömist hambad uuesti ära pesta! Ja mis puutub paksuks minemisse, siis kes teab, kas see üldse ongi tõsi. Nagu Pierre oli öelnud – mingit tõde pole olemas! Ja isegi kui kondenspiim teeb paksuks, siis need mõned grammid liigset rasva on ta nõus ära kannatama. Mis vahet seal on, kümme grammi raskem või kergem! Kellele ta ennast hoiab? Jumal teab, äkki saab ta homme infarkti või jääb auto alla – kellel on siis sellest kasu, kui kirstus lebab sale ja lihaseline laip, samal ajal kui külmkapis ootab avamata purk sinise sildiga Läti kondenspiima? Ei, pole mingit mõtet söömist edasi, tundmatusse ja ähvardavasse tulevikku lükata!

Ott ronis voodist välja ja läks trussikute väel kööki. Midagi teravat jäi pimedas jala alla. Ott pani tule põlema ja vaatas – see oli see kuradi üllatusmuna orav! Niimoodi need lapsed siis hoiavad oma asju! Ott korjas orava maast üles ja asetas lauale. Jumal hoidku selle eest, kui neid väikseid vidinaid veelgi juurde sigineb, siis ei saa enam sugugi omas korteris paljajalu käia! Aga et neid sigineb, on kindel, ega lapse tahtmise vastu saa.

Ott haigutas saatusega leppinult ja võttis sahtlist konserviavaja. Siis tõmbas ta külmkapi ukse lahti.

Külmikust kiirgas kummalist, lausa silmipimestavat valgust, nagu oleks keegi sinna tavalise pisikese lambikese asemele vähemalt 1000-vatise pirni keeranud. Ott varjas käega silmi, püüdes samal ajal sõrmede vahelt piiludes näha, mis selle külmkapiga siis juhtunud on ja mis seal sees niiviisi särab. Oma suureks hämmastuseks sai ta aru, et mõistatuslikku valgust kiirgab kondenspiim.

Ott võttis purgi ettevaatlikult pihku, kartes, et see on äkki tuline, aga ei, kondenspiim polnud kuum. Küll aga täitus nüüd kogu köök ereda valgusega, nagu hoiaks Ott peos tulilinnu sulge.

Ja siis ütles keegi:

“Ole õnnistatud, vapper rüütel! Jumal on sulle tasunud sinu ülla ja kiiduväärt elu eest! Sinul on läinud korda see, mida keegi teine pole suutnud! Sina leidsid Püha Graali!”

Ott tundis end täiesti juhmistunult. Kõneleja polnud keegi muu kui seesama üllatusmuna orav, kellele ta just äsja oma palja jalatallaga peale oli astunud. Nüüd seisis see elukas köögilaual, käed väärikalt rinnal vaheliti ja pea uhkelt kuklas. Kondenspiim helendas üha edasi. Otile meenus, kuidas omal ajal, pärast Tšernobõli katastroofi, kõneldi radioaktiivsusest, mis pani konnad ja Gomeli margariini võikalt helendama ning tegi muudki paha. Kas see kondenspiim võis olla kiiritatud?

“Sina oled terves maailmas kõige üllam rüütel, kes on elanud oma elu vaguralt ja issandale meelepäraselt!” rääkis orav. “Ja seepärast on jumal lubanud just sinul leida selle Püha Graali, mida teised rüütlid on otsinud aastasadu ja aastatuhandeid. Sinu voorused on saanud väärika tasu!”

“Kes sa oled?” küsis Ott ja pani kondenspiima köögikapile, kus see edasi helendas justkui laualamp.

“Mina olen Merlin!” vastas orav. “Tuhat aastat magasin ma selles šokolaadimunas, kuid nüüd jõudis kätte aeg, mida on ette ennustatud Tuviraamatus ja Pühade Meeste tähendamissõnades, ja ma ärkasin. Ole õnnistatud, vapper mees, sest just tänu sinule lõppes mu uni! Püha Graali valgus äratas mu, nagu oli ette ennustanud vägev nõid, kes elas enne, kui see maailm loodi!”

“Tuhat aastat selles munas?” pomises Ott. “Mida ütlevad selle kohta šokolaadi säilimistähtaegade kohta käivad eeskirjad?” Ta ei osanud võtta juhtunu suhtes mingit arukat seisukohta. Esimene mõte, mis Otile harjumuslikult pähe kargas, oli muidugi see, et kõik, mida ta praegu näeb ja kogeb, on vaid uni, aga säärane lähenemine tundus liiga labane ja traditsiooniline. Mingit muud varianti ka nagu ei paistnud. Kondenspiima purk helendas ja pidi olema Püha Graal, üllatusmuna seest välja pudenenud kann nimetas end Merliniks ja ajas suurelist juttu. Kuidas reageerida? Imelikul kombel ei tundnud Ott mingit ärevust või hirmu, isegi mitte selle ees, et ta hakkab järsku hulluks minema. Ei, seda võimalust ei tulnud talle pähegi. Ta istus laua taha ja põrnitses oravanäolist Merlinit.

“Noh ja edasi?” küsis ta. “Mis saab edasi? Sa ütled, et see purk, mille ma ostsin Stockmanni kaubamajast, on Püha Graal? Karikas Jeesuse verega? Sain ma õigesti aru?”

“Sa oled kõigest täpselt aru saanud, õilis rüütel!” kinnitas Merlin. “See on tõepoolest karikas, mis sisaldab meie lunastaja kõige pühamat verd. Sajad ja sajad rüütlid on otsinud seda tuhandeid aastaid, kuid vaid kõige väärikamale oli antud…”

“Jah, seda ma juba tean!” katkestas teda Ott. “Seda sa rääkisid. Ma küsisin, mis edasi saab.”

“Sa pead sellest karikast jooma, ning pärast seda laskub sinu peale jumala õnnistus ja sa saad tundma Tõde!” kuulutas Merlin. “Aga enne pead sa end lahinguks valmis seadma, sest teised rüütlid on märganud taevalaotuses Graali kuma ja katsuvad sinult püha karikat ära võtta!”

“Millised teised rüütlid?” küsis Ott. “Kus need veel on?”

“Nad on teel!” vastas Merlin. “Ma kuulen, kuidas maa nende ratsude jalge all müdiseb ja kuidas kõlksuvad rasked mõõgad ja kilbid. Nad tulevad kolmekesi – sir Parcival, kelle käsivarred on jämedad nagu tammed ja kelle rusikas suudab purustada munakivi; sir Bors de Granis, kes on eriti osav piigivõitluses ega ole veel iialgi lahkunud turniirilt võidupärjata; ja sir Galahad, kes on neist kolmest kõige vapram ja hulljulgem ning kes on suure sir Lanceloti enda poeg. Võitlus tuleb äge, kuid Jumal hoiab oma kätt sinu pea kohal ja sa ei pea mitte kartma, aulik rüütel.”

“No see on juba ilmne jama!” mõtles Ott, aga läks igaks juhuks akna juurde vaatama, kas väljas on näha kedagi, kellel on kaasas rasked mõõgad ja kilbid. Tema hämmastuseks lasus akna taga üksnes paks hall udu, mis oli neelanud kõik ümbritsevad hooned. Ott tegi kiiresti akna lahti – ööõhk oli väga külm ja kuidagi iseäralik, täis tundmatuid lõhnu ja harjumatut vaikust. Kadunud olid kõik kesklinnale iseloomulikud tuututused ja mürinad, ükski hiline joodik ega erutunud teismeline ei lõuanud, mitte ainuski heli ei lõhestanud halli õhku, mis rõhus Oti nägu nagu tohutu, jäine ja hõre kustutuskumm.

Ott kuulatas veel, püüdes tabada ainsatki tuttavat kriginat, mis annaks tunnistust sellest, et ta on siiski omas kodus, keset kesklinna, paarikümne meetri kaugusel isegi öösel kaunis tiheda liiklusega sõiduteest, kuid ainus, mida tema kõrv viimaks eristada suutis, oli nõrk, kuid täiesti äratuntav kabjaplagin.

“Need on nemad!” lausus Merlin laualt. “Sir Parcival kõige ees, sir Bors ja sir Galahad temast vaid poole hobusepikkuse võrra taga. Nende ratsude sõõrmeist purskab tuld ja nende kilpidele on maalitud draakonid ja lõvid. Nad tulevad siia, kuid nad on veel kaugel. Sea end valmis, rüütel, sest sa pead nad väärikalt vastu võtma!”

Ott pani akna kinni.

“See on mingi nõmedus…” pomises ta. “Mingi…” Siis tuli talle uus mõte. “Ma pean naise ja lapse üles ajama!”

Ta tahtis minna teise tuppa, kuid põrkas köögiuksel tagasi. Esik oli kadunud. Peegli, vannitoaukse ja nurgas vedelevate saabaste asemel laiutas siingi toosama paks hall udu. Ja kaugusest kostis kabjaplaginat.

“Mis jama see on?” hüüdis Ott nüüd juba vapustatult. “Kus mu naine ja laps on?”

“Ära karda, nemad pole ohus!” kinnitas Merlin. “See on sinu võitlus! Sina oled Graali-rüütel, sina pead ristama piigi oma vaenlastega! Sa pead näitama neile, et oled tõesti maailma parim ja et jumal on su õiglaselt välja valinud.”

“Ära räägi lollusi!” Ott tundis, et on tõesti hädas. Enam polnud aega kummaliste sündmuste üle imestada ega juurelda, kas kõik see toimub unes või ilmsi. Praegu oli küsimus selles, kuidas sita seest välja rabelda, eks hiljem jõuab aru pidada ja nuputada, kuidas on üldse võimalik ühe hetkega turvalisest kesklinnast udusesse ja verejanulisi rüütleid täis muinasaega sattuda, jäädes samas siiski oma vanasse tuttavasse kööki. Üksnes see pakkuski hetkel lohutust. Ott hakkas avama sahtleid ja otsima suuremaid ning raskemaid köögiriistu, millega end vaenlaste eest kaitsta.

“Et mul ka siin köögis ühtegi kirvest pole!” kirus ta. “Ja need kööginoad on ju ka sellised, et anna lapsele mängida! Kurat, võta või pudrunui!”

“Isand, mina olen valmis!” ütles pudrunui. “Olen teie perekonda aastaid truult teeninud ja sööstnud pea ees kallale teie vaenlastele kartulitele, pekstes ja tampides neid, kuni nende kollane ihu on tüma. Ma ei kavatse teid ka täna üksi jätta! Käskige, ja ma lähen teie eest kas või tulle, ehkki see mu elu maksab!”

Ott ei osanud enam imestada ka.

“Võta vastu ustava kannupoisi pakkumine!” soovitas Merlin. “Ehkki sa oled maailma parim rüütel, on neid siiski kolm! Sa vajad liitlasi!”

“Eks siis astu rivvi!” sõnas Ott pudrunuiale. See ronis kohe sahtlist välja ja keerutas prooviks pead nagu inimene, kellel on kael kangeks jäänud.

“Isand, kutsuge ka teised oma sulased appi!” ütles ta. “Kõik lauanõud ja kogu köögimööbel on teile ustavad! Olge kindel – truu asi ei reeda oma peremeest iialgi!”

“Jumala eest, see on tõde!” kinnitas soolatoos. “Meie pole võltsid. Kõik, mis minus leidub, on puhas ja aus sool, mida igaüks võib näha läbi minu klaasist seinte. Minus pole grammigi valet ega reetlikkust! Jumal kaitsku minu head peremeest!”

Marineeritud kurgilõigud upitasid end veest välja ja ronisid purgi äärele.

“Me oleme kvaliteetse tehnoloogia abil valmistatud Felixi kurgid,” ütlesid nad. “Meie põhimõtteks on olla ustav oma ostjale. Sina maksid täna meie eest Stockmanni kaubamajas ja tõid meid enda juurde koju. Tänuks selle liigutava usalduse eest jääme sinuga ja anname endast eesseisvas võitluses parima!”

“Mind valmistas sinu ema!” ütles vaarikamoos riiulilt. “Vanaperenaine keetis mind sinu ja su pere jaoks, et sa saaksid minult abi külmetuse puhul. Minu aukohuseks on hoida sinu ja su perekonna tervist, ja nüüd, kui sa oled säärases ohus, õilis isand, ei kõhkle ma hetkegi! Olen siin sinu armastava ema saadik ja teen kõik, et õigustada lootusi, mida üllas emand minule pani! Ära karda, isand! Ma varjan sind oma purgiga ega hooli, kui see peaks purunema ning mind mööda põrandat ja seinu laiali pritsitakse nagu ükssarviku kabjahoobi saanud aju!”

“Me oleme sinuga!” hüüdsid veel igasugused toiduained ja lauanõud, ning kõik neli köögitooli lasksid end põlvili ja laususid:

“Oleme küll juba vanad toolid, kes sündisid palju aastaid tagasi Lutheri vabrikus, kuid tänu sinu hoolitsusele, õilis peremees, oleme kenasti restaureeritud ning meie tervis on taas hea ja jalad tugevad. Vali meie hulgast endale sõjaratsu, istu tema selga ja ta kannab sind võitlusse! Aga kui sind kandev tool peaks võõraste rüütlite mõõgahoopide läbi purunema, siis hüppa kiiresti teise sadulasse, sest me kõik oleme valmis andma sinu eest oma elu! Usu, meis pole ainsatki oksakohta, mis ei elaks kirglikult kaasa sinu saatusele, sest sina oled meid oma kööki toonud ning sina ja su pere austavad meid iga päev sellega, et usaldavad meie kanda oma tagumikud!”

Ott oli, eneselegi üllatuseks, väga liigutatud. Ta tänas kõiki truuduse ja heade soovide eest ning tundis end nende sõbralike kööginõude ja mööblitükkide seltsis hoopis kindlamalt. Tal oli hea meel, et oli just samal päeval külmkapi toitu täis ostnud, sest sedasi oli tema väes soldateid sootuks rohkem. Aga tal enesel polnud siiski veel relva ja ta vaatas otsivalt ringi.

“Mida sa veel otsid?” hüüdis Merlin laua pealt.

“Mõõka!” vastas Ott.

“Mine kraanikausi juurde ja vaata, mis edasi saab!” õpetas Merlin.

Ott läkski. Ning samal hetkel kerkis äravoolutorust valge naisekäsi, nii valge kui marmor, ja see käsi hoidis käes päeval Stockmannist ostetud panni, mille küljes kõlkusid veel üksikud liharibad – lõunaks söödud böfstrooganovi jäänused!

“See on Excalibur!” ütles Merlin. “Võta ja ole uhke, sest sinu kätte on usaldatud kuningas Arthuri mõõk!”

“Me ise naisega ostsime selle täna!” vaidles Ott, aga haaras panni pihku ja raputas lihatükid prügiämbrisse. Seegi andis talle au ja kinnitas:

“Ära karda, isand, sinu varandus on minu sees kindlas kohas! Pigem suren, aga vaenlasele ma neid härjaliharibakesi välja ei anna! Olen sind alati ustavalt teeninud ja minu au keelab mul sind reeta!”

“Nüüd oled sa kuninglikult varustatud!” lausus Merlin. “Suudle Püha Graali karikat! Siis oled sa valmis!”

Ning Ott tõstiski sõnakuulelikult sinise sildiga kondenspiimapurgi oma suule, sulgedes silmad liiga ereda kiirguse eest, ja suudles purki, tundes huultel pleki maitset. Ja mõistis, et samal hetkel sai temast Graali-rüütel, kes asub võitlema tõe ja õiguse eest.

Ta tõstis kõrgele oma Excaliburi, nii et rasvane pann läikis Püha Graali säras ja hüüdis:

“Minu järel, mu sõbrad! Edasi! Püha Graali eest!”

Mis sellele järgnes, polnud kuigi selgesti tajutav. Ott nägi küll, et ta on endiselt köögis, kuid uks ja aknad paiskusid valla ja hall udu voolas sisse, ning Ott teadis korraga, et see polegi õige udu, vaid draakoni hingeõhk, ja et selle auru sees ratsutavad tema vaenlased, kellega ta peab Püha Graali nimel lahingut lööma. Valgus muutus otsekui roheliseks; pudrunui veeres õõnsa kõminaga mööda lauda; marineeritud kurgitükid tõusid linnuparvena oma purgist ja kihutasid üle Oti pea nagu uppunud laste ammuli suudega hinged. Ott istus selga ühele vanale ning ustavale Lutheri vabriku toolile ja tundis, et tõuseb otsekui lendu. Ta hoidis peos panni ja jagas sellega hoope, tõrjudes samal ajal teise käega teadmata kust tema pihta sadavaid mõõgahoope ja piigitorkeid. Ja talle tundus, et ta on haavamatu, sest Püha Graal oli tema ees, tooli laudjal. Ta nägi ähmaselt, et tema hoobid teevad palju kahju, ning märkas vilksamisi enda ees raudseid kiivreid, mille visiiride vahelt nirises verd, ja kuulis summutatud karjeid. Enda kõrval nägi ta võitlemas šokolaadivõid, mis oli oma kaitsvast purgist väljunud ja võtnud ähvardava pruuni rusika kuju, mis jagas võimsaid hoope; tema teisel käel võitlesid köögikäterätid, millest paljudes küll juba haigutasid narmendavate servadega augud nagu hiiglaslikud haavad, kuid mis siiski veel vaprasti lehvisid. Ja seal olid ka kastrul ja kahvlid ja viinerid, pingul kui vibud, ja Suur Viilutatud Leib, keda ümbritsev kilekott läikis kui soomus, ja veel palju teisi ustavaid toiduaineid ja esemeid – ning korraks näis, et lahing on lõppenud ja Ott võitnud.

Aga siis võtsid vaenlased end taas kokku ja ründasid viimase alles jäänud jõuga. Ühel hetkel, ise hoogsalt panniga vehkides ja teise käega Püha Graali kaitstes nägi Ott hiiglaslikku kirvest, mis langes justkui taevast otse tema poole, ja ta teadis, et seda lööki pole võimalik tõrjuda. Kuid siis seisis tema silme ees korraga vaarikamoosipurk ja kirves tabas seda, klaasikillud lendasid laiali ning punane keedis pritsis talle näkku ja see oli soe ning kummaliselt soolane. Ott hakkas veelgi raevukamalt Excaliburiga raiuma, korraks silmas ta ka Merlinit, kes seisis ikka veel laual, otsekui sügavaisse mõtteisse vajununa, ja taas kostis oigeid ja raua kõlinat, samal ajal kui udu läks aina paksemaks ning üksnes Püha Graali helendus suutis veel sellest loorist oma kirkusega läbi tungida.