Читать книгу Raudne rusikas. Vladimir Putin ja võitlus Venemaa eest - Angus Roxburgh - Страница 1

Vladimir Putini kätt surudes ei pane sa tähele, kas käepigistus on tugev või nõrk. Märkad vaid tema silmi. Ta langetab pea, vaatab sulle pisut altkulmu otsa ja uurib sind mitu sekundit, otsekui kõiki detaile mällu talletades või ehk viies su nägu kokku pildiga, mille ta on kusagil juba varem ajju salvestanud… Tema pilk on sünge, läbitungiv ja teeb rahutuks.

Venemaa riigijuht erineb kõigi teiste riikide presidentidest või peaministritest. Endine KGB luuraja oli alguses üsna vaoshoitud ja kohmetu, kui ta 1999. aastal ootamatult kõrgesse ametisse tõsteti, kuid temast on saanud tänaseks piiranguteta mees – raudne rusikas ja nartsissist, kes demonstreerib üha sagedamini fotodel oma füüsilist jõudu. Alguses nägime ainult paari hoolikalt valitud pilti – Putin juudomatil vastast seljatamas, Putin hävituslennuki juhtkangi taga. Hiljem – eriti pärast seda, kui ta vahetas 2008. aastal presidenditooli peaministri koha vastu – võttis ta fotograafid kaasa ekspeditsioonidele, mis organiseeriti spetsiaalselt Putini kui tõelise staari kuvandi loomiseks. Kaamerad olid kohal, kui Putin pani jälgimisseadmeid külge jääkarudele, tiigritele, valgevaaladele ja lumeleopardidele. Ta kutsus fotograafid kaasa, kui läks jäisesse Siberi jõkke ujuma ning mägedesse ratsutama, rindkere paljas ja tumedad päikeseprillid ees. Ta kustutas metsatulekahjusid, sõitis mootorsaani, mootorratta ja Vormel-1 autoga, käis suusatamas ja sukeldumas, mängis jäähokit ning koguni lõõritas inglise keeles laulu „Blueberry Hill” ja mängis publiku ees klaverit – hoolimata sellest, et ta ei oska kumbagi. Tal oli 2011. aasta augustis fotograaf käepärast, kui võttis arsti juures särgi seljast.

Milline teine riigipea nii käitub? Jõuline poliitika on üks asi, kuid Putini edevust ei ületa keegi.

Ta on vesteldes tähelepanelik, vaidlushimuline ja tundlikel teemadel rääkides mõnikord plahvatusohtlik. Ta on väga hästi asjadega kursis, kuid samas üllatavalt rumal mõnes lääneliku elu aspektis. Ta on viisakas, kuid võib samas olla matslik. Putin on presidendi ja peaministrina juhtinud Venemaad karmi käega. Ta on viimastel aastatel hakanud avalikult ministritele peapesu tegema, luues õhkkonna, kus enamik alluvaid ei julge mingil juhul talle vastu vaielda ega koguni oma arvamust avaldada, kartes, et see ei pruugi tema arvamusega klappida. Ta on loonud ülevalt alla süsteemi – võimuvertikaali –, mis tekitab hirmu ja lämmatab algatusvõime.

Venemaast on saanud riik, kus kodanike õigusi ei peeta oluliseks – see on riik, kus valimiskomisjoni esimees tunnistab, et juhindub oma töös põhimõttest, et kõik, mida Putin ütleb, on tõsi; ning riik, mida parlamendi esimees nimetab „kohaks, kus vaielda pole mõtet”. See on riik, kus kaks meest otsustavad nelja silma all, kellest saab president, tegemata rahva soovidest väljagi. Just nii tehti 2011. aasta septembris, kui Putini protežee nõustus kohast loobuma pärast esimese ametiaja lõppu, et Putin saaks 2012. aastal taas presidendiks ning võiks teoreetiliselt võimule jääda veel kaheteistkümneks aastaks. Kaks meest tunnistasid küüniliselt seda, mida inimesed kahtlustasid, kuid seni kindlalt ei teadnud: et seda oli kavatsetud teha juba siis, kui Putini ametiaeg 2008. aastal lõppes. Medvedev hoidis Kremlis lihtsalt Putinile kohta, et viimane saaks võimul olla nii kaua, kui soovib, järgides näiliselt põhiseadust, mis ei luba kolmandat ametiaega järjest presidendiks kandideerida.

Putin polnud alguses selline. 2000. aastal meeldis paljudele lääneriikide juhtidele tema värske, uus lähenemisviis ja koostöövalmidus. Kirjeldan ja selgitan selles raamatus, kuidas kõik muutus: miks Putin muutus üha ainuvalitsejalikumaks, kuidas ta läänele nõudmisi esitas ning millega lääs vastas; kuidas kumbki pool teise seisukohti ei mõistnud, mistõttu vastastikune usaldus ja kasulikud koostöövõimalused kadusid. Ühel pool on USA ja teiste lääneriikide tähelepanekud: Venemaa poliitiline jõudemonstratsioon, jõhker sõda Tšetšeenias ja ajakirjanike mõrvad; korrumpeerunud maffiariik ja kasvav sõjakus, mille kulminatsiooniks oli Gruusia sõda ja gaasisõjad Ukrainaga. Teisel pool on Venemaa nägemus: USA juhtroll maailmas, nende raketikilbi plaanid, Iraagi invasioon, NATO laienemine, Venemaa positiivsed žestid, mida eirati, ning oht, et Gruusia ja Ukraina revolutsioonid „levivad” Venemaale. Kolmandaks küljeks on asjad, mida kumbki pool ei näe: Putini suutmatus näha seoseid koduste repressioonide ja välismaailma vaenuliku reaktsiooni vahel; George W. Bushi võimetus mõista Venemaa igivana ümberpiiratuse hirmu või raevu, mida Venemaas tekitavad USA võimutsevad välispoliitilised ettevõtmised.

Käesoleva raamatu kirjutamise ajal on Putin endiselt populaarseim poliitik Venemaal, võib-olla seetõttu, et ta tõi inimeste ellu taas stabiilsust ja tõstis rahva enesehinnangut ning kuna tema valitsusajal paranesid elustandardid, suuresti tänu kõrgele nafta hinnale, millest Venemaa kasu lõikab. Samas on paljud tema eesmärgid täitmata jäänud. Putin lubas võimule tulles välja juurida terrorismi, kuid terrorirünnakud on sagenenud; kasvav korruptsioon halvab majandust; Venemaa rahvaarv on tema valitsusajal kahanenud 2,2 miljoni inimese võrra; välisinvesteeringud moodustavad Venemaa majandustoodangust tunduvalt väiksema osa kui konkureerivatel kiiresti kasvavatel turgudel nagu Brasiilia või Hiina. Venemaal pole suudetud luua dünaamilist, nüüdisaegset majandusruumi, hoolimata viimasel kümnendil energiamüügist teenitud tohutusuurest kasumist. Käesolevas raamatus uuritakse Venemaa võitlusi sisereformide nimel ning küsitakse, kas Dmitri Medvedev presidendina oli (nagu tihti tundus) läbikukkunud liberaal või lihtsalt Putini marionett.

Poliitikud kipuvad keerukaid küsimusi liialt lihtsustama, eriti kui see on neile kasulik. Seda on tihti tehtud just viimastel aastatel, käsitledes üht keerukamat rahvusvahelist poliitilist probleemi – väikerahvaste enesemääramisõigust. Kosovo, Tšetšeenia, Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Transnistria… raisatud on palju tinti, paberit ja sõnu, väites, tavaliselt kategoorilise kindlusega, et ühe väikeriigi iseseisvus on või ei ole pretsedent teiste jaoks. Tavaliselt väidab suur „emamaa”, et kõik teised juhtumid on ainulaadsed (Venemaa kinnitab seda Tšetšeeniale ning Gruusia Lõuna-Osseetiale ja Abhaasiale), et väikeriigid nõuavad samasugust kohtlemist, mis sai osaks iseseisvunud riikidele. Küsimus on ülitähtis Venemaal, paljurahvuselises riigis, kus elab koos mitu tosinat rahvust. Kremlis kardetakse kohutavalt, et impeerium laguneb, kui mõnel väikeriigil lubatakse iseseisvuda ja pretsedent luua. Probleem on viimasel kümnendil pidevalt päevakorras olnud, Tšetšeenia sõjast ja terrorirünnakutest Venemaal lühikese Vene-Gruusia sõjani 2008. aastal. Tavaliselt pole neis konfliktides kummalgi poolel „õigus” ning vastupidised väited oleksid liigne lihtsustamine – just nagu liigne lihtsustamine oleks teesklemine, et Lääne otsus tunnustada Kosovo iseseisvust ja NATO otsus seoses Gruusia ja Ukraina liikmeks võtmisega tulevikus ei mõjutanud Venemaa suhteid naabritega. Teise osapoole kavatsuste tõlgendamine ja valesti mõistmine mängib sageli suuremat – ja enamasti kahjulikumat – rolli kui tegelikkus.

See on minu kolmas Venemaa-teemaline raamat ning tean, et välismaalased, kes väidavad end mõistvat seda mõistatuslikku riiki, enamasti hooplevad. Vene politoloog Sergei Karaganov kirjutab „vimmast ja tõrjutusest, mida meie, venelased, tunneme, lugedes ebameeldivaid asju, mida välismaalased meie riigist kirjutavad”. Venemaa poliitikas on tänapäeval palju ebameeldivat ning sellest tuleb kirjutada. Venemaa on mõnikord iseenda kõige ohtlikum vaenlane, nähes kurje kavatsusi seal, kus neid pole, ning kartes demokraatia levikut, selle asemel et demokraatiat rõõmustavaks nähtuseks pidada. Kuid Lääs ei mõista samuti Venemaal toimuvaid protsesse ega kohtle seda riigina, kes tahab olla osa maailmast, mitte kõigi tõrjutud.

Käesolev raamat toetub osaliselt minu tööle peakonsultandina BBC neljaosalise dokumentaalsarja „Putin, Russia & the West” (Putin, Venemaa ja Lääs) juures, mille tootis produktsioonifirma Brook Lapping. Tegime sarja jaoks sadu tunde intervjuusid mõjukate inimestega Venemaal, USAs, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Ukrainas ja Gruusias. Intervjuud näitavad paljusid käsitletud sündmusi uues valguses ning on minu loo keskpunktiks.

Toetun ühtlasi, eriti 9. peatüki puhul, isiklikele kogemustele, mille võrra sain rikkamaks, töötades kolm aastat president Putini pressisekretäri Dmitri Peskovi nõunikuna. Kui Kreml otsustas 2006. aastal palgata New Yorgi suhtekorraldusfirma Ketchumi ja nende Brüsselis asuva partneri GPlus, leidsin end tegemas ootamatut pööret oma ajakirjaniku karjääris. Ketchumi ja GPlusi personal ei tundnud kuigi hästi Venemaad, mistõttu pakutigi mulle tööd. Kirjutanud kaheksa aastat Euroopa Liidust, meeldis mulle mõte, et saan taas Venemaale keskenduda. Suurem osa minu karjäärist oli selle riigi ümber keerelnud: olin õppinud ja õpetanud vene keelt, töötanud tõlkijana Venemaal ja BBC Monitooringukeskuses ning Moskva korrespondendina ajalehe Sunday Times juures ja hiljem BBCs.

Minu eluloos oli üks pikantne seik, mis tegi pakkumise veelgi ahvatlevamaks. 1989. aastal, kui Putin tegutses KGB spioonina Dresdenis, saatsid tema ülemused mind Moskvast välja, kättemaksuks Margaret Thatcherile, kes oli deporteerinud Londonist Nõukogude Liidu luurajad. Olin tol ajal Sunday Timesi korrespondent ning üks kolmest ajakirjanikust ja kaheksast diplomaadist, kes külma sõja viimase suure spiooniskandaaliga riigist välja aeti. Minna Moskvasse tagasi Putini nõunikuna – milline saatuse iroonia! Võtsin töö vastu ning hakkasin Kremli meediakonsultandiks. Elasin Brüsselis, kuid käisin regulaarselt Moskvas. Olin 20–30 inimesest koosneva meeskonna liige ning ainus täiskohaga konsultant. Õppisin Peskovi ja tema meeskonda väga hästi tundma ning kuigi nad olid alati valvel, olin neil aastail võimukoridoridele lähemal kui üks välismaalane üldse olla saab. Minu isiklikud tähelepanekud on paljude raamatus kirjeldatud 2006.–2009. aastal aset leidnud sündmuste aluseks.

Meie põhiülesanne Kremli meedianõunikena oli veenda võimulolijaid ajakirjanikke ligi laskma, rõhudes ilmselgele faktile, et mida rohkem sa räägid, seda paremini sul õnnestub oma vaateid inimestele selgitada. Venemaa võimuladvikule ei meeldinud mõte üldse ning nad olid tõrksad veel tükk aega pärast sedagi, kui ma avalike suhete maailmast lahkusin ja ajakirjanikuellu naasin. Avastasin selle BBC telesarja kallal töötades. Vene tipp-poliitikutega intervjuusid teha oli äärmiselt raske ning paljud võtmetegelased keeldusid kategooriliselt. Mõned olid nõus, kuid alles pärast seda, kui nende alluvad olid mitu kuud meile kaikaid kodaratesse loopinud. Tundus, et nad ei tahtnud või koguni kartsid meie palvet ülemustele edasi anda. President Medvedevi pressiesindaja Natalja Timakova keeldus meiega rääkimast. Kummaline on see, et Kremli ladvikule oli lihtsam ligi pääseda kommunistliku režiimi viimastel aastatel (töötasin siis BBC sarja „The Second Russian Revolution” (Teine vene revolutsioon) kallal) kui praegu. Meie töö muutus veelgi keerulisemaks, kui poliitiline ebakindlus suurenes 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud aasta jooksul. Valitses üldine segadus, kuna Putin ja president Dmitri Medvedev varjasid, kumb neist uuesti riigipeaks kandideerib. Kokkulepitud intervjuudest keelduti äkitselt. Oli ilmselge, et kavalad poliitikud ja funktsionäärid ei julgenud segastel aegadel pead pakule panna.

Sellegipoolest intervjueerisime telesarja ja käesoleva raamatu jaoks enam kui sadat inimest (ametlikult või mitteametlikult). Küsitlesime valitsusjuhte, välisministreid ja vanemnõunikke kaheksas riigis. Venemaal vestlesime Ljudmila Aleksejeva, Anatoli Antonovi, Stanislav Belkovski, Arkadi Dvorkovitši, Viktor Geraštšenko, German Grefi, Aleksei Gromovi, Sergei Gurjevi, Viktor Hristenko, Andrei Illarionovi, Igor Ivanovi, Sergei Ivanovi, Igor Jurgensi, Grigori Karasini, Mihhail Kasjanovi, Jevgeni Kisseljovi, Eduard Kokoitõ, Andrei Kolesnikovi, Konstantin Kossatšovi, Aleksandr Kramarenko, Aleksei Kudrini, kindral Marat Kulahmetovi, Sergei Kuprijanovi, Sergei Lavrovi, Fjodor Lukjanovi, Mihhail Margelovi, Sergei Markovi, Vladimir Milovi, Oleg Mitvoli, Dmitri Muratovi, Gleb Pavlovski, Dmitri Peskovi, Sergei Prihhodko, Jevgeni Primakovi, Sergei Rjabkovi, Dmitri Rogozini, Vladimir Rõžkovi, Viktor Šenderovitši, Dmitri Trenini, Vladimir Tšižovi, Boriss Tšotšijevi, Juri Ušakovi ja Aleksandr Vološiniga.

USAs tegime intervjuu Matthew Bryza, Bill Burnsi, Nicholas Burnsi, Eric Edelmani, Daniel Fata, Daniel Friedi, Philip Gordoni, Rose Gottemoelleri, Thomas Grahami, Stephen Hadley, kolonelleitnant Robert Hamiltoni, John Herbsti, Fiona Hilli, kindral James Jonesi, David Krameri, Michael McFauli, kindral Trey Oberingi, Stephen Piferi, Colin Powelli, Condoleezza Rice’i, Stephen Sestanovichi, Dean Wilkeningi ja Damon Wilsoniga.

Gruusias kõnelesime Irakli Alasania, David Bakradze, Giga Bokeria, Nino Burjanadze, Raphael Gluckmanni, Temur Jakobašvili, Natalia Kinchela, Erosi Kitsmarišvili, Daniel Kunini, Batu Kutelia, Aleksander Lomaia, Vano Merabišvili, Mihheil Saakašvili, Eka Tkešelašvili, Vladimer Tšatšibaia, Grigol Vašadze ja Eka Zguladzega.

Ühendkuningriigis vestlesime Tony Brentoni, John Browne’i, Nick Butleri, Jonathan Coheni, Michael Davenporti, Martha Freemani, David Milibandi, Craig Oliphanti, Jonathan Powelli, George Robertsoni ja Alexander Temerkoga.

Ukrainas intervjueerisime Viktor Juštšenkot, Leonid Kutšmad, Hryhoriy Nemyriat, Oleh Rõbatšukki ning Poolas Aleksander Kwaśniewskit ja Sikorskit.

Saksamaal vestlesime Rolf Nikeli, Alexander Rahri, Gerhard Schröderi ja Frank-Walter Steinmeieriga ning Prantsusmaal Jean-David Levitte’i ja Maurice Gourdault-Montagne’iga.

Tänan Brook Lappingi produtsenti Norma Percyt ja peaprodutsenti Brian Lappingit, tänu kellele sain selle pika, kuid tänuväärse projekti kallal töötada. Tänan režissööre Wanda Kosciat ja David Alterit, kes teatud peatükke lugesid, ning produtsendi abi Tim Stirzakeri väsimatu uurimistöö ja organisatoorse abi eest. Suurima tänu võlgnen sarja režissöörile Paul Mitchellile ja Moskva produtsendile Maša Slonimile väärtuslike nõuannete ja soovituste eest. Neil Buckley ja Fiona Hill lugesid käsikirja või osi sellest ning andsid palju mõistlikke soovitusi, mille eest olen väga tänulik. Siiras tänu minu agendile Bill Hamiltonile ja suurepärasele toimetajale Joanna Godfreyle kirjastusest I.B.Tauris.