Автор книги: Ann Fernholmid книги: 664633Оценка: 0.0Голосов: 0Отзывы, комментарии: 01143,25 руб.(12,12$)Читать книгуКупить и скачать книгуЭлектронная книгаЖанр: КулинарияПравообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OUДата публикации, год издания: 2016Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949587025Скачать фрагмент в формате fb2fb2.zipВозрастное ограничение: 0+ОглавлениеОтрывок из книги
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Описание книги
Kallid värsked lapsevanemad! See raamat on mõeldud just teile. Mul oleks olnud hea meel, kui keegi oleks selle raamatu mulle pihku andnud, kui mina oma lapsi muu toiduga harjutama hakkasin. Mul ei olnud suurt aimu, kui oluline on maitsetega kohanemine just esimestel eluaastatel. Kui lapsed hakkavad saama kaheaastaseks, muutuvad nad järsku neofoobideks ehk on kõige uue, kaasa arvatud uue toidu vastu väga skeptiliselt meelestatud, ja siis on eriti keeruline pakkuda neile head ja kasulikku toitu, nagu brokoli, maksapasteet, lõhe, muna. Et lapsed on loomult uudishimulikud ja armastavad seiklusi, siis tuleb neile asi huvitavaks teha, avastada erinevaid maitseid ja konsistentse koos. Raamatus on palju nõuandeid selle kohta, mida ette võtta, kui laps keeldub järsku söömast toitu, mis talle varem on meeldinud, samuti selle kohta, kuidas nendele uusi maitseid tutvustada. Olen neid nippe oma laste peal proovinud ja julgen neid soovitada. Loodan, et see raamat toob teie pere kööki ja toidulaua äärde rõõmu ja huvitavaid seiklusi koos lapsega. Ann Fernholm, ema, teadusajakirjanik ja molekulaarse biotehnoloogia doktor Ann Fernholm töötab teadusajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemi kohta tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi televisiooni teadussaadele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest. Tema sulest on ilmunud suhkrusõltuvust ja diabeetikute toitumist käsitlev raamat „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“ (2012; eesti keeles 2015, kirjastus Petrone Print) ja „Kõige magusam, mis meil on“ („Det sötaste vi har“, 2014), mis räägib laste suhkrutarbimisest.
Оглавление
Ann Fernholm. Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma
Eessõna
1. PEATÜKK. Kõige esimene eine
2. PEATÜKK. Laste maitse-eelistused olenevad kultuurist
3. PEATÜKK. Nõuandeid reisiks maitsete maailma
4. PEATÜKK. Väikelapse õige toit
5. PEATÜKK. Toiduallergia – murrangu lävel
6. PEATÜKK. Kört – püha lehm luubi all
7. PEATÜKK. Olulised vitamiinid ja paar sõna soola kohta
8. PEATÜKK. Närides saame ilusad hambad
9. PEATÜKK. Neofoobia – kuidas seda ületada?
10. PEATÜKK. Kulinaarsed oskused – kingitus kogu eluks
11. PEATÜKK. Jätke ruumi ootamatutele avastustele
Kasutatud kirjandus
Отрывок из книги
Kahvatusinise taeva taustal heljuvad uduloorid. Mere pind on säbruline. On jaanilaupäev ja algamas on üks soojemaid ja ilusamaid suvesid läbi aegade. Oleme sõprade juures Östergötlandis, Arkosundi lähistel väikesel laiul. Lõunat sööme paadisillal, kuhu paadid on kinnitatud. Meie laps istub söögitoolis – praktilises valges plasttoolis, mille küljes on ka väga praktiline väike laud. Peas on tal valge-sinisetriibuline suvemütsike, mis on pisut silmile vajunud. Pudipõll on tuttuus. Kohe saab ta esimest korda elus päris toitu.
Minu mees oli pikisilmi oodanud lapse neljakuuseks saamist, et saaks hakata talle ka muud toitu andma. Ta pistab lusikaotsa püreesse ja annab lapsele maitsta. Laps avab uudishimulikult suu ja kui toit suhu jõuab, teeb ta imelikke nägusid. Enamik tuleb sama hooga välja tagasi – aga ta tahab veel. Maitseb uuesti. Varsti on lapse nägu üleni maisi- ja kartulipüreega koos. Semperi maisi- ja kartulipüreega.
.....
Aga mis oli lapsena tema lemmiktoit? Lihapallid igatahes mitte. Perekond Söderbergil on kaks poega, viis ja seitse aastat vanad. Nemad söövad heameelega lihapalle, aga Razeq ei ole kunagi õppinud sellist toitu hindama. Tal on perega kokkulepe: nemad ei pea aitama tal lambapeasuppi teha ja tema ei pea sööma lihapalle. Lapsena meeldis Razeqile lillkapsas ja riis. Lillkapsast praeti õlis koos sibulaga. Loomulikult sõi ta ka lambaliha. Mõnikord sai ta ka midagi sellist, mis meenutab Rootsi pannkooke.
Razeq tunneb puudust oma emast, kes elab ikka veel Afganistanis, tema toidust aga mitte eriti. Ta oskab seda ise valmistada. Pål räägib, et Razeq ei tee iial toitu retsepti järgi ega kasuta kokaraamatuid. Toiduvalmistamine on tal lihtsalt veres. Kui ta igatseb oma lapsepõlvetoitude järele, sõidab ta metrooga paar peatusevahet Skärholmeni linnaossa. Seal müüakse vajalikku toorainet: lambaliha, keelt, maksa, lillkapsast, baklažaani, sibulat, okrat (roheline piklik vili), kurkumit, paprikapulbrit, pitat ja palju muud. Peaaegu kõike, mida ta Afganistanis sõi, on Skärholmenis saada – peale päikeses küpsenud puuviljade ja marjade. Neid ei ole võimalik pika maa taha vedada.
