Читать книгу Rehepapp - Andrus Kivirähk - Страница 5

Hommikul oli ilm jälle haruldaselt kole, tibutas peenikest ning väga külma uduvihma, poriloikudele oli öö jooksul peale tõmmanud õhuke jääkiht ning tuul lennutas räbaldunud, pruuniks tõmbunud puulehti. Aga eks see ilm ole ju hingedepäeva aegu alati selline olnud, teadis Räägu Rein, ning ajas lambanahkse kasuka selga.

Räägu Rein oli lesk. Naise oli katk juba ammu minema viinud, siis, kui Reinu tütar Liina oli alles päris pisike kirp. Nüüd oli Liina aga juba mehelemineku eas, vat nii kiiresti lendab aeg! Rein oli tütrele koguni paraja peigmehe välja vaadanud ning temaga kõrtsis sotidki selgeks rääkinud, järgmisel nädalal oli siis kosilast oodata. Aga kõikse enne tuli hingedepäeva asjad ära klaarida.

„Kata õhtuks sauna laud,” õpetas ta tütart. „Siis ema ja teised koolnud saavad ometi kord kõhu täis süüa. Harva on neil seda õnne, kord aastas vaid, muidu lase ainult külma kalmistuliiva läbi hammaste. Ja küta saun kuumaks ka, las siis vihtlevad, vaesed loomad.”

„Mis loomad nad on!” vaidles Liina. „Ema ja vanaisa ja kes kõik veel... Kuidas sa nii ütled! Nad ehk kuulevad, mine tea, vahest on mõni juba kohal!”

„Ei ole, kus nad siis enne pimedat kääpast välja saavad! Liiva-Annus ei luba. Ja pole tarvis siin peenutseda midagi. Surnu ei tohi nii õrnake olla. No miks ei või neid siis loomadeks hüüda! Inimesed nad ju enam ei ole ja inimese tempe ei tee! Ma olen sulle rääkinud, kuidas minu tädi läks väikese tüdrukuna koos ühe naabrilapsega vaatama, et mis need surnud seal saunas teevad, et kas neil sarved ka peas on ja sabad taga – laste asi, nemad ju mõtlevad igasugu asju välja. Tegid ukse lahti, ja mis nad näevad – saun on inimesekõrgusi kanu täis, muudkui vihtlevad teineteist ja pesevad! Noh, kas kana pole siis loom?”

„Mina seda juttu ei usu!” vastas Liina. Ta talitas saunas nagu oskas, kattis laua, sättis kõik kenasti, et kadunud emakesel oleks tore jälle kord kodus olla, ja läks siis oma asju ajama.

Ta kiirustas mõisa aia juurde, kus kokkulepitud paigas ootas teda sakste toatüdruk Luise, rulli keeratud kleit kaenlas.

„Ma ootan sind juba hulk aega!” pahandas too. „Mõtlesin, et lähen koju tagasi, ega minul seda kleiti tarvis pole, mul omal neid mitu kappi täis!”

„Ära pahanda, mul läks hingede tarvis sauna kasimisega aega,” seletas Liina, vahtides ise ahnelt kleiti. „Näita nüüd ometi, rulli lahti!”

Luise tegi, nagu palutud. Kleit oli must, valge pitskraega ning väga vanamoeline, millest Liina ega Luise muidugi aru ei saanud. Luise oli kleidi varastanud vana, 100-aastase parunessi riidekirstust, ning tegemist oli tegelikult vanamoori surirõivastega.

„Ah kui ilus!” ahhetas Liina. „Jumal küll! Nii peen!”

„Jah, pole viga,” nentis Luise. „Ma ehk polekski raatsinud seda sulle tuua, aga mul on endal peaaegu samasugune, ainult veidike veel ilusam.” Kleit, millest ta rääkis, oli vana parunessi eelmine surikleit. Selle kadumine oli aasta tagasi avastatud, ning kui surirüüd leida ei õnnestunud, õmmeldi eidele uus – seesama, mille Luise nüüd Liinale tõi.

„Mis sa selle eest ka tahad?” küsis Liina, kleiti sealsamas võsa vahel selga proovides.

„See on väga kallis ja hea kleit!” kinnitas Luise. „Ja peaaegu et viimane. Ma olen parunessi kirstud ja kohvrid kõik mitu korda läbi otsinud, aga pole enam midagi võtta, kõik, mis oli, on juba minu käes. Vahel on mul prouast lausa kahju, vaeseke on ju pime ja voodihaige, ajab teinekord endale kohvi peale – mul pole talle uut öösärkigi selga panna! Kõrgest soost küll, aga elab nagu vallasant. Ükskord läks süda nii haledaks, et tõin ühe enda oma.”

„Sinu oma... eks need sinu omad olegi ju tegelikult tema omad,” märkis Liina. „No kui nii võtta, siis muidugi,” nõustus Luise. „Aga mis see loeb, mis varem oli! Praegu on nad kõik minu toas! Seega minu jaod! Proovigu keegi varastama tulla! Mina ei anna oma kallist varandust kellelegi!”

„Nojah, aga mis sa siis tahad selle kleidi eest?” kordas Liina küsimust, seistes aia ääres, parunessi surikleit seljas, ja imetledes ennast, nii palju kui see ilma peeglita võimalik oli. „Mis sa keerutad, ütle otse, et sa tahad saada ühe hõbeprossi. On ju nii?”

„See on väga kallis kleit,” rõhutas Luise veel kord ja nõustus siis: „Jah, anna pross, siis oleme tasa!”

„Säh siis!” ütles Liina ja ulatas nõutud ehte. Kunagi ammu oli üks Räägu Reinu esivanem leidnud rahapaja, mille koerakoonlased suure sõja ajal maha olid matnud. Mõned hõbeehted oli ta majja toonud, suurema osa aga omakorda maha matnud, et keegi kallist vara temalt endalt näpata ei saaks. Seda, kuhu ta need aarded mattis, ei teadnud keegi, aga need kulinad, mis majja sai toodud, hoiti sugupõlvest sugupõlve alles, kaitstes neid kiivalt kurja silma ning riisumise eest. Sest eks Räägu rahva sala-aarde olemasolu oli ju ümberkaudsetel aladel hästi teada, ka toatüdruk Luise oli ammu unistanud ühest hõbedasest imeasjast, mida oma toas rinnas kanda – ega nii loll polnud keegi, et läheks kalli asjaga rahva ette! Siis oleks uhke kulin sama hästi kui peldikus, küll keegi küüned taha saaks ja varanduse pihta paneks!

Selle prossi nimel oligi Luise nõustunud tooma Liinale ühe vana parunessi kleidi. Muidu ei teinud ta kunagi sellist rumalust – oli siis tarvis, et teised tüdrukud ka sama uhkelt riides käiksid kui tema! Luisest peenemat daami polnud ümbruskonnas kusagil, isegi mitte mõisas, sest seal elas vaid üks naishing – seesama vana paruness, ja tolle riided peale paari öösärgi ja ühe vana tanu olid kõik Luise käes.

Liina keeras kleidi rulli ja mässis palakasse.

„Imekena küll!” õhkas ta. „Aga vaata, et sa kellelegi ei räägi, et ma selle kleidi sinu käest sain. Muidu veel isa kuuleb. Tema ei salli oma kodus mingeid mõisaasju, ja mõisainimesi tema kohe vihkab!”

„Ma tean jah, et ta sul selline pentsik on!” ütles Luise. „Alles ükspäev sattusime kiriku juures kokku, ta ei ütelnud tere ka, krimpsutas ainult tähtsalt nina! Vat kus ülbe mees!”

„Ei, ta ei ole ülbe, aga ta on väga isepäine, tema kohe ei talu mõisa nimegi,” seletas Liina. „Ja kes härraste juures tööl käib, nagu kubjas või kilter – need on tema arvates hullemad kui metsloomad. Neile ta ajaks kohe koera kallale! No on inimesel sellised põhimõtted, mis sa teed ära! Anna talle andeks.”

„Ta on sul ikka tõesti nupust nikastanud,” vangutas Luise pead ja tüdrukud läksid lahku, mõlemad tehtud kaubast rõõmu tundes. Liina pidas aru, mida isale uue kleidi kohta rääkida. Vana Räägu Rein ei käinud tõesti mitte iialgi mõisas vargil ega lubanud oma perelgi parunitelt suutäit leiba või killukest küttepuud näpata. Küll ei pannud ta kätt ette, kui keegi läks moonatretile mõne naabri aita või sahvrisse.

„Need on omad inimesed, mitte mingid saksa parunid!” rääkis ta. „Neilt võib võtta. Aga seda härraste värki mina ei seedi. Mõisa sahvrist näpatud liha ei lähe mul kurgust allagi!”

Ükskord oli Liina püüdnud isale seletada, et kuna teised talud hangivad oma moona just mõisast ning Räägu Reinu kratid krabavad jällegi teistelt taludelt, siis jõuab mõisa kraam ikkagi ka Reinu lauale. Aga selle jutu peale vihastas Rein nii hirmsasti, et ajas tütre toast välja ning jättis ilma lõunasöögita. Ja rohkem ei julgenud Liina isaga neist asjust juttu teha.

***

Hämaruse saabudes hakkasid majade ümbrusse ilmuma hinged. Koerad pistsid esiotsa haukuma, siis vaibus klähvimine kiunumiseks ning hääbus sootuks. Penid olid tundnud mullalõhna ja said aru, et need võõrad ei kuulu siia ilma, et neil pole maitsvat liha ega krõmpsuvaid konte, mille auks häält tõsta, üksnes paljas põrm. See oli penide meelest jube. Koerad pugesid kuuti ja värisesid seal terve öö.

Mitte igal hingel polnud taret, kus teda oodati, ega kuumaks köetud sauna, kuhu olid valmis pandud tubli toit ning parimad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kelle kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid koos terve suguvõsaga mõne räästa all, puntras nagu ussid. Mõned läksid lauta peavarju ning seltsi otsima ja siit-sealt kostis lehmade hirmunud ammumist, kui surnud neid oma külmade sõrmedega lüpsid.

Palju õnnelikumas olukorras olid need hinged, kelle lapsed ja lapselapsed alles elasid ning neid täna õhtul külla ootasid. Räägu Reinu tare oli varjurahvast päris täis, oli seal tema enda õnnis naine, olid tema vanemad ning sedasi mitu-mitu põlve kadunud ja unustatud Räägu rahvast. Mõnd eriti vana hinge ei tundnud õieti keegi, ei mäletanud ükski tema nime ega eluaastaid, kuid kui ta juba kohale oli tulnud, ju oli siis temagi näol tegemist mõne Räägu esivanemaga. Tal lasti rahus istuda ning hauas lebamise kõrval ka sutike maisest elust rõõmu tunda.

Põhiliselt huvitas esivanemaid see, kas nende poolt eluajal kokku kogutud vara on ikka kenasti alles ning kindlas kohas. Koerakoonlaste varanduse leidnud vana Rääk tahtis hõbeehteid näha.

„See varandus, mis maasse on kaevatud, selle pärast ma ei muretse,” ütles ta. „Aga mõned kulinad sai edeva peaga ju koju toodud. Kus need on?”

Liina, kelle hoole all hõbeasjad olid, tõi need esiisa ette. Vana Rääk nägi esimese pilguga, et üks pross on puudu.

„Kus see on!” röögatas ta. „Kus on pross!”

„Heldeke, jah,” teeskles Liina imestust. „Kadunud tõesti! No kas pole hirmus õnnetus! Seda see kratt siis toas nuuskis!”

„Missugune kratt?” uuris Räägu Rein, kellele prossi kadumine samuti koledat meelehärmi tegi. „Sa pole mulle rääkinud! Misuke kratt see siin meie juures käis ja millal?”

„Üleeile!” valetas Liina. „Ma tulin kaevult, ämbrid käes, ja nägin, et üks kratt lidub tagakambrist välja ning vihiseb tulise jutina uksest välja ja metsa poole. Tahtsin jalaga vastu maad lüüa, et kurivaim kinni pidada, aga ämbrid segasid, nii ta pakku pääses!”

„No selge see, tema see oli, kes selle prossi ära viis!” kirus Räägu Rein. „Kuidas ta välja nägi?”

„Sihuke kollane, luud sabaks taga ja ämber peaks.”

„Ah ämber peaks...” mõtiskles Rein. „Noo, see on kiltri kratt! Kindel see! Kuradi mõisamehed, et nad kõngeks! Pole neil au ega häbi, algul lakuvad sakste perset ja siis tulevad vaese mehe viimast varanatukest näppama! Sitapead!”

„Ega need ka paremad ole, kes lasevad lollil pisuhännal oma majas laiutada ning kotte täita!” urises surnud Rääk. „Kui mina veel elasin ja olin, siis ei pääsenud ükski kuradi kratt minu kraami vedama! Mu oma kratid olid ööd ja päevad valvel ja lõid igale tulijale hambad kintsu! Ei tea, miks tänapäeval seda vana head kommet meeles ei peeta?”

„Küll me selle prossi tagasi saame!” lubas Rein. „Ma lähen kas või ise tuulispasaks ja lammutan kiltriraisa elamise pilbasteks, kui muu ei aita!”

Üks väga vana ja kahvatu vaim viipas Reinule ja kutsus ta eeskotta.

„Aga armas järeltulija, kas sul see minu kotike on ikka alles?” küsis ta nõrga häälega, nagu tavaline vaimu puhul, kes on ajalikust elust lahkunud rohkem kui kolmsada aastat tagasi.

„Ole mureta, esivanem, kott on alles!” kinnitas Rein. „Keegi peale minu ei teagi, kuhu see imeasi peidetud on. Ei siin pole ühelgi kratil ega mõisaraisal mingit lootust!”

„See on hea,” ohkas vaim. „Selle koti sain ma ju külmataadilt endalt... Kas ma olen sulle seda lugu rääkinud? Ta tuli minu juurde öömajale, maksis veel viis kuldrahagi, aga mina sidusin ta une pealt kinni ja vedasin sauna. Kütsin seni, kuni vanamees pidi peaaegu et lusika nurka viskama, siis hakkas armu paluma ja kinkis mulle selle imekoti. Siis ütlesin mina, et sellest on vähe, ja tõin kuurist kahemehesae...”

Vana vaimu hääl muutus pikast rääkimisest veelgi nõrgemaks ja hajus. Reinul oli selle üle ainult hea meel, ta oli külmataadi piinamise lugu kuulnud juba mitu-mitu korda, ja ehkki ta oma esivanema julget pealehakkamist imetles, ei viitsinud ta iidamast-aadamast juttu veel kord ära kuulata. Ta jättis vaimu omaette maigutama ning palus kõik külalised sauna.

„Leil on hea ning toit on laual,” rääkis ta. „Sööge, jooge, peske – tundke ennast nagu kodus. Kes pärast pikutada või koguni silma looja tahab lasta, siis – voodid on teie päralt! Meie perega magame täna öösel põrandal, nagu hingedepäeval ikka!”

Vaimud asutasidki end sauna poole minema. Kuid tare nurga tagant kargasid ootamatult nende teele kaks elusat inimest – iidvanad eit ja taat. Need oli Imbi ja Ärni, popsidest vanapaar, vist kõige ahnemad inimesed terves külas. „Tere jõudu, vaimukesed!” ütlesid nad ja koogutasid aupaklikult. „Kuidas teises ilmas asjalood on? Nälga pole?”

„Ei või kurta,” vastasid Räägu pere vaimud viisakalt.

„Oh, mis siis viga, kui leidub leivatükk, mida suhu pista, ja tilk piimagi palukese allaloputamiseks,” kõneles Imbi laulvalt, samal ajal kui Ärni mudis käes kartulikotti, mis tal alati ühes oli – ehk on midagi ripakil, siis saab kohe sisse susata! „Meie näe oleme õige vaesed, sööme pajukoort ja joome lörtsivett, mitte midagi muud kodus pole!”

Vaimud ei kostnud midagi. „Oleme kuulnud, et Räägu rahval olla suur hulk hõbedat maha maetud,” läks nüüd Ärni otse asja juurde. „Ei tea, kuhu?”

„Me tahaks sinna jalutama minna, ilmad on ju nii ilusad, miks mitte veidi metsades ringi uidata ja lillepärgi teha!” lisas Imbi enda arust kavalalt juurde.

„Mis lilli sa, kurjavaimu vanaeit, novembris korjad!” käratas nüüd vana Rääk. „Sa, siga, ihud minu ja mu suguvõsa hõbeda peale hammast! Kas sa arvad, et ma päris meelemõistuseta olen! Ma peaksin sulle ütlema, kuhu mu kallis hõbe maetud on! Kas sa kasid, või ma käänan sul kaela sõlme!”

Vanapaar tegi üheskoos kniksu ja põgenes hirmsa jooksuga võssa.

Hinged läksid sauna. Laud oli kombekohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt – siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.

„Pane pealuu aknale,” ütles üks vaim. „Siis ei tule keegi tülitama ja uudishimust ukse taha nühkima.”

Pealuu pandigi paika ning see hakkas pimedas novembriöös rohekalt helendama. Vaimud muutusid valgeteks kanadeks ning läksid lavale leili võtma.