Читать книгу Voldemar - Andrus Kivirähk - Страница 4

Sürrealistid:

PAUL

OSKAR

ALEKSANDER

GEORG

Mittesürrealistid:

NOORMEES

KELNER

MAAPOISS

KIKI

MEES

NAINE

PUHVETIPIDAJA

HILDE

OTTO

HELMUT

EDUARD ROSENBERG

SEKRETÄR

PEALTVAATAJA

ÄMMAEMAND

LUISE

HOBUSE MAALIJA

KANARBIKU MAALIJA

KRIITIK

SELTSIMEES BAUMAN

IRENE

LENA

POLITSEINIK

RÄTSEP FERDINAND

Käib etendus. Laval Noormees ja Neiu.

NEIU: Kas teile meeldib minu nimi – Ramilda? Eks ole ilus?

NOORMEES: Väga ilus.

NEIU: Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem, suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan oma nime tingimata Ramildaks. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja. Miraldast saab palju ilusaid nimesid – kuulake! Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Diralma, Darilma – lõpmata palju! Mis te arvate, kas keiser lubab mul Miralda asemel Ramilda võtta?

NOORMEES: Ma arvan küll, et lubab.

NEIU: Arvate tõesti?

NOORMEES: Tõepoolest, preili.

Saalist, esimesest reast on juba mõni hetk tagasi püsti tõusnud Oskar. Ta silmitseb publikut, siis tõmbab põuest revolvri ja sihib sellega rahva sekka. Paul kargab püsti ja tõmbab tal püstoli käest.

PAUL: Oskar! Mida sa teed?

OSKAR: No aga sa ainult vaata neid labaseid lõustu. Kuidas nad seda jama vahivad ja on ise endaga jube rahul. Arvavad, et naudivad ei tea mis suurt kunsti. Kultuursed inimesed! Paul, ma ütlen sulle – ainus tõeline kunstiteos on tulistada revolvrist huupi rahva sekka. Ainult selline kunst muudab elu.

PAUL: Sul on õigus. Me vajame uut kunsti. See vana on kopitanud ja hallitanud, ta lehkab ja mädaneb. Ta on takerdunud oma nõmedatesse reeglitesse ja matkib alandlikult elu. See on koera okse, mitte kunst. Me vajame midagi hoopis teistsugust, midagi säärast, mis lööb platsi puhtaks, mis pöörab kõik pea peale ja sülitab näkku nendele uimastele väikekodanlastele.

OSKAR: Kunsti aeg on läbi. Me vajame kunsti, mis polegi kunst.

PAUL: Ja see kunst on sürrealism.

OSKAR: Nimeta seda, kuidas tahad. Lähme nüüd jooma, Paul, mul hakkab siin mausoleumis juba liiga igav.

Kohvikus.

PAUL: Kelner! Meie joogid palun!

Ilmub Kelner klaasidega.

PAUL: Mida see tähendab! Kas te ei tea, et ma joon ainult rohelist veini!

KELNER: Rohelist veini pole olemas.

PAUL: Roheline on minu värv! Roheline on sürrealismi värv! Rohelist veini ja kiiresti, muidu ma peksan teie kõrtsi segi!

KELNER: Olgu peale, rahunege maha! Saate oma rohelise veini, milles küsimus. Kui neljakümneaastane lits saab end poole nooremaks võõbata, miks siis ei peaks saama veini värvida, kui härral on selline tuju. Härra on vist kunstnik?

PAUL: Ma pole mitte lihtsalt kunstnik, ma olen sürrealist!

KELNER (valab veiniklaasi sisse rohelist värvainet, vein värvub roheliseks): Olge hea, kui teile sedasi rohkem meeldib. Aga mida see sürrealist veel tähendama peaks? Pole sellisest elukast kuulnudki.

PAUL: Idioot! Te ei tea, mida tähendab sürrealism! Aga pole viga, küll te varsti kuulete! Me teeme ajalugu! Sürrealism on maailm, kus pole põhjuseid ega tagajärgi, kus miski ei tulene millestki, kus pole loogikat ega seaduspärasusi. See on täiesti vaba maailm, vaba kõikidest hea maitse ahelatest ning traditsiooni reeglitest! Eks ole, Oskar?

OSKAR: Sürrealism on sitt nagu kõik muugi. Aga ta on vähemalt värviline sitt, mis särab kõikides lipuvärvides.

KELNER: Selge pilt. (Pöördub Oskari poole.) Noh ja teie, härra? Kas teen teie veini ka roheliseks nagu teie sõbral?

OSKAR: Mitte mingil juhul. Mina ei kavatse mitte kellestki eeskuju võtta.

PAUL: Sürrealismi terviseks! Uue maailma terviseks!

OSKAR: Skool!

Paul üksi. Ta süütab parajasti sigaretti, kui tema juurde astub Aleksander, sõdurimundris.

ALEKSANDER: Eduard! Sina!

PAUL: Vabandage?

ALEKSANDER: Ah! Hoopis mina vabandan. Ma pidasin teid oma sõbraks. Oma sõbraks Eduardiks. Me olime koos sõjas ja ma olin ta kõrval, kui ta surma sai. Pommikild rebis tal pea otsast.

PAUL: Ja te arvasite, et mina olen tema.

ALEKSANDER: Jah, te olete väga tema moodi.

PAUL: Te arvasite, et kohtusite oma surnud sõbraga, kellel pole peadki otsas?

ALEKSANDER: Jah, andke andeks, ma saan aru, et see polnud eriti realistlik lootus.

PAUL: Just nimelt, see oli sürrealistlik!

ALEKSANDER: Kuidas, palun?

PAUL: Sürrealistlik. Meie kohtumine on ülimalt sürrealistlik, millest järeldub, et see on ülimalt oluline! Meid viis kokku kummaline juhus, järelikult peame me kokku jäämagi. (Esitleb end.) Paul!

ALEKSANDER: Aleksander.

PAUL: Aleksander, sa oled vastu võetud sürrealistide vennaskonda. Tere tulemast! Meie oleme need, kes pööravad maakera pea peale. Meie oleme uue ajastu kunstnikud!

ALEKSANDER: Mulle on see suur au. Te olete kunstnik? Vabandage, ma alles äsja tulin rindelt, ma pole tsiviileluga veel kuigi hästi kursis. Kas teil on ilmunud mõni raamat? Või on teil kusagil mõni näitus üleval?

PAUL: Ei. Aga me teame, et tulevik kuulub meile. Tule, Aleksander, ma tutvustan sulle Oskarit. Tema on kõige täiuslikum sürrealist, keda ma tean ja meie ajastu kõige suurem kunstnik.

ALEKSANDER: Millega ta tegeleb?

PAUL: Mitte millegagi. Ta on absoluutselt jumalik.

Oskar ja innukas Maapoiss tulevad kõrtsist, kergelt purjus.

OSKAR: Nii et sina siis tahad ooperilauljaks saada.

MAAPOISS: Jah, see on mu elu unistus. Mulle kangesti meeldib laulda. Ma sündisin ja kasvasin maal ning juba väikese poisina istusin ma lehmi lüpsva ema kõrval ja laulsin talle üksteise järel kõiki laule, mida ma oskasin. Ma hulkusin mööda heinamaid ning põlde ning aina laulsin, võidu lõokeste ja rukkirääkudega. Ka meie küla kirikuõpetaja ütles, et mul on hea hääl. Jõulude ajal kutsus ta mu alati endale appi, ma seisin inglikostüümis altari kõrval ning laulsin jõululaule. Minu perekond oli minu üle nii uhke, taat kogus aastast aastasse raha, et mind linna konservatooriumisse saata, vanem vend – tema on mul tisler – pani ka oma jao ning lõpuks saimegi raha kokku.

OSKAR: Seda on küll tore kuulda. Ütle mulle, kallis sõber, kas sa oled juba oopiumi proovinud?

MAAPOISS: Ei ole. Mis see on?

OSKAR: See on üks niisugune asi, mida just lauljatel soovitatakse pruukida, see teeb hääle lahti. Paneb kõlama, saad aru. Lähme õige minu juurde, ma kostitan sind.

MAAPOISS: Teie juurde koju? Äkki ma teen tüli. Teie perekond...

OSKAR: Mis perekonnast sa räägid? Kelleks sa mind pead! Ma elan hotellis, täiesti üksi. Tule kaasa ja ära räägi rumalusi.

Paul tänaval. Aleksander tuleb ajalehega.

ALEKSANDER: Loe ometi!

PAUL (loeb): Püha taevas! See on ju Oskar! Surnud!

ALEKSANDER: Kas see oli õnnetus?

PAUL: Ma ei usu. See pole võimalik, ta on varemgi oopiumi pruukinud. Ta oskas seda. Ta poleks iialgi kogusega eksinud. See pidi olema enesetapp.

Ilmub Oskar.

OSKAR: Sul on õigus, Paul, see oli enesetapp.

PAUL: Aga miks ometi, Oskar!

OSKAR: Mul oli eile õhtul nii igav. Ma ei osanud midagi paremat välja mõelda. Kogu maailm tundus nii läila ja tühine. Aga enesetapp lahutas mu meelt päris hästi. Ja oopium oli võrratu, esmaklassiline kraam.

PAUL: Aga see teine? See poiss!

OSKAR: Ah, nii tüütu ja labane on surra üksi. Hoopis stiilsem on keegi endaga kaasa võtta. Pealegi päästsin ma maailma ühest järjekordsest ooperilauljast. Ooper on ülimalt vastik nähtus, ta lehkab surnukirstu järele. Kui ma viitsiksin, laseksin ma kõik ooperimajad õhku. Ilus oleks vaadata, kuidas taevast sajab läbisegi kassikulda, tenorite päid ja sopranite häälepaelu, ning neile lisaks sadade ooperisõprade aplodeerimisest paistes käelabasid. Aga see on liiga väsitav. Pealegi olen ma nüüd ju surnud.

PAUL: Aga Oskar, kõik meie plaanid!

OSKAR: Plaanid! Ma vihkan plaane! Mul pole olnud iialgi kavatsust neid järgida. Paul, on ülimalt tähtis õigel ajal surra – siis ei käi sa alla, ei muutu labaseks. Mina olen nüüd päästetud kõigist argielu mõttetustest.

PAUL: Aga sürrealism?

OSKAR: Aga oskad sa nimetada veel sürrealistlikumat tegu kui põhjuseta enesetapp? Paul, sa pead tunnistama, et andsin endast parima! Selle hooaja top-kümmet juhin mina!

PAUL: Jah, sul on õigus. Aleksander! Vaata! Selline peab olema üks õige sürrealist! Selline on õige sürrealistlik tegu! Võta eeskuju!

ALEKSANDER: Kas ma pean ennast siis ka ära tapma?

PAUL: Siis, kui meie liikumine seda vajab. Siis, kui ma ütlen. Distsipliin ennekõike! Praegu aga lähme kohvikusse.

ALEKSANDER: Ma tulen ehk hiljem järele, mul on üks kohtumine.

PAUL: Aleksander, me läheme praegu kohvikusse ja me läheme kõik koos! Kes on sürrealistide juht, sina või mina?

ALEKSANDER: Olgu, ma tulen.

PAUL: Väga hea. Ja Oskar, ma loodan, et ka sina ei jäta mind – ei jäta meid, hoolimata sellest, et sa...?

OSKAR: Muidugi mitte, sa ju tead, et ma vilistan reeglite peale. Lähme.

Kohvikus. Oskar suitsetab, Aleksander magab, Paul lööb Kikile külge.

PAUL: Ma panin sind kohe tähele, kui sa sisse astusid. Ja ma taipasin jalamaid, et meile on määratud lähemalt tutvuda. Saad aru, ma olen sürrealist ja mul on selliste asjade peale hea nina. Juhus on maailmas kõige tähtsam asi. See on ainus, mida ma hindan, aga kõik need väikekodanlikud tseremooniad ja kombed võivad kuradile sõita. On ju nii, Kiki?

KIKI: Paul, ma võin sinuga magada küll, aga mul üks tingimus. Kustutame tule ära.

PAUL: Mispärast?

KIKI: Ma ei saa sulle seda ütelda.

PAUL: Ma tahan teada. Miks me tule ära kustutame?

KIKI: Aga kas sina tahad seda siis valges teha?

PAUL: Ei taha, aga ma tahan teada, miks sina tahad, et me tule ära kustutame.

KIKI: Sest et... Sest et mul on üks viga. (Puhkeb nutma.)

PAUL: Mis viga? Kas sul on puujalg? See oleks alles sürrealistlik! Puujalaga pruut!

KIKI: Ei! Mul ei ole puujalga! Lollakas!

PAUL: Aga mis siis on? Mina ei näe küll ühtegi viga. (Vahib tüdrukule seeliku alla ja põue.) Kõik on normaalne, isegi ilus.

KIKI: Paul! Jäta! Niimoodi see ei paista.

PAUL: Aga kuidas siis paistab?

KIKI: Voodis.

PAUL: No mis imeasi see siis on! Ütle ometi!

KIKI: Saad aru... (Nutab pööraselt, lõpuks kogub end ja sosistab midagi Paulile kõrva, seejärel puhkeb uuesti nutma.)

PAUL: Sul ei kasva häbemekarvu?

KIKI (raputab pead, lausa vappub nutust): Ei. Pole kunagi kasvanud.

PAUL: Kui sürrealistlik! Kiki, tule mulle naiseks!

KIKI: Mida?

PAUL: Tule mulle naiseks! Nüüd kohe.

KIKI: Kuidas nii, kohe?

PAUL: Aga muidugi kohe! Mida sa siis ootad, et ma lähen su papakeselt sinu kätt paluma ja viin su mammakesele roosid ja siis lepin kirikuõpetajaga laulatuse aja kokku! Mina olen sürrealist! Mina elan teistmoodi!

KIKI: Ei, ega... Mul polegi mingit papat ja ema pole ma ka mitu aastat näinud. Aga ma mõtlesin seda, et võib-olla käime ikka kõigepealt voodis ära, eks siis hommikul ole aega abielluda.

PAUL (mõtleb natuke): Ei, abiellume ikka enne ja siis lähme voodisse. Või oled sa juba unine?

KIKI: Unine? Ei ole.

PAUL: No siis on hea. Tuled mulle naiseks, Kiki?

KIKI: Hea küll, Paul.

Kiki ja Paul lebavad voodis.

KIKI: Me siis tuld ära ei kustuta?

PAUL: Ole nüüd! Me oleme ju abielus. Oi, Kiki, nüüd oled sa sürrealisti naine. Ma pean sind hoiatama, et sul ei saa kerge olema. Minu elus pole kohta kompromissidel. Ma kavatsen teenida oma aateid ja ma olen range nii enese kui teiste vastu. Me oleme avangard ja meie elu möödub barrikaadidel, sest vana, läppunud ja iganenud kunst piirab meid igast kandist. Me peame oleme pidevalt valvel, et me end selle vastu ära ei määriks. Ja me peame olema nõudlikud – enda ja teiste suhtes, aga eriti enda suhtes. Sürrealism peab jääma puhtaks.

Voodi juurde on tulnud Oskar. Ta silmitseb mõne hetke Kikit, siis võtab püksid jalast ja poeb teki alla, Kiki kaissu. Paul ei märka midagi.

PAUL: Kiki, meie abielust ei saa mingit väikekodanlikku pesapunumist. Minu jaoks on ja jääb elus kõige tähtsamaks kunst. Kompromissideta kunst. Ma tahan olla pidevalt näljane, ma tahan võita raskusi, ma tahan suruda end läbi elu nagu triikraud! Mul tekib palju vaenlasi, sest mina tunnistan ainult ühte tõde – sürrealismi! (Märkab, et Kiki voodipoolel on midagi kahtlast teoksil.) Kiki!

OSKAR (pistab koos Kikiga pea teki alt välja): Mis on, Paul?

PAUL: Oskar, mida sina siin teed? See on minu naine.

OSKAR: Paul, ära ole ometi nii väikekodanlik. Me oleme ju sürrealistid.

PAUL: Seda küll.

OSKAR: No näed. Maga rahus. Kiki on muide väga armas. Sul on hea maitse.

PAUL: Aitäh!

OSKAR: Head ööd!

KIKI: Jah, Paul! Head ööd! Ära enam kaua räägi, muidu oled hommikul hirmus unine.

Kiki ja Oskar tõmbavad endal teki uuesti üle pea.

PAUL: Head ööd! (Keerab paarikesele selja, tõmbab põlved lõua alla ja jääb magama.)

Hommik. Kiki serveerib röstsaiu ja keedab meestele kohvi.

KIKI: Sina, Paul, tahad ikka rohelist kohvi?

PAUL: Jah, see on ju sürrealismi värv, sa tead küll. Mina joon ainult rohelist.

KIKI: Olgu, kullake. Sa saad rohelist.

Segab kohvi hulka rohelist toiduvärvi ja ulatab tassi Paulile. Samas astub sisse Georg, kes kannab naiseriideid ja kellel on ülimalt suured rinnad.

GEORG: Kas siin elavad sürrealistid?

PAUL: Jah, seda küll. Mida te soovite, preili?

GEORG: Ma tahan teiega liituda. Ka mina olen sürrealist.

PAUL: Kuidas, palun?

GEORG: Ma olen sürrealist! Ma tulin teie juurde, et langeda põlvili teie jalge ette ja öelda – oo, võtke mind endi hulka, sest siin on minu koht! (Langeb põlvili.) Tahate, ma suudlen teie käsi? Tahate, ma lõikan endal silmad peast ja kingin teile, et te saaksite neist endale hommikusöögiks omletti valmistada? Mul pole millestki kahju, kui te mind ainult enda hulka võtate!

PAUL: Tõuske ometi püsti, preili. Mis teil hakkas! Niimoodi ei saa ju sürrealistide hulka vastu võtta, et te lihtsalt kargate uksest sisse ja ütlete – tere, mina olen sürrealist. Ma ju ei tunnegi teid.

GEORG: Aga saame siis tuttavaks.

Võtab jaki seljast. Kaks õhupalli, mis olid jaki alla rindadeks topitud, lendavad taevasse.

GEORG: Minu nimi on Georg. (Istub lauda, korjab kokku kõik röstsaiad, ehitab neist midagi tohutu hamburgeri sarnast ja hammustab sellest mehise suutäie.) Ma olen kohutavalt näljane, ma pole juba kolm nädalat ivagi hamba alla saanud. Ma olen käinud jala üle tuhande kilomeetri. Mul polnud ju raha tõlla üürimiseks! Ehkki ma oleksin tahtnud muidugi sõita teie maja juurde kuldses kaarikus, mida veavad aafrika ninasarvikud, kelle sarved on üle võõbatud musta lakiga. See oleks olnud piisavalt pidulik. Aga küll jõuab. Millest me alustame?

Mees ja Naine valmistuvad välja minema. Mees seob lipsu kaela, Naine meigib end peegli ees.

MEES: Kiisu, mis etendus see õieti oligi, kuhu me läheme?

NAINE: Seal esinevad mingid sürrealistid. Ma lugesin nende kuulutust, programm tundus päris huvitav. Selline kena pühapäevaõhtune meelelahutus. Nad laulavad kupleesid ja siis näidatakse numbreid tundvat koera ja kõige lõpus pidi üles astuma Charlie Chaplin ise.

MEES: Ohhoo! No siis saab küll nalja! Et vana hea Charlie ise! (Naerab juba ette mõnust.) Mäletad seda filmi, kus ta lubjapintsliga näkku sai? Peab vaatama, et head istekohad saaks. Oled sa valmis, kiisu?

NAINE: Olen valmis.

Naine võtab Mehel käe alt kinni, väärikalt jalutavad nad teatrini.

MEES: Lähme ikka enne etendust puhvetisse ka. Teeme suu magusaks, ah? Mida sa soovid, kiisu?

NAINE: Ma ei teagi kohe. Kas sina võtad konjakit?

MEES: Ma mõtlesin jah, et teen väikese pitsi. See on ju selline vana hea komme, et teatris ikka võetakse väike konjak enne etendust. See lööb pea mõnusalt tühjaks.

NAINE: Hea küll, võta siis mulle ka. Ja üks väike koogike.

MEES: Teeme nii. (Puhvetipidajale.) Kaks pitsi konkjakit ja üks kook.

PUHVETIPIDAJA: Milline kook?

MEES: Mm... No andke see maasika ja kreemiga.

PUHVETIPIDAJA: Jah, see on väga värske ja maitsev.

MEES: Ei tea, kas etendus on ka hea?

PUHVETIPIDAJA: Ei oska kahjuks öelda, see on meil täna esimest õhtut.

MEES: Ah et esietendus kohe. Kas Chaplin on juba tulnud?

PUHVETIPIDAJA: Pole näinud. Aga no küllap ikka, kui ta juba välja reklaamiti. Saal on igatahes välja müüdud.

Mees ja Naine võtavad oma konjakid ja koogi ning lähevad ja istuvad esimesse ritta. Lavale tuleb Aleksander.

ALEKSANDER: Tere õhtust, daamid ja härrad! Rõõm teid näha siin, sürrealistide esimesel avalikul õhtul. Hoiatame ette, et surmajuhtumite eest saalis meie ei vastuta, samuti selle eest, kui keegi peaks rasedaks jääma või püksinööbid kaotama. Täna kavas – kõik sürrealistid raseerivad end publiku ees kiilaks. Liikumatu tants. Valutu peksmine. Sodomiit-muusika. Ja veel palju muud. Lõpetuseks ja maiuspalaks – sürrealistlik suguelund!

MEES: Aga Charlie Chaplin?

ALEKSANDER: Sina seal saalis ära mölise. Vaata, mis sulle näidatakse, muidu paneme su põlved põlema. Esimene etteaste – minge kõik perse!

Aleksander lahkub, tuleb Paul.

PAUL (karjub publikule näkku): Ennäe kui palju teid raisku siia kokku on roomanud! Ausõna, vastik on vaadata teie täis söönud molusid. Mida te siia ronisite? Mida te näha lootsite? Ostsite kalli pileti ja nüüd jõllitate. Sitapead! Mina teie asemel istuks kodus, vaikselt nagu hiir, ja häbeneksin, et ma olen selline värdjas. Teil on ju näost näha, et te olete nõrgamõistuslikud. Näiteks see pärdik siin esimeses reas. (Osutab Mehele.) Mida sinusugune siin teeb, sul on ju aju asemel saiapäts! Mõtlesid, et mängid intelligentset inimest, tuled teatrisse! Ei tule välja! Su loll lõust annab su ära! Sinusuguse haisulooma koht on jalgpallivõistlustel! Kohe kui otsa vaadata, on näha, et su pea on pehme nagu padi, kui kepiga virutada, siis ainult matsub, nagu klopiks vaipa! Ilalõug selline! Mind ajab oksele see teie elu! Te olete labased ja jälgid nagu tarakanid! Teil pole peas mitte ühtegi originaalset mõtet, te olete nagu loomad, kes mõtlevad ainult paljunemisele ja sellele, et oleks soe urg ja kõht paksult täis puugitud. Mis mõttega te üldse elate? Pooge end üles, kui leiate nii tugeva nööri, mis teie rasvast magu kannab. Aga kui ei leia, siis viskuge rongi alla, see lõikab teid kenasti tükkideks nagu vorsti ja teid saab leiva peale panna. Sedasi saaksid vaesed ja viletsad ka kõhu täis! Jah, ega õgimine pole teie monopol, ehkki te niimoodi arvate. Et te lõhkeks, parasiidid!

Paul sülitab publikusse ja lahkub. Tuleb Georg piiskopirüüs.

GEORG: Aga nüüd midagi lõbusamat. Eeslikisa!

Hakkab kisendama. Samal ajal kannavad Aleksander ja Oskar

lavale suure loosungi, kuhu on kirjutatud: „Sipelgas on voodis kingsepp!” Aleksander hakkab taguma suurt trummi. Oskar paneb sigareti põlema ja hakkab publikule suitsu näkku puhuma. Naine tõuseb läkastades.

NAINE: Lähme koju!

MEES: Aga Charlie Chaplin?

NAINE: Siin ei tule mingit Chaplinit! Kuidas sa aru ei saa, see oli ainult pettus! Need on ju pätid, nad mõnitavad inimesi!

MEES: Äkki ikka tuleb?

NAINE (kisendab): Lähme koju! Lähme koju! Lähme koju!

Pauli pool. Sürrealistid peavad pidu, Kiki triigib Pauli särke.

PAUL: Sürrealistide terviseks!

Kõik löövad klaase kokku.

PAUL: Vana maailm variseb! Me pöörame selle väikekodanliku diivanipadja pahupidi, nii et suled lendavad!

GEORG: Mul on ettepanek – katame linnaväljaku surnud eeslitega!

ALEKSANDER: Kust me saame nii palju eesleid?

GEORG: Kütime! Me võiksime korraldada metsiku eeslijahi, tungida taludesse – raudrüüdes, nagu kuningas Arthuri ümarlauarüütlid, ning ajada piigi otsa kõik ettesattuvad eeslid ja muulad!

OSKAR: See on vulgaarne. Liiga palju verd. Minu meelest oleks mõistlik avada hoopis üks müügipunkt, kust saab osta mürsukilde, mis on lõiganud ära mõne sõduri jala või käe. Me reklaamiksime neid kui parimaid habemeajamisvahendeid, mis lõikavad puhtalt ega jäta alles ainsatki karva. Ja müüjaks võiks olla mõni invaliid, nii öelda näitlik eksemplar.

PAUL: See on väga hea, Oskar! See ajab kogu selle karja vihast hulluks! Aleksander, mine osta veel veini!

ALEKSANDER: Aga minul pole raha.

PAUL: Kellel on raha? Andke Aleksandrile!

GEORG: Minul pole pennigi.

OSKAR: Otse loomulikult pole minulgi.

PAUL: Minul ka hetkel pole. Kiki!

KIKI: Minu käest küsid? Päris lolliks läinud. Teie olete mehed, teie asi on raha teenida. Minge tööle!

PAUL: Sürrealistid ei käi tööl! Sürrealistid ei teeni raha! See on meie kindel põhimõte ja selle vastu me ei eksi! Ei mingeid kompromisse selle räpase väikekodanliku maailmaga!

KIKI: No väga tore, olge siis näljas.

PAUL: Kiki, aga sina ju töötad! Sa õmbled! Sinul peaks natuke raha olema.

KIKI: Mina teid ka kõiki ülal pidada ei jaksa. Ma pole teie ema.

ALEKSANDER: Paul, Kikil on õigus. Äkki ikka teeksime põhikirja sellise muudatuse, et mingid tööd on lubatud. Ma võin näiteks ajalehtedele vahel arvustusi kirjutada...

PAUL: Mitte mingil juhul! Sürrealistid ei müü ennast! Sa tahad hakata väikeseks vastikuks leheneegriks! Sa ju uputad oma talendi pasa sisse!

ALEKSANDER: No on see siis nii suur patt, kirjutada paar väikest artiklit kuus ja saada selle eest mõni penn...

PAUL: Me ei vaidle! Kui sulle on tähtsad need pennid, siis uks on seal! Sürrealistide seas pole kohta reeturile!

ALEKSANDER: Einoh, mis sa nüüd sedasi, Paul. Ma ju ainult küsisin nõu. Kui sa ütled, et ei, siis jääb ei. Loomulikult. Rahune.

PAUL: Ära enam teine kord tule sellise jutuga!

ALEKSANDER: Ei, ei. Aga... ikkagi... Ütle, kust me siis raha saame?

PAUL: See on ju lihtne. Otsige endale rikkad armukesed. Nemad annavad.

PAUL: Minul endal seda muret pole. Mina ei aja rikkust taga. Mina olen vähesega harjunud ja selle vähese eest hoolitseb mu kallis Kiki.

KIKI: Oh kui lahke sa oled, kallis Paul! Ma tänan sind tõesti usalduse eest. (Karjatab.) Mis asi see siis nüüd on! Kurat!

Georg on vahepeal triikrauale naelad alla liiminud.

GEORG: See on sürrealistlik objekt!

KIKI: Mida ma sellega nüüd teen?

GEORG: Sa võid ta muuseumisse viia.

KIKI: Ise oled üks muuseum! Triikraud on nüüd samahästi kui perses! Kuidas ma sellega triigin? Kuradi idioot! Sa ostad mulle uue triikraua, sitavares!

Pidulik, vaikne muusika. Sürrealistid tulevad lavale, ülikond seljas, kõigil küünlad käes. Asetavad need enda ette.

PAUL: Juhan Liiv.

ALEKSANDER: Marie Under.

OSKAR: Betti Alver.

GEORG: Artur Alliksaar.

Kõik neli köhatavad hääle puhtaks ja asuvad ühekorraga, valjult kisendades luuletusi lugema.

PAUL: Must lagi on meie toal, / on must ja suitsuga, / sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, / on ritsikaid, prussakaid ka. // Mis tema kõik kuulnud, näinud, / ei suuda ütelda – / kuis valu viskab varju, / kuis muudab näo ta! // Näind palju pisaraid, nuttu, / ja palju riidu ka, / nii palju, palju valu – / oh issand, halasta!

ALEKSANDER: Ah! toredaim on elamine maine / ja vägev vere surematu püüd! / Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd, / ma iial polnud kaaluv ega kaine. // Ju jalgel maas kui kähar vahulaine / mu kleidi valkjasroheline siid, / ja kahisedes langevad kõik rüüd, / sest riidetult on siiski kaunim naine.

OSKAR: Vaim, kandes kord triumfipärgi / ja rikast rüüd, / praevardas väntas nuumat härgi – / kuid nüüd? kuid nüüd? // Jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg. / Kuid sõber,

tea: nüüd vaim on vardas / ja väntab härg.

GEORG: Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet. // Ma olen enesele mõistatus, / mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. / Pean aardeks naeru kergemeelses suus / ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Kui luuletused loetud, kummardavad nad viisakalt, sülitavad küünlad surnuks ja lahkuvad lavalt.

Mõni hetk hiljem. Aleksander hiilib lavale.

ALEKSANDER: Hilde!

Tuleb Hilde.

ALEKSANDER: Noh, kuidas meeldis?

HILDE: Kuule, päris naljakas. (Kõkutab naerda.) Ainult et ma ei saanud ühestki sõnast aru.

ALEKSANDER: No see oligi niimoodi mõeldud.

HILDE: Olete ikka naljatilgad. Kuidas sul on, oled sa valmis?

ALEKSANDER: Jaa, Paul andis mulle tänase õhtu vabaks.

HILDE: Issand, sa oleksid nagu sõjaväes! Mis see Paul on sul mingi kindral või?

ALEKSANDER: Ta on meie juht. Ta tahab, et kõik oleks kontrolli all.

HILDE: Oh, te olete tõesti naljakad. (Uurib mehe välimust.) Pole viga. Sul on ilus lips.

ALEKSANDER: Ma käisin täna hommikul ostmas. Ja nüüd on mul raha täitsa otsas.

HILDE: Kui sa täna õhtul hea poiss oled, ehk siis parandame selle vea.

ALEKSANDER: Hilde, ma armastan sind!

HILDE: Kuss, kuss! Me oleme avalikus kohas, mõni veel kuuleb! (Itsitab.) Küll teie, kunstnikud olete ikka... Te olete nii pöörased, ei hooli üldse mitte millestki! Ma olen ju ikkagi abielus! Peame olema ettevaatlikud, et Otto midagi teada ei saaks! Ta läheks maruvihaseks, kui kuuleks, et mingi sürvalist kurameerib tema naisega.

ALEKSANDER: Sürrealist.

HILDE: Ükskõik. Me ei tohi välja näidata, et meie vahel midagi on. Käitu õhtusöögil korralikult! Pärast hakkab Otto oma sõpradega bridži mängima, siis ma kutsun su salamahti üles! Kui ta bridži mängib, siis pole tal millegi muu jaoks silmi.

ALEKSANDER: Selge.

Hilde pool. Mängib muusika. Aleksander seisab, klaas käes. Otto ja tema sõber Helmut tulevad, mõlemal jäme sigar suus.

OTTO: See on härra Aleksander, kunstnik. Minu äripartner, Helmut.

ALEKSANDER: Meeldiv tutvuda.

Otto ja Helmut pahvivad sigarit ja vahivad Aleksandrit. Pikk paus.

HELMUT: Kas te autospordihuviline olete?

ALEKSANDER: Kahjuks ei.

HELMUT: Ah soo.

Jälle paus. Otto ja Helmut suitsetavad.

OTTO: No lähme hakkame siis bridži mängima.

HELMUT: Jaa.

Otto ja Helmut lahkuvad. Aleksander seisab veel natuke aega, klaas käes. Vahepeal väsib, vajub longu, siis ajab end jälle vapralt sirgu. Lõpuks viipab teda eemalt Hilde. Aleksander läheb temaga ära.

Mõni tund hiljem. Aleksander asutab lahkuma. Hilde suudleb teda.

HILDE: Küll sa olid hea! Otto ei märganud midagi, ta mängib ikka veel elutoas oma tobedat bridži. (Pistab Aleksandrile raha põuetaskusse.) See on väike kingitus.

ALEKSANDER: Aitäh, kallis! Millal me jälle näeme?

HILDE: Ma ei tea. Jäta mulle kohvikusse sõna. Ära mingil juhul helista! Pea meeles, keegi ei tohi teada, et sa mu armuke oled! Issand kui põnev! See on ju nagu natuke paheline, eks? Kunstnikud on pahelised. Nad on boheemlased! Ma tean! Ma olen muide paarile oma sõbrannale rääkinud, et mul on kunstnikust armuke! Nad pidid kreepsu saama, nad on nii kadedad! Head ööd, musi!

ALEKSANDER: Head ööd, mu arm!

Aleksander lahkub. Astub paar sammu, siis loeb Hilde antud raha üle. Vilistab rahulolevalt, kõnnib edasi.

Pauli kodu. Paul astub tuppa, ajaleht käes. Kiki ja Aleksander on voodis.

PAUL: Kiki! Aleksander! Mida sina seal teed?

ALEKSANDER: Ma... See tähendab... Sind ei olnud öösel kodus ja siis ma... No kuule, Paul, me oleme ju sürrealistid!

PAUL: See ei anna sulle õigust minu naisega magada!

ALEKSANDER: No aga... Oskar on ka Kikiga maganud.

PAUL: See ei puutu asjasse!

ALEKSANDER: Jah, muidugi! Oskar võib kõike teha! Oskarile ei karga sa kunagi ninna! Sa vist oled temasse armunud!

PAUL: Kuidas sa julged! Lollpea!

KIKI: Ära nüüd karju ja märatse! Istu maha, ma keedan sulle su rohelist kohvi. Kus sa olid öö läbi?

PAUL: Kohvikus, koos teiste sürrealistidega – välja arvatud see siin! (Osutab Aleksandrile.)

ALEKSANDER: Sa ise andsid mulle eilse õhtu vabaks, et ma oma rikast armukest saaksin külastada!

PAUL: Ja kas Kiki ongi see sinu rikas armuke?

ALEKSANDER: Muidugi mitte. Ma käisin tõesti oma armukese juures, näed, sain raha! (Näitab raha.)

PAUL: Ja siis ruttasid Kiki voodisse!

KIKI: Lõpeta ometi! Joo kohvi! (Suudleb Pauli.) Räägi, mis on uudist.

PAUL: Mul tuli täna hommikul suurepärane idee. Näete, vaadake seda lehte! Kuulus kirjanik, elav klassik, meie rahva südametunnistus. Lugege! Saab 85-aastaseks! Näete! On kirjutanud kakskümmend köidet ajaloolisi romaane, neli poeemi, kaks eepost! Vaadake! Tema pilt!

ALEKSANDER: Nojah, see on ju Eduard Rosenberg. Ma õppisin tema raamatuid juba koolis.

PAUL: Kas me ei peaks sellele vanale kännule sünnipäevaks telegrammi saatma? Kas me ei peaks talle teatama, et meie, sürrealistide arvates on ta vaid pask ja tema romaanid kõlbavad ainult peldikus tagumiku pühkimiseks? Kas me ei peaks teda kuradile saatma koos kogu tema kuulsuse ja auga?

ALEKSANDER: Sellest tõuseks skandaal!

PAUL: Just nimelt! Sellest tõuseb alles skandaal!

Vana kirjanik Eduard Rosenberg istub oma kiiktoolis. Sekretär tuleb kirjadega.

SEKRETÄR: Härra Rosenberg, teile on kolm kirja. Kõigepealt Rootsi Akadeemialt.

EDUARD ROSENBERG: Mis nad siis soovivad... (Loeb.) Jaa, nad kutsuvad mind esinema konverentsile „Kirjanikud rahu eest”. Sinna tulevad kõik elus olevad Nobeli preemia laureaadid. Peab minema, teema on tõesti oluline. Mul on sel teemal palju rääkida.

SEKRETÄR: Aga kuidas teie tervis ometi vastu peab, sinna on pikk reis?

EDUARD ROSENBERG: Kallis laps, ma ei saa enda peale mõelda. Mina teenin inimkonda.

SEKRETÄR: Siis teine kiri – see on vist mingilt kirjandusajakirjalt.

EDUARD ROSENBERG: Jaa, need tublid inimesed paluvad minult kaastööd. Ütlevad, et neile oleks suur au, kui ma kas või paar ridagi saadaksin. Et lugejad ootavad. Tuleb neile vastu tulla. Ma saadan neile oma uued aforismid. Kas sina oled neid juba lugenud, kallis laps?

SEKRETÄR: Oh muidugi, härra Rosenberg! Need on vapustavad! Nii sügavad! Minu meelest peegeldub neis kogu inim

konna tarkus. Kuidas te ometi suudate? Te olete tõesti elus klassik!

EDUARD ROSENBERG: Noo, te liialdate, kallis laps. Olen vaid vana mees, kes on kogu oma elu järginud kirjanduse kutset, nii hästi-halvasti kui seda suutsin. Ja need aforismid on vaid kivikesed, mida on aastate jooksul lihvinud minu eluookeni lained ja mis ma nüüd, vana mehena, kaldalt üles korjasin.

SEKRETÄR: Ma kirjutan kohe selle lause üles!

EDUARD ROSENBERG: Aga oota, oli ju veel ka kolmas kiri!

SEKRETÄR: See on mingitelt sürrealistidelt. Ma ei tea, kes need on. Vist mingid noored kirjandushuvilised.

EDUARD ROSENBERG: Küllap saadavad oma luuletusi, et ma neile oma hinnangu annaksin.

SEKRETÄR: On teil selleks aega?

EDUARD ROSENBERG: Peab olema. Noorte jaoks peab alati aega leidma. Nemad on meie tulevik. (Avab kirja, loeb.) Rosenberg, sa oled pask. Ja sinu romaanid on kitse sitt. (Haarab südamest, oigab.) Vett! Vett!

SEKRETÄR: Mis teil on, härra Rosenberg? Mis teil on?

EDUARD ROSENBERG: Ma ei saa hingata! Süda! Mu süda! Ma suren!

Eduard Rosenberg sureb.

Sürrealistide esinemine. Georg ja Paul törtsutavad pasunaid. Aleksander kannab lavale plakati kirjaga: „Ta kärvas!” Oskar tuleb, vihmavari pea kohal, sõnaraamat käes.

OSKAR: Täna on kirjanduse jaoks suur rõõmupäev, sest surnud on vana eesel Eduard Rosenberg. Kirjandus on viimaks vaba, keegi ei talla ta seljas ega näpista konksus raugaküüntega põskedest. Tõsi, veel pole Eduard Rosenberg maha maetud, aga loodame, et tema laip ellu ei ärka ega tule meile öösel akna taha ulguma. Selle vältimiseks oleks kõige õigem tema korjusest teivas läbi lüüa, et ta kenasti kirstus püsiks. Loodame, et politsei tuleb selle hädavajaliku tööga kenasti toime.

Georg ja Paul puhuvad pasunaid.

OSKAR: Nüüd aga tänase kirjandusõhtu juurde, mida te kõik kindlasti pikisilmi olete oodanud. (Avab sõnaraamatu, loeb monotoonselt.) Kärbuma, käre, kärg, kärgas, kärgatama, kärgjas, kärin, kärjealge, kärk, kärkima, kärmas, kärn, kärner, kärnija, kärnitegija, kärnkaan, kärp, kärpeline, kärpkaslased, kärr, kärsahais, kärsakas, kärsatama, kärsik, kärss, kärssama, kärts, käru, kärvama, käsi...

Pealtvaataja viskab teda publiku seast banaanikoorega, mis kukub vihmavarjule.

PEALTVAATAJA: Aitab sellest mölast! Kas teil häbi pole! Käige kuradile, idioodid!

OSKAR: Kui hea, et ma kodunt väljudes vihmavarju kaasa võtsin. Täna sajab väga tugevasti. Tõeline koerailm.

Georg ja Paul puhuvad pasunaid, sürrealistid lahkuvad rivis.

Georg, Aleksander ja Paul lahkuvad. Oskar kustutab sigareti ja urineerib laia kaarega, pikalt ja mõnuga, ülevalt rõdult alla Fontääni peale.

PAUL: Niisiis, täna tahan ma tutvustada teile uusimat meetodit luuletuste kirjutamiseks. Ma mõtlen tõelisi, sürrealistlikke luuletusi, mitte seda pretensioonikat ja ilulevat okset, mis siiamaani kõiki luulekogusid ummistas. Sürrealistlikus luuletuses pole mingeid metafoore, mingeid võrdlusi, mingeid kujundeid, isegi mitte mingit mõtet. On ainult juhus.

Teisest toast kostab Kiki karjeid, Ämmaemand ilmub korra sürrealistide sekka, haarab ühe kausi ning kaob taas.

PAUL: Niisiis – võtame kõigepealt ajalehe ja valime välja ühe suvalise artikli, kõige parem esimese ettejuhtuva. Nüüd lõikame selle välja. Ja nüüd lõikame kõik selle artikli sõnad eraldi välja ja puistame kõik need väikesed tükikesed kaabusse.

Kiki karjub jälle. Ta ei jäägi enam vait, kisa kord valjeneb, kord vaibub.

PAUL: Nüüd raputame kaabut.

GEORG: Ma ei kuule, mida sa räägid, Kiki karjub nii kohutavalt. Nagu valutaks tal kusagilt!

PAUL: Istuge lähemale. Ma ütlesin – raputage kaabut. Ja nüüd võtke välja üks paberitükk. Seal on kirjas teie luuletuse esimene sõna. Mis sõna see on?

OSKAR: Laenatud.

GEORG: Õõtsuta.

ALEKSANDER: Minul on „juubeliaastal”.

PAUL: Ja minul on „nüüd”. Suurepärane. Te saate vist juba isegi aru, mida edasi peab tegema. Muudkui võtate kaabust uusi sõnu ja seate ritta, kuni kaabu on tühi ja luuletus valmis. Nii lihtne see ongi. Lihtne ja geniaalne. Palun, asume tööle.

Mehed asuvadki tööle, Kiki kisa teises toas üha valjeneb.

GEORG: Minul kõlab esimene rida nii: „Õõtsuta ütles küsis arvas tõenäoliselt.”

PAUL: Jaa-jaa, väga hea. Jätka! Kui valmis on, siis loeme üksteisele ette.

Tuleb Ämmaemand.

ÄMMAEMAND: Issand jumal, mida te siin kõik istute ninapidi koos, samal ajal kui teine inimene sünnitab! Kes teist isa on?

PAUL: Ärge segage meid, proua! Me teeme praegu tööd! Ja kelle isast te üldse räägite?

ÄMMAEMAND: Halastaja kristus, eks ikka selle lapse isast, kes seal teises toas praegu nii suure vaevaga ilmale tuleb!

PAUL: Missugune laps?

ALEKSANDER: Kas Kiki sünnitab?

ÄMMAEMAND: Kas ta sünnitab? Mis küsimus see on? Kas seda siis kuulda pole?

GEORG: Me mõtlesime, et ta niisama karjub. Ta sünnitab! Ma pean minema! Mul tuli meelde, et mul on üks kohtumine! Head aega! (Tormab minema.)

PAUL: Oota! Mis tal hakkas? Aga tegelikult, lähme meie ka siit ära, siin ei saa ju töötada. Nagu laata peetaks, ausõna. Üldse pole mingit privaatsust. Lähme kohvikusse. Võtke kaabud ja käärid kaasa!

ÄMMAEMAND: Aga ma tahaks ikkagi teada, kes teist maimukese isa on!

Mehed vaatavad üksteisele otsa.

PAUL: Teate, proua, ärge tülitage meid parem niisuguste proosaliste asjadega. Meie oleme sürrealistid!

Kohvikus. Ühe laua taga magab Paul, Aleksander põrnitseb joobnult oma tühja klaasi. Teise laua taga suitsetab Oskar, Georg võtab taskust hambaharja, kastab selle napsiklaasi ja hakkab hambaid pesema.

OSKAR: Mida sa teed?

GEORG: Pesen hambaid. Praegu on ju õhtu, aga igal õhtul tuleb hambaid pesta. Ma pesen neli korda päevas hambaid, sest muidu tulevad hammaste sisse augud ja siis hakkavad hambad valutama ja tuleb minna hambaarsti juurde. Aga mina ei taha minna hambaarsti juurde, ma kardan hambaarsti.

OSKAR: Miks sa minema jooksid, kui kuulsid, et Kiki sünnitab?

GEORG: Ma kardan selliseid asju. Ühe inimese seest tuleb välja teine inimene! Veri, lima! See ajab mu südame pahaks! Ja kui mõelda, kust see teine inimene veel välja tuleb! Sealt alt! Sealt jubedast august!

OSKAR: Mispärast jubedast? Kas sa ei ole siis kunagi naisega maganud?

GEORG: Ei! Mitte kunagi! Ma kardan!

OSKAR: Mida sa kardad?

GEORG: Ma kardan, et ta hammustab mul peenise ära.

OSKAR: Kuidas?

GEORG: Sellesama kohaga! Sellesama auguga! Kes võib teada, mis seal sees on! Võib-olla hambad, võib-olla kihvad!

OSKAR: Ma olen proovinud ja võin kinnitada, et seal pole mingeid kihvu.

GEORG: Aga võib-olla on sinul lihtsalt vedanud? Või pole sinu peenis piisavalt isuäratav? Võib-olla ootab ta minu oma, ihub selle peale hammast, limpsab minu peenise järele keelt! Lõppude lõpuks olen ma ju geenius, ma olen iseäralik ja ka minu peenis on iseäralik. Ma pean seda hoidma, mitte igasse kahtlasesse auku toppima! Mõnikord kujutan ma ette, et naistel on seal mitte ainult hambad, vaid ka mingi tolmuimeja moodi riistapuu, mis hakkab mind endasse imema, kõigepealt mu peenise, venitab selle pikaks ja peenikeseks nagu herneväädi ning kisub siis mu seejärel tervenisti endasse. Ei, parem on eemale hoida, ma ei tohi riskida!

OSKAR: Võib-olla oled sa lihtsalt homo?

GEORG (röögatab): Mitte mingil juhul! Mitte mingil juhul! Ma võin olla ükskõik mis, ainult mitte homo! Võta oma sõnad tagasi, muidu ma tapan su!

OSKAR: Ma juba olen ennast korra ise ära tapnud, sul pole mõtet rohkem vaeva näha.

GEORG: Ma olen ammu tahtnud küsida – mis tunne on olla surnud?

OSKAR: Mitte midagi erilist. Ikka on igav. Ja kujutad ette – varbaküüned kasvavad endiselt. Ma lootsin, et vabanen vähemalt sellest. See on ju nii loomalik ja alandav, lõigata oma varbaküüsi. See ei ole inimese vääriline, see on labane. Aga midagi pole teha, ma pean seda ikka veel aeg-ajalt tegema, muidu kasvaksid küüned läbi soki. Meis on ikka midagi madalat, midagi tülgastavalt matslikku, me ei pääse sellest ühegi nipi abil, ükskõik, kuidas me ka ei püüaks.

GEORG: Mind häirivad mu rinnanibud, need muudavad mu emise sarnaseks. Mis sa arvad, kas neid on võimalik lasta ära opereerida?

OSKAR: Ma ei usu. Nende kandmine on sinu saatus.

Tuleb ettekandja Luise, äratab Aleksandri.

LUISE: Härra, kas te soovite veel midagi?

ALEKSANDER: Jah. Klaas veini. Või ei, mul pole enam raha. Pean jälle oma rikka armukese üles otsima.

LUISE: Teil on rikas armuke?

ALEKSANDER: Jah, nii käskis Paul. Meil on ju raha vaja. Kunstiga ei teeni midagi.

LUISE: Ma tean, et te olete kunstnik. Seda on kohe näha, kunstnikud on nii teistmoodi, nii põnevad. Mulle meeldiks ka mõnda kunstnikku armastada, aga ma pole paraku üldse rikas. Ma olen täitsa vaene kohe.

ALEKSANDER: Aga armastage mind!

LUISE: Kuidas siis nüüd nii – teid? Teil on juba armuke.

ALEKSANDER: Aga ma ei armasta teda. Tegelikult ma isegi vihkan teda. Ta on tõusik, vastik väikekodanlane ja tema mees on jälk parasiit. Ja ega Hildegi mind ei armasta. Ta magab minuga ainult eksootika ja edevuse pärast. Ma tunnen ennast tema juures nagu odav prostituut. Aga mina olen kunstnik! Sürrealist! Kuidas su nimi on?

LUISE: Luise. Mina teie nime tean, teie olete härra Aleksander.

ALEKSANDER: Jäta see härra, ega ma pole mingi neetud kapitalist! Ütle lihtsalt Aleksander. Tead, Luise, ma olen sind sageli vaatama jäänud – siis kui sa meile veini tood ja klaase täis valad. Siis sa kummardud ettepoole ja sinu kaelusest on näha su väikest rinda. Ma ei suuda mitte kunagi jätta sinna sisse kiikamata. Sa oled väga ilus.

LUISE: Ah, mis jutt see on! Teie, kunstnikud, olete ikka hirmus riivatud ja ropud inimesed! (Punastab õnnelikult.)

ALEKSANDER: Me lihtsalt ei silmakirjatse. Ja meil on silma ilu peale. Istu siia, Luise, minu kõrvale.

LUISE: Ma ei saa, ma olen ju tööl.

ALEKSANDER: Mis siis, praegu on juba öö ja peale meie pole siin kedagi. Istu rahulikult, Luise.

Luise istub.

ALEKSANDER: Ja nüüd suudleme.

Suudleb Luiset.

ALEKSANDER: No näed, kui hea see oli. Palju parem kui vein, mille ostmiseks ma peaksin ennast alandama ja kerjama raha selle rikka ja lolli lirva käest. Sina oled vaene, aga võid ometi anda mulle midagi palju paremat. Luise, lähme nüüd minu juurde!

LUISE: Kohe täna öösel?

ALEKSANDER: Muidugi! Kes teab, võib-olla jääme homme auto alla ja siis on juba hilja. Luise, mina olen sürrealist ja sürrealistid austavad juhust. Ja see, et me täna nii ootamatult teineteisesse armusime, ongi juhus. Kas see pole vahva – mina armastan sind ja sina armastad mind. Me peame võtma sellelt õnnelikult kokkusattumuselt kõik, mis võimalik!

LUISE: Sa räägid nii huvitavalt, nagu mingis raamatus. Ütle, kas sa kirjutad ka romaane? Selliseid romaane, kus on sees hästi palju armastust? Kindlasti kirjutad, ma tean seda. Näed, sul on ju praegugi käsikiri kaasas.Kas sa loeksid mulle midagi ette? Loe, Aleksander! Ma nii palun! Ma tean, et sa kirjutad hirmus ilusasti, ma väga tahan kuulata!