Читать книгу Isa naine. Teekond tõeni - Angela Hofberg - Страница 2

See oli šokk.

Esialgne ebameeldiv üllatus kasvas üle rahutuseks, edasi ärevuseks ning lõpuks, otsitu leitud, oli vapustus käes: siin siis oligi isa haud. See armetu, hooletusse jäetud plats, kus vohas rohi ja plaadikirjad olid tuhmunud, osaliselt sammaldunutel aeg need pea loetamatuks muutnud.

Algul oli Anu kunagist orientiiri, tuntud viiuldaja massiivset hauakivi silmas pidades justkui leidnud õige teeotsa, kust tuli kalmistu vanema osa sügavusse isa haua suunas pöörata, ent peatselt pidi ta tõdema, et surnuaia kaardistik on aastatega täielikult muutunud. See justkui polnudki enam sama kalmistu, kus ta omal ajal isa viimses rahupaigas käis.

Anu eksles enda meelest õige ala teederägastikus siia-sinna, pöördus ikka ja jälle tagasi viiuldaja haua juurde ning alustas taas otsast. Hauaplats, kus isa oli maetud, oli kui maa põhja vajunud, jäljetult kadunud, haihtunud. Anu kahetses, et polnud taibanud või suutnud meelde jätta naaberplatsidele maetute nimesid, nüüd rabeles ta pea kaotanult võõraste haudade vahel, mis erinesid nagu öö ja päev uutest, hoolikalt sätitud ja haljastatud platsidest, kus begooniad oma lopsakuses ja värvikirevuses üksteisega võistlesid. Samas oli palju täiesti metsistunud hauaplatse, kus loodus ise oma haljastusoskusi demonstreeris. Seal vohasid võilill ja naat ning miski ei andnud aimu inimkäest ja armastusest. Plaatide ja kivide kallal oli ilmastik aastakümneid oma jõudu proovinud, murendades, lõhestades ja kustutades nimesid, justkui tahtes maha pühkida viimsegi mälestuseraasu. Mõnda hauda tähistas pehkinud puurist, mõni aga oli lausa märgiseta, võimalik, et kalmistutöötajad olid pooleldi hävinud puidu ära koristanud.

Isa haual oli plaat, selles oli Anu veendunud. Ta oli tookord, mil ainus kord pärast matuseid isa haual käis, kokku lugenud kõik vanale platsile maetud, ja neid oli seal olnud õige mitu, seda ta mäletas. Kõigi haudadel olid tagasihoidlikud plaadid ja tageetesepuhmad peal. Ju Asta käib siin korralikult, oli ta siis mõelnud. Asta oli surnud mõne aasta eest, tema haud pidi olema suhteliselt hiljutine ja pealematmine pole nii või teisiti võimalik. See suur plats peab ometi siin kusagil olema, isa kääbas oli sellel äärmine – visuaalne pilt oli Anul vaimusilmas täiesti olemas. Ta kükitas ja hakkas otsustavalt loetamatuid plaate puhtaks kraapima. Töö oli sõrmedele valus ja vaevarikas, plaatide pind krobeline, ja isegi kui sammal oli maha nühitud, polnud lihtne mõistatada, mis tähti värvituks kulunud süvendid õigupoolest kujutavad.

Aga ometi – käe alt see tõesti viimaks välja tuli – Eduard Jõgi. Siin ta siis ikkagi oli, tema isa viimne puhkepaik. Ja siin olid nad kõik, veel neli, nagu Anu mäletas, erinevas lagunemisastmes plaati. Aga Asta, kus on siis Asta, isa naise haud? Asta oli tookord isa matnud oma esimese mehe suguvõsa vanale, veel eestiaegsele hauaplatsile, oma lapsena surnud poja kõrvale ning pidi muidugi ka ise samasse paika tulema, kui elupäevad otsa saavad. Need olidki otsa saanud ja ta oli samasse maetud, teadis Anu tänu onunaisele Liale, ja ometi polnud siin jälgegi hauast, kus võinuks puhata Asta. Asta, see vägev naine, kes oli tema ellu jätnud jälje, mida ei suutnud kustutada aeg ega ükski tegu. Midagi ei saanud enam parandada ega muuta. Või ehk siiski?

Anu hakkas graniitkillustiku vahelt üle kogu platsi sirutuvaid võililli katkuma, nüüd ootas tööjärge isa rohtunud kalmukääbas. Täna Kati ema matusele tulles polnud Anul olnud vähimatki kavatsust seda platsi korrastama hakata, mõte otsida üles isa haud oli tulnud äkilise sööstuna, kui teised end juba peielauda minema seadsid. Anu ei tundnud kutset, kohustust ega sundi, pigem oli see inimlik uudishimu ja soov võimalus ära kasutada, mis ta siia tõi. Ise polnuks ta hakanud Rahumäele sõitma – liiga kaugele oli jäänud see elu, need inimesed ja nende põhjustatud valu ning pettumus. Ta oli aastate jooksul sageli Tallinnas käinud, kuid nii, nagu teda oli kunagi sellest unelmateelust, mida ta kogu oma lapsikus õhinas igatses elada, välja kistud, oli ta viimaks selle eluga lõpparve teinud. Seda küll hiljem, hoopis hiljem, kui ta juba suutis ja oskas loobuda. Enne oli pikk-pikk lootus, vaikne leppimine ja lõputu valmisolek…

„Maha ta Asta mattis, aga ju siis kõik sellega jäigi. Mis sest Marist enam tahta, tema on omadega juba päris põhjas,” ütles Lia halvasti varjatud kahjurõõmuga, mille ta osavalt kaastundliku ohke taha peitis.

Anu oli kohe Pärnusse tagasi jõudes helistanud onunaisele, et kõnelda surnuaias kogetud vapustusest, esmajoones aga siiski selleks, et pärida Mari kohta, kelle hoole all pidi hauaplats olema. Oli ta ju isa ja Asta pärija.

„Sa ei tea siis üldse midagi?” küsis Lia innukalt.

„Kust ma peaksin teadma…”

Lia oligi veel ainus inimene, kes miskitpidi sidus Anu tema isapoolse suguvõsaga. Kui Anu ema ja isa lahku läksid, oli isa perest – kaks venda ja kaks õde – noorem vend onu Albert ainus, kes jätkas nendega suhtlemist. Lia kaudu kuulis ema uudiseid ja sai ülevaate isa uue pere elukaare säravast tõusust; nüüd vahendas ta infot selle kurvast hääbumisest.

Ega Anul olnud Liagagi enam aastaid õiget kontakti. Sestpeale kui onu Albert ootamatult vara infarkti tõttu siit ilmast lahkus, vahetati vaid pühade- ja sünnipäevakaarte. Külla polnud Anu oma Tallinnas käikudel onunaisele kippunud. Lia oli külm ja ükskõikne inimene ning temaga polnud meeldiv suhelda, ka onutütar Leeloga polnud Anu kunagi lähedane olnud. Milleks kunstlikult ülal hoida suhteid, mis hinge ei toida. Nüüd aga vajas Anu Lia selgitusi hädasti.

„Nojah, Asta müüs mitu aastat enne surma maja maha. Ei olnud enam jõudu ega raha ja Mari tahtmised läksid ka järjest suuremaks. Algul kolisid sinnasamma Pääskülla kolmetoalisesse korralikku korterisse ja vaherahast pidi piisama Asta surmani. Ise ütles nii… Aga ei piisanud sugugi. Eks nad olid harjunud laialt elama, kõik pidi neil ju olema peen ja uhke, riided ja mööbel, klaver ja vaibad. Mari jättis kooli pooleli, aga tööle ka ei läinud, ja nii see rahake sõrmede vahelt läbi siriseski. Ja siis lõpetasid sihukeses armetus Kopli kahetoalises… Mõtle, Pääsküla eramust Koplisse!”

„Kas sa ise ka seda korterit nägid?”

„Nägin, nägin,” kinnitas Lia õhinal. „Asta kutsus ükskord sünnipäevale. Soolaleivapidu ei peetud, eks ta häbenes. Aga sünnipäevale pärast kutsus, siis ta tahtis vist kurta. Ta oligi juba päris lõpu eel, ega ta nii vana veel ei olnudki, aga eks see kannatus tegi oma töö. Siis ta kurtis, päris nuttis teine, et Mari veab sinna poisse, tehakse igatsugu orgiaid ja tema ei julge enam toast väljagi tulla, kempsu või kööki minna. Ja kraamida ja pesta saab ka ainult siis, kui Mari kuskil jooksus. Kaebas, et Mari aina nõuab talt raha ja joob ja laaberdab ja kui ta ei anna, siis võtab tüdruk vägisi või müüb asju. Suur mure oli Astal, et raha enam ei jätku, paljuke ta pension siis oli ja korterimüükide vaheraha oli seks ajaks juba läbi. Kole lugu küll… Sa mõtle jah, mismoodi nad elasid ja uhkeldasid ja oma Marit kummardasid, ikka imelaps pidi teine olema ja mis kõik veel. Sa ikka mäletad?”

Anu mäletas, mäletas kõike. Nagu poleks vahepealseid aastakümneid olnudki, hakkas kõik end tagasi kerima, valusalt hinge kriipides ja vanu vermeid valla rebides. Ainult et nüüd oli selles magusat piina, hingehellitust ja rahulolu: karistus oli ikkagi tulnud. Karistus ülekohtu ja alandamise eest. Asta alandus oli ta olematu haud ja unustus.

Väike Anu armastas oma isa palavalt ja hoidis teda väga.

Nii väga, et kui isa küsis, kumba ta rohkem armastab, kas ema või isa, vastanud laps kõhklemata: oma isat! Ise ta seda küll ei mäletanud, kuid luges aastakümneid hiljem isa kirjast emale, mille leidis pärast ema surma tema asju pakkides.

Isa oli emale kirjutanud – tindipliiatsiga triibulisele vihikulehele – ahastava kirja, kus segi süüdistused, palve ja meeleheide. Ära jäta meid! Sest just seda tahtis ema teha, olles meeletult armunud endast kümme aastat nooremasse töökaaslasesse; tahtis arutult, lootusrikkalt uude ellu tormata ja kõigest senisest loobuda.

Anu ei saanud õigupoolest kunagi teada, milline saatus ja tulevik oli olnud temale mõeldud, sest nii ema kui isa vingerdasid hiljem tema küsimusest osavalt kõrvale või andsid täiesti vastakaid selgitusi. Kuid Anu mällu oli talletunud eriliselt ärev õhustik kodus, pikad õhtud koos isaga, isa üha tema voodiserval istumas ja aina talle lugemas, lugemas, lugemas. Anu ei mäletanud loetust vähimatki, kuid tal oli selgelt silme ees isa kurb nägu ja see, kuidas ta ise voodis lamades nägi isa liikuvat suud nurgelise lõua kohal justkui omapärase olendina, kes läkitas tema poole sooje signaale, sõnumeid rahust ja kindlusest… See pidi siiski otsa saama, see rahu ja turvatunne, kõik pidi muutuma ja kokku varisema.

Ähvardavast ohust sai laps esmakordselt teadlikuks kevadtalvel, kui hakkas mamma juurde maale sõitma, et jääda sinna väga pikaks ajaks – septembrini, mil seisis ees tema esimene koolipäev. Isa pidi Anu maale viima ja ema tuli esikusse neid saatma. Korraga tajus Anu kohutava, terava selgusega saabuvat õnnetust, lähenevat kurbust ja üksindust. Tema tundlik lapsehing teadis äkki valusat tõde, et on viimast korda siin koos isaga, kes seisis, pruun pikk palitu seljas, ta juures suure ja tugevana, armastava ja hoolivana. Äkiselt hakkas Anu kisendama, klammerdus isa mantli külge ja keeldus korterist väljumast. Ta haaras oma väikeste kätega isa paksu mantli ümbert kinni ja surus näo vastu riide koredust, nii et see hõõrus võõralt ja valusalt tema kahvatut nägu. Ta oli alles pikalt haige olnud, lamanud kopsupõletikku põdedes nädalaid haiglas, kus aknast paistsid linna Stalini väljak ja seda lumelobjakas läbivad trammid, mille kriiksumine ja kolin kostis läbi akendegi üles kolmandale korrusele. Anu oli kannatanud valusaid süste ja kipitavaid sinepiplaastreid – kord unustas üks õde need talle hilisõhtul lõputult pikaks ajaks peale –, oodanud isa ja ema, igatsenud koju, et pääseda palatikaaslastest, kes olid temast suuremad, kurjad ja kiuslikud ning kõnelesid talle võõrast keelt. Ta oli olnud väga haige, kurb ja õnnetu.

Lõpuks oli Anu terveks tunnistatud. Isa oli talle maleruudulise küljemustriga Pobeda taksoga haiglasse järele tulnud ja kodus oli teda oodanud lõputute haiglapäevade lohutuseks ostetud suur tselluloidnukk, kelle nägu oli küll tuim ja ilmetu, kuid kes nägi ema õmmeldud sametkleidis, mida ehtis peen pitskrae sätendava nööbiga, välja ilus ja uhke. Koguni punased kingad olid uuele nukule jalga maalitud! Rõõm kodust ja vastsest mängukaaslasest oli olnud paraku üürike – juba ootas ees kodunt lahkumine. Ta pidi kogu suveks maale mamma juurde jääma.

Kui isa Anult ühel õhtul, kui nad jälle kahekesi kodus olid, küsis, kumba ta rohkem armastab, kas ema või teda, ja Anu talle vastas, siis küllap ei teadnud ta isegi, oli selles vastuses rohkem tõtt või tahtmist isale meeldida. Sest isa omakorda meeldis talle ju hirmsasti, nad olid väga lähedased ja palju teineteisega. Ikka käisid nad koos – Oktoobri kinos pühapäevahommikustel lasteseanssidel, Kadriorus jalutamas ja vahel isegi Pirita jõe ääres metsas, kus isa näitas Anule taimi ja putukaid ja õpetas nende nimesid. Anule meeldis isaga koos joonistada, ehkki ta oli kärsitu ega suutnud kunagi leppida sellega, et isa pilte lõputult viimistles ja need ei tahtnud kuidagi valmis saada. Isal olid kuldsed käed, ta saagis vineerist välja nöörist liigutatavaid loomi, kleepis kokku maju ja meisterdas isegi nukuvankri. Isa oli alati olemas, ja nüüd…

Kurb polnud mitte üksnes jälle ära minna kodust, kus Anu oli saanud pärast haiglat olla nii üürikest aega, oh ei – täie valu ja hirmuga tunnetas ta oma elu ähvardavat ohtu, tajus senise elu põhjalikku muutumist, kokkuvarisemist, tajus lõppemist ja kadu. Korraga täitis tema süütut lapsehinge talumatu äng ja ahastus, mis vallandus meeletus, hüsteerilises nutuhoos. Isa tõstis ta sülle, pühkis sõrmeotsaga õrnalt tütre märgi põski ja rahustas: „No-noo, pisike punn, papa väike põngerjas, nutt läheb nurka, pisar põue, Anu ampsti apale!” Isa mopsas lapse nuutsumisest vabisevat huult ja surus väikese keha tugevasti oma rinnale.

„Lähme nüüd, muidu jääme bussist maha ja mamma peab üksi tagasi koju minema, tema saab siis ka kurvaks.”

Anu hoidis kõvasti isa kaelast kinni, nägu ta ruudulises sallis, hingas sisse armast lõhna, segu tubakast ja masinaõlist, bensiinist ja odekolonnist. Üle kõige mõjus aga isast endast tekkiv uim – õnnestav segu kindlusest, headusest ja lootusest. Laps tundis terava ohusähvatusena, et ta kaotab kohe igapäevase toe, et kaob see, mis oli senini olnud tema elus iseenesestmõistetav – perekond. See hetk tundus kohutav.

Ema seisis köögiuksel, volangidega põll ees, ja hõõrus märgi käsi vastu põlletaskuid. Ta suured ümmargused silmad olid veekalkvel, nägu kuidagi hele ja sile, aga vaatamata niiskele pilgule väljendus ta ilmes selge õnnetunne.

„Nüüd peate küll kiiresti minema hakkama, tramm võib vahele jääda, ja oletegi bussist maas,” ütles ema ja patsutas pehmelt tütre õlale. „Anu, mis sul ometi on? Sulle ju meeldib mamma juures? Ja kui tagasi tuled, saab sinust koolilaps!”

Isa võttis tütre käest kõvasti kinni.

„Lähme pealegi, ära nuta enam. Sa oled nüüd päris terve ja sul tuleb tore suvi.”

Ja siis nägi Anu, et ka isa silmad olid märjad.

Ema jäi koju, avatud köögiuksele, kust õhkus pliidikuumust ja pesukeeduauru.

Sellest suvest maal mäletas Anu lõputut isa ootamist, isa aga ei tulnudki.

Ja seda, kuidas nad mammaga pika maa põlluvaheteelt emale bussi vastu läksid, aga bussijuht ulatas mammale vaid jõupaberisse mähitud paki. Ja kuigi seal oli lisaks vorstile ja muule linnakraamile ka keeksi ja marmelaadi, pluss uued sokipaarid ning mitu pildiraamatutki, oli Anu süda kurb ja ta tundis end hüljatu ja üksildasena.

Mamma oli kindel ja tugev, ta sagis ja toimetas, kõndis lauda vahet ja talitas loomi ning võttis vahel Anugi kaasa, kuid üksi laps lehmade ja sigade juurde minna ei tohtinud. Ega ta tahtnudki, suuri loomi oli parem eemalt vaadata, vaid tallede pehme vill kutsus katsuma ja nad andsid end ka kätte, rääkimata küülikutest, kelle toitmine oli Anu igapäevane töö. Veel huvitavam oli mängida naabrilastega, kes olid Anuga enam-vähem üheealised. Priit ja Ülle tulid ilusa ilma korral mitu korda päevas Anu juurde Kuusikule mängima või läks too ise naabriõue, mille varjuliste tammede alune hämar jahedus mõjus salapäraselt ja kutsuvalt.

Siiski tahtis laps oma koju, isa ja ema juurde. Südames oli igatsus, hinge pures vaikne mure. Anu oli kuulnud mamma ja suveks maale puhkusele sõitnud tädi Endla omavaheliste vestluste katkeid, pannud vihjeid kõrva taha, oskamata õieti midagi järeldada. Ometi aistis ta, et midagi on tema kodus väga valesti, koguni sootuks halvasti. Ning sel hetkel, kui ta koduuksest sisse astus, oli kõik selge – endist kodu polnudki enam.

Ema oli talle maale järele tulnud, särav ja õilmitsev, elurõõmust pakatav.

Nad rääkisid sel õhtul pikalt mamma ja tädi Endlaga köögis, uks pandi vahelt kinni ja Anu kuulis ajuti ema ja tädi kõrgenenud häält, jäi aga ruttu magama, kõht magusat rosinatega keeksi mõnusasti täis.

Kui nad järgmisel päeval teeotsal kõik koos ootasid – mamma ja Endla olid saatma tulnud –, kallistas tädi Anu ja ütles: „Ole siis tubli koolilaps ja õpi hoolega. Sul algab nüüd päris uus elu, sest kodus…”

„Ei maksa praegu, küll ma ise,” ütles ema tõsiselt.

„Aga tee seda siis ometi! Juba on viimane aeg, ega siis last saa niimoodi ehmatada.”

Ent samas buss tuligi. Kiirustades sirutas Anu käed mamma poole, ja juba astutigi bussi, emal käes korv pohladega, mida ta oli kohe maale jõudes rabasse korjama rutanud.

Bussis hakkas ema rääkima.

„Anuke, meil on nüüd elus suur muudatus. Isa ei ela enam meie juures, aga ära sa väga kurvasta, ta käib sind kogu aeg vaatamas, pole kuhugi kadunud. Meiega elab nüüd onu Harri, kes tahab olla sulle isa eest, sind kasvatada ja koolitada. Sinu elus ei muutu midagi, kõik läheb kenasti edasi ja sina ära ole kurb, eks,” ütles ema ja silitas Anu pead. „Kui pikaks on su juuksed kasvanud! Oled mul tõeline väike karvik!”

„Kuhu isa meie juurest läks? Ja miks?!”

„Vaata, lapseke, sina praegu nendest asjadest aru ei saa, alles siis saad, kui kasvad suureks ja ka kedagi armastama hakkad. Meie elu isaga ei olnud enam õnnelik ja hoopis me Harriga hakkasime teineteist väga armastama. Nii me otsustasime kõik koos, et kõige parem on, kui isa ära kolib.”

Anu tundis, et ta on reedetud.

„Aga kuidas isa sai mind niimoodi maha jätta!”

„Ega ta ei jätnudki, ta ju tuleb sind vaatama, see on meil kokku lepitud ja sa saad temaga olla nii palju, kui tahad. Muidugi, kui isa tahab ja tal aega on. Nüüd on sul ju veel paremini, sul on nüüd kohe kaks isa.”

„Aga kus minu isa nüüd elab?” Anu neelatas.

„Isal on nüüd ka uus naine ja kodu, ta elab Pääskülas, sinna saab rongiga sõita.”

„Ma tahan ainult oma isa! Tahan tema juurde!” ütles Anu õnnetult.

„Tütreke, see pole võimalik. Laps jääb ikka emaga ja pealegi ega isa uus naine sind sinna ei võtakski. Kas sa siis läheksid ära ja jätaksid oma ema maha?”

Anu ei vastanud. Ta ei rääkinud paari tunni jooksul sõidu lõpuni enam ainsatki sõna. Ega ka teekonnal bussijaamast trammipeatusse, trammis ning läbides maad Stalini väljakult läbi Viru tänava koduni.

Trepikoda tundus pärast kuudepikkust eemalolekut võõras ja ebasõbralik, kuigi ülakorrusel asuvast pagaritoast tulnud lõhn mõjus kutsuvalt koduselt. Too pagarituba varustas tänaval asuvat väikest kohvikut. Vana puust trepp kägises tuttava häälega, tüdinult ja vaevaliselt. Suurt kandekotti ja korvi vedav ema näis korraks murelik ja närvis, aga siis lõi ta päeva ajal alati lukustamata korteriukse valla ja astus hoogsa hüüdega „Olemegi kodus!” sisse, samasse esikusse, kus Anu oli rippunud isa pruuni palitu küljes. Nüüd isa enam polnud, aga tuba oli rahvast täis – naabripered ja ema sõbrannad, nagu Anu nägi.

„Mine, mine nüüd kohe tuppa,” julgustas ema ja lükkas last toaukse poole.

Kitsa toa otsaseinas asuvast kahest kõrgest aknast valgus tuppa päevapäikesest heldet augustivalgust, muutes paksude kiviseintega ruumi avaramaks ja rõõmsaks. Ümmargune laud toa keskel oli lahti tõmmatud ja peoks kaetud, ilmselt olid naabrinaised seekord kõik ise ette valmistanud. Ka külaliste näod olid heatujulised ja elevil. Anu märkas, et naabrilapsed kummastki kõrvalkorterist – Marika, Tarmo, Raivo ja Tiiu – istusid diivanil reas, kohal olid ka nende vanaemad ehk vanamamma ja aamamma. Isegi kõrgel kohal töötav Marika papa onu Heino oli siin.

„Tere tulemast, meie maatüdruk!” kargas naabrinaine Elfi Anu juurde ja haaras ta oma embusesse. „Nüüd oled linnalaps ja koolilaps kohe korraga, palju õnne! Vaata, mis uhked asjad sind nüüd ootavad!”

Anu nägi, et isa punasest puust kirjutuslaual oli virn jõupaberis raamatuid, pruun läikiv portfell, pealemaalitud mustriga uhke lakkpinal, mille onu Heino oli Moskvast toonud – Marika sai samasuguse, oli ema juba maal rääkinud –, suur karp värvipliiatseid ja muud kraami. Isa kirjutuslaud oli ikka veel siin. Äkki siiski…?

„Saa nüüd onu Harriga ka tuttavaks,” lükkas ema tütart üha edasi ja korraga oli Anu ees kõrge mehekogu, kes tema poole alla kummardus.

„Tere, Anu,” ütles mees napilt ja sirutas käe. See tundus hirmutavalt suur, võõras ja ohtlik. Kõik tema kodus oli korraga peletav ja vale, naabritestki tundus õhkuvat salakavalust, nad mõjusid ebaloomulikult ja nagu mängisid kokku. Kuidas nad said olla praegu rõõmsad, kui kõik oli halvasti, kui tema isa polnud enam siin!

„Palju õnne, Anuke!” sädistas naabri-Galiina ja sirutas Anu poole siidipaelaga seotud hiiglaslikku šokolaadikarpi, mille kaanel sirutas tiibu kuldne kajakas.

Suurte kätega Harri seisis ema kõrval ja ta noor nägu oli tuim ning pilk ükskõikne. Ema, õnnelik ja õhetav, liibus vastu mehe musklis käsivart ja vaatas ärevusega vaheldumisi otsa talle ja oma tütrele.

Äkki hakkas Anu valjusti nutma, valades lapse palavaid, valusaid pisaraid. Nuttes oli ta kodunt lahkunud ja nutuga pidi tagasi tulema. Aga nüüd polnud enam isa, kes oleks ta silmi pühkinud ja teda oma sülle võtnud, lohutanud ja kallistanud. Sest kuigi ema ja teisedki ruttasid rahustama ja lahti läks üldine sagin, ei leevendanud miski lapse ahastust ja meeleheidet. Kaotatud isa ja kodu pärast. Sel hetkel lõppeski Anu helge, pilvitu lapsepõlv.

Aastaid hiljem oli Anu püüdnud järgnenut meenutada, kuid ei suutnud kuidagi mälus taastada, kuidas see päev edasi läks, mis peol juhtus ja mida teised tegid-rääkisid. Ega sedagi, kuidas pidas end ülal uus isa onu Harri ning kas ta üldse Anule rohkem tähelepanu pööras.

Nende elu pööras mees pea peale küll, ehkki jäi ema juurde napilt paariks aastaks. Ning seegi aeg mähkus tuhmi minevikuuttu, millest vaid hüplikud mälupildid ajuti esile kerkisid.

Anu toonasesse lapseminevikku kuuluv peamine, korduv pilt oli ikka ja jälle ema esikus Harri kaelas rippumas, ilmselt tabas ta nad nendel puhkudel ootamatult kas välisuksest sisse astudes või toast tulles. Harri hoidis tema ema oma embuses ja alati torkasid Anule silma määratud käelabad ema hapra piha ümber. Need käed tundusid ema muljuvat ja rutjuvat, aga see paistis emale nii väga meeldivat. Õigupoolest rippus ema pigem ise Harri kaelas, olles – vähemasti suhte lõpuaegadel – ilmselgelt aktiivsem ja emotsionaalsem pool. Oo jaa, ja seda meeleolu, mis Harri lahkumise järel nende kodus valitses, ei suutnud Anu kunagi unustada. Alles hoopis hiljem, küpse naisena, sai ta emast aru.

Ega Harri Anule õieti tähelepanu pööranudki, hoolimisest rääkimata. Mees, see uus isa, justkui kartis teda ja hoidis temast eemale, nad õieti ei suhelnudki. Anu ei tundnud selle järele ka mingit vajadust, sest temal oli oma isa täiesti olemas.

Emal oli olnud õigus, kui ta ütles, et isa ei kao kuhugi ja käib Anu ikka vaatamas. Ta käiski pidevalt ja sagedasti oma vanas kodus, muidugi vaid siis, kui Harrit polnud. Isa töökoht kinotehas asus samuti vanalinnas, naabertänaval ning neil oli emaga kokkulepe, et kui võimalik, vaatab isa selle järele, kas Anu õigel ajal kooli jõuab, ning soojendab enne seda talle ka lõunasööki. Ehkki ka kõrvalkorteri vanamamma viskas tihtipeale pilgu üle naaberkorteri ukse ja pakkus vahel, kui oma lapselapsi söötis, süüa ka Anule, oli turvaline tunda, et isa on endiselt olemas, tuleb ikka ja jälle ja hoolitseb tema eest. Aga see toimus alati üksnes tööpäevade lõuna ajal, sest nädalavahetustel isa Anule kunagi aega ei pühendanud. Miks, sai alles hiljem lapsele selgeks. Kunagi ei kõnelnud nad isa ega ema uuest elust, isa ei pärinud Anult isegi seda mitte, kuidas talle Harri meeldib. Võimalik, et ta lihtsalt ei julgenud – kartis, et laps hakkab kurtma. Anu oleks küll tahtnud kuulda isa uuest elust päris oma, aiaga majas, mis nende tillukese korteri kõrval tundus lausa lossina – nagu Anu muinasjuttude põhjal ette kujutas –, kuid isa ei tahtnud sellest kunagi rääkida. Ehkki ta polnud kaugeks jäänud ega võõraks muutunud, oli ta ikkagi pisut teistmoodi – tal oli nüüd uus palitu ja ta oli hakanud kandma kaabut, millega nägi uhke välja.

Ema õnne Harriga jätkus napilt.

Harri elas nende juures vähem kui kaks aastat, aga kui pikalt sai ema end selle aja jooksul õnnelikuna tunda, jäi Anule teadmata. Ema oli Harriga tutvunud töö juures, kuhu see transporditööliseks tuli. Ilmselt olid nad teineteisele lähenenud mingi ühise peo ajal. See oli äkiline kiresähvatus, mis ema meeletusse paiskas ja millest ta mõistusega enam välja ei suutnud tulla, kuigi lõi nõnda oma senise elu segi ja lõhkus perekonna.

Noor mees omakorda pettus ruttu ja koges peatselt, et oli eksinud, arvates, et talle sobib elu küpse, temast kümme aastat vanema, ehkki sarmika ja sädeleva naisega, kel veel lisaks pahuralt põrnitsev plika kaasavaraks. Või hakkas talle närvidele käima naise alasti armulõõm, andumus, mis selgelt vastandus tema vaoshoitusele. Igal juhul kuulusid Anu mälupiltide kollektsiooni ka närviline ema köögilaua taga suitsu kiskumas ja õhtud kahekesi – nagu varem isaga, kui nad koos lõputult ema kojutulekut ootasid. Ainult nüüd järgnesid õhtutele ka ööd ja siis kutsus ema Anu oma voodisse magama, kus ta lapse tugevasti enda vastu tõmbas. Anu mäletas, et ema nuttis vaikselt ning Anu öösärgi selg sai tema pisaratest niiskeks. Jah, siis kui Anu ema juures magas, oli ta õnnelik, et ema oli täielikult tema päralt; mõistmine, kui rängalt ema kannatab, tuli hiljem.

Anu mäletas hiliseid laupäevaõhtu tunde ema voodis, mil nad pimedas toas rohelist silma vilgutavast raadiost kostvat muusikat kuulasid, ema soe käsivars kindlalt ümber ta väikese keha, puhas voodipesu mõnusalt krudisemas… Tänavavalguse nõrk kuma valgustas serva ema tehtud ristpistes seinavaibast, mis oli nende toa – just nii suur nende korter oligi – peamine ehe.

Anu polnud kunagi selle aja kohta midagi teada saanud, sest ema ei soostunud seda eales meenutama. Igal juhul ühel päeval Harrit enam nende kodus ei olnud.

„Harri läks meie juurest ära,” ütles ema ühel õhtul, kui Anu koolist tuli ja ema köögilaua taga konutamas leidis.

„Kas isa tuleb nüüd meie juurde tagasi?” päris Anu lootusrikkalt.

„Isal on nüüd oma uus elu, ei ta tule.”

„Kuhu Harri läks?”

„Harri läks ühe teise tädi juurde. Seal meeldib talle rohkem.”

„Mis seal parem on?”

Anu oli isegi pisut solvunud, ehkki Harri talle ei meeldinud ning tegelikult oli tal pigem hea meel, et võõras mees nende kodunt kadunud oli.

„See tädi on noorem ja ilusam.” Sigaret ema sõrmede vahel värises.

„Sina oled ju küll ilus,” võttis Anu ema kaelast kinni.

Siis puhkes ema nutma, südamest ja taltsutamatult. Anu oli ema pärast muidugi natuke õnnetu, aga samas tõstis temas pead vaikne rõõm, lootus, et isa tuleb vahest tagasi.

Seda muidugi ei juhtunud, ei saanudki juhtuda, sest isa oli selleks ajaks kindlalt uue pesa külge aheldatud. Tema käigud Anu juurde olid aja jooksul üha harvemaks muutunud ja lõpuks lakanud.

Eks olnud laps nüüd juba kolmandas klassis, iseseisvunud, ei vajanud enam pidevat järelevalvet ega kontrolli. Anu soojendas ise endale toitu, oli tubli ja kohusetundlik. Õppimine lausa lendas tema käes ning seega polnud tarvis tema pärast muretseda. Kontaktid isaga polnud küll harvenenud – sedavõrd sagedamini käis Anu ise isa töö juures, kuhu oli kodunt vaid viie minuti tee. Prillidega valvuritädi all koridoris tundis Anu hästi, polnud mingit muret sisse- ega ülespääsemisega. Ja teisel korrusel asuvas avaras tsehhiruumis, kus pikkade laudade taga lisaks isale veel kümmekond meest peent tehnikatööd tegi, võeti väike preili – nagu osa onusid teda kutsus – alati lahke sõbralikkusega vastu. Isa oli helde ja andis Anule tihtipeale taskuraha. Sünnipäevaks ja koolilõpuks sai tütar talt suurema summa mõne olulisema asja ostuks, näärideks lisas isa veel rublasid, et jätkuks kingituste ostmiseks ka sugulastele ja sõbrannadele. Anule meeldis väga kinkida, isegi rohkem, kui ise kingitusi saada, ja vana-aastaõhtul maal sai igaüks Anult kasvõi midagi pisikest ja ebaolulist, olgu see jasmiiniseep, väike päkapikukujuline lõhnaõlipudel või nailonist rinnarätik pealetrükitud Tallinna pildiga.

Isa andis, ütles Anu uhkusega, kui teda kingituste eest kiideti ja päriti, kust ta selleks kõigeks raha on saanud.

Sedakaudu kuulus isa endiselt nende peresse, ehkki ta ei puutunud enam kellegagi neist kokku.

Ema nuttis Harri lahkumise järel palju, püüdes seda küll Anu eest varjata, kuid tütar märkas koolist naastes sageli ema paistes ja punetavaid silmi ning vahel läksid ema põsed justkui iseenesest märjaks.

Põhiliselt nägi Anu teda fanaatiliselt käsitööd tegemas. Kodumajanduskoolis oli ema omandanud silmapaistvad oskused, mida nüüd haiglasliku pühendumusega kasutas. Ta kudus lakkamatult – valmisid kampsunid naabriperedele, uue kampsiku sa ka Anu, lisaks soonilised karupüksid ja ilusad kirevad mütsi-salli ning kindakomplekti; vahepeal pilutas ema padjapüüre ja tikkis ristpistes diivanipadjakatteid. Ta jäi silmanähtavalt norgu, kuid mitte üksi. Sõbrannasid, keda tal tänu avatud ja lahkele loomusele ikka jätkunud oli – seltskondlik elu kõige selle juurde kuuluvaga oli nende peres alati vilgas olnud –, hakkas nüüd pidevalt voorima. Kõik tahtsid ema lohutada. Enamasti istuti köögis, veinipudel ees, aga vahel oli laud tuppa kaetud ja kui Anu koolist koju jõudis, oli ruum suitsust hall. Siis kiskus ema mõlemad aknad lahti ja koliti kööki, et laps saaks puhata. Anu aga ei jäänud koju, pärast riiete vahetamist lippas ta pinginaaber Kati juurde, kes elas samas lähedal Vana-Viru tänaval, kuhu oli vaid mõne minuti tee. Seal peres oli ta alati teretulnud ja Kati isa-ema, kes olid oma ainsa lapse suhteliselt eakatena saanud, kohtlesid Anu nagu päris oma last. Anule meeldis Kati juures väga, isegi rohkem kui oma kodus, kus tujutu või kurb ema tihtipeale pisiasjade pärast närviliseks muutus ja kergesti kannatuse kaotas. Naabri-Elfi ütles korra Anule, et olgu ta ikka hea laps, sest emal on raske ja ta on väga õnnetu.

Anu oligi hea laps – siis veel. Ta ei mõistnud elumuutusest õieti midagi arvata ja Harri lahkumine tegi talle pigem rõõmu, seda enam, et ta lootis isa koju tulevat. Mõnevõrra hiljem selgus, et seda lootis ka ema.

Anu oli isale kohe rääkinud, kui Harri minema läks, ja esitanud isale sama küsimuse, mis emalegi, ent polnud vastust saanud.

See ei tähendanud midagi, ikkagi uskus Anu, et isa armastab ema ja tuleb tagasi. See oli ju ema, kes isa vahepeal ei armastanud ja ta maha jättis, nüüd aga enam Harrit armastada ei saanud. Ja ema teda enam kindlasti ei armastanudki, sest Harri oli talle haiget teinud ja ta nutma pannud. Pealegi polnud isa ja ema Anu teada abielu lahutanud. Anu oli ema juttudest naabrinaiste ja sõbrannadega kuulnud Asta nime. Ta teadis, et Asta on see naine, kelle endise äia majas isa nüüd elab, ja et see on väga võimukas ja tähtis naine. Kindlasti tahab isa niisuguse naise juurest kolida oma endisesse koju ja võib-olla toob ta tagasi ka oma toreda punasest puust kirjutuslaua, mille ta siiski ära oli viinud ja mille asemel seisis nüüd moodne kerge, vaid mõne sahtliga laud.

Asta nimi kõlas nüüd nende kodus õige tihti. Ühel päeval aga sai Anu tädi Lia jutust aru – too oli ainus isa sugulane, kes emaga veel sidet hoidis ja vahel südalinnas käies nende juurde sisse astus –, et Asta on haiglasse sattunud.

Ja siis, ühel laupäevaõhtul tuli isa.

Anu jaoks oli see täiesti ootamatu, sest isa polnud enam ammu neil käinud, ka mitte pärast Harri lahkumist. Ent nüüd äkki andis isa uksekella – võtmed oli ta eelmisel aastal ise tagasi andnud – ja astus Anu suureks üllatuseks esikusse. Uus mantel seljas, peas karakullpapaaha, millel sätendasid sulama hakanud lumekristallid, otsekui võõras ja peen härra.

Emale tordikarpi ulatades oli isa oli kohmetuvõitu olekuga ja vaatas huvitunult ringi.

„Ikka kõik niisama nagu ennegi, ei ole siin midagi tehtud,” ütles ema, ja Anu nägi teda üle pika aja rõõmsa ja säravana.

Nüüd märkas Anu sedagi, et ema oli juuksuri juures käinud: ta juuksed olid värskelt lokitud ja kulmud tumedaks maalitud. Seljas oli tal uhiuus kollaste lilledega pluus, mille vanamamma just valmis oli saanud, ning ette oli ema sidunud brodeeritud põlle, mida ta kandis vaid pidude ajal toitu serveerides. Ema järelikult teadis, et isa tuleb.

Nad astusid pliidisoojust õhkuvasse toidulõhnalisse kööki.

„Kas sa tahad siin või toas süüa?” küsis ema isale lähedale astudes.

„Teeme nagu vanasti, ikka siin, see on armas ja omane koht,” võttis isa oma vanal kohal istet ja ulatas tema ümber hõõrutavale Anule uue paksu joonistusploki. Anu armastas väga joonistada – ta oli selle ande isalt pärinud ning isa püüdis teda tagant ärgitada ja suunata.

Ema tõstis praeahjust panni välja. Pruunid kartulid ribiliha ja kaalikatega! Pohlamoos, hapukurgid ja sõstramorss olid juba laual.

„Kas tahad toidualust ka? Väljas on külm.” Ema sirutas käe laual seisva asuniku järele.

„Pole tarvis, niigi on kõik suupärane.”

Isa oli natuke nagu vanasti, aga päriselt polnud ka. Tal oli teistmoodi pintsak seljas ja lips ees. Ja ta oli kõhnaks jäänud. Võib-olla ei osanud see Asta süüa teha ja hoidis isa näljas? Nende suguseltsis oli söömine ja söögitegemine suure au sees. Kokakunstitarkusi oli põlvkonniti edasi antud, mamma oli hinnatud kokk, keda jootudele toiduvalmistajaks kutsuti, ema aga oli kodumajanduskoolis oma oskusi lihvida saanud.

Ühise õhtusöögi juures tundis Anu, kuidas õnnest kipub hing kinni jääma. Kui isa teda kõnetas, sai ta vaevalt sõna suust, rõõm ja heldimus oli nõnda valdav. Kas tõesti on nad jälle koos, siin, kodus, nagu kunagi ammu, ja nad on jälle üks pere!? Kas isa tuleb päriselt tagasi, ja kõik jääbki nii? Anu ei pea enam isa töö juurde minema, nad ei otsi enam kõnelemiseks tühja nurgakest või kapitagust, isa ei vaata kella ja nad saavad nii kaua ja nii palju koos olla, kui iganes tahavad – eladagi koos! Minna kuhugi koos, käia koos nagu varem ja isa näitab talle kõike ja õpetab teda nagu siis, kui ta oli veel päris pisike ega osanud veel arugi saada, mis suur rõõm on see, et sul on isa. Nende klassis puudus isa vaid Merikesel, Vellol ja Tõnul. Aga Tõnu isa oli surnud.

Anu vaevalt kuulis, millest ema ja isa rääkisid, nii palju oli tal tegu oma unistusega, et ei märganud õieti taldriku tühjenemistki. Jõhvikamahlaga tehtud mannakreemilgi polnud justkui maitset, ehkki marju oli Anu emal soos ise korjata aidanud.

„Sa, Anu, mine nüüd Marikaga mängima,” ütles ema taldrikuid kokku korjates.

„Ma ei taha! Ja ma ei tea, kas ta üldse koduski on,” hakkas Anu vastu.

„On, on. Mul on tädi Galiinaga kokku lepitud. Vaadake televiisorist lastesaadet ja võta oma paberist nukud ka kaasa. Võite rahus ja pikalt mängida,” ütles ema ja tõstis talle pool ploomidega torti naabrite juurde kaasavõtmiseks taldrikule. Isa vaatas Anule naeratades otsa ega öelnud midagi. Ta silmad särasid soojalt.

Anu oli pettunud, aga ta ei tahtnud isa ees jonnima hakata ja läks väliselt leplikuna, ehkki sisemiselt protestides naaberkorterisse.

Kas nad lepivad nüüd päriselt ära? Kas isa armastab veel ema? Teda, Anu ta muidugi armastab, see on ju tunda, aga kas ema on talle ka armas? Kas Asta lubab isal tagasi tulla? Kas isa tuleb jälle suvel maale heina tegema? Mamma ja papa olid suvel päris hädas, et mehekätt abiks pole ja…

Mänguhoos rahutud mõtted mõneti taandusid ja kui Anu mõne aja pärast tahtis koju minna, hoidis tädi Galiina teda tagasi, ärgitades veel televiisorit vaatama. Seda põnevat aparaati oligi Anul võimalus üksnes naabriperes näha, sest teistel tuttavatel polnud imemasinat veel kellelgi. Ja sealt nähtav viis ta käesolevast hetkest ja kodumajast kaugele.

Kui Anu lõpuks koju tagasi läks, polnud isa enam seal.

„Kas isa siis mind ei oodanudki?” küsis ta haavunult.

Ema põsed õhetasid, nagu oleks ta pliidi äärest tulnud.

„Isa palus sind kallistada, aga ta ruttas rongi peale. Nüüd õhtul käivad rongid väga harva ja ta oleks pidanud hirmus kaua järgmist ootama. Eks järgmine kord,” ütles ema ja ringutas rambelt.

„Millal järgmine kord? Kas isa tuleb veel?”

„Mida sa, tütreke, kõike ei küsi! Aga ma usun küll.”

Ema oli lahke ja rahulik.

Varsti tulid neile – nii lähedaste suhete puhul, nagu selle maja naabritel olid, polnud kommet koputada või kella anda – Galiina ja Elfi ning naised tõmbusid erilise elevusega kööki teed jooma. Ema pakkus Anulegi teekruusi tuppa kaasa, aga tüdruk ei tahtnud. Ta istus rahutult akna alla ja silmitses talveõhtust munakiviplatsi, kuhu suubusid neli vanalinna tänavat, ja samas troonivat härmatisekorraga kaetud raekoda. Rahvas sagis oma õhtust sagimist, kiirustati veel viimasteks ostudeks ületee liha- ja kalapoodi ehk Kaarmannisse; veel oli avatud juuksuritöökoda, mille trepist üks hiline klient alla astus, samas helendas fotoateljee valgusviit.

Anu perepilt ema ja isaga oli kunagi ammu, tema kuuendal sünnipäeval, seal üles võetud. See oli ilus pilt: Anul oli seljas sametkleit suure valge krae ja ilunööbiga, isal oli hele särk ja emal mitmekordne pärlikee ümber kaela. Nad kõik naeratasid ja olid rõõmsad, justkui millegi ilusa ootel. Isa oli tookord foto kohe suurendada lasknud ja ära raaminud. Harri ajal oli ema pildi ära pannud, aga nüüd oli see juba mõnda aega riiulil tagasi. Anu võttis foto kätte. Nüüd uskus ta küll, et midagi head ja ilusat on tulemas, ometi võis jälle oodata…

Naabrinaised olid köögiukse kinni tõmmanud, kuid nende hääled muutusid aeg-ajalt valjuks ja emotsionaalseks, kostis naeru ja turtsumist. Tundus, et neil seal oli väga põnev ning Anu oleks hirmsasti tahtnud teada, millest nad räägivad, ent ta ei söandanud kauaks ukse taha esikusse passima jääda. Pealtkuulamine on inetu, seda teadis ta juba väiksest peale. Nagu sedagi, et salajutt läheb haisema. Mis nad ometi seal sedasi sosistavad?

Lõpuks läks Anu magama. Ta oli ema kurbuse- ja üksindusperioodil kolinud tema juurde laia voodisse ja ema kaisus uinumisega nii ära harjunud, et natuke kahjugi olnuks jälle oma kitsale kušetile kolida. Aga kui isa võtaks tagasi oma kunagise koha, olnuks Anu kõigega nõus. Äkki tundis Anu, et aluslina on märg. Kust oli see plekk sinna äkki saanud? Tekk oli ju voodil kenasti peal, kuigi jah – päevakate, mille ema alati korralikult hommikul pärast voodi ülestegemist peale tõmbas, oli nüüd kokkuvolditult tumbale tõstetud. Imelik… Anu sirutas end mõnusasti krudisevate linade vahel ja hakkas jälle unistama. Kui isa vaid tuleks! Kindlasti oli ema talle selle ettepaneku teinud. Vahest sellepärast ta isa täna kutsuski. Ja kindlasti hoolib isa neist nii palju, et tuleb nende juurde tagasi. Kohe varsti, esimesel võimalusel.

Kuid ei muutunud midagi.

Järgmisel nädalal läks Anu taas isa töö juurde. Niisama oma asju rääkima ja nõu pidama, ja siis võttis ta julguse kokku ning küsis otse, kas isa veel neile tuleb. Või õigupoolest „vanasse koju”, nagu ta ütles. Isa oli pikalt vait ning ütles siis tütre eest pilku peites:

„Ei tule. Mul on nüüd uus kodu. Sina käi siin nii palju, kui tahad. Sa võid alati tulla, ma ootan sind.”

„Aga ema? Kas sa teda näha ei taha?”

„Me oleme ju emaga lahku läinud. Meil on erinevad elud nüüd.”

„Aga…”

Isa kallistas Anu.

„Sa ära nukrutse, ma olen sul olemas ja kui sul on mingi mure või häda, tule minu juurde. Ma aitan sind ikka.”

„Te pole ju päriselt lahku läinud, ema ütles, et te pole lahutatud.”

„See ei tähenda. Küll me lahutame ka. Elu ei ole nii lihtne, Anuke, et kokku-lahku-kokku ja otsast peale. Nüüd on nii läinud ja parandada enam midagi ei saa.”

Isa oli seda öeldes väga tõsine, kohe päris kurb, nägi Anu.

Miks ta siis tagasi ei tahtnud tulla? Miks ta tahtis lahku jääda ja mujal elada?

Mõned päevad rõõmsalt elevil olnud ema muutus nädalalõpu lähenedes järjest tujutumaks. Ühel õhtul küsis ta Anult, kas ta sel nädalal isa juures on käinud, ja kui Anu jaatas, siis päris:

„Mis isa rääkis? Lubas ta jälle siia tulla?”

„Ta ei tule. Isa ütles, et mina võin tema juures käia.”

„Aga…” Ema otsekui murdus.

„Isa ütles, et te lähete nüüd päriselt lahku ja et parandada midagi enam ei saa,” lajatas Anu.

Ema ei öelnud midagi. Tummaks ja vagaseks löödud, keeras ta Anule kiiresti selja ja läks kööki.

Vahepeal lootusest hele ja rikas olnud õhustik nende kodus tumenes taas raskemeelseks.

Ema jättis näputöö mõneks ajaks kõrvale ja istus õhtute kaupa köögilaua taga ning kirjutas. Anu oli ema kirjutamisega harjunud, sest mamma maal ootas üha teateid linnast ning emal oli kombeks järjekindlalt kord nädalas maale kiri saata. Nüüd möödus õhtu õhtu järel ja Anu nägi ema üha samasse tegevusse süvenenuna, kirjapaber ees ja sulepea käes. Küsimusele, mida ta kirjutab, jäi ema algul vastuse võlgu, alles kolmandal korral ütles, et ühte tähtsat asja. Seda polnud mõtet varjata, kuna ta nagunii tütre abi vajas. Nii läkski, et lõpuks, paari nädala möödudes pidi Anu isale viima paksu ümbriku. Isa võttis kirja sõnatult vastu.

Aga ei juhtunud ikka midagi – isa ei tulnud ega saatnud ka vastust. Kas ta emaga veel kohtus või muud moodi suhtles, jäi Anule teadmata. Isalt ei tahtnud rohkem midagi pärida ning ema muutus kohe tõredaks, kui Anu veel isast juttu tegi. Elu oli oma käänakud teinud, ja jõge tagurpidi voolama ei pane. Isa oli nii otsustanud ning ema ilmselt leppis sellega. Mis tal üle jäi. Oma vigade eest tuleb igaühel maksta, sai hiljem Anulegi selgeks.

Siis tuli Valter.

Ega ema väga kaua ei nukrutsenud. Valter ilmus nende koju juba mõni kuu pärast paksu kirja saatmist, milles ema oli ilmselt tunnistanud kogu oma kahetsust ja alandust – tulemusteta. Ta polnud veel 40-nenegi, täies jõus ja ilus naine, kelle loomusele oli lõputu kahetsus ja meeleheide võõras. Kuivõrd ta Valterist hoolis või meest armsaks pidas, Anu arvata ei osanud. Igal juhul ei näinud ta ema kunagi Valteril niimoodi kaelas rippumas kui Harril. Ööseks jäi Valter küll, ja kohe teise külaskäigu ajal.

Esimest korda tuli ta koos ema klassiõe Meetaga, kelle sugulane ta oli. Siis joodi veini ja peeti pidu, ja ema naeris jälle, laulis ja mängis kitarri nagu vanasti, kui kõik oli nende kodus veel hästi. Paistis, et ema tahtis taas lõbutseda või vähemasti püüdis oma lustlikkust välja näidata. Harri ajal oli nende juures varasemast vaiksem olnud ja ühislaulmisega pidusid peaaegu ei peetud, seega jäi ära ka ema kitarrimäng. Küllap oli põhjus see, et Harri ei pidanud viisi ning tundis end laulvas seltskonnas täbarasti. Ema oli seda arvestades seltskonna pettumuseks laulmisest loobunud. Aga nüüd rõkkas ta jälle, silmad olid vidukil nagu luuraval kassil ja värvitud huuled läikisid hõõguvalt. Ilmselt ta sellisena Valterile meeldis, sest mees tuli õige varsti jälle ning hakkas pidevalt käima, iga korraga oma isiklikke asju juurde tuues, kuni koliski lõplikult neile elama.

Tagasihoidliku käitumisega Valter, kes oma ümmarguse pea ja otsekui lakutud juustega meenutas hüljest, Anule päris meeldis. Erinevalt Harrist pööras ta lapsele sõbralikku tähelepanu – päris kooli järele ja kiitis ta joonistusi. Töökuselt ja lahtiste käte poolest oli mees üsna isa moodi. Kohe algul hankis Valter kusagilt koormatäie kuivi kasepuid ja ladus need puukuuris riita. Ta püüdis emale igati meele järele olla ja alustas tasapisi remonti. Ema miskipärast temaga eriti rahul ei paistnud olevat, ta hakkas järjest sagedamini nähvama ega võtnud hilisõhtul töölt saabuvat Valterit kunagi nii lahkelt vastu nagu omal ajal isa ja hiljem Harrit. Siis oli ta teed ja toitu lauale kandnud ning pärast söövat meest käsipõsakil silmitsenud.

Mis kapi taga voodis toimus, jäi Anule teadmata. Ta magas nüüd kušetil ja läks tavaliselt varem magama, aga neilgi puhkudel, kui ema Valteriga veel tema ärkvel olles voodisse läks, ei kostnud sealt suurt midagi. Isa ja Harri ajast mäletas Anu küll kapitagust veidrat nahistamist ja uinumiseelseid vedrukääkse. Vahel, eriti nädalavahetusel, igatses Anu ema kaissu nagu siis, kui nad kahekesi koos pimedas toas hilisõhtul raadiot kuulasid, aga koht voodis oli kinni. Vaid roheline raadiosilm vilkus vaikses rahus. Rahulik oli nüüd tõesti ja ema ei nutnud enam. Viimaseid pisaraid nägi Anu sel päeval, kui ema koju tulles ütles, et nüüd ongi nad isaga lahutatud. Ja mõlemal on oma uus elu.

„Kas te nüüd abiellute Valteriga?”

„Ega minul seda lahutust vaja polnud,” libises ema küsimusest kõrvale. „Isale hoopis, eks Asta tahab abielluda. Nüüd tuli kohe selline sada sisse et…”

Ema häälest kostis kurja halvakspanu. See ei olnud enam kurbus ega lüüasaamistunne – ema oli viha täis, tajus Anu.

„Kes see Asta on ja mis ta tahab?”

„Ikka isa, sinu isa. Eks tal tuli kole hirm naha vahele, et viimaks isa tuleb meie juurde tagasi. Ehk oleks tulnudki. Aga ega Asta jäta, nagu buldog hambad sisse löönud ja nüüd rapib teist. Kole inimene.”

Ema silmad olid märjad, kui ta punasest Priima pakist järjekordse suitsu haaras ja pigitunud suitsupitsi toppis. Aga siis tuli Valter koju ja jutud jäid pooleli.

Miski ei kõnelnud lähenevatest pulmadest. Vastupidi – tundus, et ema muutus Valteri suhtes üha ükskõiksemaks ja isegi tõrjuvaks. Vaene hülgenäoga mees talus ta tujusid leebe kannatlikkusega ja ilmselt sellega ärritas ema veelgi enam. Anu juhtus kord irvakil köögiuksest kuulma, kuidas ema Elfile Valterit taga rääkis:

„No ei suuda temaga olla, kohe mitte ei saa end sundida! Ja tead, tegelikult on ta mulle mõnikord lihtsalt vastik.”

„Sa katsu ikka, ta on ju nii hea inimene ja vaata kui kena ta Anuga on. Anu saab temaga nii hästi hakkama, kust sa ikka niisugust meest leiad, kes sul pihust sööb ja lapse ka omaks võtab. Sa pead leppima, et Ets tagasi ei tule.” „Ma ikka loodan. Ta ju andis mulle andeks, me leppisime ära ja kui ta tookord siin käis, ütles jälle, et mitte kellegagi pole parem kui minuga. Ta ei saa ju seda kunagi unustada.”

„Oh, Evi, ega ta unustagi, aga sa ju näed, mis jõuga see Asta teda enda küljes hoiab. Kõik see vara ja rikkus ja peenem seltskond, see ju mõjub ka. Ja ega me ei tea, võib-olla mooril on mingid nõiatrikid või mis vägi see toimib. Vaata tõele näkku, Ets tahtis lahutust ja ilmselt abiellub Astaga. Kolm aastat on juba möödas. Kui ta ei tulnud, siis tähendab, et ei tulegi. Lepi ometi ja mine oma eluga edasi.”

„Aga Valterit ma ikkagi ei taha, mul on vahel tunne, et ta leemendab. Ma pean ennast kogu aeg sundima ja mul ei ole temaga üldse hea…”

Äsja viiruse külge korjanud Anule kippus aevastus peale ja ta astus kiiresti tuppa tagasi.

Isa juures käis Anu endise korrapäraga, nädalas vähemasti kord.

Niisama, ajaviiteks, kui enne kooli kõik õpitud oli ja aega üle jäi. Harva oli selleks otsene vajadus, kui näiteks äkki meenus, et kooli on tarvis teatripiletiks või millekski muuks raha viia ja emalt ununes küsida. Enamasti läks ta siiski selleks, et isa näha, teda puudutada ja temaga rääkida. Anu oli isasse endiselt tugevasti kiindunud ning möödunud aeg polnud neid raasugi teineteisest kaugendanud. Eks olnud selles oluline osa ka isa töökoha lähedusel, see tegi nende pideva kokkupuute lihtsaks. Ning nägemine, otsene kokkupuude seob rohkem kui miski muu. Ei lase kaugeneda ega unustada.

Kuigi Anu oli aru saanud, et isa ei taha temaga sugugi oma uuest elust kõnelda, ei saanud ta ühel päeval siiski küsimata jätta:

„Kas sa oled nüüd uuesti abielus?”

Isa näis nii äkilisest küsimusest jahmuvat ja vaikis mõnda aega.

„Jah, me abiellusime mõne kuu eest,” ütles ta siis tasa, otsekui häbenedes.

„Kas su uus elu on parem, kui meiega oli?”

„Kuule, Anu, nii ei saa küsida.”

„Miks ei saa? Sa oleksid võinud meie juurde tagasi tulla, ema ju tahtis.”

„Kas ta rääkis sulle sellest?”

Isa kulmud tõusid Anu meelest keset laupa, millesse lõikusid kolm kortsu. Need olid justkui sügavamaks muutunud.

„Ei rääkinud, aga ma tean seda.”

„Mida sa veel tead?”

„Midagi ma ei tea. Aga me oleme õnnetud, et sa meie juurde tagasi ei tulnud. Et sa meid enam ei armasta.”

Isa ohkas raskelt.

„Ei ole see kõik nii lihtne, lapsuke. Mõnikord läheb elus kõik teisiti, kui meie tahame. Proovi vastu hakata või mis tahes. Küll sa ise näed, kui suureks saad.”

„Kas sa siis enam üldse meie juurde ei tule?” ei jätnud Anu jonni. Ta nägi, et isa oli kimbatuses, aga mingi magus valu sundis teda edasi puurima.

„Ma ju ütlesin sulle, et sa võid siin käia. Mul on uus naine ja see pole õige, et ma teie juures käin.”

Isa rehmas käega üle juuste. Seal oli juba tugevasti halli, märkas Anu. Valteril olid ka hallikad juuksed. Aga tema oli justkui üleni halli karva, silmad ja riided ka. Isa silmad olid tumedad ja läikisid sageli niiskelt, praegugi. Korraks oli Anul isast hirmus kahju, aga ta jätkas ometi:

„Miks see õige ei ole? Merikese isal on ka uus naine ja väike laps, aga ta käib ikkagi vanas kodus ja Merike tema juures ka. Ja nad käivad pühapäeval igal pool koos ja…”

Anu süüdistas.

„No vaatame edaspidi, aga praegu on sedamoodi ja nii on kõige parem.”

Isa tõmbas pihuga üle Anu patside. „Kui pikad nad sul juba on! Kes sul neid iga päev teha aitab?”

„Ise teen, nüüd tuleb juba täitsa hästi välja. Ma tahaks juuksed ära lõigata, aga ema ei luba.”

„Emal on õigus, ära lõika, sul on ilusad paksud juuksed. Küll jõuad eluaeg lühikesi juukseid ja soenguid kanda.”

Anu ei saanudki Asta järele pärida, kuigi oleks kangesti temast rohkem teada tahtnud. Et missugused juuksed tal on, kas ta on ilus ja noor ja üldse. Aga peamiselt seda, miks ta isa niimoodi neist eemal hoiab. Anu oleks hirmsast tahtnud näha, kus ja mismoodi nad elavad, milline on nende kodu, mida nad koos teevad. Ta oleks tahtnud ise ka pisutki seda elu elada, et rohkem isaga koos olla, aga isa välistas selle täielikult. See oli ilmselge. Isa pehmuse taga peituv kindlus oli Anule tuttav juba ammusest lapsepõlvest, ta mäletas, et isale ei mõjunud virisemine, jonnimine ega palumine. Kui ta oli midagi öelnud, siis nii ka jäi.

Ema… Ema oli hoopis teine lugu. Ta oli järjekindlusetu, pehme, unustas kiiresti, mis ta keelanud oli, ning seda oli hõlbus ära kasutada. Varem või hiljem sai Anu ikka oma tahtmise, puudutas see siis uut riideeset, luba kinno minna või hilisõhtul Kati juurde lipata.

Nüüd ta oma tahtmist – isa tagasi – ei saanud. Ja ema ei saanud meest tagasi. Ema pidi leppima Valteriga, aseainega, sest paremat polnud võtta. Küllap ta ikkagi arvestas Valteri heade külgedega ning katsus teda taluda – parem see, kui mitte midagi. Pealegi teenis Valter kommivabrikus päris hästi, nii et rahamuret, mis Harri lahkumise järel ema ilmselt kimbutama kippus, nende majas enam polnud. Ja kommid – neid olid kõik kohad täis, sahtlid ja lauanurgad. Jätkus Katile pihutäite kaupa jagamiseks ja kooli kaasa võtmiseks, nii et klassikaaslased Anu kadestasid. Valter küll manitses, et Anu liialt tema toodud maiustustega ei laiutaks, aga tüdruk oli helde ja lahtise käega jagaja. Talle meeldis ka, kui klassikaaslased talt kommi nurusid. Nendel kordadel tundis ta enda väärtust, või vähemasti näis, et on teistest parem ja rikkam. Seda ta ju hoopiski ei olnud, nende korter oli kitsuke ja mugavusteta, muud võimalused ka piiratud ja kuigi vaesust nende kodus nagu näiteks klassiõe Tiiu juures, kus Anu üllatusega kord nägi teda ja õdesid searasvaga leiba söömas, samuti mitte. Aga mitmed klassikaaslased elasid oma majas, mõnedel oli kodus televiisor ja mõned käisid Pärnus, Krimmis või Palangas suvitamas.

Ikkagi oli neil perekond, meesterahvas kodus toeks, ehkki Anule oli ta võõrasisa.

Ema ei sundinud Valterit isaks kutsuma, ei teinud seda ettepanekut ka mees ise. Ta oli vaikne ja liikus nii hääletute sammudega, et jäi sageli lihtsalt nähtamatuks. Seetõttu oli tema olemasolu nende juures elatud aasta jooksul peaaegu märkamatu. Pühapäeviti käis Valter sageli sõbraga kalal ja siis läks ema omakorda sünnipäevale või niisama külla, lubades Anul ööseks Kati juurde jääda.

Anule meeldis Valter endiselt, tal polnud mehe vastu kõige vähematki okast hinges. Ta ei tundnud kadedust, nagu oli tundnud Harri puhul, kes röövis temalt ema armastust ja tähelepanu. Ta tajus täie selgusega, kui vähe ema Valterist hoolib. Anu ei kuulnud riide ega arveteklaarimisi, polnud märgatavaid hõõrumisigi, sest ema ei norinud – kõik lihtsalt kulges argipäevast rõõmutut rada, kuni ühel nädalavahetusel olid mehe asjad pakitud ja auto maja ees. Ega Valteril suurt kraami olnudki, uue vaiba jättis ta neile, ja hiljaaegu ostetud köögikapi samuti. Anu kuulis, et ema pakkus neid talle kaasa, aga Valter rehmas kibedalt: jäägu minust mälestuseks.

Ema sirutas käe ja ütles, hääles kerge kahetsus: „Ära siis halvasti meeles pea, ega ma paha taha.”

„Mis teha, ei tuld see asi meil välja,” ütles Valter kätt andes ja pöördus esikusse tulnud Anu poole: „Ole siis ikka emale hea laps ja kasva tubliks inimeseks.”

„Valter!” hüüatas ema. „Anna andeks, ma ei tahtnud…”

Aga Valter keeras järsult selja ja läks. Sellest uksest ta enam kunagi sisse ei astunud, haihtudes nende elust igaveseks.

Sel õhtul jõi ema poole ööni Galiina ja Elfiga köögis veini, päris mitu pudelit.

Anu märkas ema olekus pingelangust, kunagise kergluse õrna virvet, nagu ta mäletas kaugest lapsepõlvest oma ilusat, reibast ja lustlikku ema. Kas tõesti oli elu Valteriga teda muserdanud ja surunud? Miks ta siis temaga üldse elas?

Just nii ta järgmisel päeval emalt küsiski.

„Vaata, üksi pole ka kerge. Sina mul oled muidugi, aga naisel peab ikka mees ka olema. Ja ma ei tahtnud üksi jääda, kui su isa abiellus.”

„Aga miks siis teie Valteriga ei abiellunud?”

„Ma ei armastanud teda niimoodi. Aga sina, laps, sellest veel aru ei saa. Ükskord tuleb see aeg ka, millal sa taipad, mis asi armastus on ja mis ta inimese eluga teeb.”

„Mis ta siis teeb? Lõhub pered ära?”

„Jäta mu hing rahule,” ütles ema tülpinult.

„Aga kas isa siis kohe sugugi meist ei hooli?” väänas Anu edasi. Nüüd, kus Valter oli läinud, algas uus eluetapp, tekkisid uued võimalused ja ehk saaks uuesti isa tagasi kutsuda?

„Kuidas ta siis sust ei hooli? Vaata, kui tihti sa Venes tema juures käid, ta annab raha ja teeb sinu jaoks igasuguseid asju, mis küsid. Hoolib ikka.”

„Aga miks me niimoodi salaja kokku saama peame? Miks ta minuga kuhugi ei lähe? Miks ma tema juurde koju minna ei saa?”

„Ei ole see tema otsustada. Kui Asta ei taha, siis nii see on. Aga mis sul sinna nende juurde asja peakski olema. Sul on oma kodu ja minuga saad käia kinos ja teatris ja Kadriorus, ainult ütle, kuhu sa tahad minna. Minul on aega küll.”

Mõnda aega käisidki nad emaga palju koos, pühapäeviti muuseumides ja näitustel, nukuteatris, vaatasid kõrvalmajas asuvas kinos ära enamiku seal jooksnud filmidest, ja ema oli hästi kodune.

Aga tasapisi hakkas ta laupäeviti pärast töölt tulekut end üha sagedamini külla seadma ning Anu jaoks jäi vähem aega. Ema laskis vanamammal õmmelda kaks uut kleiti, tegi jälle lokid ja jäi mõnikord ka öösiti ära, olles enne küll Anu ette hoiatanud. Hommikuks oli Anule nisutangupuder köögitaburetil padja ja vana kasuka all alati pehmeks haudunud ja võileivadki valmis, ahjukütmise oli Valter Anule ka selgeks õpetanud, nii et abituna ta end ei tundnud. Pealegi oli Anul Kati, kelle juures oli ta alati oodatud ja kus võis end tunda ütlemata hubaselt, segi kodusemalt kui mõnikord nende oma korteris. Ema muretses küll, kas ta Kati juures tolle vanematele liiga tülikaks ei muutu, aga kui ta kord tänaval Kati isalt seda päris ja too ta maha rahustas, jäi ta süda ilmselt rahule ja rohkem ta sellest enam juttu ei teinud.