Отрывок из книги
Jane Brady lükkas tuhkblondi juuksesalgu kõrva taha ja lootis, et liigutus ei reeda ta sisemist masendust. Ta silmitses kaheteistkümneaastast tüdrukut enda ees pilguga, mis pidi olema kindel, ent samas lahke. Tüdruk vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Pea vastu, mõtles Jane, ja siis: Pagan võtaks! Mis nüüd?
Õpetajana oli Jane alati ettevaatlik, et ta ei soosiks ega diskrimineeriks ühtegi õpilast. Ent oli võimatu mitte tunda ühe lapse vastu rohkem huvi kui teise vastu. Eriti nagu antud juhul, kui taustal oli kindlasti mingi probleem. Häda seisnes selles, et Tammy Frankliniga suhtlemine oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Tammy polnud raske õpilane tavapärases mõttes ega ka otseselt mässaja. Ta ei tulnud kunagi kooli lakitud küünte, roheliste juuste või neete täis lükitud kõrvadega. Praegu mõtles Jane, et siis oleks ehk isegi lihtsam millestki kinni hakata. Vähemalt millestki konkreetsest. Aga Tammy ei näidanud üles mingit huvi moe ega teiste teismeliste tegevuse vastu. Ta ei sirvinud kunagi noorteajakirju. Tema vihikutel polnud poppstaaride kleebiseid. Ta oli terane, veidi tusane ja üksildane laps. Jane teadis, et Tammy ema suri umbes kakskümmend kuud tagasi ja isa abiellus uuesti leina-aasta jooksul. Jane oli kindel, et sinna ongi koer maetud. Ta oleks soovinud aidata, kuid see ei tähendanud veel seda, et Tammy võiks koolis viilida. Ja Jane’i hea tahe ei hoidnud ära seda naeruväärset silmasõda, mida nad praegu omavahel pidasid, oodates, kes esimesena pilgu ära pöörab.
.....
„Siis oleks su sukad terveks jäänud,” ütles proua Crouch.
Meredith naeratas lepitavalt, avas värava ja veeretas konteineri tagasi endisele kohale. Lõpuks avas ta oma tagaukse ja astus kööki.
.....
