Отрывок из книги
Pubi nimi oli „Karjaajajate Puhkemaja”. Selle lambakarja ja vanaaegses pikksärgis meesfiguuri kujutav luitunud silt kriiksus monotoonselt edasi-tagasi. Kas olid lambad liiga suured või karjus liiga väike – olenes, kuidas vaadata. Guy Morgan heitis sellele ainult ühe pilgu, enne kui võttis seljakoti õlalt, sirutas selga ja ohkas kergendusest. Vastu murenevat kiviseina oli toetatud juba mitu jalgratast. Guy ei olnud esimene lõunapausi pidaja.
Ta polnud täna eriti pikka maad kõndinud, ent halb ilm oli ta jõuvarud ära kurnanud ja ta jalad olid tinarasked. Ninna tungiv tolm oli kuivatanud kurgu ja tekitanud meeletu janu. Süüdi oli sama tuul, mis kõrtsisilti kõigutas. Aprill oli tavaliselt aeg, mil vihamavalingud ja tuulehood vahelduvad päikesepaistega. Aga seekord oli tegemist lõunatuultega, mida kutsutakse Euroopa eri osades erinevate nimedega ja mida siinkandis süüdistatakse mitmesuguste haiguste põhjustamises – väsimusest kuni depressioonini. Cotswoldi küngastele polnud sel üldse asja. See oli kõrbelaps, kes oli üle Vahemere ja Euroopa puhudes võtnud vale suuna ja möllanud nüüd juba kakskümmend neli tundi Inglismaa kohal, kõrbete sõjamehena etteaimamatu ja armutu.
.....
„Rogerile ei meeldi, kui teda asjasse ei pühendata,” ütles perenaine. „Kas tulete sisse?”
Nad astusid üle läve. Roger vingus ja kraapis ust, mis teda vangis hoidis. Uks rappus hingedel.
.....
