Отрывок из книги
See oli šokk.
Esialgne ebameeldiv üllatus kasvas üle rahutuseks, edasi ärevuseks ning lõpuks, otsitu leitud, oli vapustus käes: siin siis oligi isa haud. See armetu, hooletusse jäetud plats, kus vohas rohi ja plaadikirjad olid tuhmunud, osaliselt sammaldunutel aeg need pea loetamatuks muutnud.
.....
Isa oli natuke nagu vanasti, aga päriselt polnud ka. Tal oli teistmoodi pintsak seljas ja lips ees. Ja ta oli kõhnaks jäänud. Võib-olla ei osanud see Asta süüa teha ja hoidis isa näljas? Nende suguseltsis oli söömine ja söögitegemine suure au sees. Kokakunstitarkusi oli põlvkonniti edasi antud, mamma oli hinnatud kokk, keda jootudele toiduvalmistajaks kutsuti, ema aga oli kodumajanduskoolis oma oskusi lihvida saanud.
Ühise õhtusöögi juures tundis Anu, kuidas õnnest kipub hing kinni jääma. Kui isa teda kõnetas, sai ta vaevalt sõna suust, rõõm ja heldimus oli nõnda valdav. Kas tõesti on nad jälle koos, siin, kodus, nagu kunagi ammu, ja nad on jälle üks pere!? Kas isa tuleb päriselt tagasi, ja kõik jääbki nii? Anu ei pea enam isa töö juurde minema, nad ei otsi enam kõnelemiseks tühja nurgakest või kapitagust, isa ei vaata kella ja nad saavad nii kaua ja nii palju koos olla, kui iganes tahavad – eladagi koos! Minna kuhugi koos, käia koos nagu varem ja isa näitab talle kõike ja õpetab teda nagu siis, kui ta oli veel päris pisike ega osanud veel arugi saada, mis suur rõõm on see, et sul on isa. Nende klassis puudus isa vaid Merikesel, Vellol ja Tõnul. Aga Tõnu isa oli surnud.
.....
