Читать книгу Luuletused. Teine vihik - Anna Haava - Страница 7

Wesi woolab mere poole,

Päike öö eest põgeneb,

Linnukene ära lendab

Säält, kus sügis' läheneb.

Tuulelgi on lahke luba

Üle maade rännata,

Laululaene jõuab sõuda

Kaugel' ühes tuulega.

Minul üksi 'pole tiiwu —

Oh — ei mõista ütelda,

Kuis on igatsust ja elu

Minu põues otsata. —

Oh mu waim, meel oled wangis

Sureliku ihu sees!

Õnne, rahu, kodupaika '

Pole siin sul iganes.