Читать книгу Igaveseks kaotatud - Anna Lorie - Страница 4

MARGARITA TROPININAL EI OLNUD elulist vajadust elatist teenida, sest saatus oli teda õnnistanud varakate vanematega. Kirjutamine oli talle nauding ja ta avaldas oma jutustusi, kus juhtus, lohutades ennast lootusega, et kunagi kirjutab ta raamatu. Ja ta kirjutas selle, valades oma hingevalu välja romaanis, mis Artjomile nii väga meeldis. Kuid see kõik on nüüdseks minevik. Kui hea oleks, kui see kõik teda enam ei häiriks. Kui kõik jääks vaid lehekülgedele, mis õhkavad tõelist kirge, mida tal tegelikult ei olnudki plaanis anda arutamiseks lugejatele. Kuid Artjomil oli teine arvamus. Mis siis ikka, eks ta tea paremini. Ta on kogenud jurist ja praegu ühe moes oleva naiskirjaniku agent. Kuid ta oli hüljanud kõik oma juriidilised ambitsioonid ja hea sissetuleku, vahetades need Olga Granina vastu. Teadis, mida teeb, kui tema raamatut uuele kirjastajale soovitas. Nii nagu ta väljendas – väga perspektiivikale.

Margarita sirutas end kortsunud siidlinal ja vaatas kella, mis seisis voodi juures öökapil tema helevalges pretensioonikas, Ludvig XV stiilis magamistoas. Ta mõistis suurepäraselt, mida teeb, kui valis selle meisterlikult vanas stiilis järeleaimatud mööbli, kuid end tagasi hoida ta ei suutnud. Siin mängisid rolli lapsepõlve fantaasiad “tõelise printsessi” magamistoast. Kui ta sai isalt kingituseks kahetoalise korteri vanas, kapitaalremondi üle elanud majas Strenkal, oli ema see, kes käis temaga koos mööda mööblisalonge. Margarita valik ajas talle hirmu peale, kuid tütar jäi oma eelistusele kindlaks.

“Mina pean selles toas magama,” teatas tõrges tütar ja ema ei hakanud oma maitset peale suruma. Tõele au andes oli endise välisajakirjaniku ja praeguse kaabeltelevisiooni omaniku naisel laitmatu maitse. Isa ainult naeris Margarita “Ludvigi” üle, kuid raha käis välja vastu punnimata. Mida kõike ta armastatud tütre pärast ei teinud! Margarita silmitses juba ei tea mitmendat korda närtsinud sireli värvi siidist tapeeti seintel ja kapriisselt painutatud mööblit.

Läbi hõbedaste kardinate paistev talvine kasin päikesekiir peegeldus peegli nikerdatud raamil. Vanas, saksoonia portselanist vaasis ilutsesid õrnad liiliad, mis levitasid tuppa peadpööritavat lõhna. Oleks tulnud nad ikkagi teise tuppa viia, sest praegu tundus, et pea hakkab nendest pisut valutama. Kuid eelmisel õhtul ei olnud Margarita selle peale tulnud, sest tema hing vajas romantikat, pisut kurvameelset olukorda. Just nendesamade lillede, hõbedastes küünlajalgades lillade küünalde, heleda, meeldiva lõhnaga Chardonnayga kristallpokaalides, kergete veepisaratega kaetud viinamarjade ja kohevate tundlike virsikutega.

Olen ikka kohutavalt rumal, mõtles ta ja ohkas, muiates oma täiesti andestatavate nõrkuste üle. Lõppude lõpuks, milline naine suudab vastu panna võimalusele veeta öö muinasjutulises lossis? Peamine on atmosfäär.

Kell oli pool kaksteist. Artjom magas selili tõeliselt kuninglikus poosis, olles sirutanud end peaaegu üle kogu voodi. Mehe heledad juuksed kleepusid laubale. Palavuse tõttu oli ta sooja suleteki kõrvale heitnud ja Margarita võis segamatult vaadelda mehe tugevat paljast atleedikeha. Tegu oli inimesega, kes pöörab oma isiklikule kehale suurt tähelepanu.

Margarita arvates liigagi suurt. Kuidas tal küll jätkub kannatust nende treeningsaalide jaoks, hea küll, et tulemus on lausa vapustav? Ta libistas käega mööda lihaselist, solaariumi abiga kergelt päevitunud rinda. Siis libises käsi edasi mööda reljeefset kõhtu ning laskus veelgi allapoole. Naise kaunil näol mängles naeratus, pikad kohevad ja rasked juuksed mässisid sisse armukese näo. Artjom liigutas end, hingates sisse Barberry magusat lõhna, mida eritas Margarita lõvilakk, ning ärkas. Mees püüdis kinni naise käe ja tõmbas teda enda poole.

“Ei, kallis! Tahtsin sind lihtsalt äratada,” kähvas naine.

“See sul õnnestuski,” sosistas Artjom, mõtlematagi alla anda.

Margarita võttis laual seisvalt vaagnalt virsiku ja surus sellesse oma teravad hambad. Mahl voolas mööda tema elegantset lõuga, mööda piimvalget kaela, valgudes nagu valatud rindade vahelisse nõkku. Ta võttis puuviljast välja suure libeda kivi, vedas seda naerdes üle armukese kõhu ning heitis selle siis kõrvale. Artjom tõstis naise enda peale ning haaras kätega tema keskkohast, mis läks sujuvalt üle väljakutsuvalt laiadeks puusadeks.

Margarital oli välimus, millest renessansiaegsed naised ainult unistada võisid.

Laitmatu näoovaal vapustas oma võluva korrapäratusega. Kuni meelekohtadeni pikendatud merevaigukarva kassisilmad, õhukesed tundlikud ninasõõrmed ja nöbinina lubasid mitte vähemtundlikke huuli. Kuid suu oli tal väike, peaaegu lapselik, täpselt välja joonistatud. Margarita kujutas endast täiuslikku naiselikkuse kehastust, mida tänapäeval moodsaks ei peeta. Vahel ta kannatas sellepärast. Kuid Artjom ütles:

“Kas üks terve mõistuse ja normaalse seksuaalse orientatsiooniga mees võib ilma igasuguste sootunnusteta riidepuud sinuga võrrelda? Ära mitte mõtlegi alla võtta!”

Seda ei olnud Margarital plaaniski, sest peaaegu samamoodi oli kunagi öelnud ka Deniss… Kui ebasobival ajal ta Denissi meenutas! Margarita raputas pead, püüdes eemale peletada teda piinavat kuju, millest ta kuidagi, lihtsalt mitte kuidagi vabaneda ei suutnud.

Artjomi käed libisesid mööda tema kumerat selga, hellitasid suuri roosasid rinnanibusid, jõudsid kuldsete karvadeni alakõhul. Margarita, sulgenud silmad, kujutas aga endale ette teisi käsi, teist keha, olgugi et mitte nii ideaalset, hoopis kõhna, kuid tugevat, ja silmi, millesse vaadates tundus, et ta sulas nende peadpööritavas rohekashallis keerises.

Artjom sisenes temasse järsult ja peaaegu valutult, kuid tema, andudes kaugetele mälestustele, mõistis, kui kasutu on vastu vaielda. Ta oigas mõnust.

Nende hommikune seks oli tormiline ja püüdlik, kuid kahjuks liiga lühike. Margaritale tundus sageli, et ta asendab Artjomile hommikuvõimlemist, mida mees kodus ilmselt tegi. Ah, mis “sageli”, ta teadis seda täpselt. Mees oli tervisliku eluviisi pooldaja sellise astmeni, et Margaritale tundus see naeruväärne.

Kuid igaühel on oma väikesed nõrkused. Temal näiteks kohutav laiskus. Margarita kinnitas endale iga päev, et alustab esmaspäevast uut elu, kuid ei jõudnud vajalikku tempot hoida nädala lõpunigi. Talle olid vastikud ka harjutused, pärast mida kogu keha valutab, ja igasugused rohuteed. Ja kuidas ta ka ei püüdnud suitsetamist maha jätta, see tal ei õnnestunud. Kuid Artjomiga koos olles ei haaranud ta sigareti järele enne hommikusööki.

Muide, ka hommikusööki oleks ta pigem vältinud, kuid praegu tuli tal tõusta, kiiresti duši all käia ja vannituba Artjomi käsutusse jätta. Sel ajal, kui mees end külma veega üle valas, habeme ära ajas ja oma kõige kallimas salongis lõigatud juukseid kuivatas, keetis Margarita talle teed, tegi sooja võileiba jämedast jahust leivale pandud kodujuustuga, mida ta ise kannatadagi ei võinud. Endale valmistas ta kange kohvi.

Loomulikult hakkab mees talle jälle epistlit pidama ja tubakasuitsu tõttu grimassitama ning demonstratiivselt köhima. Aga olgu! Lõppude lõpuks ei ole ta selle mehe naine ja vaevalt ta selleks kunagi saab. Olgugi et mees oli päris mitu korda teinud ettepaneku muuta nende suhe ametlikuks. Jah, selline ta on, see “õige” noormees Artjom Žurbin. Kõik on tal lahterdatud ja minutipealt välja arvestatud.

Tema elustiil oli lohakale Margole vastuvõetamatu. Kuid nad ei elanud koos, mis tähendas, et vahel võis ta mehe harjumusi taluda, muide, nagu mees tema omigi. Samas ei mõistnud ta, miks tuli mehele hämmastava perioodilisusega pähe mõte talle abieluettepanek teha. Kas Artjom loodab tõepoolest teda ümber kasvatada? Milline naiivsus!

Margarita köök oli suurepärane. See asus ärklikorrusel, kus aknalaudadel olid igal aastaajal potikesed lilledega – lillade, roosade ja valgete kannikestega. Põrand oli laotud terrakotaplaatidest, puidust mööbel rõõmustas sooja pähklitekstuuriga. Mingeid erilisi tehnilisi lisandeid peale toriseva kohvimasina ja tumeda keraamilise kattega pliidi siin ei olnud. Mitte eriti suurt lauda kattis valgendamata kangast lina, andes ruumile provintsiaalse, kuid veetleva ilme.

Artjom tuli kööki, mähituna sinisesse vannilinasse, värske, hästi aetud habeme ja uue Lacoste lõhnaga lõhnastatuna. Margarita oli end tugevamini mässinud samasugusesse koobaltsinisesse froteehommikumantlisse.

Vannitoa aksessuaarid oli ta valinud just seda värvi, mis hästi harmoneeruksid päikesekollaste plaatidega, loomaks soojatunnet. Soojusest tundis Margarita alati puudust. Põrandal lebas kohev sinine vaibake, riiulitel helklesid iga kandi pealt helesinised pudelikesed aroomisoolade ja -õlidega, mida Margarita sageli kasutas. Tal oli alati külm, ta ei võinud talve kannatadagi. Sel ajal langes ta nagu talveunne ja kaks korda päevas ronis sooja lõhnavasse vette.

Margo neelas nähtava vastumeelsusega tükikese “õiget” võileiba ja jõi sellele peale kanget kohvi, mis teda selle jälkusega kuidagimoodi lepitada suutis. Artjom sõi ja jõi oma totakat teed nähtava rahuloluga. Vahel Margaritale isegi meeldis, et mees tegi kõike naudinguga. Just nagu gurmaan, süües kõiki kõige paremaid roogasid, mida elu pakkus. Ta pidas vist Margotki selliseks roaks, kuid see sundis naist pisut muretsema.

“Millised on sinu tänased plaanid?” küsis mees oma puhtalt kõrgelt laubalt sinna langenud kuldset tihedate juuste salku tagasi lükates. Kui ta tegi tõsist, peaaegu karmi nägu, sarnanes ta viikingiga.

Mehel olid teravad ja tugevad näojooned, kandiline lõug, väljapaistvad põsesarnad, sirge nina ja puhtad helesinised silmad. Lapse silmad erakordselt mehelikus näos. Kuid Margarita teadis suurepäraselt, kui petlikud need on. Artjom ei olnud naiivne poisike, kuigi kasutas oma süütuid silmi kõikjal, veedeldes kõiki, keda vaid tahtis. Eriti mõjus see naisterahvastele, kellest tal puudust ei olnud. Vahel esitas Margarita endale küsimuse selle kohta, kuidas primadonna Granina ise meest võtab. Selles küsimuses ei olnud tilkagi armukadedust, pelgalt uudishimu.

Margarita teadis mehe hinda ja tuli tunnistada, et see hind oli piisavalt kõrge. Ja mis siis sellest? Ta suhtus oma armukesse rahulikult, ilma liigse kireta ja see rahuldas teda täielikult. Piisab talle sellest valust, mida põhjustas Deniss. No nii – jälle!

Millal ta Denissi ükskord lõplikult peast välja saab?

“Roomad sa ükskord jumala valguse kätte ka?” ei jätnud Artjom teda rahule.

“Küsi midagi lihtsamat,” hakkas Margarita naerma. “See sõltub ilmast. Kui on väga külm, ei tule ma mingi hinna eest majast välja.”

“Miks? Vaata, õues on külm ja päike – suurepärane ilm.” Mees naeratas oma laitmatut naeratust. “Kui selline õnnistus paar päeva püsib, tuleb mul suurepärane võimalus mäesuuski värskendada. Ja tead mis, tahaksin teha sulle ettepaneku lennata mingisse kenasse kohta mägedes. Ehk räägin sind kuidagi ära? Ausõna, sulle hakkab seal meeldima. Mis sa arvad, Margo?”

“Loodan, et Courchevel ei sobi sinu rahakotile,” salvas Margarita. “See on koht, kus ma kõige vähem viibida sooviksin. Ja üldse, unusta kõik talvelõbud, mu sõber. See ei ole minu jaoks.”

“Ilmaasjata õelutsed. Muide, Courchevelist naaseb homme minu primadonna.”

“Miks sind teda saatma ei kutsutud?”

“Asjatoimetused,” katkestas mees teda tõsise näoga. “Ma pean jälgima tema kontakte televisiooniga. Tead ju, et “Põgenejate” järgi filmitakse seriaali.”

“Tean. Olga Granina järjekordne seriaal. Üldiselt mulle, kui täiesti aus olla, nii mõnigi tema asi meeldib. Muidugi, kõik räägivad, et see ei ole kirjandus. Ja mis siis? See-eest loed, ei väsita end, jälgid intriigi ja arvad ära, kes on kurjategija. Täpselt sama, mis ristsõna lahendada. Tead, mulle tundub, et need, kes väidavad end makulatuuri mitte lugevat, valetavad.”

“Selles ma ei kahtle. Kõik loevad. Kuid mõned varjavad seda,” noogutas Artjom nõusolevalt. “Mul on üks tuttav vana kooli mees soliidsest instituudist. Vaat tema tunnistab, et loeb detektiive ja et need aitavad tal pead selge hoida. Granina on lihtsalt väga töökas, erinevalt sinust, mu kuninganna Margo. Sina oled tõeline laiskvorst. Kuigi pean tunnistama, et midagi sa ikka maksad ka.”

No nii, nüüd hakkab minu raamatust rääkima, mõtles Margarita ja ta ei eksinud.

“Kas ma juba ütlesin sulle, et sinu “Igaveseks kaotatud” vastu hakkas huvi tundma üks uus kirjastus? Tahan sind kellelegi tutvustada. Loodan, et sa ülehomme Olga esitlust ikkagi oma kohalolekuga austad, olgu ilm milline tahes? Ta kirjutas raamatu ja üldse mitte oma senises laadis. Midagi memuaaride taolist, kuid tegelikult mitte, see ei ole õige määratlus. See on pigem suurilma suhtlemise jälgimine. Usun, et paljud tunnevad ennast ära, kuigi ta nimesid loomulikult ei maini. Ainult hüüdnimed. Kuid kümnesse!”

“Mind ei ole keegi sinna kutsunud,” heitis Margo, keerutades sõrmede vahel peenikest mentoolisigaretti. “Pealegi ei suuda ma endale ette kujutada, mis teos see võiks olla. Kas see on väga glamuurne? On sinu Granina end moevankri ette rakendanud?”

“Ja miks ka mitte? Ta teab suurepäraselt, et ta raamatutel on hea minek. Muide, kutsest…”

Artjom läks koridori, tuli sealt tagasi õhukese ümbrikuga ning asetas selle Margarita ette.

Naine luges kuldsele kartongile pressitud nime. Kutse oli isiklik. Kullake oli pingutanud!

“Nüüd ei ole sul võimalik kõrvale hiilida,” ütles Artjom. “Muide, palun ütle mulle, miks sa nii kummaline oled. Teised ronivad millegi saavutamiseks lausa nahast välja. Sinule tuleb kõik iseenesest kätte, aga sina mängid lolli. Ma mõistan, tüdruk, et sul on olemas kõik, mida vajad, kuid kas meie hullumeelsel ajal võib ainult vanematele loota? Kas tahad tõepoolest end terve elu papakese selja taha peita? Oo! Ma tean! Sa oled meil loominguline natuur ja igapäevased askeldused on sulle võõrad…”

“Lõpeta, Tjomka!” sai Margarita vihaseks, saades suurepäraselt aru, et mehel on täiesti õigus, kuid ikkagi ei tahtnud ta end muuta. Peale selle on talv ja see on piisav argument igasuguse aktiivse tegevuse vastu.

“Ei, ma ei lõpeta!”

“Ma ei ole laps, et mind kasvatama peab.”

“See pole veel päris kindel. Vahel tundud sa lausa kooliplika olevat. Olgu, lähen end valmis panema. Palun sind, roni oma urust välja, sest siin oma tubaka ja sisselülitatud kamina juures närbud sa täielikult.”

Artjom pani selga Calvin Kleini tumeda ülikonna ja Van Laaci klassikalise valge särgi ning jalga alles hiljuti ostetud Sergio Rossi kingad.

Neid kingi valima minnes oli ta Margarita kaasa tassinud. Lihtsalt sellepärast, et tahtis teda kodust välja saada. Hiljem rääkis ta naise pehmeks, et vaadata sisse “Versioon 1,0”, kus Margaritale üleüldse ei meeldinud. Ta imestas, et mees ta siia tõi. Toit ei olnud mehe maitse järgi, aga samas on see koht moes. Ning see kaalus Artjomi silmis kõik üles. Tal oli alati vaja proovida kõike uut, kõike, mis selliste edukate noorte hulgas, kelle hulka ta ennast luges, kohustuslik on.

Margarita vaatas meest pealaest jalatallani ja ohkas. Miks küll see “hiilgav” mees ei kutsunud temas esile sellist kohustuslikku kehalist ja hingelist värinat nagu tõenäoliselt enamikus naisterahvastes?

Artjom tõmbas selga seemisnahast mantli ja suudles hajameelselt Margaritat põsele. Teda ei olnud enam siin. Margarita nägi seda mehe keskendunud ilmest.

“Noh, mul on aeg!” ütles mees ja sööstis minema.

Margo ei jõudnud tema taga veel ustki sulgeda, kui kostis telefonihelin. Kes see veel on? Võib-olla oleks targem mitte vastu võtta, nagu poleks kodus kedagi? Telefon ei helisenud kaua, kuid kohe pärast helina vaikimist kostis mobiili meloodiline triller.

“Margo! Terekest! Kas ajasin su üles?” lausus Margarita sõbranna Kira Mitskevitš kiirkõnes.

Kira oli küllaltki menukas kunstnik-keraamik. Ta töötas nagu hobune ja teenis oma miniskulptuuridega päris hästi. Igal juhul võimaldasid honorarid tal osta väikese töötoa Moskva südalinnas. Sellise, millest ei julgenud unistada ka palju kogenumad ja poole vanemad, kuid vähem menukad kunstnikud.

Kira viitsis kogu päeva keerelda mitte ainult tööd tehes, vaid ka igasuguste vajalike inimestega suheldes. See oli ka arusaadav. Kuidas muidu oleks tal õnnestunud end nii maruliselt ja tublisti esirinda nihutada? Vahetevahel Kira järjekindlus ja jultumus isegi ärritasid Margaritat, kuid tema andekust ei olnud võimalik mitte tunnistada.

Mis siis ikka, vahel tulevad elus ette sellised õnnestunud kooslused. Talent ja otsustusvõime. Miks ka mitte? Kui sa ise enda eest ei hoolitse, siis ei hoolitse sinu eest keegi.

Kiral ei olnud rikkaid vanemaid, ei olnud meest ega armukest, kes oleks tema asjadega tegelenud. Tal tuli ise endale eluteed rajada ja see oli austust väärt. Kuid tema, Margo, ei ole selline. Õigus, Artjomil on õigus! Ta on lihtsalt hellitatud plika, laisk ja tujukas. Mõtleb, kuidas jälle oma mõnusasse urgu pugeda ning unne suikuda. Kui nõme! Kira helistas õigel ajal, äratas sõbrannas elutahte. Margo naeratas. Kui Kira teeb ettepaneku kodust välja minna, siis ta nõustub. Aitab enda peitmisest, kevad on veel kaugel!

“Hommikust, Kira! Mida uut kuulukse?”

Margarita andis oma häälele kohase erksuse.

“Hommikust? Oled ikka tore küll! Mina olen juba hulga asju korda ajanud.”

Kira oli lõoke ning tema tohutu energia puhul ei olnudki seda imeks panna.

“Ka mina olen juba üleval, Artjom läks just ära.”

“Nii et saatsid ta minema? Ongi tore, pole tal vaja seal sinu juures vedeleda!” Sõbrannale Artjom millegipärast ei meeldinud. “Üldiselt, mul on sulle ettepanek.”

“Millest ma ei saa ära öelda,” muigas Margarita, mõeldes endamisi, et nõustub ükskõik millise ettepanekuga.

“Just. Keelduda sa muidugi ei saa, sest siis vead sõbrannat alt.”

“Noh, lao juba välja!”

“Vajan sind modelliks.”

“Mida? No sa oled ikka päris ülbeks läinud! Arvasin, et kutsud mind tassikest teed või kohvi jooma või midagi selles laadis. Sina aga plaanid mind armutult ekspluateerima hakata,” pahandas Margarita.

“Mitte sind, vaid sinu suurepärast keha,” teatas Kira.

“Minu keha ja mina – me oleme üks tervik. Oih! Ära ainult hakka mulle oma esoteerilisi muinasjutte jutustama! Ma tean sind küll, hakkad arutlema, et keha on eraldi ja meie “mina” eraldi. Noh, nii nagu ikka.”