Читать книгу Külmunud muld - Ann Granger - Страница 3

„Betoon, asfalt ja tellised on kõik, mis sellest järele jääb,” torises Alan Markby poolihääli. „Terve riik ehitatakse rannikust rannikuni täis.”

Selle nukra tähelepaneku tegi ta endale teatavaks, kui tuul sasis ta sirgeid juukseid. Surunud käed oliivikarva, veidi peetud jope taskusse, põrnitses ta enda ees avanevat maastikku. Seejärel istus ta kännule ja võttis taskust šokolaaditahvli. Markby polnud magusasõber, kuid võileibade valmistamisega oleks olnud liiga palju vaeva. Ta oli pistnud taskusse šokolaadi ja läinud kõndima.

Tal tahtis oma kabinetist ja politseijaoskonnast korraks välja pääseda. Otsus Lindsay Hursti surma kohta oli just selline, nagu Pearce oli ennustanud. Ega Markby ise ka teistsugust oodanud. Neil polnud õnnestunud leida tüdruku kaaselanikke. Kuna nad ei teadnud nende nimesid, oli üsna kindel, et neid ei leitagi. Kõige tähtsam aga oli tabada isik, kes oli varustanud Lindsay’t tapva narkootikumiga. Lindsay noore elu oli lõpetanud heroiin, aga selle ainega poldud siin kandis varem kokku puututud. Ja taas oli Pearce’il õigus. Kanepit esines üsna sageli, kuid ka kangemad narkootikumid hakkasid valmistama kohalikule politseile peavalu.

Markby oli töötanud terve nädalavahetuse juhtumi kallal, jahtinud iga juhtlõnga, küsitlenud inimesi, sest see toob mõnikord päevavalgele ootamatuid asju. Ent mitte seekord. Pubides ja diskoteekides, mida Lindsay oli sageli külastanud, põrkas ta otsekui vastu seina. Ja kui nad oleksidki saanud kätte mõne tavalise diileri, poleks see mingi saavutus. Neil on vaja suuri tegijaid. Tegelikult oli neil vaja õnnelikku läbimurret. Kuid see oli Markby arvates sama ebatõenäoline kui näha lendavat siga.

Pühapäeva õhtul pidi ta tunnistama, et nad olid teinud kõik, mis hetkel võimalik, ja nüüd jääb üle ainult oodata, et mõni juurdlusliin tooks päevavalgele midagi kasulikku. Ta oli väsinud ja halvas tujus ning tõdes, et kui ta ei tee tasa kaotatud nädalavahetust, käib ta terve järgneva nädala teistele närvidele. Seetõttu ei läinud ta esmaspäeval tööle, vaid maale, et tuulutada väsinud ajusid, lootuses, et talle tuleb pähe mõni värske mõte. Kuid ta tõdes kohe, et vahepeal oli armastatud paik täiesti muutunud.

Siin oli olnud Üksildase Talu nimeline farm. Nimi oli pärit Tudorite ajast. Ta mäletas väga hästi siin seisnud pikkade korstnatega maja, samuti seda, kuidas ta mängis siin kauboid, ehmatades lehmi, kes näsisid värsket rohtu, ning seda, kuidas nad mängisid hekkide vahel võmme ja röövleid.

See kõik oli buldooseriga siledaks aetud. Põllud, mida oli põlvest põlve hoolsasti haritud ja mis olid olnud Markby noorpõlve mängumaa, olid kadunud. Paremal paistsid naaberfarmi Greyladiese katused – see polnud veel langenud kinnisvaraarendajate ohvriks, vasakul tähistas väike plekk horisondil Witchetti farmi, mis võitles samuti järjest läheneva asfaldi ja kivimüüride vastu.

Ta meenutas kohta, mis tundus nüüd unenäona. Nii kaugele, kui silm ulatas, laius igasse suunda tühi maa. Suured puud olid välja juuritud ja lamasid, juured taeva poole – langenud hiiglased, sandistatud, ilma harudeta. Need, mis olid murdunud, kuid hoidsid veel kinni songitud mullast, püüdsid ajada uusi võrseid, mis olid nagu armetud nutid puutüve sügavates haavades.

See, mida polnud hävitatud, oli lootusetult rikutud. Oja, kus Markby oli kalu püüdnud, oli puhastatud, laiendatud, suunatud uude sängi ja surutud tsemendist korsetti, et vesi ei leiaks oma loomulikku suunda. Pajusid, mis olid oja varjanud, polnud enam. Uus sirge tee ulatus umbes poole miili kaugusele ja lõppes siis mudamülkas. Seal, kus Markby oli ehitanud kunagi koos sõpradega vanade iidsete tammede otsa mängumajakesi ning kaevanud murakapõõsaste vahele urge, seisis kobar ehitusjärgus maju, otsekui pilvede alla ära eksinud. Markby kõrva riivas töötavate masinate mürin. Tema pea kohal tiirlesid künnivaresed – võib-olla otsisid nad oma kadunud pesasid – ja lendasid siis musti tiibu lehvitades maja poole, mida kopad polnud veel hävitanud.

Markby ohkas, kuid muutus siis elevaks. Otse tema ees, veidi madalamal künkast, millel ta istus, liikus aeglaselt mööda lõpetamata uut teed hall auto. Auto jäi seisma ja juht tuli sellest välja. Samuti pruuni-valgekirju Jack Russelli tüüpi koer, kes traavis sihitult mööda asfaldiriba edasi-tagasi ja kadus siis kraavi. Autojuht võttis autost suure paberilehe ja laotas selle – mõningate raskustega – kapotile. Tuul üritas seda minema lennutada. Paber laperdas vastu mehe nägu, kui mees üritas seda uurida, ja Markby kujutas ette, et mees vannub.

Markby näole ilmus muie. Ta pani ülejäänud šokolaadi taskusse ja tõusis püsti. Isegi siit tundis ta mehe ja koera ära ning hakkas seltsi ootuses, märjal rohul ja mullal libisedes, künkalt alla laskuma. Sealt edasi jätkas ta teed üle songitud maa, ning jõudnud kuuldekaugusesse, pani ta käed suu juurde ja hüüdis: „Steve!”

Plaani uuriv mees tõstis pilgu ja viipas tervituseks. Tuul kasutas juhust. See haaras paberlehe ja hakkas seda mööda teed tantsitama. Steve Wetherall tormas sellele järele. Koer Patch kargas kraavist välja, ühines jahiga, sibades oma lühikestel jalgadel, ilmselt arvates, et see tore mäng on mõeldud välja tema meeleheaks.

Markby ootas auto juures, kuni vanduv Steve tagasi jõudis. Ta hingeldas, näost punane, ja hoidis käes lootusetult määrdunud kaarti. Ta pani selle autosse ja lõi autoukse pauguga kinni.

„Mida sina siin teed?” küsis Steve kähedalt, kui oli ennast sirgu ajanud.

„Jalutan.” Markby patsutas Patchi, kes oli tundnud sõbra ära ja keksis, nägu nalja täis, pikk keel suust rippumas, käpad Markby pükse mudaga kaunistamas. „Heidan viimase pilgu kunagi väga ilusale kohale, enne kui sina ja su töölised jõuate kõik üles kaevata ja asfaldiga katta.”

„Progress, vanapoiss, progress. Inimesed peavad kuskil elama.”

„Mitte siin. Minu tagasihoidlik arvamus on, et see siin on nagu suur soolatüügas. Bamford oli kena vaikne linnake. Sina ja su sõbrad kinnisvaraagendid tahate selle ära rikkuda. Üksildane Talu oli tore paik. Kas sa ei mäleta, Steve? Sa peaksid ju mäletama aegu, mil sina ja mina mürasime murakates ja püüdsime ojast ogalikke?”

Wetherall muigas põlglikult. „Sentimentaalsus! Jah, ma mäletan. Muidugi on mul veidi kahju. Kuid ajad muutuvad. Ja targad inimesed koos nendega. Mõned muidugi ei saa iial täiskasvanuks ning mängivad elu lõpuni võmme ja röövleid.” Steve vaatas Markbyle tähendusrikkalt otsa.

„Sa tahad öelda, et raha räägib. Maa hind. Mõned tahavad saada ratsa rikkaks.”

„Ei, see pole päris nii.” Steve viipas silmapiiri poole. „Põllumehed on maaharimisest tüdinud. Paljud tahavad ameti maha panna ja ootavad kedagi, kes pakuks maa eest head hinda. Ära süüdista planeerijaid, arhitekte ja ehitajaid. Süüdista huvide lahkuminekut, väikesi toetusi, piimakvoote ja hullu lehma tõbe või salmonellat või ükskõik mida, mis röövivad kõik tulud, rääkimata igapäevasest hõõrumisest farmerite vahel ja üksindusest. Kas sa tead, kui palju talupidajaid kannatab depressiooni all? Viiskümmend aastat tagasi oli talu õitsev kogukond, mis pakkus tööd paljudele inimestele ja perele. Moodsas farmis on ainult mees, naine, koer ja arvuti.”

„Sa ei saa öelda, et need kõik on sellised!”

„Muidugi mitte kõik. Talupidamine on nagu iga teine äri. Ühel ei tule midagi välja ja teisel läheb hästi. Ära muretse, pärast planeerijaid ja ehitajaid jääb sinna piisavalt farme. Vaata või seda – Witchetti farmi. Seal elab proua Carmody. Tema ei anna eluilmas alla. Ja Greyladiese farm – proovi sa Winthropidele öelda! Mul on tunne, et Alwyn oleks isegi nõus, kui talle antaks võimalus.”

„Ma pole Alwynit tükk aega näinud,” ütles Markby. „Samuti tema venda Jamiet. Lastena olime suured sõbrad.”

„Jamie läks juba aastaid tagasi minema ja töötab kuskil välismaal. Vanemal pojal Alwynil ei vedanud, ta jäi siia. Tüdruk tuli ka mõne aja eest koju tagasi. Minu arvates ei lähe neil kuigi hästi. Üksvahe pidasid nad lihakarja, kuid hinnad langesid nii madalale, et see ei tasunud ära. Nüüd peavad nad lambaid, aga ka mitte eriti edukalt. Winthropidel pole õnne.”

„Proua Carmody tuleb Witchetti farmis omadega välja.”

„Ta andis hulga karjamaid rendile. Ja ta on üksi. Greyladies peab toitma kogu peret, Jamie välja arvatud.”

Markby ohkas ja togis jalaga kivi.

„Tead,” ütles Steve lohutavalt, „kui me lõpetame, saab sellest tore elamurajoon. Kus ka sina tahaksid elada. Kvaliteetmajad, hästi viimistletud, kahekohalise garaažiga. Korralik haljastus. Me istutame puid. Siin saab olema oma väike kaubanduskeskus.” Ta hakkas rõõmsalt naerma. „Isegi sina pead oma sõnad tagasi võtma.”

„Ma ei taha rohkem kuulda.”

„Sa oled üks igavene vana toriseja. Muide, ma kuulsin, et su sõbranna – see, kes töötab välisministeeriumis – läks minema ja jättis su maha. Ma ei saa seda talle pahaks panna.”

„Ta ei läinud minema ega jätnud mind maha, samuti pole Meredith minu sõbranna selles tähenduses, mida sina mõtled.”

Steve irvitas.

„Jäta järele!” ütles Markby sõjakalt.

„Kas su… noh… see hea tuttav daam, kas ta läks jälle välismaale?”

„Ei, ta istub välisministeeriumis. Ta oleks läinud meelsasti välislähetusse, kuid talle ei pakutud seda. Ta loobus siin elamisest, kuna igapäevane linna sõitmine käis talle üle jõu.”

„Kas te kohtute sageli?”

„Ei.” Mitte sinnapoolegi. Võib-olla saaks Markby ta mõneks päevaks siia meelitada. Võib-olla lihavõtteks, isegi kui ta ise peab tööd tegema. Vaja oli ainult ettekäänet… Markby silmitses ilmatu suurt ekskavaatorit, mis kaevas eemal lagedat maad. „Mida see tüüp oma arust teeb? Tahab kõik üles kaevata?”

Steve vaatas näidatud suunda. „Ma ütlesin eelmisel nädalal, et vundamendiauk peab olema neli jalga sügav. Õnneks läksin ma täna hommikul kontrollima. Nad olid kaevanud ainult kolm jalga. Pealegi on seal pehmeid kohti ja savi. On väga oluline, et kraav oleks piisavalt sügav. Nad hakkavad õhtupoolikul tsementi valama, nii et ma utsitasin Seani tagant ja ütlesin, et olgu kaevatud veel üks jalg. Hersey võiks teha oma tööd paremini.” Steve pööras ennast taas Markby poole. „Mis sa arvad, kui teeks umbes poole tunni pärast pindi õlut?”

„Sobib. Kus?”

„”Rebases ja Koertes” peatee ääres? Las ma lõpetan siin ära, ja siis ma pakun sulle küüti.”

Ekskavaatorimürin lakkas. Markby vaatas huvitult, kuidas Sean masinalt alla ronis. Ilmselt tuli tal mingi takistus ette.

„Mida ta teeb?” küsis Steve. „Uuu!” röökis ta ja vehkis kätega.

Ekskavaatorijuht kummardus millegi kohale. Ajas ennast kohe sirgu ja hakkas nende poole jooksma, tehes kätega ebamääraseid liigutusi.

Markby selgroogu läbis tuttav ja ebameeldiv värin. Ta astus sammu ettepoole ja püüdis ennast korrale kutsuda. Tal käis peast läbi mõte: Oh issake, jälle üks, ja nii ruttu!

Kui mees neile lähemale jõudis, nägid nad, et tema nägu oli tuhakarva ja moondunud. Tema suu liikus, otsekui tahaks ta hüüda või karjuda, kuid ei suutnud ühte aga teist. Markbyle meenus vana kiriku koletisepeaga kivist vihmasüliti, suu hääletus karjes igaveseks avatud. Sean astus viimased jardid komberdades ning Steve ja Markby tõttasid teda toetama.

„Härra Wetherall…” ütles Sean õhku ahmides ja vajus nagu kott nende vahele.

Nad upitasid ta püsti. „Hea küll, Sean,” ütles Steve. „Võta ennast kokku, räägi, mis juhtus?”

„See… seal, sõõr… masin kaevas selle välja… Ma nägin midagi… ma nägin seda. Püha jumalaema…” Sean tõmbas ennast lahti, keeras ringi ja kummardus madalale.

„Ta hakkab oksele,” ütles Markby. „Jää sina siia teda kantseldama, ma lähen ja vaatan, mis seal on.” Viimased sõnad ütles ta ekskavaatori poole joostes.

Ta juba teadis, mis seal on. Kuid ta ei teadnud, millises seisundis see on, ning ta valmistus halvimaks.

Kui see on kaua aega tagasi maetud, on sellest järel ainult kondid. Võib-olla, et luukere on mitusada aastat vana ja omab ajaloolist tähtsust. Juhuslik kaevaja võis kaevata välja iidse matmiskoha, kus on pronksiaja ehteid või turviseid, või hoopis roomlaste matmispaiga. Sel juhul peaks töö peatama ja kusuma kohale arheoloogid. Taoline viivitus läheks kõvasti maksma ja kutsuks esile kinnisvaraarendajate pahameele. Ja kui seal on midagi väärtuslikku, tekib tavaline tüli omandiõiguse üle, et kas see on aardeleid või mitte.

Teine võimalus on, et see pole kaua aega tagasi maetud ja on ainult poolenisti kõdunenud, muutunud rohekaspruuniks – Markbyl hakkas šokolaad sees keerama. Sean võis vabalt oksendada, kuid politseinikule pole see sünnis, vähemalt mitte teiste nähes. Ta silmitses pinnast. Laibad lagunevad kiiresti ja puhtalt liivas või kruusas. Märjas pinnases aga kestab protsess kauem, mõnikord need isegi säiluvad. Siin oli pinnas savine.

Markby jäi ähkides seisma ja läks siis aeglaselt edasi poolelioleva kraavi juurde. Esimesel pilgul jäi mulje, et seal lamab mingi pronksiaegne kinnitusvahend. Seda ümbritses neljast küljest kraav. Sean oli alles alustanud uue mullakihi eemaldamist. Ekskavaatori teraslõuad olid kaevanud välja paanika põhjuse, mis rippus poolenisti raudhammaste vahel.

See oli alasti porine mees, pea verine, ja kahtlemata surnud.

See polnud iidne matmispaik, isegi mitte kuigi vana. Markby märkas kergendatult, et laip polnud veel lagunema hakanud. See oli loomulikku värvi, mitte vahakollane, milliseks need vees peagi muutuvad, ja pinnas, kus see laip oli lamanud, oli üsna niiske. Surnukeha rippus ekskavaatori lõugade vahel, nägu ülespidi, pea allapoole. Markby katsus ta porist rannet. See oli lõtv, laibakangestus oli taandunud. Tähendab, mees polegi nii hiljuti surnud. Ent külmas poris võis laibakangestus kauem püsida. Lahang näitab, aga tundus vägagi sedamoodi, et laip maeti siia vähemalt kolmekümne kuue tunni eest.

Markby ajas ennast sirgu, tuul hakkas taas ta juukseid sasima ja pani vihmakuue hõlmad laperdama. Ta vaatas ringi. Kes iganes selle haua kaevasid, olid nad arvanud, et kraav on lõpetatud. Nad olid kaevanud kraavipõhja madala haua ja matnud mehe lootuses, et varsti valatakse kraav tsementi täis. Kolm jalga vundamenti ja mees selle all. Lisaks maja kiviseinad. Mitte keegi ei oskaks isegi aimata, milline sünge saladus peitub nende maja vundamendi all.

Ent kõik oli läinud teisiti, kui Steve käskis vundamendiaugu jala jagu sügavamaks kaevata. Markby kortsutas mõtlikult kulmu. Täna on esmaspäev. Ilmselt lõpetasid töömehed reedel veidi varem, et veeta nädalalõpp koos perega kohalikes pubides. Esialgne kraav oli selleks ajaks valmis. Oletame, et laip maeti maha reede öösel või laupäeva varahommikul. Hauakaevajatel oli vaja mingisugust valgustust. Kaevajatel? Jah. Selleks tööks läks vaja rohkem kui ühte inimest ja laip tuli siia transportida. Uuel teelõigul poleks midagi näha, kuid osa teest pidid nad oma jubeda koormaga läbima pehmel maal, ja see oli üleni ratta- ja jalajälgi täis.

Markby pööras kannal ringi, kui Steve hingeldades kohale jõudis. Arhitekt jäi laipa nähes seisma ja tõi kuuldavale lämbuva kähina: „Püha müristus…”

„Töö tuleb silmapilk katkestada,” ütles Markby. „Mitte keegi ei tohi siin enam sammugi astuda. Kus töödejuhataja on? Pagan võtku, see masinapeletis on ilmselt kõik autojäljed segi pööranud! Me vajame sinu ja kõikide teiste siin liikunud autorataste jäljenäidiseid, et elimineerida neid otsitavate hulgast. Kas sul on mingeid vaiu ja nööre, et plats ajutiselt märgistada?”

„Ja… jah…” Steve’il oli enda kogumisega raskusi. Patch tuli hüpeldes nende juurde ja hakkas ringi sibama. Steve võttis väikese koera sülle. „Alles ma panin ta autosse. Issand, Alan, kes see on?”

„Pole aimugi. Kas sa ei tunne teda? Vaata lähemalt, kui suudad.”

Steve neelatas ja nihkus ettepoole. Ta uuris surnu määrdunud nägu ja raputas pead. „Ei, seda meest pole ma enne näinud. Kus ta riided on?”

Markby lasi pilgul ringi käia. Pori, kraavid, murakad, aga kus on riided? Need võisid olla kus iganes. „Otsi töödejuhataja üles. Kas ta nimi on Hersey? Las ta küsib meeste käest, kas keegi on näinud räbalaid või riideid, ükskõik kui määrdunud või katkised need ka oleksid. Ja las nad hoolitsevad selle eest, et keegi võõras siia oma nina ei pistaks.”

Me peame oja läbi kammima, mõtles Markby ümbritsevaid metsatukke ja nõmme silmitsedes. Miilide kaupa tegevust. Ta küsis: „Kas laip lamab samas kohas, kus sa nägid märga ala?”

Steve oli näost valge, ta pilgutas silmi, Patch rabeles ta süles. „Jah… enam-vähem. Savi oli justkui vedelam.”

„Teiste sõnadega – liigutatud?”

„Noh, jah… aga ma mõtlesin… ma ei mõelnud, et keegi oleks võinud sinna hauda kaevata. Märjemad kohad pole taolise pinnase puhul haruldased.”

„Tõsi see on,” pomises Markby. „Ma ei süüdista sind milleski. Tänu jumalale, et sa käskisid edasi kaevata, muidu me poleks seda meest leidnud.”

Kindlasti ei oleks. Kes iganes ta matsid, olid veendunud, et see on lollikindel koht, ja neil oleks peaaegu õnnestunud temast lahti saada.

„Kas su autos on telefon?”

Kaks surnukeha kuue päeva jooksul, mõtles Markby süngelt. Õnnetus ei käi kunagi üksi, ja ta lootis, et kõnekäänd „kaks ei jää ilma kolmandata” ei osutu tõeks. Kahest alguseks piisab. Vähemalt on kindel, mille hulka koroner selle viimase liigitab. Loomuliku surma puhul pole surnu alasti ja teda ei maeta salaja kraavi, kuhu valatakse tsementi. Seekord on tegemist selge mõrvajuhtumiga, ning mitte ükski juuksekarva lõhki ajav ametnik ei saa väita vastupidist.

Patch, kellega Markby autoistet jagas, üritas ta nägu lakkuda. „Kobi minema!” käskis Markby, tõukas koera õrnalt eemale, hakkas telefonitsi üksikasju edastama ja palus mõrvarühm välja saata.