Читать книгу Sõpruses ja surmas - Angela Hofberg - Страница 4

Sõbra truudust on tarvis ka õnnes, õnnetuses on see aga hädavajalik, olevat öelnud antiikaja mõttetark.

Palju ülevaid mõtteid sõprusest oli kirglik lugeja Hurmi aegade jooksul endasse ammutanud, kuid kunagi polnud ta õieti nende üle sügavalt mõtisklenud. Sõprus oli midagi nii iseenesestmõistetavat ja kindlat, elu lahutamatu koostisosa, oma loomulikkuses märkamatuks muutunud otsekui õhk, mille vajadust tajutakse alles selle puudumisel, haigestumisel astmasse või raskesse kopsupõletikku.

Hurmil oli sõpru alati olnud, nii ammuseid, kaugele minevikku ulatuvaid tutvusi kui uuemaid, juba küpsemast eluperioodist, millele enamasti erinevatel põhjustel oli antud napim kestus. Samas ta kahtles, kas sõpruse peamiseks mõõdupuuks – nagu oli üldlevinud arvamus – ikka on selle ajaline kestus. Kui ajad ja olud kaaslasi laiali pillutasid, võisid suhted muutuda inimeste enda soovist ja tahtest sõltumatult. Aga ka siis ei pruukinud sõprus otsa saada, kaugeltki mitte. Vastupidi, ebasoodsates tingimustes võis see hoopis püsivamaks, karastunumaks muutuda. Kõige olulisem on hingeline side ja kiindumus, see ulatub üle ruumi ja aja, arvas Hurmi.

Armastus ei väsi iial ära, mäletas Hurmi lapsepõlvest. See papile trükitud piiblitõdemus rippus memme toaseinal ja ta ei kahelnud, et sama kehtib ka sõpruse puhul. Tõelise sõpruse puhul, nagu oli neil Reginaga.

Häid kaaslasi, nende hulgas ka sõpru, oli Hurmi elus aja jooksul olnud omajagu, kuid neid, kellega südamest südamesse rääkida ja kellele hingehäda kurta, polnud üldsegi palju. Nii oligi läbi aastakümnete olnud nii, et Hurmi pidas Reginat teistest lähedasemaks. Parim sõbranna – kui pateetiliselt või vastupidi, pealiskaudselt see ka ei kõlanud, aga just nii oli Hurmi alati mõelnud ja tundnud, vaatamata kõigele. Hurmi oli veendunud, et nende lapsepõlves alanud sõprus kuulub just selliste hulka, mis kasvab aeglaselt nagu puu, teeb läbi katsumused ja karastub rasketes tingimustes, muutudes vastupidavaks mistahes saatuselöökidele ...

Nad olid erinevad. Kuid eks öelnud rahvatarkuski, et sõbra vea ees pigistatakse üks silm kinni, ja seda nad kogu oma sõbrapõlve teinud olidki. Ignoreerinud teineteise puudusi. Sest vaatamata paljudele eriarvamustele, solvumistele ja teravatele kokkupõrgetele eksisteeris nende vahel nagu teisteski tugevates sõprussuhetes teatud tõmme, mis pani hinged sarnaselt vibreerima, sidus ja ühendas. Kummaline, et see toimib ka siis, kui riieldakse ja isegi pettutakse. Vimm haihtub ning mõne aja pärast tuntakse puudust omaseks saanud häälest, sõnadest ja pilkudest. Sellest, et sinust hoolitakse ja sinu järele igatsetakse. Üsna sarnane armastusele, mille puhul mõne teooria järgi on pooltevaheline keemia vaieldamatu reaalsus.

See polnud sõltuvus. Hurmi oli aja jooksul küllalt näinud selliseid sõbrasuhteid, mille puhul välise sobivuse taga võis aimata nõrgema allumist tugevamale või seda, et tugevam vajas nõrgemat iseenesele millegi tõestamiseks. Sellisedki sõprused toimisid ja kestsid, küllap asjaosalistele sobides. Kes teise sisse näeb või kõrvalt otsustada tohib.

Nemad Reginaga olid vaatamata kõigele võrdsed. Nende suhtes polnud kunagi olnud konkurentsi ega valitsemistahet, nad vajasid teineteist, pakkudes vastastikku seda, millest teisel puudu jäi.

Sõprus surmani, olid nad kunagi omavahel poolnaljatades kokku leppinud. Kelle surmani, polnud nad mõelnud. Aga õnnis oli olnud teadmine, et seni kuni kui sõber elab, on ta sinu jaoks olemas – igas olukorras. Iseäranis aga muidugi siis, kui sa teda vajad. Kuidas saaks teisiti ollagi!? Ometi seisis vapustatud Hurmi nüüd silmitsi olukorraga, kus inimene, keda ta oli pidanud oma igaveseks, ustavaks sõbraks, oli ta maha jätnud kõige raskemal hetkel, mil ta süda oli murdumas.

Leinaüksindusest sai reedetu üksindus. Just nii tundis värske lesk oma meeletus ahastuses, kui Regina ei tulnudki.

Hurmi ei liialdanud ega eksinud. Reetmine see oli, ja üks valu võimendas teist. Ei olnud kuidagi võimalik leida vabandusi ega leevendavaid põhjendusi – fakt oli, et Ilmari ootamatu surma järel ei leidnud parim sõbranna aega, tahtmist või võimalust Hurmi juurde tulla, tema kõrval seista, teda lohutada ja toetada, tema meeleheidet kanda aidata.

Hurmi oli kaotanud oma mehe, abikaasa, armsaima. Nii äkki, rabavalt ootamatult, nagu see liiklusõnnetuse puhul ikka juhtub. Kes siis selleks valmistub, kellele võib hommikul kodunt lahkudes pähe tulla, et õhtul ta enam tagasi ei tule, et ta üldse enam kunagi koduuksest sisse ei astu, oma kalleid ei näe?

Ei mõelnud nii Ilmar, kui põgusa hüvastijätusuudluse Hurmi põsele jättis, ei aimanud ajalehte süvenenud ja vaevalt pilku tõstnud Hurmi, et näeb oma meest, õieti selle elutut keha järgmine kord alles kohtumeditsiini majas. Oleks ometi midagi aimanud, karta osanud, oleks pisutki püüdnud mehe keha soojust, hüvasti jätnud, kinnitanud, et armastab teda ...

Tema mees, kes ikka oli olnud eeskujulik liikleja, sõitnud ettevaatlikult ja ohtu ette näha püüdes, pidi jätma elu vihmamärjal maanteel, kokkupõrkel vastasvööndisse vingerdanud maasturiga, mida roolinud uljaspea pääses mõne nädala pärast haiglas ravitud kerge trauma, hiljem trahvi ja tingimisi karistusega.

Kohe, kui Hurmi ukse taha ilmunud politseinike toodud traagilisest sõnumist vähegi toibuma hakkas, püüdis ta Reginaga kontakti saada.

Nad olid tutvunud juba lapsepõlves, õieti algklassides, mil Regina paar aastat nende koolis õppis, enne kui koreograafiakooli üle läks. Mitmed aastad polnud nad kokku puutunud, kuid kui kool edukalt lõpetatud, Regina juba Estonias tantsimas, olid nad kesklinnas juhuslikult kokku põrganud ja teineteist rõõmsalt ära tundnud. Lahus oldud aastad olid nende vahelt pudenenud nagu liiv, taastades hetkega kunagise läheduse. Otsekui polekski nad vahepeal tüdrukutest neidudeks sirgunud, küpsenud ja üht-teist kogenud – kõik oli just nii, nagu lahutanuks neid vaid viivutine eemalolek. Regina polnud vaatamata esimestele edukatele soolorollidele ja uustulnukale langenud heatahtlikule tähelepanule sugugi uhkeks läinud. Ta vadistas innukalt oma hiljutisest meheleminekust, oli avameelne ja vahetu.

Hurmi rõõmustas kangesti selle taastutvuse üle ning haakus Regina sõbralikkusega tänulikult ja andumusega. Vahetanud aadresse ja töötelefoninumbreid – kodus polnud toona veel kummalgi seda haruldast sidevahendit – ja tingimata lubanud peatselt pikemaks jutuajamiseks kokku saada, läksid nad ometi aastateks lahku. Hurmi süda lõi veel kaua ootuses. Ta oli kohtumise järel liigutatud, et Regina polnud teda unustanud, ei olnud kõrk ega pidanud end paremaks. Ometi oli ta tuntum kui keegi teine nende klassist, juba lausa kuulus. Paraku ei võtnud Regina vaatamata tookordsele ülevoolavale kohtumisrõõmule hiljem kontakti ning Hurmi ise ei söandanud seda ka teha, peljates mõjuda pealetükkivana. Kes oli tema võrreldes Reginaga, kelle pildid ilmusid Kultuuris ja Elus ning kellega oli Nooruses tehtud pikk ja põhjalik intervjuu?

Mõne aasta pärast trehvasid kooliõed ühel hämaral õhtupoolikul Mustamäel kokku. Hurmi läks parajasti pärast tööd toidukotiga poest koju, silmatorkavalt laiaäärelist kübarat kandev Regina aga jalutas väärikal sammul, pihus tõmmu plikatirtsu sõrmed. Hurmi oli kuulnud, et Reginal oli Moskvas stažeerides tekkinud armulugu segaverelise muusikatudengiga, kellega ta ka lapse saanud. Kunstiinimestest, kelle kirevasse galeriisse mahtusid näitlejad, lauljad, tantsijad ja üldse kõik, kel kokkupuude kultuuriga ja keda laiad massid teadsid, räägiti ju seltskondades palju.

Hull inimene! oli üldine otsus. Vahetada oma abikaasa, edukas noorteadlane mingi tumedanahalise pillimehe vastu! Mis sest, et see oli kuuldavasti andekas ja omajagu kuulus. Mees oli Nõukogudemaa suurest pealinnast varsti oma kodumaale naasnud ning lapseootuse ja sünnituse pärast tantsijakarjääri katkestanud Regina oli sunnitud tagasi Tallinna pöörduma. Estoniasse tööle ta naasis, kuid esiotsa mitte endisele solistikohale. Kulus veel õige mitu aastat ränki ponnistusi, enne kui Regina oma vormi suutis taastada ja jälle kandvaid osi tantsima pääses.

Seda kõike Hurmi kuluaarijuttudest teadis, kuid taaskohtumine tegi nad hetkeks mõlemad kohmetuks ja ebalevaks. Viivuks tundus, et mõlemad olid soovinud pilgu kõrvale keerata, aga vastakuti sattumine oli paratamatu ja nõnda ei jäänudki muud üle kui taaskohtumise peale rõõmsalt üllatunud nägu teha.

Hurmi kiitis siiralt särasilmset mustade kiharatega tüdrukukest, tõelist silmarõõmu, küllap isa suust kukkunut. Reginal endal väline ilu puudus, tema võlu seisnes peamiselt siredas kaelas, baleriinlikult sirutunud rühis ja saledates, kaunilt vormunud kehaliikmetes. Ning riietes – Regina oli juba lapsena koolis maitsekate riietega silma paistnud. Siis oli see muidugi ema teene, nüüdsed rõivad aga kõnelesid kandja enda elegantsist ja isikupärast. Sarmi ja efektsust Reginal igal juhul jätkus, nii et Hurmi tundis end kõnniteel kuulsa klassiõe kõrval seistes ilmetu ja keskpärasena. Samas oli uhke tunne ka. Nii mõnigi mööduja näis Regina ära tundvat, jätmata muidugi pika pilguga mõõtmata väikest eksooti.

Eelmise kohtumisega võrreldes oli olukord nüüd muutunud. Saatus oli käänanud nende eluteid omasoodu. Enne oli Regina värske elevil abikaasa, nüüd üksikema, õieti vallasema, sest tüdruk polnud abielust sündinud. Hurmi aga oli nüüdseks tükk aega abielus olnud naine, tõsi, lastetu ja tema abielu ei olnud õnnelik. Neil oli, millest rääkida, ja kuna Regina sai oma viivutisest kohmetusest ruttu üle, kutsus ta Hurmi sedamaid külla – uude koju, kuhu alles hiljuti kolitud ja mis asus päris lähedal, vaid ühe trollipeatuse kaugusel.

Hurmi ergastus ootamatust, ent igatsetud kohtumisest. Ta oli vahepealseil aastail sageli, kui ajakirjandusest midagi näppu sattus, oma lapsepõlvesõbrannale mõelnud. Elev ootus, uudishimu ja mis peamine – võimalus kunagise läheduse taastamiseks kannustas kutsest sedamaid kinni haarama. Küll Tarmo mõistab, kui hilinemise põhjuse teada saab, ja pealegi pole ta nii saamatu, et külmkapist midagi õhtusöögiks ei leia. Ning mis peamine, kõike seda arvesse võttes, kuidas Tarmo teda viimasel ajal kohelnud oli, kulus talle teadmatuses õhtu lausa ära.

Nii nad siis Regina poole läksidki, Inese virisemise ja läbematuse tõttu trolliga, mis toidukotti tarivale Hurmile vägagi hästi sobis. Tõesti tore – nad olid nüüd mõlemad mustamäelased!

Regina väikese pere vastne kodu oli alles sisseelamisjärgus, vaid mõni kuu tagasi olid nad emaga sinna kolinud, vahetades pool vanaisale kuulunud Pelgulinna puulobudikku Mustamäe kahetoalise korteri vastu. Mis puudu jäi, tuli Carloselt, seletas Regina.

„Kui Carlos Moskvast Kolumbiasse tagasi läks, lubas ta kodus oma abielu lahutada ja meile järele tulla. Aga ta jättis mulle suurema summa raha, nii et küllap ta juba teadis, et jätab meid maha. Mõned korrad veel kirjutas, aga siis kadus, ei vastanud enam minu kirjadele ka. See raha kulus meil nüüd vaherahaks. Ega see pool majavare õieti midagi maksnud, aga krunt oli suur ja õnneks ostjad tahtsid avarat aeda. Vaevalt et me seda sara muidu müüdud oleksime saanudki,” tutvustas Regina teel korteri saamislugu.

Regina ema oli kodus ja külalise üle paistis tal hea meel olevat. Hurmi mäletas Regina ema Hertat kuigivõrd. Varases lapsepõlves oli ta seda väljapeetud olekuga naist näinud mõned korrad tädi Manda juures, kes oli Herta ja Hurmi ema ühine sõbranna. Ja kelle sõbranna Manda polnud! Lahke ja soe inimene, kõik lausa kleepusid talle külge. Eks oma osa mängis ka Manda turumüüja amet, tänu millele oli tal erinevaid tutvusteliine ja tema käest käis läbi igasugust, tihtipeale lausa elulise tähtsusega kaupa. Manda aitas alati kõiki, kui aga vähegi sai, püüdis ja pingutas omakasupüüdmatult.

„Või selline sa nüüd oledki! Ei oleks mina sind ära tundnud!” Herta mõõtis Hurmit esikus uudishimulikult, ise Inest lahti riietades. „Aga tegelikult oled sa ikka päris Juta moodi.”

„Jah, ema on sellega nõus, aga ütleb ikka, et tema on ilusam,” viskas Hurmi nalja, et õhkkonda sundimatuks muuta.

„No Juta jääb ikka Jutaks.” Herta naeris.

Regina ema oli vanaks jäänud. Kõhnal kitsukesel näol torkasid kortsud teravalt silma ja kuigi juustes halli suurt veel ei helkinud, näis ta väsinud ja kurnatud. Eks elumuutus ja kolimine oli neid Reginaga omajagu räsinud ning palju korraldamist paistis veel ees ootavat.

Esik oli sama tilluke kui Hurmi juures, kuid korteri planeering teistsugune. Regina paneelmaja oli omajagu uuem ja kaasaegsema lahendusega. Pappkaste ja pampe oli lademes nii esikus kui toas, aga mööbel oli paigas. Kollase kupli ja pikkade narmastega põrandalambist õhkus kodusoojust ja hubasust ning selle valgusvihus kulus mitu lahedat õhtutundi. Herta liitus nendega, kui Ines oli söödetud, õhtujutt loetud ja tüdruk voodisse pandud. Lapse magamisase oli tagumises toas, vanaema juures, Regina pesitses elutoas, kus ilmselt peamine pereelu käiski.

„Ma olen nagunii vähe kodus, õhtuti ju enamasti teatris. Ja kui hilja tulen, on hea, et ei pea teisi segama. Mis mul viga siin magada, üksi nagunii,” seletas Regina.

„Noor kena naine, ega sa kauaks üksi jää, kui ikka arukalt käituma hakkad,” poetas Herta tütrele pika pilguga otsa vaadates.

Selleks ajaks oli Regina jõudnud Hurmile oma saatuslikust suhtest südant puistata, nii et Hurmil oli ülevaade vana sõbranna meeletust sammust olemas. Lõhkuda mõtlematult oma stabiilne abielu algusest peale ülimalt ebakindla, väljavaateta vahekorra nimel – Hurmil oli seda raske mõista. Muidugi, Regina oli kunstiinimene, teatrist. Tundliku loojanatuuri puhul oli kaalutlemine ja kaine mõtlemine võrdlemisi haruldane ... Aga tehtu tehtuks, nüüd oli Reginal peatselt kooli minev eksootiliselt kaunis tütar ning küllap ta oma eluga ema abil hakkama saab. Herta paistis olevatki Inese peamine kasvataja ja tema eest hoolitseja. Baleriinist ema oli pühendunud karjäärile ja teatrimaailmale. Õnneks polnud Reginale selga pööranud kunagine abikaasa Ando, kuigi oli uuesti abielus ja nüüdseks isa. Ando ei põdenud hüljatukibedust, polnud enam põhjustki. Tal oli uus nooruke naine, keda ta nüüd oma käe järgi paistis välja õpetavat. Vähemasti nii Hurmile kuuldu põhjal tundus. Ilmselt oli Andol kergem valitseda ja juhtida äsja koolipingist tulnud noorikut, kes küllap voolitavam ja taltsam kui tuline ja isepäine Regina.

Eriti kena, suisa suuremeelne selles olukorras oli, et Ando püüdis oma tütart ja Inest kokku sobitada. Lapsed said omavahel läbi ja veetsid koos Andoga ühiselt aega nagu päris õed. Kõlas lausa nagu muinasjutt!

Sel õhtul rääkisid nad veel pikalt ja kaua. Herta tõi lõpuks Lorupi konjakipitsid lagedale – vanaaegsed, sellised, mis enamikus kodudes ammu moodsamate vastu vahetatud.

„Pole ju õiget konjakit, olgu siis vähemalt pitsid ehtsad,” kommenteeris ta.

Tema, jah, kandis nende pere elu praktilist poolt ja kogu selle raskust, jõudis Hurmi järeldusele. Regina ei osanud vist süüagi teha ega pesnud enda ja tütre pesu. Kuid Herta ei kurtnud sugugi. Tema uhkus oma tantsijaks kasvatatud tütre üle oli silmanähtav ning ta tundus pingutavat, et Regina rahulolu pälvida ja igati tema elu kergendada. Hurmil oli seda imelik ja võõrastav vaadata, sest tema ema polnud kunagi ülipüüdliku hoole ja andumusega hiilanud. Aga Hurmi oli siiski hästi toime tulnud ja nüüd tagantjärele emale selle eest tänulikki, et varakult iseseisvuma pidi. Tuli see siis ema tahtlikust käitumisest või mitte.

Regina ema muretses, kuidas väike Ines koolis hakkama saab ja kas teda mitte kiusama ei hakata. Lasteaeda oli laps pandud alles nüüd, viimasel koolieelsel aastal harjutamiseks ning kohanemiseks. Paraku tekitas tema tõmmu nahk seal erilist tähelepanu koos häirivate reaktsioonidega. Ent kuna kooliks plaaniti kuulsat seitsmendat, ikka seda kõige paremat ja peenemat, lootsid ema ja vanaema, et sellises haridustemplis ometi mingit vaenamist olla ei tohi ega saagi. Tutvuste kaudu oli lapsele sinna pääs garanteeritud, liiatigi polnud erilist pelgu ka katsete ees, sest Ines oli segaverelisena väga keelealdis ning muidu ka taiplik, lugemine ammugi selge.

Kõneles endast Hurmigi. Ei kammitsenud teda lahusoldud aastad ega pikaks veninud võõrandumine, ta puistas südant ja kurtis avameelselt, et abielu lonkab kahte jalga ning ilmselt kokku nad ei jää. Tarmo ei suuda lastetusega leppida. Hurmi ei häbenenud paljastada oma hirmu hülgamise ees, pelgu, et nende abielu Tarmoga varem või hiljem lõpeb. Juba mõnda aega tundus talle, et see aeg pole mägede taga – mees jätab ta maha ja valib naise, kes on võimeline talle järeltulijat sünnitama. Laps on ju paljude meeste jaoks omamoodi väärtuse mõõt, eriti poeg nime edasikandjana, mis sest et isakohustused ja -tundedki hiljem olematusse võivad haihtuda. Lapse tähendus naise jaoks oli hoopis eriline teema, loomulikult ka Hurmi jaoks, kes tajus oma lastetut abielu tragöödia ja suhtetapjana. Nad olid Tarmoga, kes oli igati tore mees, viis aastat kenasti koos elanud, jaganud sarnast ellusuhtumist ja teineteise ihust rõõmu ja naudingut tundnud, aga enam polnud usku imesse, et neile võiks terendada õnn ühist last saada.

Hurmi kõneles, otsekui oleks hingevaev tõkke tagant valla pääsenud, nii kerge tundus äkki kurta ja end haletseda.

„Kuskil see viga peab olema, me oleme mõlemad põhjalikult läbi uuritud. Otsesõnu pole mulle öeldud, et ma lapsi ei saa, aga seda küll, et päris korras mu munajuhad pole. Olen ravi saanud, midagi pole muutunud. Aga võib ju ka olla, et me rakud teineteisele ei meeldi, et omavahel kokku ei sobi.” Hurmi silitas nimetissõrmega klaasiserva, pilk laual.

Teema oli delikaatne, enamasti ta seda vältis, kuid nüüd, sellel õhtul, inimestega, kellega ammu polnud kokku puutunud, ajas südamevaev üle otsekui nõiakaev. Ei olnud ebamugav ega piinlik, hoopis kergem hakkas. Otsekui oleks pool koormat maha pandud, ja konjakki lõdvestas pingul närve ja valusaid emotsioone. Üle pika aja oli mõnus, soe ja kodune. Regina valjuhäälsed ja tundeküllased reageeringud – ilmselt ta unustas tagatoas magava lapse – kõnelesid tema siirast osavõtlikkusest. Kui kaastundlik ta oli!

Regina ja Herta said teada Tarmo viimasel ajal kahtlaselt pikaks venivatest tööpäevadest, tema sagedastest maandumistest Kännu Kukes, kust jokkis päi koju jõudis, kinnisusest ja ärrituvusest – kõigest sellest, mis Hurmit muserdas ja näris, kuidas ta ka ei püüdnud toimuvaga leppida ja seda ajutiseks, mööduvaks pidada, sest see kõik oli Tarmo puhul võõras ja tavatu. Hurmi ja Tarmo olid omal ajal teineteisesse kirglikult armunud olnud ja selle tõttu paari läinud, mitte paisuva kõhu pärast, nagu see tihtipeale nende ea- ja ülikoolikaaslastega juhtus.

„Ära sa armastust ka nii väga ülehinda. Näe, meie Andoga abiellusime ka armastusest, aga varsti selgus, et pole meil ühiseid huvisid ega millestki rääkida. Nii et lahkuminek oli paratamatu,” teatas Regina.

„Meil pole küll teineteisega igav olnud, olen talle alati hea ja ustav naine olnud, aga nüüd ta minust enam ei hooli.”

„No ega sinugi tunded enam need pole, mis alguses, küll sa harjud ja lepid,” rahustas Herta.

„Kõige raskem on see, et ma tunnen end alaväärtuslikuna, kõlbmatuna. Sellest tundest ma vabaneda ei suuda. See pole õige naine, kes lapsi ei saa.”

„Eks ta ole ränk sulle muidugi. Aga küll sa vabaned, kui uue mehe leiad, ja leiad kindlasti, sest sa oled noor ja kena. Aga võibolla sa ikkagi liialdad, teed sääsest elevandi ja Tarmo ei lähe su juurest kusagile,” püüdis Herta Hurmile lootust anda.

Regina rääkis sel õhtul vähem kui tema ema. Ehk seepärast, et tal polnud veel piisavat pagasit, millest kogemusi ja tarkusi ammutada. Ja ta endagi elu oli kiiva kiskunud, mis õpetajat temast olla saanukski. Ema isata lapsele, kes vanaema kasvatada – see oli tõsiasi, mille ees ei saanud silmi sulgeda. Ehkki Regina olekust ei ilmnenud süümepiina või kahetsust, aimas Hurmi siiski, et Regina elus polnud kõik sugugi nii korras, kui ta välja püüdis näidata. Küllap proovis ta endale uut kaaslast leida, jutust aimus, et karsket ja vaga elu ta ei elanud, aga seni partnerit ta kõrval polnud.

„Mul pole kedagi vajagi. Ando on ju Inesele isa eest ja kindlasti parem, kui enda oma olekski,” kähvas Regina, kui ema mainis, et tütar alalõpmata armub ja suhted püsima ei jää. „Pealegi, looja peabki olema pidevas armumissseisundis, see inspireerib.”

„Ega sa sellepärast paremini tantsi, vastupidi, kui jälle kurb ja õnnetu oled, on vorm halb. Ise oled ju öelnud.”

Herta hakkas jokki jääma, sestap ka bravuur, mis tema muidu tagasihoidlikule olekule võõras oli.

Regina vaid muigutas, soovimata emaga vaidlema hakata ja tüli kiskuda. Eks määranud läbisaamine emaga kogu ta elukorralduse, emast sõltus ju peamine – tema vabadus. Ja vaba ta oli, selles Hurmi ei kahelnud, saanud tol õhtul aimu Regina komandeeringutest, stažeerimistest ja gastrollidest. Moskva perioodist oli Reginal väärtuslikke sidemeid ja kontakte. Paistis, et tal oli mitmeid sõpru koreograafide seas, kes talle aeg-ajalt nii suures pealinnas kui Neeva-pealsel esinemisi korraldasid. Balletiklassika lavastused teatrites üle Nõukogude Liidu suuresti kattusid, nõnda sai ikka ja jälle Odette’i-Ottilie, Mašakese, Giselle’i ja Swanildana üles astuda. Kuna Reginal oli õnnestunud taastada nii oma füüsiline vorm kui positsioon teatris, olid loodud kõik tingimused edasiseks karjääriks. Temast kirjutati ja tema pilte ilmus ajakirjanduses, sidemed metropolis lõid selleks eriti sobiva fooni. Jah, Regina oli kuulus, ainus kuulsus Hurmi tutvuskonnas ja Hurmi vaatas lapsepõlvesõbrannat imetluse ja aukartusega.

Sellel õhtul sai nende sõprus toitu paljudeks aastateks.

Nõnda ta taas elule ärkas, see nende vahepeal hingusele läinud sõprus. Telefoni kummalgi polnud ja see ei võimaldanud kohtumisi kokku leppida, aga kuna nad elasid lähestikku, polnud raske õhtuti või nädalavahetustel teise juurest läbi hüpata, südant puistata või lihtsalt lobiseda. Regina jaoks see nii tähtis tõtt-öelda polnudki, tema oli enamasti armunud ja elevil, aga Hurmi elus olid rasked ajad.

Ta polnud eksinud. Tarmo seadis naise fakti ette, et nende abielul pole tulevikku ning lahutus on asjade paratamatu ja ehk ka parim käik. Kahtlemata Tarmo jaoks, sest nagu sisetunne Hurmile oli sosistanud, oli mehel juba mõnda aega uus suhe ja plaanid peetud. Hüljatud Hurmi pidi jääma üksinduses haavu lakkuma, hirmul, et neil paranemisvõimalust tema viljatuse tõttu olla ei saagi. Alaväärtuslik naine, kasutu ja külgetõmbeta, kõlbulik vaid lühiajaliseks meelelahutuseks – sellisena nägi ta noil ränkrasketel kuudel oma tulevikku.

See oli periood, kus just Reginast kui läheduses elavast sõbrannast sai Hurmi toetaja ja lohutaja. Regina oli otsekui sündinud tugiisik – suurepärase kuulajana võis ta pikalt Hurmi halamist kuulata ning koos temaga Tarmot põhjata, tõstes sel viisil ärapõlatud Hurmi kuhtunud enesekindlust. Mahajäetule tähendas selline abi määratult palju, hingel sai kergem, elujulgus ja eneseusk voolas ajapikku vaevatud hinge tagasi. Ühiselt joodi ära mõnigi pudel veini, kuigi kumbki polnud eriline napsulemb, Hurmi lapsepõlvetraumadest tingitult vaata et lausa vastaline. Aga sellise peredraama puhul sobis väike naps lohutuseks igati – Hurmi pidi endale tunnistama, et veinisõõm tõepoolest leevendab pinget ja parandab tuju.

Reginal oli sel ajal käsil armulugu noore andeka ja kuulsust kogunud heliloojaga, kes oma isikupärase loominguga komeedina muusikataevasse oli lennanud ja kohe ka heliloojate liitu vastu võetud. Paraku oli ta abielus ja kahe väikese poja isa. Õhevil Reginat see aga eemale ei peletanud ega seganud.

„See on mu elu armastus! Nüüd tõesti tõeline ja lõplik! Miks meie Tõnuga peaksime oma elu sellepärast ära rikkuma, et ta kunagi valesti otsustas ja selle pikkade hammastega krõhvaga abiellus? Tõnu ei armasta oma naist, ta tunnistab, et neil ei ole midagi ühist, nad ei sobi üldse kokku. Sirje on väikekodanlik ja rumal, pole tal vaimseid huvisid ega ambitsioone, miks peaks Tõnu temaga jääma? Ega lapsed ka sellises perekonnas õnnelikud olla ei saa, kus isa ja ema teineteist ei armasta,” rääkis Regina veendunult, oodates Tõnu abielulahutust, mille mees oli lubanud ära korraldada.

Hurmi jättis oma arvamuse, et Tõnul ja Sirjel on siiski ühised lapsed ja et see peaks neid rohkem siduma kui lühiajaliseks jääda võiv kirg, vaikides enda teada. Kes on tema, sünnitamata naine, et hakata teist õpetama või etteheiteid tegema. Pealegi pakatas Regina armurõõmust ja õnneootusest, nii et olnuks kohatu hakata tema optimismi rikkuma. Küllap peaks Regina teda siis kadedaks ja kibestunuks. Pigem tuleb oodata ja jälgida, mis sellest kõigest saab ja kuhu see välja jõuab. Nagu oli tema endagi abieluga. Lihtne, oi kui lihtne oli mõne inimese jaoks lahku minna, lähedased kõrvale heita ja mängleva kergusega uusi suhteid luua. Mõnikord mõtles üksindust põdev Hurmi, et vahest on tal lihtsalt mingi selline ustavushälve, mis takistab vanast suhtest lahti lasta ja uuele pühenduda. Sest miks on tema jaoks lahkuminek Tarmost selline ületamatu tragöödia, kui teised suudavad lahutada ja uut elu alustada isegi mitme lapsega otsekui möödaminnes. Või vähemasti ei torka nende põdemine nii teravalt silma. Töökaaslane Marve ja klassiõde Anneli olid samuti maha jäetud, aga ei paistnud eriti kannatavat. Aga ega seda ju alati ei tea ega mõista, kõik ei kõnni, süda pihus ja hala huulil. Mõni oskab ja suudab oma kannatusi nii osavalt varjata, et kõrvalseisjatele jääb mulje tuimast ja pealiskaudsest, isegi kalgi südamega inimesest ...

Tõsi ta oli, et lahkumineku muutis veelgi raskemaks korteriprobleem. Kuna mees oli nende Mustamäe korteri omal ajal noore spetsialistina töökoha kaudu saanud ja tema uuel naisel polnud korralikku peavarju, nõudis Tarmo korterivahetust. Ei olnud lihtne kahetoalise vastu kaht enamvähem korralikku pinda saada, pealgi ei suutnud ega tahtnudki Hurmi asjaga tegelda, nii et otsimine ja organiseerimine jäi kõik Tarmo õlule. See periood, mil abielu oli küll juba lahutatud, aga olude sunnil veel koos elati, oli eriti kurnav ja närvesööv. Hurmil oli raske ja valus Tarmot pidevalt näha, temaga koos ühe katuse all olla ja näiteks vannitoa uksel kokku põrgata. Õnneks oli mees sageli ära, aga see tegi Hurmi omakorda rahutuks. Siis kandsid jalad ta lausa iseenesest Regina ukse taha. Kui Reginal juhtus olema etendus ning teda kodus polnud, võttis Herta tütre sõbranna ikka lahkelt vastu, pakkus teed ja võileiba ning Hurmi sai vabalt oma norgu välja elada. Eks lähemad kolleegidki teadsid, mis kodus lahti, ja kuulasid ta kurtmist, kuid sel rusuval ajal tundus Hurmile, et südamevaev ajab kogu aeg üle, ei mahu enam hinge ära. Sõnad, õieti neisse pakendatud tunded aina voolasid, nii et vahel oli Hurmil oma nõrkuse ja pidurdamatuse pärast piinlik.