Отрывок из книги
Lift oli jälle rikkis. Väsinud kiirest päevast, muljutud kojusõidust ülerahvastatud trammis, tolmune kõndimisest piki päikesest lõõskavat tänavat, põrnitses Meredith Mitchell pahaselt lifti. Mitte et selle rikkisolek midagi ennekuulmatut või üllatavat olnuks. Lift oli muuseumieksponaat, kokku pandud kaunistustega malmvarbadest nagu ahvipuur mõne Victoria-aegse kollektsionääri eraloomaaias. Varvad puhkesid ülemises otsas metalseteks akantuselehtedeks ja hammasratastikuks, mis oli uhkusega täies hiilguses eksponeeritud, sarnanedes millegagi Boy’s Own’i1 aastaraamatust. Ühe akantusevõrse külge kinnitatud ja saksakeelsete sõnadega stantsitud metallplaat osundas, et lift oli paigaldatud Austria-Ungari impeeriumi kõrgajal. Keegi tarkpea oli hankinud – ilmselt reisil üle piiri Viini – piltpostkaardi Franz Josephi portree reproduktsiooniga ja kinnitanud selle kleeplindiga siseseinale. Sinna see jäigi ning vanaldane horvaadist kojamees kohtles seda säärase hardusega, mis tavaliselt pühapiltidele osaks saab. Meredith tegi vanale, sinises messingnööpidega sõjaväekuues morsavuntsidega imperaatorile grimassi. Täna oli lift kogu täiega tema imperaatorliku kõrguse, Franz Josephi päralt.
Ta korjas üles dokumendimapi ja asutas end kivitrepi laugetest käänakutest üles ronima, liibudes väsinult trepikoja seina ligi. Vaatamata murenenud värvile, ämblikuvõrkudele võlvidel ja pikkamisi tolmuks muutumise õhustikule, oli korterelamul ikka veel fin-de-siècle’i elegantsi: trepid, millel Meredith praegu neljanda korruse poole rühkis, olid piisavalt laiad, et mahutada krinoliine. Kuid küte töötas harva korralikult, torustik oli ettearvamatu, keldrites olid rotid ning mõnikord võttis mõni neist vale suuna ja jõudis kõrgematele korrustele. Kord väljus Meredith hilja õhtul korterist ja leidis oma ukselävelt vurrusid peseva roti. Ometigi meeldis talle see maja ja ta ei kadestanud konsulaadi teisi töötajaid nende moodsamate korterite pärast äärelinna uuselamurajoonide kõnnumaadel hingetutes, korrapärastes majakarpides. See seadis asjad õigesse perspektiivi; andis külastajale vandeseltslasliku, kuid samas ka kergelt õela silmapilgutusega märku, nagu mõni kuhtunud vana boulevardier, kes ei ole mitte kogu oma bravuuri kaotanud. Lõppude lõpuks hoolitseb aeg – ühel või teisel viisil – kõikide meie püüdluste eest.
.....
„Ilma „tornita”, palun! Ma ei saa midagi parata, et säärane pikk oavars olen.”
Väljast kostis eesukse ette pargitava auto hääl. Eemal kõlksatasid väravad kinni. Elliott ilmus taas lagedale, ulatades Meredithile võtmed.
.....
