Читать книгу Papagoide päevad - Andrus Kivirähk - Страница 5

Väike ja vaene, kuid puhas kõrtsiruum. Kõrtsmik Paul pühib leti taga klaase. Paar lauda, kapil vanaaegne raadio. Teisele korrusele viib trepp, seal asuvad eluruumid ning numbritoad. Leti kõrval palm, veidi eemal kiiktool.

PAUL (publikule): Kõrts on väike ja ega ta suurt sisse ei too. Ma hakkasin kauplema... jah, sellest on juba kakskümmend aastat... Karoliina sündis aasta hiljem. Ja veel aasta hiljem ehitati siit kilomeetri kaugusele uus trahter, suur, kakssada numbrituba ja saun basseiniga. Kasiino, striptiis, keegel. Te olete ka kindlasti seal peatunud – “Luige” võõrastemaja, tuleb tuttav ette? Tõesti ilus maja. Nagu vahukooretort. No sellest ajast alates on meil siin väga rahulik. (Tuleb proua Paul.)

PROUA PAUL: Millest sa kõneled?

PAUL: Ütlen, et meil on siin rahulik ja vaikne. Tülitsetakse harva. Ei, ega siis kõrts tühi pole! Rahvas käib! Kõik vanad kunded, järele proovitud kliendid.

PROUA PAUL (publikule): Kui me kõrtsi pidama hakkasime, ostis mu mees kolm pudelit konjakit.

PAUL: Et oleks noobel.

PROUA PAUL: Üks pudel läks katki. Ühe pudeli jõime oma pulma-aastapäeval ise ära. Üks pudel on siiamaani alles. Pole kes ostaks. “Luiges” pidi iga päev kakskümmend niisugust pudelit maha müüdama, meie ei saa kahekümne aasta jooksul ühestainsast lahti. Ja ei saagi, sest meie kliendid on järele proovitud.

PAUL: On see konjak sul ees?

PROUA PAUL: Ei ole. Las seisab.

PAUL: Las seisab jah. Teeb riiuli ilusamaks. Mis sa hädaldad! Eile näituseks müüsin ma maha kolm pudelit õlut!

PROUA PAUL: Mõni päev olen veel rohkemgi müünud.

PROUA PAUL: Ma tean, kullake. Ära ärritu! Ilmaaegu hakkasin kurjavaimu konjakist rääkima, sa solvusid nüüd. Anna andeks!

PAUL: Ega meil pole muidugi see mis “Luiges”, ma tean. Aga see-eest on hubane ja sõbralik olemine.

PROUA PAUL: See on tõsi.

PAUL: Pole kaklusi, ei lõhuta nõusid. “Luiges” olla eile üks mees läbi akna välja visatud!

PROUA PAUL: Taevas! Mispärast siis?

PAUL: Eks nad läksid purjuspäi kaklema. Seal käib ju igasugust rahvast.

PROUA PAUL: Kole lugu. Sai ta surma?

PAUL: Olevat elus ja juba linna tagasi sõitnud. Meel lahutatud, mis siin enam.

PROUAPAUL (kastab palmi): Ega siis pole enam mõtet oodata tõesti.

PAUL: Kas Karoliina magab veel?

PROUA PAUL: Küllap vist. Oli eile kaua üleval, luges midagi.

PAUL: Ütle, kust meie sinuga nii targa tütre saime? Selle lapse tõi vist tõesti kurg.

PROUA PAUL: Mina kardan, et mis siis saab, kui tal tuleb tuju hakata seal “Luiges” käima. Seal ju tantsitakse öösiti, igasuguseid noori keigareid liigub ringi. Aga Karoliina on just selles eas. Ma ei tahaks, et ta seal käima harjub.

PAUL: Harjub! Ta pole ju veel seal käima hakanudki! Ja mis see talle teeks, paar korda “Luiges” tantsimas käia? See pole ju kaugel.

PROUA PAUL: Mina ei taha. Õhtuti koguneb sinna igasugu kahtlasi saksu.

PAUL: Pole see asi nii hull midagi. Ma olen isegi mõelnud, et käiks korra ära, vaataks, mismoodi see maja seestpoolt välja näeb. Mõtle, nii kaua oleme juba “Luige” kõrval elanud, aga pole kordagi sees käinud.

PROUAPAUL: Eks sina mine, kui tahad! Aga Karoliinat ma sinna ei luba. Seal võib talle igasugu asju külge hakata.

PAUL: Karoliinale ei hakka midagi külge. Sa ei tunne meie tütart, kui võid niimoodi arvata. Karoliina on minusse.

PROUA PAUL: Nojah, kui just sinusse... (Läheb kööki.)

PAUL (publikule): Meil on suurepärane tütar. Ilus, tark... Hea südamega. Tema jõuab veel kaugele. Praegu ta magab. Tal ei olegi tarvis nii vara tõusta, ega me teda teenijana ei pea. Saame emaga ise hakkama, pole ju nii palju tööd. Kõrtsilised tulevad lõunaks, mitte varem. No ja palju neid tuleb? Viis inimest, ei vähem ega rohkem. Vahel harva satub veel keegi läbi astuma, aga enamasti selleks, et “Luike” teed küsida. Ma juhatan ka. Mis ma varjan! Ega ma tegelikult ei armasta võõraid. Oma, kindel kunde, mitte enam klient, vaid pigem sõber – see on teine asi. No oma naisele ma seda muidugi öelda ei julge, tema tahaks ikka suure kõrtsi perenaine olla. Aga on nagu on. (Istub kiiktooli, kiigub.) Meie elul on ikka omad võlud ka.

(Kõrtsis on Paul, laua taga istub Aleksander Ips, vanem, tagasihodliku välimusega mees. Akna all eatu välimusega, pisut räsitud Tõnno Jehivei. Tuleb proua Paul, toob Ipsile taldrikutäie suppi.)

IPS: Suur tänu!

PROUA PAUL: Mis postkontoris uudist?

IPS: Ei suurt midagi. Kõik vanaviisi.

PROUA PAUL: Head isu! Kui soola peaks vähe olema, raputage ise.

IPS: Küll ma saan. (Sööb suppi.) Väga maitsev.

PROUA PAUL: Tõnno, kas sa ka miskit soovid?

TÕNNO: Mina ei soovi midagi!

PROUA PAUL: Sa oled kuidagi räsitud, Tõnno. Juhtus midagi või?

PAUL: Püüdsid jälle kellelegi jutlustada?

TÕNNO: See on mu kohus. Nii on määratud!

PAUL: Jah, aga sa pead ettevaatlik olema.

TÕNNO: Prohvet ei pea kartma!

PROUA PAUL: Anna oma kuub siia, ma klopin puhtaks. Taevake, mis nad on sind mööda kriidist seina nühkinud või?

TÕNNO (annab oma kuue): Ei sest ole midagi. Seeme sai külvatud ja nende kõrvad on nüüd tõde kuulnud. Küll terake idanema hakkab ja veel vilja kannab.

PROUA PAUL: Härra Aleksander, kui supp söödud, siis hõigake, ma toon kotleti! (Lahkub koos Tõnno kuuega.)

IPS: Küll ma saan, proua Paul!

PAUL (püüab Tõnnot lohutada): Tahad, Tõnno, ma valan sulle ühe napsi? Ma teen välja!

TÕNNO: Ei, te teate ju, et ma ei joo!

(Tulevad proua Rumbask – paks vanem daam – ja tema poeg Aadam, suur ja tugev, kuid veidi napakas poiss.)

AADAM: Tere! (Istub kohe kiiktooli ja hakkab hoogsalt kiikuma.)

RUMBASK: Tervist! Aadam, ära siis kohe istu!

AADAM: Oota, ma kiigun ära, emake, siis saad sina.

RUMBASK: Ega mina ei tahagi kiikuda.

AADAM: Ma kiigun ikka ära.

PAUL: Noh, proua Rumbask, kuidas olete elanud?

RUMBASK: Käisime eile Aadamaga kinos.

PAUL: Mida te siis seekord vaatasite?

RUMBASK: Oi, küll oli hirmus film! Mis koledad loomad need seal olid, Aadam? Krokodillid?

AADAM: Dinosaurused. (Tõuseb ja läheb Pauli juurde.) Nad olid nii suured nagu kraana. Tegelikult on nad välja surnud, aga kaks muna olid sohu alles jäänud ja nendest koorusid kaks dinosaurust. Aga ega need ka päris olnud, filmimehed olid need ise teinud, ema ütles.

PAUL: Arvata võib.

AADAM: Nad sõid terve linna tühjaks. Üks mees tahtis mootorrattaga ära põgeneda, aga politsei pidas ta kinni. Mees ütles, et laske mind läbi, mind jälitab dinosaurus! Politseinik vastu, et mis dinosaurus. Kas te olete purjus, hingake mulle! Mees karjus ikka edasi, politseinik kummardus, et protokolli kirjutada, aga samal ajal jõudis kohale dinosaurus. Politseinik hakkas mehele protokolli andma, aga meest polnudki enam. Tema ees seisis hoopis see! (Püüab etendada dinosaurust.) Ööh! Õääh! Küll politseinik ehmatas! Mehest polnud alles muud kui sandaalid. See oli naljakoht.

RUMBASK: Hea küll, Aadam, ära sega härra Pauli. Tule parem kiigu.

AADAM: Ma ei taha, see ajab mind oksele.

RUMBASK: Mis sa räägid, mispärast?

AADAM: Ma sõin suhkrut.

RUMBASK: Täna sõid? Ma olen sind ju keelanud!

AADAM: Mul oli hirmus suhkruisu. Küll on nüüd jäle olla! (Aadam heidab põrandale pikali.)

RUMBASK: Aadam, nii ei ole viisakas!

PAUL: Ei, miks mitte, las ta olla. Mis see teeb? Las poiss pikutab.

RUMBASK: Ikkagi nagu inetu.

IPS: Me oleme ju omad inimesed.

RUMBASK: Mis see loeb. Aadam, sa oled suur mees!

AADAM: Sita maitse on suus!

RUMBASK: Nii ei räägita, Aadam! (Tuleb proua Paul.)

PROUA PAUL: Oi, proua Rumbask! Tere! Ja Aadam on end juba nii kenasti sisse sättinud! Tere!

AADAM: Mul on oksehaigus.

RUMBASK: Ta on liiga palju suhkrut söönud.

PROUA PAUL: See läheb varsti üle, Aadam. Pikuta natuke ja puhka. Kas soovite midagi, proua Rumbask?

RUMBASK: Vahest ühe tee.

PROUA PAUL: Otsekohe. Aga härra Aleksander! Mis see tähendab? Te olete supi ära söönud ja istute nüüd tühja taldriku taga! Miks te mind ei hüüdnud, ma oleksin teile kotleti toonud! Nüüd pidite ootama.

IPS: Ei sest ole midagi. Polegi tarvis järjest süüa, väike vahe peab sisse jääma.

PROUAPAUL: Te olete lihtsalt liiga tagasihoidlik. Ei julge mind kutsuda, kardate segada. Häbiasi! Milleks ma siis siin olen? (Viib supitaldriku kööki ja toob kotleti.)

AADAM: Ema, osta mulle üks kook!

RUMBASK: Sa oled juba isegi liiga palju magusat söönud, Aadam! See pole hea. Tõuse nüüd püsti ja ütle Tõnnole tere!

AADAM (tõuseb): Tere, Tõnno!

TÕNNO: Tere, Aadam!

AADAM: Mis sa sealt aknast näed?

TÕNNO: Jumalat.

AADAM: Kus ta on?

TÕNNO: Ma olen sulle rääkinud, Aadam! Kas sa siis ei mäleta?

AADAM: Mitte tuhkagi ei mäleta.

RUMBASK: Mäletad ikka, Aadam! Tõnno rääkis, et jumal elab kuu peal. (Tuleb proua Paul teega.)

RUMBASK: Aitäh, proua Paul.

PROUAPAUL: Jooge see ära, ma panin uue tee juba tõmbama. (Proua Paul läheb tagasi kööki.)

TÕNNO: See oli kaheksa aastat tagasi, keset ööd. Ta ilmus kollases pilves, terve tuba oli pilve täis.

AADAM: Ma lähen jälle kiikuma. (Istub kiiktooli.)

RUMBASK: Aadam, teine inimene tuleb ikka ära kuulata.

AADAM: Ma olen seda sada korda kuulnud. (Kiigub.) Õuh! Õuh!

PAUL: Tõnno, tahad teed?

TÕNNO: Eks sa vala. (Trepist tuleb alla Karoliina, ilus ja noor tüdruk hommikumantlis.)

KAROLIINA: Tere päevast kõigile! (Kõik teretavad teda.)

PAUL: Oled sa söönud, Karoliina? Mine ema juurde kööki.

KAROLIINA: Küll ma jõuan. (Istub laisalt.) Onu Harald pole veel tulnud?

PAUL: Ei veel.

RUMBASK: Ehk saab ometi rahus järjejuttu kuulata!

KAROLIINA: Oo, täna on järjejutt! Siis tuleb ta kindlasti!

RUMBASK: Heldus küll! Teda see ju ei huvita! Tulgu kümme minutit hiljem!

PAUL: Teda huvitab see väga.

TÕNNO: Kuhu järjejutt eelmine kord pooleli jäi?

RUMBASK: Doktor Frank otsustas oma naist kättemaksuks petta.

TÕNNO: Kellega?

RUMBASK: Vivianiga. Teate küll, see vastik mesise häälega nõid. (Saabub Harald Lusikas, vana ja kidur mees, kes püüab siiski nooruslik ja reibas välja näha.)

LUSIKAS: Tervist, mu daamid ja härrad!

KAROLIINA: Tere, onu Harald!

LUSIKAS: Minu kallis mesikook! (Suudleb Karoliinat põsele.)

RUMBASK: Teie, härra Lusikas, ei jää ka kunagi hiljaks.

LUSIKAS: Härrasmees ei hiline mujale kui oma matustele.

RUMBASK: Täna on järjejutt.

LUSIKAS: Ma tean. See on ilge.

RUMBASK: Miks te siis hiljem ei tulnud? Tahate ikka kuulata?

LUSIKAS: Olge nüüd! Ükski intelligentne inimene ei taha seda kuulata. Härra Aleksander, kas teie tahate järjejuttu kuulata? Kas teile see meeldib?

IPS: Kuidas võtta... See on omapärane, selline naiivne... Ega see mulle nüüd lausa ei meeldi, aga...

LUSIKAS: No mis te keerutate! Ei meeldi, selge see! Aga sulle, Aadam, mis sina ütled?

AADAM: Meeldib. Mulle meeldib Peer.

RUMBASK: Mitte Peer, Aadam, vaid Pier! Ma olen sulle ju seletanud!

TÕNNO: Aga mulle meeldib. See on ilus ja liigutav. Ma mõtlen sellele õhtuti.

RUMBASK: Tõnno on hea inimene. Väga õige, see on ilus lugu, armastusest.

PAUL: Ma panen raadio mängima, kohe hakkab. Mutike! Kas tahad ka kuulata?

PROUA PAUL (tuleb köögist): Mis on, kas järjejutt? Ma korra kuulan, kuidas doktoril läheb. (Raadio hakkab mängima.)

HÄÄL RAADIOS: Kui doktor Frank oli lahkunud, viskus Eva oma voodisse, surus pea patja ning muudkui nuttis ja nuttis, lohutamatult ja haledalt. Ta sai aru, et oli meest millegagi pahandanud, kuid ei teadnud millega. Keegi on mu peale valetanud, arvas Eva. Kuid kes?

RUMBASK: See oli ju Vivian! Vaene Eva! Ja ta laps on ju ka röövitud!

HÄÄL RAADIOS: Eva otsustas helistada Fredile.

PROUA PAUL: Kes see Fredi on?

RUMBASK: See on Eva vend.

PROUA PAUL: Härra Aleksander, ma toon teile nüüd kohvi.

IPS: Ei, ei, ärge tehke endale tüli, ärge muretsege.

PROUA PAUL: See kostab kööki ka. Kas tahate suhkruga?

RUMBASK (pahaselt): Härra Paul, palun pange kõvemaks!

TÕNNO: Ärge rääkige samal ajal!

PROUA PAUL: Jaa, jaa! Ma olen tasa! (Läheb kööki.)

HÄÄL RAADIOS: Doktor kõndis maruvihasena mööda tänavaid. Mõelda, Eva oli teda petnud! Ja veel kellega! See oli too nurjatu Pier!

AADAM: Peer! Peer! Kuulsite, ta ütles Peer!

RUMBASK: Ei, ta ütles Pier! Pier on prantsuse loomaarst.

LUSIKAS: Mina kuulsin ka Peer.

RUMBASK: Teie tahate inetult kuulda!

TÕNNO: Tasa, tasa!

PAUL: Ma panen kõvemaks!

HÄÄL RAADIOS: Ta koputas Viviani uksele. Sisse! hõikas malbe hääl. Vivian võttis doktori vastu, lebades valgel jääkarunahal. Tema õhukesest pluusist kumas läbi hõõguv ihu.

RUMBASK: Litakas!

LUSIKAS: Vaat nüüd läheb põnevaks! Pane veel valjemaks, Paul!

AADAM: Kas Peerust enam ei räägita?

LUSIKAS: Doktor võikski Viviani juurde elama minna, see on ikka naine! Mis see Eva ära ei ole? Kondine ja poolpime!

RUMBASK: Ta on aus tüdruk, vaesest perest pärit. Küll te veel kuulete, talle tehakse silmaoperatsioon ja ta hakkab kõike nägema.

LUSIKAS: Ei, ta on loll tüdruk. Minule meeldib ikka Vivian. Oi, oleks mul selline naine! Eva on lihtsalt üks kana.

RUMBASK: Te tahate mind ainult vihastada.

TÕNNO: Tasa, tasa! Midagi ei kuule! Jumal, tule appi!

PAUL: Ma panen valjemaks.

HÄÄLRAADIOS: Nende esimene suudlus oli kuum. Vivian avas doktori särginööbid ja libistas kätt mööda mehe selga.

RUMBASK: See doktor on ka üks... igavene! Endal on tal kodus nii tore naine!

LUSIKAS: Ei ole midagi, õige mees! Kaua ta jändab selle inetu ja lolli Evaga! Mina tema asemel teeksin täpselt samuti!

RUMBASK: Olge vait! Minule Eva meeldib!

LUSIKAS: Mulle meeldib Vivian!

RUMBASK: Vivian on lipakas!

LUSIKAS: Naine peabki olema kuuma verega!

RUMBASK: Häbi ei ole niimoodi rääkida, vana mees! Karoliina peab kõike kuulma!

LUSIKAS: Las kuulab! See on elu!

TÕNNO (langeb põlvili): Jumal, jumal! Midagi ei kuule! Olge tasa, olge tasa!

LUSIKAS: Mina armastan Viviani!

RUMBASK: Häbematu inimene, metsloom!

PROUA PAUL (tuleb kohviga): Kuidas doktoriga lood on?

LUSIKAS: Jättis Eva maha.

RUMBASK: Ei jätnud! Ta tuleb veel tagasi! Vivian ei too talle õnne!

TÕNNO: Olge tasa!

HÄÄL RAADIOS: Ukse taga seisis Pier.

AADAM: Peer! Peer seisis ukse taga!

RUMBASK: Tasa, Aadam!

PAUL (lülitab raadio välja): Ära lõppes.

TÕNNO (murtult): No näete... Ei kuulnud jälle mitte midagi! (Karoliina ei suuda naeru tagasi hoida, kargab püsti ja põgeneb itsitades kööki.)

RUMBASK (Lusikale): Alatu inimene! Maniakk!

LUSIKAS: Proua, ärge pange pahaks! Lubage, ma teen teile klaasi veini välja! (Suudleb Rumbaski kätt.) Paul! Pudel õlut mulle ja klaas veini minu kaunile sõbrannale!

AADAM: Mina tahaksin suhkrut.

Hiline õhtu. Paul tukub kiiktoolis. Uksele koputatakse. Paul avab silmad. Koputus kordub. Paul tõuseb ja kohendab riideid, kiikab kella.

PAUL: Nüüd veel hilja... Kas kellegagi on õnnetus juhtunud? (Läheb avama.) (Tuppa astub Kurat. Ta on väga lihtsalt riides ja näeb välja nagu mõni tehasetööline – pintsak, lipsuta särk, kottis püksid.)

KURAT: Tervist.

PAUL: Tere. Mida te soovite?

KURAT: Ma mõtlesin, et siin on kõrts.

PAUL: Ongi.

KURAT: Miks te siis küsite, mida ma soovin? Kõrtsis on iga külaline teretulnud.

PAUL: Jaa, seda muidugi. Astuge edasi. Ma mõtlesin, et kas te soovite midagi tellida? (Haigutab salaja.)

KURAT (uurib tuba): Hubane ja vaikne paik. Ma olin kindel, et mulle siin meeldib. (Istub laua taha.) Uhh! Hea on istuda.

PAUL: Olete kaugelt tulnud?

KURAT: Kuidas öelda... Jah ja ei. Mõistate?

PAUL: Ei. Aga kuulake: tüdruk keldris sügaval, pats on väljas tänaval. Mis see on? See on porgand. Nii on nende mõistatustega. Soovite siis midagi, armas inimene? Aeg on hiline.

KURAT: Jaa, juba üle kesköö. Kas te tahate magada? Ma segan?

PAUL: Ei, ei! Ma niisama ütlesin, ei sega.

KURAT: Istute äkki koos minuga? Ma teen teile õlut välja.

PAUL: No võib ju kah. Eks inimesele ole seltsi vaja, see on õige. Toon siis õlut?

KURAT: Kaks pudelit. Endale ja mulle.

PAUL (toob õlut): Mis asjus te meie kandis liigute?

KURAT: Tulin teie juurde õlut jooma.

PAUL: Või minu juurde? See on küll huvitav!

KURAT: Miks? Teil on ju tore väike maja, nii vaikne. Mina oskan seda hinnata. (Joob õlut.) Küll on hea!

PAUL: Rõõm kuulda, tavaliselt minnakse minu majast ikka mööda, otse “Luike”. Eks seal ole peenem.

KURAT: Mina peenusest ei hooli.

PAUL: Andke andeks, ma küsin veel, olen teil nagu uni kaelas – öelge, te tegite ikka nalja, te ei tulnud ju siia kanti ainult minu kõrtsi pärast? Öelge ausalt! Ega te ei hakanud ju sellest kohast, mis on kaugel ja lähedal korraga, ainult minu kõrtsikökatsi pärast pikka teed ette võtma?

KURAT: Ausõna, ma tulin teie juurde! Joon oma õlle ära ja lähen tagasi. Aga kui lubate, siis tulen homme uuesti.

PAUL: Homme uuesti?

KURAT: Homme öösel.

PAUL: Miks just öösel?

KURAT (mõtleb hetke): Mis ma ikka salgan... Sest ma olen Kurat.

PAUL: Kes te olete?

KURAT: Te kuulsite, härra Paul. Õigesti kuulsite. (Tõesti, temas on midagi, mis sunnib Pauli tema sõnu uskuma. Paul joob paar lonksu õlut, et end koguda.)

PAUL: Ah vaat siis! Nojah, seda see tähendas: kaugelt ja lähedalt. Põrgust!

KURAT: Toote äkki veel kaks õlut?

PAUL: Jaa, muidugi! Aga lubage, nüüd teen mina teile välja! Niisugune külaline ikkagi! (Toob õlut juurde.)

KURAT: Ei, härra Paul, see pole võimalik! Teie ei saa mulle õlut välja teha. See ei sobiks.

PAUL: Mispärast, see on minu õlu, minu kõrts!

KURAT: Härra Paul, ärme vaidle. Mina maksan.

PAUL: No ise teate. Kui teil just raha taskust välja kipub, eks tehke talle siis uks lahti. Teie terviseks!

KURAT: Teie terviseks samuti!

PAUL: Miks te siis just minu ubriku välja valisite? Kõrtse on ju ilm täis, minu omal pole isegi nime. Teie ees peaksid ometi kõik uksed lahti olema.

KURAT: Ega ma ei valinud umbropsu. Küllap teil on siin midagi, mis mulle meeldib. Kas lubate mul teie kliendiks hakata?

PAUL: Mis mul siin lubada! Olge lahked!

KURAT: Aga ma hakkan käima öösiti, nii et uneaega jääb teil napiks.

PAUL: Oh, küll ma hommikuti jõuan põõnata, enne lõunat ei tule siia keegi. Tulge aga, millal tahate, ega ma ust lukku ei panegi.

KURAT: Suur tänu, härra Paul. Teate, kuidas ma vajan sellist paika, kui väsinud ma vahel kõigest olen... Kas ma tohin kiiktooli istuda?

PAUL: Jaa, jaa! Istuge! See on mu pulmakink naisele. Ega tema, tõsi küll, seal suurt ei istu, aga ma ise armastan kiikuda. Istuge julgesti!

KURAT (istub kiiktooli): Kui laulaks, härra Paul? Kas te seda Oskari laulu teate?

PAUL: “On Oskar vahva meremees”? Tean küll, eks laulame.

Ainult tasa, mul naispere magab.

KURAT ja PAUL (laulavad): On Oskar vahva meremees, ta käis kord Aafrikas ja ostis väikse pärdiku, kel händ kui juurikas! Kui Oskar ahvi koju tõi, lõi naine kokku käed. Kas võsamees on see või nõid? Nii karvased ta käed! See pärdik on, ja mitte mees, nii ütles Oskar hea, ja naine kohe rahunes ning paitas kaasal pead!

Hommikuke kõrts. Sisse astuvad Jan Krüllberg, umbes 30-aastane elegantne noormees, ja Schmidt, vanem härrasmees.

SCHMIDT: Kop, kop! On siin keegi?

JAN: Ahoi!

SCHMIDT: Ei tea, magatakse vist veel. Seda parem, saame rahulikult rääkida.

JAN: Me oleksime võinud ju ka “Luiges” juttu ajada.

SCHMIDT: Mina “Luike” ei tule, seal võidakse mind ära tunda. Ja ma ei taha, et meid praegu koos nähtaks. Räägime siin.

JAN: Pentsik koht. Ei tea, kes siin käib?

SCHMIDT: Ega neil suurt läbimüüki loomulikult olla ei saa. “Luik” on ju siinsamas kõrval, aga tead, palju ühele tavalisele inimesele vaja on? Kõht täis ja katus pea kohal, teda muu ei huvitagi.

(Mehed istuvad.)

JAN: No räägi. Kuidas reis läks? Mis otsustati?

SCHMIDT (häält tasandades): Ühesõnaga, otsus jääb jõusse. Tema ambitsioonid on juba ammu liiga priskeks paisunud ja seaduslikud võimalused on ammendunud. Meil ei jää muud üle. See on meie kohus.

JAN: Millal siis?

SCHMIDT: Nädala pärast. Caesar tuleb järgmisel reedel siia jahile. Meie oleme ka kutsutud.

JAN: Südamerabandus?

SCHMIDT: Jälgi ei jää. See on juba korraldatud.

JAN: Tegelikult on see ikkagi mõrv.

SCHMIDT: On küll, aga me peame valima. Ta on takistuseks, ja mitte ainult meie riigi huvidele, vaid lausa rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Me ei otsustanud uisapäisa, selle taga on põhjalik analüüs. Tegu ise on muidugi ebameeldiv, aga me oleme vandunud!

JAN: Jaa, jaa, ma tean. Ega ma ei vaidlegi.

SCHMIDT: Niikaua ela “Luiges”, seal on lõbus, käib palju neiusid.

JAN: Eks näis.

SCHMIDT: Linnas on ka päris hea ooper.

JAN: Nii? Küll ma leian. Pealegi on mul üks kirjatöö pooleli.

SCHMIDT: No näed. Kasuta vaba nädalat hästi. (Tuleb proua Paul.)

PROUA PAUL: Oh armas aeg! Külalised!

SCHMIDT: Tere hommikust, proua! (Mehed tõusevad viisakalt.) Me astusime ainult hetkeks sisse.

PROUA PAUL: Väga tore! Mida te soovite? Kohvi? Teed? Süüa? Veini? Andke andeks, et ma teil oodata lasin! Kas te olete reisil? Vahest soovite hoopis tuba? Mul on väga head toad! Odavad, päike paistab sisse, aknad avanevad aeda. Kas te tahate eraldi või kokku?

SCHMIDT: Proua, ma pean teid kurvastama. Me ei jää teie juurde ööbima.

PROUA PAUL: Miks ometi? Jääge! Meil on ruumi! Ja tassi kohvi peate igal juhul jooma! Kas soovite suhkruga?

JAN: Ei, aitäh! Meil on paraku kiire.

SCHMIDT: Kunagi teine kord.

PROUAPAUL: Mis tähendab teine kord! Ma keedan teile kohe kohvi! Istuge!

SCHMIDT: Me vist ütlesime, et meil on kiire! (Teisele korrusele ilmub Karoliina. Jan märkab teda.)

JAN: Tervist, preili!

KAROLIINA: Tere.

PROUA PAUL: See on mu tütar. Härrased, aga mida see siis tähendab! Astute sisse ja ei soovi midagi! See ei kõlba.

JAN: Hea küll, tooge üks kohv.

PROUAPAUL: Otsekohe! (Tõttab minema.) Ma toon kooki ka!

SCHMIDT: Sa pidid ju “Luike” kiirustama.

JAN: Mul tuli idee üheks ööks siia jääda.

KAROLIINA: Meil on palju sääski.

JAN: Ehk leiab nende vastu rohtu.

SCHMIDT (silmitseb Karoliinat): Nojah, ma mõistan. Olgu siis, Jan. Kohtume nädala pärast. Head õnne!

JAN: Kohtumiseni.

SCHMIDT: Head päeva, preili! (Lahkub.)

JAN: Äkki tulete alla ja istute minu juurde?

KAROLIINA: Ma võin ju tulla. (Tuleb trepist alla ja istub.)

JAN: Saame tuttavaks. Minu nimi on Jan.

KAROLIINA: Minu nimi on Agnes.

JAN: Väga ilus nimi.

KAROLIINA: Arvate? Kas teile tõesti meeldib see nimi?

JAN: Väga meeldib. See tuleb nii kergelt üle huulte. Agnes...

KAROLIINA: Siis te olete kindlasti väga pettunud, kui ma ütlen, et mu nimi ei olegi Agnes.

JAN: Ei olegi Agnes? Aga mis siis teie nimi on?

KAROLIINA: Matilda-Dolores. See jääb juba alumise huule taha kinni, eks ole? Nagu näts. (Tõuseb ja jookseb minema.) (Tuleb proua Paul kohvi ja koogiga.)

PROUA PAUL: Kas teie sõber läks juba ära? Kui kahju! Öelge, kas ma toon teile munarooga ka? Ja kas te jääte meie juurde ööseks?

JAN: Jaa, jaa, ma jään. Aga öelge – mis on teie tütre nimi?

PROUAPAUL: Karoliina. Kas te tahate mõlemalt poolt praetud muna või ainult ühelt poolt?

JAN: Karoliina... Ainult ühelt poolt!

Mõni tund hiljem. Paul pühib haigutades letti.

PAUL: Ega ma ei imesta, et vanakuradile meie juures meeldib. Siin on ikka tõesti mõnus paik. Ma olen vahel mõelnud, et teised inimesed ju rändavad ringi, sõidavad lennukiga, rongiga, mõni teeb automatku... Olen endamisi aru pidanud, et läheks kah. Reisiks kuhugi. Aga pole nagu põhjust. Oleks siin katk või näljahäda... Aga niisama, heast peast, rabelema hakata... Misjaoks? Ja kuhu? Kuhu sõita? Öelge! Ei tea, minul pole kuhugi asja. Ei tule välja. Ma ei taha kohe üldse mitte kuhugi minna. Nii hea on siin olla et... (Haigutab.) Küll oli sügav uni, ühe külje peal magasin terve öö. (Ringutab.) (Tuleb proua Paul.)

PROUAPAUL: Oh, vana vooster kah üles tõusnud! Vaata imet! Mis sul siis viga oli, laiskus kallal? Või oled järsku haige? Nii kaua magasid!

PAUL: Ma läksin hilja voodisse.

PROUA PAUL: Mis sa siis tegid siin üksi keset ööd? Lugesid?

PAUL: Ei.

PROUA PAUL: No aga mida siis? Istusid niisama? Imelugu! Oled öövaht või?

PAUL: Ole tasa, ära õienda! Oma maja, lähen magama, millal tahan. Mis sest siis on? Hommikud ongi magamiseks loodud. Pole ju ühtegi hingelist.

PROUA PAUL: Miks ei ole! Kaks härrasmeest tulid juba kell kaheksa!

PAUL: Mis härrasmehed? Otsisid “Luike” või?

PROUA PAUL: “Luike”! Meie juurde tulid! Üks läks küll kohe ära, aga teine pani toa kinni.

PAUL: Toa kinni! See oli vist... kümme aastat tagasi, kui meil viimati tuba kinni pandi! Sa teed nalja!

PROUA PAUL: Tõsijutt! Ma kloppisin voodiriided ära, praegu härra jalutab. Ole siis kraps ja tubli! Seod äkki lipsu kaela? Meie majas on alati külalislahked oldud.

PAUL: Nojaa... Mis sa kostad! Külalisi käib öösel ja päeval! Nagu elaksime Suure Hiina tee ääres!

PROUA PAUL: Rumal! Mis Hiina tee! Oh, Paul! Tule, ma annan sulle musi!

PAUL: Sa vahi! Musi ka veel!

PROUA PAUL (annab Paulile musi): Ma lähen nüüd kööki. Kes teab, kas meie toidud külalisele maitsevadki! (Läheb ära.) (Tuleb Karoliina.)

KAROLIINA: Tere hommikust, isa!

PAUL: No tere, tüdruk! Kuulsid, meil on külaline!

KAROLIINA: Ma nägin teda.

PAUL: Missugune ta on?

KAROLIINA: Loll.

PAUL: Rikas?

KAROLIINA: Küllap vist.

PAUL: Miks ta siis “Luike” ei läinud?

KAROLIINA: Sest ta püüab mulle külge lüüa.

PAUL: Sa oled meil siis nagu peibutis. Peaksime su katusele riputama, saaksime maja täis.

KAROLIINA: Eks riputa.

PAUL: Oleme alles pigis! Hea rahulik oli elada, järsku sajab mingi külaline kaela. Puhta võõras inimene. Millest ma temaga räägin?

KAROLIINA (vaatab aknast välja): Ta läheneb uhkel sammul meie tagasihoidlikule tarele. Tule vaata, isa!

PAUL (vaatab): Oi, oi... Kuule, sa juba tunned teda, askelda ise! Ma käin korraks teises toas ära. Kui väga külge hakkab lööma, hüüa mind, ma tulen tangidega ja tõmban jälle lahti.

KAROLIINA: Ah, mis sa tast kardad, isa!

PAUL: Ma ei karda, aga... Tead.... Mulle ei meeldi! Ma ei taha! Ah! Ma pole veel söönud kah! Ole siis tubli! (Jookseb ära.) (Samas astub uksest sisse Jan.)

JAN: Aa! Agnes-Matilda-Dolores-Karoliina! Nii väike tüdruk ja nii palju nimesid!

KAROLIINA: Ma olen lihtsalt kokkuhoidlik, ei viska midagi minema. Eks aja jooksul koguneb üht-teist kribu-krabu.

JAN: Mina olen jälle paristaja, üksainus nimi mul on ja seegi lühike.

KAROLIINA: Te vaadake kõndides maha, ehk leiate veel. Ja pangast võite laenu võtta, saate mõnedki tähed juurde muretseda.

JAN: Äkki laenate ise?

KAROLIINA: Oi ei! Aga mängime kaarte! Järsku teil veab, võidate pisut, tubli mees oskab ju iga penni teenima panna.

JAN: Te oskate kaarte mängida?

KAROLIINA: Aga kas teie oskate?

JAN: Noh... Muidugi oskan. Vahel mängisime kaaslastega ööd läbi, siis kui ma ülikoolis käisin.

KAROLIINA: Olete ülikoolis käinud?

JAN: Koguni kolmes ülikoolis.

KAROLIINA: See võtab mu pisut põlvist nõrgaks. Mida te siis õppisite?

JAN: Filosoofiat, politoloogiat, ajalugu... Kirjandust, keeli. Ma räägin seitset keelt.

KAROLIINA: Mis te luiskate! Nii palju keeli pole olemas!

JAN: Noo... (Naerab.) On veel palju rohkemgi.

KAROLIINA: Kas te lindude keelt ka oskate?

JAN: Ei oska. Aga tahaksin osata, sest siis võiksin ma teile midagi eriti ilusat öelda. Inimeste keel on paraku liiga tuim, selles pole küllalt kauneid sõnu.

KAROLIINA: Jah, aga ma kardan, et ma ei saaks teie vidistamisest suurt aru! Eile öösel karjus öökull mitu tundi, võib-olla oli temalgi midagi ilusat öelda, aga mina ei mõistnud sõnagi. Mängime parem kaarte, see on lihtsam.

JAN: Mängime.

KAROLIINA: Mille peale?

JAN: Suudluse.

KAROLIINA: Raha! Mis suudluse! Mida ma teen teie suudlusega? Teil on seal sees seitse keelt!

JAN: Raha siis raha. (Viskab lauale pataka paberrahasid. Karoliina asetab selle kõrvale samasuguse pataka.)

JAN: Kust teil nii palju raha?

KAROLIINA: Aga kust teil?

JAN: No mina... Eks ma teenin. Ma töötasin senatis, hiljem avasin erapraksise... Ka mu vanemad on küllalt jõukad.

KAROLIINA: Mina teenisin ka. Mul on ka erapraksis. Ja mu vanemad on eraettevõtjad.

JAN: Selge, selge. Teie käite välja. (Mängivad kaarte.)

KAROLIINA: Mida te siinkandis õieti teete?

JAN (muigab): Mis ma ikka teen... Niisama rändan.

KAROLIINA: Mustlane?

JAN (hakkab naerma): Ei, seda just mitte. Tegelikult olen ma siin tööasjus, aga see on saladus.

KAROLIINA: Selge pilt! Te olete nuhk!

JAN (solvub kergelt): Vastupidi! Mina esindan neid inimesi, kes usuvad, et riiki saab valitseda ka ilma keelekandjate ja nuhkide abita, nii nagu vanasti, enne Caesarit!

Teate, ma räägin teile: ma kuulun ühte salajasse, väga võimsasse organisatsiooni. Me võitleme demokraatia eest, korruptsiooni vastu, valvame, et võimul oleksid õiged ja ausad inimesed. Ma räägin seda ainult teile, Karoliina. (Istub tüdrukule lähemale ja üritab talle kätt ümber piha panna.)

KAROLIINA (nihkub eemale): Väga meelitav. Kaks aastat tagasi valimiste ajal liikus siin ka igasuguseid kihutuskõnelejaid, kes oma parteisid kiitsid. Aga nemad tegid seda linnaväljakul, kõigi silme all. Küll on ilus, et teie niimoodi eraseansse annate, nagu see nõid, kes siin mullu käis ja odraivasid ära võttis.

JAN (solvunult): Mina ei ole mingi poliitiline kihutuskõneleja! See pole partei! See on väike ja salajane rühmitus, mille liikmed moodustavad meie riigi eliidi. Te olete ehk kuulnud selliseid nimesid nagu Brutus, Cassius, Asterix... Me oleme endale vabatahtlikult võtnud vastutuse ja raske kohustuse riigi arengut suunata. Ma ei tohiks teile seda rääkida, aga ma ei taha, et mind peetakse mingi massipartei funktsionääriks. See on pigem klubi, klubi valitutele.

KAROLIINA: Armas Jan, armas valitu! Te olete kaotanud! Lükake papp siia!

JAN: Tõepoolest... Teil vedas. (Annab raha.) Nüüd on preili siis rikas!