Читать книгу Ilusalongi saatusejumalanna - Anna Jansson - Страница 4

Visby Södertorgi platsil asub Salong d’Amour. Sa näed salongi kohe, kui tuled läbi linnamüüri värava ja möödud kioskist. Salongi silt on südamekujuline ja kui väljas on pime, siis helendab see sooja punase helgiga.

Ostsin ruumid ühelt vanemalt härrasmehelt seitse aastat tagasi ja eelmise omaniku juuksevaha lõhn pole siiani päriselt kadunud. See on kena väike, möödunud sajandist pärit roosilise tapeedi ja kahe veinipunasest nahast juuksuritooliga salong. Tagaseinal ripub neli pilti, mille olen leidnud kirbuturgudelt ja oksjonitelt. Need kuuluvad esimese maailmasõja motiividega seeriasse. Esimene maal kujutab sõjaväeülikonnas, saabli ja teravate vuntsidega meest, kes suudleb hüvastijätuks oma naist. Sellele järgneb sõjastseen, kus sidemes peaga mees lahkub kangelasena sõjaväljalt. Kolmandal maalil jõuab soldat elusa ja tervena sõjast koju ning saab kallistuse väikest last süles kandvalt naiselt. Viimasel maalil on näha armastajaid sirelipõõsa taustal, ümbritsetuna veelgi enamatest lastest. Ma tahan nii väga, et lood lõppeksid õnnelikult. Õnnelikumalt kui minu enda elu.

Räägitakse, et just siin, keskajast pärit juuksuritöökojas, lasi Taani kuningas Valdemar Atterdag oma habet piirata, pärast seda kui oli Visby 1361. aastal vallutanud. Kui ma vaatan suurest aknast välja, siis näen kohta, kus sõjamehed müürist läbi tungisid. Iga teine kivi on müüriservast ära võetud, et meenutada seda kohutavat sündmust, kus Taani armee tappis 1800 Gotlandi talupoega.

Räägitakse, et veri voolas ja muutis maa kuni sadamani välja punaseks. Mitte miski ei räägi minu teooriale vastu, et just siin Valdemari habet piirati. Kuigi Taani kuningas oleks pidanud jääma pea võrra lühemaks, kui juuksuril oleks olnud teritatud nuga ja ta oleks olnud gotlandlane.

Niisiis, siin Södertorgi platsi juures on minu salong. Kui sul on siiakanti asja, siis astu sisse. Sel ajal kui oma järge ootad, pakun sulle aiast korjatud piparmündi ja leedriõie teed. Jälgin sind peeglist, püüdes ise aru saada, kuidas saan sind parimal moel aidata. Mu käärid on kui võlukepike. Mu juuksevärvid aitavad kaasa totaalsele muutusele, kui seda vaid soovid. Kui istud tooli ja ma mähin sind peleriini, siis on mul sulle ettepanek. Aga mu esimene küsimus kõlab alati nii: „Mida ma saan sinu heaks teha?“ Ja siis ei mõtle ma üldse juuste peale. Ma mõtlen: „Mida saan ma teha sinu elu heaks?“ Salongis on kaks juuksuritooli ja see pole sugugi juhus, kelle kõrvale sa satud, see on väga täpselt välja arvutatud. Selle juurde jõuan ma hiljem tagasi.

Minu salongi külastavad kolme tüüpi kliendid. Igapäevaklient, kes tuleb siia tavaliseks juukselõikuseks. Nartsissistlik enesearmastaja – klient, kes upub omaenda peegelpilti või enesehaletsusse. Ja viimaks allaandnud klient, kes tuleb sisse ja ütleb: „Muuda mind.“ Tihti on mul tunne, et see kehtib kogu tema elu kohta. Juuste uude soengusse lõikamine ja punaseks värvimine on tihti meeleheitlik algus uuele ja võibolla paremale elule siis, kui ollakse vastne vallaline. Ma rõhutan: võib-olla paremale elule. Seda võib edasi-tagasi arutada.

Siis on loomulikult olemas kliendid, kes üldse ei sobi mingi kategooria alla – süstematiseerimine on alles arengujärgus. Kui minu juurde tulek pole planeeritud, vaid sunnitud, siis oleks vaja eraldi kategooriat. Ma nägin ühte näidet sel nädalal: päev pärast peigmehe poissmeestepidu soovis klient abi juuste värvimisel, et see paremini AS Finans juhatuse ruumi sobiks. Peohoos omandatud beebikakaroheline pole juuksevärvina just veenev, kui pead haldama teiste inimeste rahakotti.

„Nägemiseni, näeme homme!“ ütlen oma kolleeg Rickyle, kes on palunud töölt varem ära minna, et jõuaks postitantsukursusele. Noormees on just jõudnud ära koristada puhketoa ja WC-d. Teen harjaga salongile tiiru peale ning pühin kokku päeva jooksul kogunenud juuksed ja tolmu. Pesen harjad ja sean kärud homseks valmis. Pühin kohvilaua ja täidan korvikese safranikuivikutega. Saabunud on parukate ja šinjoonide tellimus, mille saan väiksesse privaatsesse prooviruumi üles riputada. Üks mu klientidest teeb varsti läbi vähiravi ja olen rõõmus, et ta parukas on kohale jõudnud ja on nii hästi tehtud. Tellimusega on tulnud ka materjali juuksepikendusteks. Ricky arvates peaksime sellega alustama. Juuksurikoolis õppis ta üht-teist uut.

Kui ma salongi sulgemisel kassat üle loen, valdab mind pinev tunne, et keegi justkui jälgiks mind. Üks nägu möödub kiirelt aknast. Ma oleks pidanud muretsema turvanupu. Alati on risk, et sind lüüakse maha ja röövitakse, kui lähed päevakassaga koju. Aiman, et kehahoiak paljastab, kas lähed koju kahekümmend tuhat või vaid mõni kümnekas käekotis. Aga turvanupp on kallis ja mul on õnnestunud end keerulistest olukordadest välja rääkida. Kui on mingigi anne, mida juuksurina õpid, siis on see suhtlemise ja kokkuleppele jõudmise kunst. Õpid rääkima kõikide erinevat tüüpi inimestega, talunikega talunike moodi, prügivedajaga käimlatühjendusest ja õpetlastega ladina keeles. Mis puudutab rahuvahendajaid maailmas, on juuksurid alahinnatud grupp. Neid peaks tööle võtma poliitikute asemel, kes pole kuulamist ära õppinud.

Nägu on uuesti näha nagu hall vari vihmas. Kui püüan vaadata õhtuhämarusse, siis kerkib äkitselt ukse taha vormitu elusolend. Tumedasse riietunud inimene, kapuuts sügavalt näo ette tõmmatud. Loomulikult löön kartma. Olen salongis üksi.

Tume kogu astub sisse välisuksest, mida ma polnud jõudnud lukustada. Hirmunult lükkan ma puusaga kassasahtli kinni ja lasen vaikselt võtme põlletaskusse. Pilk, mis kapuutsi varjust minu omaga kohtub, on tagaaetud ja meeleheitel inimese oma. Ma jõuan mõelda, et mu päevakassa röövitakse. Seda raha on päris palju.

Stseenid õudsetest detektiivromaanidest jooksevad läbi pea. Kas mind seotakse tooli külge, suu kleeplindiga kinni teibitud, või rullitakse vaiba sisse ja pannakse pea alaspidi hoiuruumi seisma? On olemas inimesi, kes on vaiba sisse rullituna ja pea alaspidi rippudes ära surnud, ja neid pole leitud enne, kui nad on surma ja mädanemise järele lehkama hakanud. Kui isegi siis. Võib-olla satud vaibaga kohe konteinerisse ja sind viiakse mandrile ning jahvatatakse küttematerjaliks. Sellisel juhul eelistaksin isegi tooli külge kinni sidumist. Aga mida teha, kui nina tilgub ja on vaja nuusata, aga käed on selja taha seotud? Ja kui püüad nuusata ja nuusata ja nina ikka tilgub? Ja seejärel tuleb politsei, sest üks mööduja on abi kutsunud ning Jonna ajalehest tuleb kohe nendega kaasa ja teeb välguga pilti, nii et oled igaveseks jäädvustatud ajalehe esiküljel, tatirida lõuani. See oleks tõeliselt piinlik. Kõigele sellele jõuan ma mõelda.

Samal ajal vaatan imestades elektrijuhet, mis üle sissetungija õla lendab, kui ta põrandal kolm kiiret sammu ettepoole astub.

„Sa pead mind aitama!“ Hääl on kähe ja terav nagu linnukarje. „Palun, ma maksan mida iganes!“

Nüüd ei sarnane olukord rööviga, vastupidi. Maskeeritud naine, sest nüüd kuulen, et see on naine, ootab, et teeksin ta rahast paljaks. Ma maksan mida iganes … See kõlab minu kõrvadele nagu jackpot.

„Kui hull olukord on?“ küsin ma ja astun ettevaatliku sammu ettepoole, et paremini näha.

„Hull, armas Angelika, tõeliselt hull!“

Kiire liigutusega tõmbab ta kapuutsi peast ning ma näen hallikaspruuni ja turritavat juustest harakapesa, kuhu on kinni jäänud juuksekoolutaja. See on Rut, üks mu politseinikust püsiklient, kes on nõus maksma ükskõik kui palju. Ta näeb välja nagu elektriline robot, kes hetkel patareide peal töötab.

Ma hakkan juhtmepoolsest otsast harutama. Juuksekoolutajast vabastamiseks kulub peaaegu nelikümmend minutit ja pärast seda lubab Rut mind armastada kogu ülejäänud elu.

Oma punasesse märkmikusse olen tõmmanud kriipsu iga kliendi kohta, kes on öelnud „Sa päästsid mu elu, Angelika!“. Viimase seitsme aasta jooksul on kokku tulnud 43 kriipsu, niisiis 43 päästetud elu. Pole paha tulemus, peaaegu sama head kui tuletõrje numbrid, ja see näitab, kui oluline on juuksuri elukutse. See näitab ka hädavajadust moodustada kategooria inimeste jaoks, kellel on kiireloomuline juukseprobleem. Ma kavatsen nimetada seda tüüpi inimesi õnnetusjuhtumiteks.