Читать книгу Luuletused. Kolmas vihik - Anna Haava - Страница 8

Astub rüütel raudses riides

Raskel sammul üle maa,

Kõik maailma ärawõita,

Hukka saata tahab ta:

„Maha kõik, mis üleilmlik,

Mõistusest weel ülem on!

Küll ma oma tarkusega

Selgust, õnne ilma toon.

Maha usk ja maha lootus!

Jumalat ei olegi;

Maad ja taewast ma ju uurin,

Ei Tad näinud kusagi!”.

Nii ta hoopleb. Hukatuseks

Käe ta wälja sirutab:

Küll on rasked tema löögid.

Raskest' rahwas kannatab.

Aga waata tema palet!

Eks'see ole kahwatu?

Sala hoigab, haaw tal põues,

Uhke meel tal rahutu.

Küll ta otsib rõõmu, lõbul

Aga selge wale see:

Tühjust, koledust sa leiad,

Waatad tema südame. —

Astub rüütel raudses riides

Raskel sammul üle maa —

Häda siial, kust läbi läheb!

Häda, kus kord langeb ta!