Читать книгу Raudne rusikas. Vladimir Putin ja võitlus Venemaa eest - Angus Roxburgh - Страница 2

Uus aastatuhat

Putini ajastu algas kahekümnenda sajandi viimasel keskpäeval. Hingeldav ja ebakindel Boriss Jeltsin üllatas kogu maailma, teatades televisioonis oma tagasiastumisest kuus kuud enne ametiaja lõppu. Ta palus murduval häälel venelastel andestada talle tema vead ja ebaõnnestumised ning ütles, et Venemaa peaks astuma uude aastatuhandesse „uute poliitikute, uute nägude, uute intelligentsete, tugevate ja energiliste inimestega”.

Jeltsin oli kõne salvestanud Kremlis samal hommikul. Esimesed inimesed, kui välja arvata tema tütar Tatjana ja lähimad nõuandjad, kes sellest teada said, olid televisioonitöötajad, kes laadisid talle ettekirjutatud teksti teleprompterisse. Kõne lõppedes pööras Jeltsin näo kaameratest eemale, pühkis pisaraid, avas šampanjapudeli, valas pokaalitäie kaamerameestele ja vähestele kohal viibinud presidendi meeskonna liikmetele, lõi nendega klaasi kokku ning jõi ühe sõõmuga pokaali tühjaks. Samal ajal valmistus tema järglane Vladimir Putin samas toas vaheseina taga salvestama uusaastatervitust Vene rahvale.

See pidi eetrisse minema vahetult enne keskööd, kuid enne tuli korda ajada paar formaalsust. Talle anti kell kaks „tuumakohver” tuumarünnaku algatamiseks vajalike koodidega. Seejärel toimus tema kabinetis viieminutiline kohtumine, millele järgnes pikem julgeolekunõukogu istung. Kell kuus allkirjastas ta oma esimese määruse presidendina, andes Jeltsinile ja tema pereliikmetele amnestia ja immuunsuse. Seejärel kohtus ta kiiresti nelja silma all olulisemate ministritega. Viimaks, tühistanud reisi Sankt-Peterburgi, sõitis ta Kremlist välja presidendi autokolonnis ja suundus Vnukovo lennujaama. Ta tahtis uue aasta erilises paigas vastu võtta.

Samal ajal, kui miljardid inimesed kogu maailmas läksid uude aastatuhandesse pidutsedes ja ilutulestikku nautides, oli Venemaa uus president sõjaväekopteri pardal, üritades lennata mässavasse Tšetšeenia vabariiki ohtlikes ilmastikutingimustes, mille tõttu piloot pidi lõpuks naaberriigis Dagestanis asuvasse baasi naasma. See oli Putin, keda maailm peagi tundma ja kartma õppis – karm tüüp, teoinimene, kelle kinnisideeks on terroristide ja separatistidega võitlemine ning kes on otsustanud taastada riigi hiilguse, mis Jeltsini ajal oli kadunud.

Ajal, mil tema helikopter võitles Tšetšeenia kohal ilmastikutingimustega, nägid inimesed Vene televisioonist Putini eelnevalt salvestatud kõnet. See oli lühike ja konkreetne. Putin teatas, et võimuvaakumit ei teki ning tunnustas oma eelkäijat. Kõne sisaldas ainult üht poliitilist lubadust, mis tagasivaates on üsna tähelepanuväärne. Ta ütles: „Riik kaitseb otsustavalt sõnavabadust, südametunnistuse vabadust, meediavabadust ja omandiõigust – tsiviliseeritud ühiskonna põhialuseid.”

Vabadused ja õigused, mida ta ülistas, olid kommunistlikus Nõukogude Liidus inimestelt võetud ning Jeltsini ajal taastatud. Paari aastaga hakati neid Putini ajal samuti tõsiselt piirama, mistõttu tekkis uut tüüpi postkommunistlik autoritaarne valitsemisviis, milles ajakirjandusvabadus tallati jalge alla ning ärimehi ja tegelikult ka kõiki teisi, kes julgesid talle vastu vaielda, kiusati taga.

Miks nii läks? Vastuse leidmiseks ja Putini arengu mõistmiseks tuleb vaadata, millise Venemaa ta Jeltsinilt üle võttis – majanduslikult ja sõjaliselt nõrga riigi, millele Lääs ülevalt alla vaatas.

Jostling ja Clinton

Bill Clinton käis USA presidendina viimati Venemaal 2000. aasta juunis, kaks kuud pärast Putini ametisse astumist. Clinton oli kohtunud Boriss Jeltsiniga umbes 20 korda ja neil oli tekkinud lähedane, sõbralikult aasiv suhe, mida hakati nimetama „Billi ja Borissi show’ks”. Ta oli paar korda kohtunud ka Putiniga, kuid nagu enamik lääneriikide juhte, ei teadnud ka Clinton Putinist suurt midagi, välja arvatud tema armastust judo vastu ja karjääri KGBs – ning see tegi ameeriklase valvsaks. Clinton avastas peagi, et Putin on karm läbirääkija, kes juba pidas Clintonit mõttetuks presidendiks, kelle ametiaeg pidi kestma veel ainult pisut kauem kui pool aastat.

USA presidendist ligi 20 sentimeetrit lühem Putin kompenseeris lühikest kasvu judokale omaselt kiiruse ja osavusega. Ta seisis kategooriliselt vastu ameeriklaste plaanile loobuda 1972. aastal sõlmitud ballistiliste rakettide vastasest lepingust (Anti-Ballistic Missile Treaty – ABM), et USA saaks luua riikliku raketitõrjesüsteemi – nn Tähesõdade programm, millega tuli algselt lagedale Ronald Reagan. Tuumalepe keelas Venemaal ja Ameerika Ühendriikidel selliste raketitõrjesüsteemide loomise, mis kaitseksid kogu riiki, ja Putini silmis oli see tuumasõja vältimise nurgakiviks: kui ühel osapoolel lubatakse ehitada süsteeme, mis suudavad hävitada teise osapoole pikamaaraketid, oleks õrn võimutasakaal rikutud ja kaitsekilbiga osapool võib rünnata esimesena.

Putin eiras Clintonit, kes kritiseeris tema jõhkrat tegevust Tšetšeenias ja Venemaa juhtiva sõltumatu telekanali NTV ahistamist. Ta näitas, et on endiselt vihane NATO peale, kes pommitas 1999. aastal Serbiat. See sündmus mõjutas Putini välispoliitikat järgnenud kümme aastat.

Serbia-vastane kampaania, mille eesmärk oli lõpetada president Miloševići etniline puhastus Kosovos, oli pöördeline hetk Venemaa suhetes läänega. Moskva toetas 1990. aastatel möllanud Jugoslaavia sõjas Miloševići, osalt seetõttu, et venelased on alati tundnud suuremat lähedust serblastega, kes on õigeusklikud slaavlased nagu venelasedki. Serblaste ja venelaste „vendlus” võib olla liialdus, kuid Kremlis nähti kahtlemata sarnasusi Miloševići „terrorismivastase” võitluse ja Kosovo separatismi ning samade probleemide vahel, millega maadles Jeltsin Tšetšeenias. Jeltsin nimetas tšetšeeni mässajaid „bandiitideks” ning Milošević (ja tegelikult ühel hetkel ka USA valitsus) pidasid Kosovo Vabastusarmeed terrorirühmituseks. Pidanud verist sõda Tšetšeeniaga, tapnud kümneid tuhandeid inimesi ja põhjustanud tohutu põgenikelaine, oli loogiline, et Venemaa toetab Miloševići püüdeid säilitada Jugoslaavia terviklikkust.

Jeltsini palvet Serbiat mitte rünnata ei võetud kuulda ning Moskva tundis, et hoolimata „Billi ja Borissi show’st” ja jutust, et postkommunistlik Venemaa võetakse rõõmuga tsiviliseeritud riikide hulgas vastu, ei maksnud nende sõna midagi. Belgradi pommitamisele eelnenud õhtul pidas Jeltsin vihaseid telefonikõnesid Clintoniga ning mõnikord peksis vihaselt telefoni vastu lauda.1

Jeltsini peaminister Jevgeni Primakov lendas Washingtoni 1999. aasta 23. märtsil. Ta pidi kohtuma president Clintoniga, asepresident Al Gore’iga ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajatega. Tema ülesanne oli laenata mitu miljardit dollarit, mis aitaks stabiliseerida Venemaa majandust, mis polnud 1998. aasta augusti finantskrahhist endiselt toibunud. Primakovi assistendi Konstantin Kossatšovi sõnul helistas peaminister Gore’ile, kui lennukit Iirimaal Shannonis tangiti ja küsis: „Kas te kavatsete Jugoslaaviat pommitada?” Gore vastas: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, kuna otsust pole veel langetatud.”2

Valitsuse lennuk tõusis õhku ja lendas üle Atlandi ookeani. Pardal olid Vene ärimagnaadid ja ametnikud, kes jõid viina ja mängisid doominot. Äkitselt, pärast neljandat või viiendat lennutundi helistati Primakovile ragiseval, krüptitud telefoniliinil. Gore andis teada, et NATO õhurünnakud on algamas. Primakov helistas otsekohe Jeltsinile, küsis piloodilt, kas neil on Shannonisse naasmiseks piisavalt kütust ning teatas siis ärimeestele, et reis jääb ära. Ameeriklastega äri ajamine tundus tol hetkel sobimatu.

Reaktsioonid olid kõnekad. Magnaadid, kelle patriotism sai ärihuvidest võitu, plaksutasid. „Hetk oli väga emotsionaalne,” kirjeldab Kossatšov. Lennuki ümberpööramine pidi näitama, et Venemaa pole olukorraga kaugeltki rahul. Järgmise paari päeva jooksul levisid samad tunded ka tänavatel, kui tuhanded venelased avaldasid meelt Moskvas USA saatkonna ees.

Clinton veendus aasta hiljem viimast korda presidendina Moskvas käies, et haav pole ikka veel kinni kasvanud. Putin tegi selgeks, et ta ei lase enam Venemaad eirata ega käsutada. Ta kritiseeris kaks päeva karmilt USA raketikilbi ehitamise plaani. Viimasel hommikul Kremlis enne hüvastijättu kohtudes ähvardas Putin, et kui USA oma plaanist ei loobu, reageerib Venemaa „vastavalt” ja „võib-olla üsna ootamatult, tõenäoliselt asümmeetriliselt” – teiste sõnadega, venelased ei püüaks ehitada sama peent ja kallist süsteemi nagu on USA-l, vaid teeksid nii, et ameeriklaste raketikilp oleks kasutu. See võib tähendada kõike, tohutu hulga tuumarakettide hankimisest, millele kavandatav kilp vastu panna ei suudaks, ameeriklaste süsteemide hävitamiseni kohe, kui need paika pannakse.

Clinton kuulas Putini jutluse ära, pöördus oma abi Strobe Talbotti poole ja sosistas: „Tüüp vist arvas, et ma ei saanud esimene kord aru. Ta on pisut juhm või arvab, et mina olen. Ühesõnaga, püüame siit kähku minema saada ja lähme Borissi vaatama.”3

Ameeriklased lahkusid kergendustundega Kremlist, et jätta hüvasti Clintoni sõbra, endise presidendi Jeltsiniga, kes elas nüüd maal oma daatšas. Clintonit ootas ees üllatus. Putin oli Jeltsinile helistanud ja käskinud tollel oma sõnumit omalt poolt veelgi rõhutada. Jeltsin ütles, et Venemaa hakkab vastu kõigile ameeriklaste poliitilistele sammudele, mis ohustavad Venemaa turvalisust. Jeltsini monoloogi lõppedes rääkis Clinton oma murest Venemaa tuleviku pärast. Nõunik Strobe Talbotti sõnul olid Clintoni viimased sõnad üsna tähelepanuväärsed, näidates, millisena ameeriklased Venemaad pärast kommunismi kokkuvarisemist nägid.

„Boriss,” sõnas ta, „sul on demokraatia südames, sa oled ära teeninud inimeste usalduse, sa oled tõeliselt kirglik demokraat ja reformija. Ma pole kindel, kas Putin on selline. Sa pead tal silma peal hoidma ja püüdma teda õigele teele juhtida. Putin vajab sind, Boriss. Venemaa vajab sind… Sa muutsid Venemaad. Venemaal vedas sinuga. Maailmal vedas, et sa olid õigel ajal õiges kohas. Mina olen meie suhete üle õnnelik. Me tegime koos palju ära, sina ja mina… Me tegime häid asju, mille mõju kestab. Selleks oli vaja julgust. Paljud asjad olid sinu jaoks raskemad kui minule. Ma tean seda.”

Clinton pöördus Jeltsini daatšast lahkudes Talbotti poole ja sõnas: „Ma ei pruugi vana head Borissi enam kunagi näha. Hakkame ilmselt temast puudust tundma.”

Clintoni paatoslikud sõnad näitavad, et ta arvas, et asjad olid Venemaal Jeltsini ajal läinud väga hästi ning Venemaa oli seal, kus USA tahtis. Asjad ei läinud tegelikult sugugi hästi ning Venemaa ei tahtnud minna sinna, kuhu Ameerika teda parajasti ajada tahtis. USA hakkas tegelikult puudust tundma Venemaa kuulekast ja allaheitlikust juhist. Putin oli hoopis teisest puust.

Jeltsini Venemaa

Lääneriigid kohtlesid postsovetlikku Venemaad ülimalt tundetult. Lääne ettevõtted nägid Venemaas tohutusuurt uut turgu ning Vene valitsuse palgatud Harvardi majandusteadlased õhutasid kehtestama piiramatut kapitalismi väga kiiresti, pööramata kuigi palju tähelepanu sellele, kuidas olukord vene rahvale mõjub. Nende ideid võtsid innukalt omaks Jeltsini reformijad, eesotsas majandusteadlase Jegor Gaidariga, keda oli inspireerinud „šokiteraapia”, mis oli paar aastat varem muutnud riike nagu Poola. Jeltsin oli pannud Gaidari ametisse, et ta „annaks inimestele majandusliku vabaduse ning eemaldaks kõik tõkked teelt ettevõtlusvabaduseni”. Miljonid venelased vaesusid paari aastaga, samas kui käputäis teoinimesi ja endisi kommunistidest ametnikke said miljardäridest oligarhideks, ostes riigi ressursse võileivahinnaga kokku.

Venelased nautisid Jeltsini ajal kahtlemata Vabadust, suure neoontuledes sirava V-tähega, mida nad riigi tuhandeaastase ajaloo vältel varem polnud kogenud. 1990. aastad olid tormilised. Seitsmekümne kommunismiaasta jooksul kogunenud energia pääses valla. Iga venelane, kel oli pisut sularaha ja ettevõtlikkust, võis rajada väikeettevõtte, müües kas või tänavanurgal väikesest putkast Snickersi šokolaadi ja viina. Venelased võisid nüüd reisida välismaale, lugeda kõike, mida tahtsid, öelda, mida tahtsid, ning juhtide vastu meelt avaldada. Toimusid vabad valimised ja riigis oli mitu parteid. Riiklikes telekanalites jooksid salvavalt satiirilised saated ja Kremli poliitikat kritiseeriti tugevasti. Uued erapangad sponsisid balletietendusi ja kontserte. Poodidesse ilmusid peagi tarbekaubad ja toiduained, mida Nõukogude Liidu elanikud olid seni ainult välisfilmides näinud. Aastakümneid totalitaarses režiimis elanud inimesed ei kartnud enam. Inimesed olid optimistlikud ja lootusrikkad. Vähemalt enamikule lääneriikidest pärit vaatlejatele tundus olukord Venemaal selline. Selgus, et ka Bill Clinton nägi asja nii.

Lehitsedes oma tollest ajast pärit märkmikke ja kirju, meenub mulle, et enamikule venelastest paistis elu hoopis teistsugune. BBC jaoks tehtud reportaažid annavad tunnistust häbi ja alandusega täidetud kümnendist.

Jeltsini Venemaa oli riik, mida tundusid juhtivat pätid. Nad kihutasid tumendatud klaasidega autodega, tellisid tuhandedollarisi veinipudeleid linna parimates restoranides ja ülbitsesid ettekandjatega, tegid sisseoste kohutavalt kõrgete hindadega butiikides ja aeg-ajalt kõmmutasid üksteist päise päeva ajal maha. Palgamõrvad olid levinud nähtus, kuna Venemaa maffia-stiilis gängid võitlesid territooriumi ja äri pärast.

BBC kontorid asusid hotelli- ja ärikeskuses, mille üheks omanikuks oli ameeriklane Paul Tatum. Pärast tüli tšetšeenist äripartneriga tabasid Tatumit Kalašnikovi kuulid kell viis õhtul, kui ta hotelli lähedal metroojaama sisenes. Mõrvarit ei tabatudki. Ükskord istusin autoga liiklusummikus ning vaikselt edasi liikudes märkasid, et sealsamas tee ääres käis väike arvete klaarimine – jälle päise päeva ajal. Mitu meest sihtisid ühele vaesele maas lamavale mehele pähe. Taas ühel tavalisel päeval Moskvas toimus ühes restoranis reid ja kõik einestajad viskusid põrandale, kui kedagi arreteerima tuldi. Kohalikku ostukeskusesse minnes pidin mööduma AK-47 automaatidega ja kuulivestides turvameestest. Varase kapitalismiga kaasnesid vägivald ja ohud: ükskõik, kas juhtisid viietärnihotelli või müüsid Arbatil väikeselt letilt suveniire, pidid maksma katuseraha mõnele maffiagängile.

Suurlinnade, eriti Moskva eeslinnades ehitasid niinimetatud „uusvenelased” häärbereid basseinide, veinikeldrite ja moodsate tornidega, mida varjasid uudishimulike pilkude eest viie meetri kõrgused piirdeaiad. Need inimesed olid väike osa rahvastikust. Miljonid jäid samas äärmiselt vaeseks 1992. aastal alanud majandusreformide tagajärjel. Äkilise hindade liberaliseerimise tulemuseks oli hüppeline inflatsioon. Lihtsad venelased seisid tänaval ja müüsid oma asju. Moskva kesklinnast sai tohutu suur kirbuturg. Eriti elavalt on mulle meelde jäänud mees – keskealine doktorikraadiga teadlane –, kes müüs vanu roostes tabalukke ja muud pudi-padi.

Teised teadlased emigreerusid, otsides tööd, mis annaks neile korraliku sissetuleku. Paljud neist viisid kaasa Venemaa strateegilised teadmised ja saladused. Parimad ajud lahkusid riigist ajal, mil neid oleks seal väga vaja olnud.

Raudteejaamad kubisesid kerjustest ja kodututest. Kurski vokzal’ist – üks Moskva üheksast suurest raudteejaamast – sai dickenslik vaesteöömaja, täis taskuvargaid ja haigeid inimesi. Esimeses Tšetšeenia sõjas (1994–1996) sandiks jäänud koondusid almust paludes metroorongide ümber.

Igasugune äri levis kõikjal – peamiselt tillukeste kioskitena, kus müüdi kahtlast alkoholi ja toiduaineid. Söögiks kõlbmatut liha müüdi räpastel turgudel, kus sigisid rotid ja levisid haigused.

Meeleheitel inimesed kaotasid oma säästud püramiidskeemides, mis alati kokku varisedes inimestelt viimasegi kopika röövisid. Valitsus väljastas 1992. aastal kõigile riigi kodanikele erastamisväärtpabereid (EVPd). Neid sai teoreetiliselt vahetada erastatavate ettevõtete osakute vastu. Miljonid inimesed lihtsalt müüsid või andsid oma EVPd tegelikult ära ja need sattusid paari nutika ettevõtja või riigiettevõtte juhi kätte, kellest seega said uued kapitalistlikud Venemaa omanikud.

Tööstussektor varises kokku. Töötajatele ei makstud palka või maksti mitu kuud hiljem ja sageli kaubas – käterätikutes, seebis või tampoonides –, mitte rahas. Ettevõtted kauplesid teiste ettevõtetega tooteid vahetades. Endine uhke riik sai toiduabi – suhkrut ja margariini Euroopa Liidu ülejääkidest ning varudest, mis olid USA armeel Lahesõjast üle jäänud. Kunagine võimas impeerium oli nüüd kerjuse rollis.

1993. aasta aprillis Vancouverisse president Clintonilt abi paluma lennanud Jeltsin tuletas meelde: „Kas sa mäletad, et Ida-Saksamaa vajas 100 miljardit dollarit, et kommunismitondist lahti saada?” Talle lubati anda ainult 1,6 miljardit dollarit, suurem osa sellest krediidi ja toiduabina. Mõned arvasid, et Läänel puudub kujutlusvõime. Kas Venemaa ei vajanud siis Marshalli plaani laadset programmi nõukogudeaegse laguneva taristu ülesehitamiseks, mis polnud oluliselt paremas seisus kui Saksamaal pärast Teist maailmasõda?

Lääneriikide konsultatsioonifirmadel oli ilmselt Läänest saadetud abipakkidest rohkem kasu kui venelastel. Mäletan, et tegin intervjuu Moskva väikese pagaritöökoja juhatajaga, kes oli käinud mingi Inglise konsultatsioonifirma korraldatud kuu aega kestnud juhtimiskursusel, mille eest maksid lääneriikide valitsused. „Tahtsin tegelikult lihtsalt raha kvaliteetse sisseseade ostmiseks,” sõnas ta. „Ma oskan ise oma ettevõtet juhtida!” Kommunismi äkiline kokkuvarisemine sandistas tõeliselt Vene ühiskonna. Inimesed olid oma riigi sõna otseses mõttes kaotanud. Nõukogude Liit, 15 riigist ja 250 miljonist inimesest koosnev impeerium oli lagunenud. Kakskümmend viis miljonit venelast avastasid äkitselt, et nad elavad võõrriigis, mida hakati nimetama „lähivälismaaks”. Siberi elanikud ei saanud enam minna puhkama Krimmi (mis paiknes nüüd Ukrainas) ega koguni Moskvasse, kuna lennupiletid olid kallid. Mind hämmastas Siberis käies see, et inimesed nimetasid Venemaa Euroopas paiknevat osa „mandriks”, otsekui oleksid nad ise keset merd üksikule saarele maha jäetud.

Tundus, et Kremli palgatud Lääne nõunikud ei tea, kuidas paigast löödud ühiskonda parandada. Lääneriikide valitsused ei paistnud märkavat kaost ja närusust või lihtsalt ei hoolinud sellest, kuna tahtsid iga hinna eest riigis kapitalismi juurutada, hoolimata selle tagajärgedest. Lääne ettevõtted nägid Venemaas ainult uut tohutut turgu, kuhu oma kaupa viia. Kummaline venekeelne fraas Produkt kompanii Prokter end Gembl (tootja Procter & Gamble) kostus igast teisest telereklaamist, nagu mingi uus poliitiline loosung. Lause käis venelastele ilmselt kohutavalt närvidele. See tundus sujuvalt asendavat lauset „Elagu Kommunistlik Partei!”, kuid ilusa tuleviku asemel lubas see Head & Shouldersi šampooni ja Pamperseid, mida vähesed venelased tol ajal endale lubada said.

Kõikjal sebis peenes ülikonnas ameeriklastest nõunikke, eriti Nižni Novgorodi erastamisprojektide ja uuendusmeelsete noorte reformijate ümber. Volga ääres asuv linn, varasema nimega Gorki, müüs esimesena suure osa riigi varadest eraisikutele. See oli mitmes mõttes tõeliselt inspireeriv. Nägin innukaid venelasi, kes tahtsid oma ettevõtet luua, uurimas 195 riigile kuuluvaid veokeid ja väikebusse, paljud neist väga kehvas seisus, ning seejärel oksjonil pakkumisi tegemas. Probleem minu silmis, ja usun, et ka paljude venelaste jaoks, olid protsessi juhtivad välismaalased. Tundus, et Ameerika müüs Venemaad tükkhaaval maha.

Nende puhul, kes olid valmis tegutsema – näiteks poetöötajate „kollektiivid”, kes ostsid ja juhtisid koos oma poode –, asi tõesti toimis. Omanikena, kes tahtsid iga hinna eest kliente enda juurde meelitada, hakkasid nad oma ettevõtteid parandama niivõrd innukalt, et nõukogudeaegsest viletsast poest ei olnud peagi enam midagi alles. Asjad olid hoopis teisiti nende jaoks, kes seisid teisel pool letti ning kelle säästud ja pensionid neelas hüperinflatsioon. Keskmine eluiga langes oluliselt, alkohoolikute armee kasvas ja üldisest masendavast meeleolust lõikasid kasu tuhanded selgeltnägijad ja „tervendajad”.

Sellele lisandus veel Tšetšeenia sõda. Jeltsin oli julgustanud Venemaa regioone ise oma elu korraldama, kuid Tšetšeenia, väike islamistlik riik Põhja-Kaukaasias, kuulutas end koguni iseseisvaks. Kui Venemaa oleks sellega leppinud, oleks loodud pretsedent, mis võinuks Vene Föderatsiooni lõhkuda, mistõttu Jeltsin saatis 1994. aasta detsembris väed Tšetšeeniasse. Tulemuseks oli katastroof. Tuhanded viletsa väljaõppega Vene sõdurid hukkusid ja sajad tuhanded tšetšeenid tapeti või põgenesid naaberriikidesse. Pealinn Groznõi tehti praktiliselt maatasa. Tšetšeenidest said radikaalid, kes puhusid kibestunult taas lõkkele islamiusu, mis oli Nõukogude ajal kalevi alla pandud, ning tuhanded mehed liitusid separatistlike rühmitustega, kes kokkuvõttes ajasid Vene armee riigist välja. Venelaste häbistava lüüasaamise tulemusena kuulutati Tšetšeenia de facto iseseisvaks 1996. aasta lõpuks. Mässulised korraldasid ühtlasi terrorirünnakuid ka Venemaal. Nad võtsid 1995. aasta suvel pantvangi üle tuhande inimese Venemaa lõunapoolse linna Budjonnovski haiglas. Võimud püüdsid pantvange tormijooksuga vabastada (mistõttu sai surma vähemalt 130 inimest), kuid lasid seejärel terroristidel põgeneda.

Boriss Jeltsini populaarsus oli 1996. aasta alguseks langenud äärmiselt madalale. Tema reformid olid ebapopulaarsed ja sõda Tšetšeenias katastroof ning presidendi sagedased joobnud ülesastumised tekitasid piinlikkust. Kommunistide juhist Gennadi Zjuganovist oleks tõenäoliselt saanud tol suvel president, kui valimised oleksid olnud ausad, kuid Venemaa uued oligarhid – miljardäridest ärimehed, kes kartsid oma vastleitud varast ilma jääda, kui kommunistid peaksid võimule tulema – ühendasid jõud ja tegid Jeltsinist taas presidendi. Need olid mehed, kes 1995. aastal loodud „laenud aktsiate eest” skeemi abil omandasid Venemaa suurimad riigile kuulunud tööstusettevõtted, sealhulgas enamiku nafta- ja maagaasimaardlatest võileivahinnaga, aidates nii puruvaese valitsuse hädast välja. Nüüd rahastasid nad Jeltsini valimiskampaaniat ja kasutasid neile kuuluvaid endisi riiklikke telekanaleid suuresti tema promomiseks. Jeltsin sai taas võimule ja lääs ohkas kergendatult. Clintoni ja teiste lääneriikide juhtide silmis olid „demokraatia” ja „vaba turg” Venemaal päästetud ning muu polnudki oluline.

Enamik lääne riigijuhte ei mõistnud psühholoogilist traumat, mida venelased üksikisikute ja rahvuse tasemel läbi elasid. Vladimir Putin sai sellest tunduvalt paremini aru.

Nagu ameerika teadlane Stephen F. Cohen kirjutas, arvati USAs, et „pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal oli Vene rahvas igati valmis selleks, et neist tehakse mingisugune Ameerika koopia”.4 Jätame kõrvale suured kultuurilised ja ajaloolised erinevused, mille tõttu Venemaast ei saa tõenäoliselt kunagi Ameerika „koopiat”. Fakt on see, et venelased visati tundmatus kohas vette ning neile ei antud aega vastleitud vabadusega kohaneda.

Tuntud nõukogude poeet ja laulja Vladimir Võssotski nägi kaost ette juba 1965. aastal, mil ta võis ainult unistada sellest, mis juhtuks, kui rahvas vabaneks kommunistlikust hullusärgist:

Läänes eeldati, et venelased oskavad automaatselt vabadust kasutada, otsekui oleks see igati loomulik või nagu venelased oleksid lihtsalt ameeriklased, kes on paar aastat kommunismi proovinud: kaotame piirangud, anname neile vaba turu ja kõik on korras. Toby Gati, Clintoni nõunik Venemaa asjus, kes tegeles abipakkide saatmisega Venemaale, tunnistab: „Võib-olla me ei mõistnud USAs tõesti nõukogude ühiskonda ja arvasime ekslikult, et venelased tahavad meie reeglitele alludes elada. Eeldasime, et üleminek on kiire ja kaos, mida ei peetudki tegelikult kaoseks, vaid üleminekuperiood, mis asendub peagi normaalse eluga.”5

1990. aastatel ähvardas kapitalism paljud venelased hoopis tappa. Pealegi häiris rahvast tugevasti tunne, et välismaalased õpetavad neile, kuidas olla „tsiviliseeritud”. Kommunismi ideoloogia polnud vettpidav ning enamik venelasi loobus sellest kergesti, kuid nad ei vabanenud teatud mõttemallidest, mis olid omandatud enne kommunismiperioodi ja on sügavalt Vene rahva psüühikasse juurdunud. Venelastel oli ja on endiselt kahju, et kommunismi ajal kogetud „ühtsus” on kadunud. „Kollektiiv”, mis ei olnud Nõukogude Liidu leiutis, vaid mille juured on sügaval Venemaa ajaloos, ei sobinud Lääne individualistlike vaadetega, mida neile nüüd peale suruti.

Eelolev kirjeldus on sünge, võib-olla pisut mustem, kui üldine olukord tegelikult oli, kuna kahtlemata olid ka Jeltsini valitsusajal omad rõõmud ja tehti edusamme, kuid 1990. aastate elu pimedam pool – mida Lääs eiras – valmistas ette viljaka pinnase, kuhu Putin hakkas oma ideid „istutama”.

Kommunaalkorterist Kremlisse

Käesolev raamat pole Putini biograafia, vaid kõneleb tema võimulolekust, ent tema karjääri algusaastad on siiski paljutähenduslikud. Mehe taust ja tee võimuladvikusse selgitavad tema vastuolulist käitumist presidendina: demokraat, kes ei usalda demokraatiat; läänele läheneda püüdev poliitik, kelle arusaamad läänest on vigased ja piiratud; mees, kes usub vabaturumajandusse, kuid kelle maailmavaade kujunes välja kommunistlikus minevikus; tulihingeline Vene riigi kaitsja, kellel on endisele KGBlasele omane jäiselt halastamatu suhtumine „vaenlastesse”.

Vladimir Vladimirovitš Putin sündis 1952. aastal Leningradis, linnas, mida endiselt ehitati üles pärast Teises maailmasõjas tekitatud purustusi, kui sakslased seda 900 päeva piirasid ja pommitasid. Tema lapsepõlv möödus kommunalkas, ühiskorteris, kus tema perel oli üks tuba ning kööki ja tualetti jagati teiste peredega – kogemus, mis tekitab paljudes venelastes magusmõrusid mälestusi. Tingimused olid ühest küljest väga viletsad – polnud vannituba ega sooja vett ning koridoris sebisid rotid; teisalt toetasid ühine elu ja sõjajärgse ülesehituse kogemused oluliselt tolleaegset optimistlikku kommunistlikku ideoloogiat. Noore Putini mõttemaailma vormis Nõukogude propaganda. Ta ei kasvanud dissidentide ega intellektuaalide peres, kus oleks võidud kuulata välismaiseid raadiosaateid või pidada keelatud vestlusi. Koolis räägiti, et Lääs on paheline maailm, kus kapitalistid kurnavad töölisi ja valmistuvad sõjaks Nõukogude Liiduga; elu Venemaal on tunduvalt parem, tänu Kommunistliku Partei tarkadele juhtidele. Nikita Hruštšovi aegne lühike „sula” periood pärast Stalini surma oli lõppenud ajaks, mil Putin sai kaheteistkümneaastaseks. Tema keskkooliaastad möödusid Leonid Brežnevi valitsusajal – perioodil, mida iseloomustas kasvav militarism, vastasseis Läänega, poliitilised repressioonid ja jäik ideoloogia. Noor Putin näitas just neil aastail üles huvi KGBsse astumise vastu, kuid soov täitus alles 1975. aastal, mil ta lõpetas Leningradi ülikooli õigusteaduskonna.

Putin on öelnud, et ta ei mõelnud kordagi terrorile, mida teostas Stalini ajal KGB eelkäija NKVD. Ta ilmselt polnud sellega eriti kursiski. „Minu suhtumist KGBsse kujundasid romantilised lood spioonide tööst,” räägib Putin. „Võin liialdamata öelda, et olin Nõukogude eduka patriootliku kasvatuse vili.”6

Ta teadis täpselt, millega KGB tegeleb, kui töötas oma karjääri esimesed kümme aastat Leningradis 1970. aastate lõpus ja 1980. alguses. Tol ajal saatis KGB dissidente koonduslaagritesse ja vaimuhaiglatesse, konfiskeeris välisautorite teoseid, segas välismaiseid raadiojaamu, hoidis silma peal kõigil väliskülalistel, uuris neid üksikuid Nõukogude Liidu kodanikke, kellel lubati välismaal käia ja aitas igal võimalikul moel Kommunistlikul Parteil ühiskonda kontrolli all hoida. Välismaal oli KGB ülesanne loopida kaikaid kodaratesse Lääne demokraatlikele riikidele, varastada sõja- ja tööstussaladusi, levitada kommunismi arengumaades ja aidata Ida-Euroopa „vennalike sotsialistlike riikide” salateenistustel teisitimõtlejaid ohjes hoida. Me ei tea täpselt, mida Putin neil aastail tegi, kuid töö vastuluures ja Leningradi sattunud välismaalastel silma peal hoides näitab, et ta oli Nõukogude Liidule ihu ja hingega pühendunud ning oli valvas Läänest tulevate ohtude suhtes. Ta põlgab tänaseni palavalt neid, kes „reedavad kodumaa” ja, nagu nägime 2010. aastal, kui ta tervitas koju tagasi jõudnud kümmet Vene spiooni, kelle USA paljastas, ta imetleb neid, kes astuvad tema jälgedes ja valivad spiooni elukutse.

Sergei Roldugin, perekonnasõber, meenutab, et kui ta küsis tookord noorelt Putinilt, mida ta täpselt Leningradis KGBs teeb, vastas viimane saladuslikult: „Ma olen inimestega suhtlemise spetsialist.”

1985. aastal saadeti majoriks ülendatud Putin suhtlema inimestega kommunistlikku Ida-Saksamaale. Ta töötas Dresdenis ja tema sõnul oli ta tööks „poliitiline luure” – koputajate värbamine ning info kogumine poliitikute ja „vaenlase nr 1”, NATO – kohta. Tol ajal juhtis teda ilmselt endiselt ideoloogia ning tal polnud veel otseseid kokkupuuteid Läänega. Ta ei kogenud otseselt ka Nõukogude Liidus Mihhail Gorbatšovi märkimisväärset perestroikat (uutmine) ega glasnosti (avalikustamine). Ajal, mil Moskva ajalehed ja teatrid lammutasid Nõukogude mineviku valelikke kujutisi ja loobusid aeglaselt Lääne kui kurjuse impeeriumiga seotud klišeedest, töötas Putin ühes kommunistliku bloki repressiivsemas riigis. Ida-Saksamaa riigipea Erich Honecker võitles viimse hetkeni Moskvast puhuvate muutuste tuultega. Putin märkas kahtlemata kasvavat rahutust Ida-Saksamaal, mis lõppes Berliini müüri langemisega 1989. aasta lõpus. Kommunismi kokkuvarisemisele eelnevatel nädalatel algas rahumeelne revolutsioon just Dresdenis, kus meeleavaldajad tulid tänavatele otse Putini nina all.

Venemaa tulevane juht jälgis kommunismi kokkuvarisemist ebatavalisest vaatepunktist. Jäänud ilma kodus toimunud Gorbatšovi revolutsioonist, nägi ta lähedalt, kuidas idaeurooplased võtsid ohjad enda kätte ja rebisid end lahti Nõukogude Liidu orbiidilt. KGB-lasena jälgis ta ühtlasi hoolega NATO reaktsiooni ning talle ei jäänud kindlasti märkamata suuline lubadus, mille väidetavalt andis Gorbatšovile USA välisminister James Baker Saksamaa ühendamise ajal. Viimane kinnitas nimelt, et organisatsioon ei kasuta oma huvides ära kommunismi kokkuvarisemist ega püüa endistesse Nõukogude Liidu riikidesse laieneda.

Kui Ida-Saksamaa kommunistidel lips läbi oli ja Nõukogude Liidu võim riigi üle kadus, hävitas Putin paaniliselt oma Dresdeni kontoris kõik salajased dokumendid ning pidi vehkima püstoliga, tõrjumaks eemale mässavat rahvamassi, kes hoonet puistama tuli. Rahvas oli juba tunginud Ida-Saksa salapolitsei Stasi peakorterisse. Putin väitis hiljem, et ta mõistis inimeste suhtumist Stasisse: „Nad olid väsinud Stasi absoluutsest kontrollist. Ühiskond oli ära hirmutatud. Nad pidasid Stasit koletiseks.” (Ta pole kordagi tunnistanud, et venelased arvasid sama KGB kohta.)

Putini jaoks oli sündmuse kõige häirivam aspekt see, et kui vihane rahvamass ähvardas tema kontorisse tungida ning ta palus Dresdenis viibivalt Nõukogude Liidu sõjaväelasest ülemuselt abi, öeldi talle, et nad ei saa midagi teha, kui Moskva selleks luba ei anna. „Kuid Moskva vaikis,” räägib Putin. „Tundsin, et riiki pole enam. Oli ilmselge, et Nõukogude Liit on haige. Haigus oli surmav, ravimatu halvatus. Võimude halvatus.”

Putin väidab, et ta mõistis, et Nõukogude Liidu kontroll poole Euroopa üle, mis toetus repressioonidele ja okastraadile, ei saa igavesti kesta. Ta tunnistab samas, et pani pahaks mõjuvõimu kadu ja pidas seda riiklikuks alanduseks. „Me lihtsalt jätsime kõik sinnapaika ja lahkusime.”

Putin tegi just sel ajal elus äkilise kannapöörde, mille tõttu ta puutus esimest korda kokku väljavaadete ja mõjudega, mis seadsid kahtluse alla kõik, mida ta oli uskunud koolipoisi, tudengi ja KGB agendina. Ta lahkus 1990. aasta jaanuaris Saksamaalt ja sõitis kodulinna, mis nimetati peagi ümber Sankt-Peterburgiks. Ta jäi esialgu KGB ridadesse, kuid läks peagi tööle Leningradi ülikooli välissuhete osakonda ning seejärel sai temast Leningradi linnanõukogu esimehe, endise majandusprofessor Anatoli Sobtšaki assistent. Sobtšak, üks juhtivaid perestroika perioodi vabamõtlejaid, valiti peagi Sankt-Peterburgi linnapeaks ning 1991. aasta juunis pani ta Putini juhtima linna välissuhete osakonda ajal, mil Sankt-Peterburg tahtis saada oluliseks finants- ja investeerimiskeskuseks. Putinist sai hiljem Sobtšaki asetäitja.

Endine „Nõukogude patriootliku kasvatuse ideaalne vili” õppis seega tundma Sobtšaki demokraatlikke vaateid ja sattus ühtlasi võõrasse Lääne kaubandus- ja finantsmaailma. Kui tulihingelised kommunistid (sealhulgas Putini ülemus KGBs, armeekindral Krjutškov) korraldasid 1991. aasta augustis Gorbatšovi-vastase riigipöördekatse, seisis Putin oma sõnul Sobtšaki kõrval, võideldes demokraatia eest. Ta mainis hiljem, et pidas riigipöörajate soovi Nõukogude Liidu lagunemist vältida „üllaks”, kuid tulemus oli vastupidine. Aasta lõpuks oli Kommunistlik Partei võimult kadunud ja Nõukogude Liit lagunes. Putini jaoks oli see katastroof: „Purunesid kõik ideaalid ja eesmärgid, mille tõttu ma KGBga liitusin.”

Putini elu aselinnapeana polnud samuti pilvitu. Linnanõukogu volinikud üritasid teda ametist vabastada korruptsioonisüüdistustele toetudes pärast toiduainete impordiga seotud skandaali. Ta jäi ametisse, ent kui Sobtšak 1996. aastal valimised kaotas, jäi ka Putin tööta.

Putin jõudis hea õnne ja tutvuste kaudu peagi Moskvasse ning tõusis Kremli karjääriredelil kiiresti.7 Temast sai 1997. aasta märtsis president Jeltsini administratsiooni juhi asetäitja, 1998. aasta juulis KGB järeltulija FSB direktor ja 1999. aasta märtsis Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimees.

Tema patroonid olid inimesed, keda rühmana nimetati Perekonnaks – president Jeltsini siseringi kuuluvad nõunikud, sealhulgas presidendi tütar Tatjana, endine administratsiooni juht (ja hiljem Tatjana abikaasa) Valentin Jumašev, Jeltsini tolleaegne administratsiooni juht Aleksander Vološin ja mõjukas ärimagnaat Boriss Berezovski, kellele kuulus 49 protsenti Venemaa suurimast telekanalist ORTst ning kes selle tegevust põhimõtteliselt kontrollis.

Perekond oli korraldanud 1996. aastal Jeltsini tagasivalimise ning nad tegid peagi Putinist peaministri – kasvatades temast Jeltsini järglast presidenditoolil. Putini lojaalsus oli neile muljet avaldanud. Putin võitles FSB juhina tõhusalt ulatusliku korruptsiooni ja rahapesuga, millega olid väidetavalt seotud Jeltsini pereliikmed ja tähtsad Kremli ametnikud. (Üht ametnikku, Pavel Borodinit, süüdistati suurte summade kõrvaldamises Kremli hoonete remontimise ajal. Just tema tõi muuseas Putini Sankt-Peterburgist Moskvasse ja andis talle esimese töö administratsioonis.) Putin aitas ühtlasi oma endisel mentoril Sobtšakil vältida korruptsioonis süüdimõistmist. Hiljem selgus, et lojaalsus on Putini üks olulisemaid omadusi. Ta leidis, et Perekond tasus talle lojaalsuse eest ning presidendina hindas ta samamoodi kõrgelt neid, kes talle ustavad olid – ja karistas inimesi, kes talle vastu töötasid. Perekond ei pidanud pettuma: Putin andis 2000. aastal presidendiks saades esimese asjana Jeltsinile ja tema perele amnestia ja immuunsuse.

1999. aasta suvel saatis Jeltsini „sõpruskond” Berezovski Prantsuse kuurordis Biarritzis perega puhkava Putiniga rääkima, pakkudes talle peaministri kohta. Putin ei andnud kohe oma nõusolekut, näiliselt kaheldes oma võimetes, ent kui ta Moskvasse naasis, ei leppinud president Jeltsin eitava vastusega.8

Putin tegeles oma karjääri peadpööritaval aastal sündmustega, mis mõjutasid oluliselt tema mõttemaailma. 1999. aasta märtsis astusid NATOsse kolm endist Nõukogude Liidu riiki – Ungari, Poola ja Tšehhi Vabariik. Milline iganes poleks tõde seoses Gorbatšovile antud väidetava lubadusega, et NATO ei laiene ida poole (USA raiub kaljukindlalt, et taolist lubadust pole kunagi antud), pidas Venemaa protsessi tarbetuks ja ähvardavaks sõjalise liidu lähenemiseks oma piirile. Küsimus oli Putini valitsusajal järgmised kümme aastat pidevalt päevakorras.

Kõigest üksteist päeva pärast NATO laienemist ründas organisatsioon Serbiat, mille tulemusi kirjeldasin peatükis eespool. Augustis lahvatas äkitselt viimased kaks ja pool aastat tulena tuha all hõõgunud konflikt Tšetšeenias ning tekitas Putinis raevu, mis mõjutas tema tegusid kodus ja välismaal mitu aastat. Terrorismivastasest võitlusest sai kinnismõte.

Sellest ajast peale, kui Vene väed Tšetšeeniast 1996. aasta lõpus lahkusid, oli vabariik nautinud de facto autonoomiat ja muutunud üha metsikumaks. Nende suhteliselt mõõdukat valitud valitsust õõnestasid separatistid nagu Salman Radujev ja Šamil Bassajev, mees, kes oli korraldanud Budjonnovski pantvangikriisi. Inimröövid olid tol ajal levinud nähtus. Pärast kuue Punase Risti töötaja mõrva ja nelja telekommunikatsiooni töötaja röövimist ei julgenud välismaalased enam eriti jalga Tšetšeenia pinnale tõsta. Islamiäärmuslus levis ja mõned rühmitused lõid suhteid Lähis-Ida äärmusrühmituste, sealhulgas Al Qaedaga.

1999. aasta 7. augustil tungisid Bassajev ja Saudi-Araabias sündinud islamist Ibn Al-Hattab läbimõeldult umbes 1500 mehega Tšetšeenia naaberriiki Dagestani. Nende eesmärgiks oli rajada seal islamistlik riik – esimene samm suure islamiimpeeriumi loomise poole Venemaa Põhja-Kaukaasia regioonis. Rünnak tõstis Putinit karjääriredelil. Jeltsin ülendas järgmisel päeval oma otsusekindla Julgeolekunõukogu esimehe peaministriks ja saatis ta probleemi lahendama.

Putini äkiline tõus eikusagilt riigijuhiks oli hämmastav. Ta oli Venemaal endiselt peaaegu tundmatu ning poliitiline eliit ei teadnud temast eriti midagi. Järgnevatel kuudel aga sai temast Venemaa uus nägu – karm, energiline ja halastamatu oma vastustes Tšetšeeni terroristide sagenevatele rünnakutele.

Kahel septembrinädalal hävitasid neli pommiplahvatust korterelamud Dagestani linnas Buinakskis, Moskvas (kaks korda) ja Volgodonskis. Surma sai ligi 300 inimest. Rünnakute korraldajateks peeti tšetšeene, mis koos Dagestani tungimisega andis Putinile ettekäände – kui ta üldse seda vajas – teise Tšetšeenia sõja alustamiseks. Ärritunud Putin võttis 12. septembril Bill Clintoniga kohtudes välja Tšetšeenia kaardi ja kirjeldas separatistide hävitamise plaani. „Need ei ole inimesed,” ütles ta hiljem ajakirjanikele. „Neid ei saa isegi loomadeks nimetada – või ehk ainult marutõbisteks loomadeks…”

Kortermajade plahvatused andsid niivõrd õigel ajal Putinile ettekäände sõda alustada ning parandasid seega tema reitingut, et mõned venelased usuvad, et pommipanijaid tuleb otsida FSBst. Vandenõuteooriaid on Venemaal väga palju – ja need on niivõrd ulmelised –, et ajalugu tuleks ümber kirjutada, kui neid kõiki uskuda. Tõsine kahtlus aga tekkis pärast viiendat intsidenti Rjazanis, kus politseinikud leidsid teatud vihjet uurides ühe kortermaja keldrist detonaatorid ja kolm kotitäit valget pulbrit, mis osutus lõhkeaineks. Tuhanded elanikud evakueeriti, kotid viidi ära ja tehti kahjutuks. Putin ise kiitis inimeste valvsust, kes olid näinud, kuidas kotte majja kanti. Kui arvatavad süüdlased arreteeriti, selgus, et tegu oli FSB agentidega. FSB juht väitis seepeale, et tegu oli olnud „õppusega”, et uurida inimeste reaktsioone pärast eelmisi plahvatusi ja et kottides oli tavaline suhkur. Kohalik FSB haru Rjazanis aga polnud õppusest midagi kuulnud ning oli väga üllatunud.

Kortermajade plahvatustega on seotud teisigi kummalisi seiku. Näiteks ütles riigiduuma spiiker 13. septembril parlamendile, et talle oli just teatatud kortermaja plahvatusest Volgodonskis. 13. septembril toimus üks plahvatus Moskvas, kuid Volgodonski plahvatuseni oli veel kolm päeva aega. Kas keegi, kes teadis kõigist kavandatavatest rünnakutest, oli ajanud kuupäevad segi? Juhtumeid pole õnnestunud Venemaal põhjalikult uurida ning Kreml läheb marru iga kord, kui keegi sel teemal rääkida tahab. Veelgi enam, tõde välja selgitada püüdnud sõltumatu komisjoni kaks liiget mõrvati ja kolmas hukkus autoõnnetuses. Komisjoni uuriv jurist arreteeriti ja vangistati relva ebaseadusliku omamise eest. Ajakirjanik Anna Politkovskaja ja endine KGB agent Aleksandr Litvinenko, kes samuti plahvatusi uurisid, tapeti 2006. aastal.

Teises Tšetšeenia sõjas tuli maksta kätte alanduse eest, mis sai Venemaale osaks esimeses sõjas, ning lämmatada islamiäärmuslus, mis ohustas tervet riiki, nagu Putin seda kirjeldas. Üks tema lähimaid nõunikke ütles mulle anonüümseks jääda soovides, et Putin kartis, et tal lastakse peaminister olla ainult paar kuud (nagu tema eelkäijatel) ning ta tahtis selle ajaga tagada, et Venemaa ei lagune. „Tšetšeeni bandiidid andsid Dagestani tungides mõista, et nad võivad minna veelgi kaugemale, piki Volga jõge mõnda meie islamistlikku vabariiki – Baškortostani ja Tatarstani.”

Ma pole kunagi kuulnud Putinit (ega ühtki teist Venemaa riigipead) rääkimas tšetšeenide õnnetust ajaloost – massiküüditamisest Kesk-Aasiasse Stalini ajal, nende kultuuri ja keele lämmatamisest Nõukogude ajal. Eiratakse ka fakti, et just Venemaa jõhker sissetung 1994. aastal tegi tšetšeeni võitlejatest äärmuslased ja soodustas islamiäärmuslust, millest polnud märkigi, kui ma enne esimest sõda Tšetšeenias käisin. Sõda ja Vene vägede jõhkrus tegi separatistidest ideoloogilised terroristid. Kuna seda ei mõistetud, tegi Putini uus sõda paratamatult asja veelgi hullemaks.

Ta hakkas peagi kasutama oma teravat keelt, millest sai tema kaubamärk. Kui talt 24. septembril küsiti Venemaa sõjakäigu jõhkruse kohta, vastas ta: „Me jahime terroriste kõikjal. Kui nad on lennujaamas, tabame nad seal. Kui me saame nad kätte – vabandage väljendust – peldikust… hävitame nad sealsamas, tualetis. Ja kogu lugu.”

Putini sõjakäik tegi ta kiiresti tuntuks, kuid ta polnud veel riigi populaarseim poliitik. Üks eelmistest peaministritest, Jevgeni Primakov, oli avalikult kritiseerinud korruptsiooni Jeltsini kaaskonnas ja teatanud, et kavatseb presidendiks kandideerida. Ta asutas koos Moskva linnapea Juri Lužkoviga partei Isamaa – Kogu Venemaa, mis võis detsembris toimuvatel parlamendivalimistel edukaks osutuda, andes Primakovile kaalu juunis toimuvatel presidendivalimistel.

Sel hetkel sekkus Boriss Berezovski, tagamaks Perekonna kandidaadi Putini valimisvõitu. Berezovski võttis appi oma ORT telekanali ning algatas Primakovi ja Lužkovi vastase pika laimukampaania. Ta palkas tuntud saatejuhi Sergei Dorenko, kelle ampluaaks olid skandaalid, sensatsioon ja jultunult erapoolikud kommentaarid. Berezovski ässitas ta rõõmuga Primakovi kallale, kuna too oli peaministrina korraldanud tema ettevõtetes reide ja ähvardanud ärimehed majanduskuritegude eest pokri pista. Venemaa suurimas telekanalis räägiti igal õhtul Primakovi kõrgest vanusest ja nõtrusest, Lužkovi väidetavast korrumpeeritusest ning ülistati samas Putini kangelastegusid Tšetšeenias.

Siseringi kuuluvad tegelased – Berezovski, Jumašev ja Tatjana Djatšenko – kohtusid samas salaja Aleksandr Vološini, Jeltsini administratsiooni juhi suvilas, et luua poliitiline jõud, mis toetaks Putinit. Septembris, kolm kuus enne duuma valimisi, sündis uus erakond nimega Jedinstvo (Ühtsus). Sellel polnud juuri, filosoofiat, praktiliselt mitte mingit poliitilist platvormi peale Putini toetamise, kuid Berezovski telekanal ORT ja mitu talle kuuluvat ajalehte promosid seda piinlikkust tundmata. Partei kogus 19. detsembril peaaegu kaks korda rohkem hääli kui Isamaa – Kogu Venemaa. Jeltsin võis nüüd vana-aastaõhtul tagasi astuda ning võimu üle anda oma peaministrile ja valitud järglasele.

Duuma valimiste järgne päev oli „tšekistide päev”. Nõukogude aja traditsiooni jätkates on Venemaal enamikus ametitest üks päev aastas pühendatud neile ja see oli päev, mil austati riigi praegust ja endist salapolitseid (mida algselt nimetati Tšekaaks). Putin pani hommikul tagasi tahvli FSB peakorteri, Lubjanka, seinale, Juri Andropovi mälestuseks. Andropov oli KGB juht, kui Putin organisatsiooniga liitus. Tahvel olid eemaldatud Jeltsini ajal Nõukogude Liidu pärandist vabaneda püüdes. Peaminister pidas õhtusel galal oma endiste kolleegide ees kõne ning naljatas: „Teatan, et rühm FSB agente, kes töötavad salaja valitsuses, on edukalt lõpetanud missiooni esimese etapi.”

Teine etapp oli algamas. Kümme päeva hiljem astus Jeltsin tagasi ja Putinist sai Venemaa juht.