Читать книгу Kes kardab Aafrikat? - Anna-Maria Penu - Страница 7

Põhjatus pimeduses ripuvad üksikud haprad särakeed. Võõra maa tuled. Uurin neid tähelepanelikult, huviga, otsekui võiks seal kirjas olla tulevik, just nagu saaks nende taevakaarti jäljendavate valgustäppide põhjal ennustada seda, mis juhtub järgmise tunni, nädala, kuu pärast. Iga maandumine on nagu uue aasta esimene päev, mõtlen ning tugev judin jookseb üle selja. Ootusärevus, mis mind terve lennu vältel armutult pitsitas, on nüüdseks paisunud kõri nöörivaks ängiks. Loen minuteid, kuulan südamelööke.

Hääletult mu kõrvale ilmunud Brussels Airlinesi stjuardess kummardub ja küsib hoolitsevalt, kas soovin veel midagi juua. Raputan pead, püüan isegi vastata, kuid sõnu üle huulte ei saa. Hinges, alakõhus, sõrmeotstes tuksleb tume hirm. Mille pärast oli mul vaja kogu see asi ette võtta? Mis mul kodus häda oli? Ja mulle ei meenu mitte ühtegi neist lugematutest põhjustest, mis pool aastat tagasi kuhjusid üksteise otsa, üks põrutavam kui teine. Ma olin endas sedavõrd kindel, et otsus tuli sajandiksekundiga. Kõik oli lihtne, loomulik, lausa iseenesestmõistetav. Teadsin kogu oma kehaga juba enne, kui suutsin toimuva sõnadesse panna, et pean võtma selle tee jalge alla, haarama võimalusest kinni ja järgnema Aafrika kutsele. Ma oleksin hull, kui seda ei teeks!

Aga kui ma eksin?

Ohates sulgen viimase lehekülje pealt lahtiununenud roheliste kaantega raamatu, mille Ernesto mulle jõuludeks kinkis. Tiitellehele on ta pühenduseks kirjutanud sõnad, mis alles nädal tagasi tundusid paljulubavad, kuid mis nüüd tekitavad mu hinges ainult rahutust. „Selle raamatuga saab alguse meie elu suur seiklus. Ma armastan sind väga.“

Raamatus rännuhimuline ajakirjanik peaaegu sureb…

Kuid mis minuga ikka juhtuda võib? Ja ma hakkan loetlema viimaste nädalate jooksul kehasse kihutatud haiguste nimesid. Igaks juhuks. Süstematiseeritud tegevus rahustab inimesi, tekitab mulje, et olukord on kontrolli all. Niisiis kollapalavik, meningokokknakkus, leetrid, punetised, mumps, koolera, lastehalvatustõbi, marutaud, hepatiit A, hepatiit B, tüüfus, difteeria, malaaria. Hulluksminek ei ole siiski kunagi välistatud, selle vastu vaktsiini ei leidu. Seda andis väga selgelt mõista poolteist kuud tagasi noor meesarst, kes vangutas meie plaani peale vaid pead, sest „no sealkandis möllavad muidugi kõikvõimalikud eksootilised haigused, ja eksootiline, et te teaksite, ei ole siinkohal sünonüümiks meeldivale“. Pealegi olla just kuu aega tagasi see piirkond kuulutatud veel ka poliomüeliidi koldekohaks. Hoogsalt vihtus arst ettenähtud vaktsiinide paberile ristikesi teha, et ikka see ja see, ja muidugi see, oh, jumal, et too kindlasti ei ununeks… Siis ohkas kuuldavalt ja teatas, et lisaks käib meile väljakirjutatavate malaariatablettide juurde üks väga oluline lugu.

„Mis lugu?“

„Nimelt on nende tablettide puhul täheldatud, et eelkõige heledanahalised ja blondid kannatavad sagedamini ning rängemalt kõrvalmõjude all. Teisisõnu, nad võivad tekitada teil masendust, raskeid meeleolukõikumisi ja tõsiseid hallutsinatsioone. Nii et kui märkate, et te…“ Ja ta jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, siis aga pööras pilgu Ernestole. „No tegelikult, ega tema ise sellest aru ei saa, seega räägin parem teile: et tablettide manustamine tuleb viivitamatult lõpetada, kui märkate, et teie abikaasa näeb kummalisi asju või räägib imelikku juttu…“

„Kas veel imelikumat kui tavaliselt?“ teravmeelitses Ernesto.

Noor arst ei osanud reageerida. Ta pilk eksles Ernestolt minule ja tagasi, näol ebamäärane muie. Tal ei olnud meiega mugav, ta ei saanud meist aru ja ta polnud sugugi kindel, et meiegi iseendid mõistame. See viimane süvendas tema muret veelgi. Nii et lõpetuseks manitses ta meid äärmuslikule ettevaatlikkusele stiilis „ärge sööge, ärge jooge, ärge puudutage midagi“ ja saatis meid kõrvalkabinetti meditsiiniõe juurde. Süste tegev väike tumeda peaga naine küsis otse, kas meie olemegi need hullud, kes lähevad vabatahtlikult Ugandasse.

Siis ma muidugi naersin nende hirmude peale ja kohe kõval heliseval häälel, ehk pisut hullumeelse moodigi, aga ma tõesti tundsin end kartmatu maadeavastajana. Tundsin end erilisena nagu Mary Kingsley, May Sheldon või Alexine Tinne, kes 1860. aastal suundus Aafrika südamesse, et näidata kaasaegsetele kangelastele Stanleydele, Burtonitele ja Livingstone’idele, et ka naine võib hoolimata üldsuse vastuseisust ja arvamustest, et naised on nõrgad ja arad, korraldada ise ühe eduka ekspeditsiooni. Ent nüüd siin lennukis, mille akna taga laiub võõras, tundmatu ja kottpime Uganda, pole mul seda kindlustunnet enam kusagilt võtta.

„Asjade kulgu tuleb usaldada. Hirm on vaid illusioon,“ kirjutas mu viimast kuud rase sõbranna emaduse üle arutlevas kirjas ja ta sõnad lohutasid mind. Pressisin nad suurte selgete tähtedega märkmiku siseküljele ja oma hinge juhuks, kui tulevik peaks ühtaegu meelitama, ehmatama, kiskuma ja heidutama. Täpselt nagu teeb ta minuga praegu.

Hirm on vaid illusioon, kordan endamisi nagu mantrat, kui valge hiiglasliku lennuki rattad puudutavad musta hiiglaslikku Aafrikat. Pehmelt, sujuvalt, justkui paitades. Mulle tundub, et kaheksatunnine lend läks seekord liiga ladusalt. Ei väljalennu hilinemist, ei tõkestavat lennuliiklust maandumisel, ei tehnilisi probleeme nagu lind mootoris või purjus piloot, mis vahel lükkavad su reise mitme tunni võrra edasi. Isegi õhuauke mitte. Kui sul pole kiiret, on lennukid täpsed ja piloodid kained. Ja ometi me alles külmetasime Ernestoga talvises Brüsselis ninad otsast, jäine tuul tungis luust ja lihast läbi. Sooja otsides põikasime väikesesse itaalia restorani, kus sõime konnajalgu ja pitsat ning naersime selle ebahariliku koosluse üle, mida kindlasti ei anna võrreldagi sellega, mis ootab meid ees Ugandas. Joovastunult tõstsime aasta viimasel õhtul punase veini pokaale suure seikluse terviseks, sest me olime Euroopa südames, kus kõik oli tuttav, selge ja kindel. Kus kõik oli mõeldav, võimalik, kus meie olime vägevad.

Kapten teatab summutatud häälel, et me oleme maandunud Entebbe lennujaamas ja kõik need, kes lendavad edasi Nairobisse, jäägu palun oma istekohtadele. Lennukist väljub vaevu kakskümmend inimest. Neliteist musta ja ülejäänud valged, kes hakkavad vaikuses, ükskõiksete sõjaväelaste pilgu all rohelisi blankette täitma. Ma ei tohi öelda, et olen vabakutseline ajakirjanik. Välismaalastel on Ugandas ajakirjanikuna töötamiseks vaja erilube, mida väljastab välisministeerium pärast mitme kuu pikkust arutelu ja väljaselgitamist, kas konkreetne ajakirjanik on „sõbralikult meelestatud“ või mitte. Hinnaks umbes 250 dollarit. Ja minul seda luba muidugi ei ole. Niisiis kirjutan ameti lahtrisse, et olen üliõpilane.

Ümar piirivalveametnik vaatab mu blanketti ja tõstab siis küsivalt silmad: „Mida te siin teha plaanite?“

„Hakkan Ugandast raamatut kirjutama.“

„Kas Ugandast on midagi kirjutada?“ muigab naine vastust ootamata. Ta võtab 120 dollarit viisade eest, osutab arvuti kaamerale, mis meist pildi teeb, lööb blankettidele templi ning soovib head õhtut.

„Jajah, täpselt nii lihtne see Ugandasse sisenemine ongi. Raskusi on pärast minemasaamisega,“ öeldakse mulle mõni aeg hiljem.

Väljas on palav, pime, niiske. Siinsel õhul oleks justkui huuled, mis su tervituseks kuumade suudlustega üle valavad, vajutades ihule unustamatuid jälgi. Sõõrmetesse tungib samal ajal paks magus lõhnasegu, mis paneb pea kergelt pööritama. Troopika. Selline ongi troopika, kus loodus aina idaneb, tärkab, õitseb, kannab vilja. Lokkab katkematult, kogu aeg. Ja räägitakse, et sama kergelt, kui pulbitseb troopikas elu, vohavad siin ka haigused ja surm. Kleepuvas kuumuses vananeb, laguneb ja mädaneb kõik kiiremini. Mu kõrv tabab kilkide katkematu sirina taustal mingi tundmatu linnu südantlõhestava karjatuse, mis meenutab imiku vääksumist. Taevas me kohal, me ümber, me all on süsimust. Ei tähti, ei kuud. Meie taksojuhikski on vaid kaks silmavalget ja hele hammasterida.

Kampalasse viiva Entebbe Roadi tänavalaternaid asendavad müügilettidele sätitud küünlad ja õlilambid, mis loovad enda ümber rohkem varjulaike kui valgussõõre. Kaherealise maantee liiklus on meeletu.

Üksteisest signaali saatel nii vasakult kui paremalt mööda kihutavate autode ja busside vahel laveerivad mootorratturid paistavad enesetapjatena. Nende kirglikkus kahvatub ükskõiksuse kõrval, millega astuvad jalakäijad nende ümber tormleva reegliteta ralli sees. Autode esituled paljastavad ümbritsevat maailma katkendlikult ning kõik näib seetõttu lausa unenäolik. Kükitav aluspüksteta tüdruk, valge seelik üle pea; väga vana naine, kaks hiiglaslikku kilekotti käes, kolmas seljas, neljas pealael; paljasjalgne kilavate silmadega mees, kelle sinakate pükste põlved on maani välja veninud ning särgist järel vaid õhk paari riideriba kõrval. Siis korraga noore poisi roostes jalgratas, millel on ilus kollane iste. Teed ääristavad kümned, sajad justkui sihitult, lihtsalt siia-sinna lonkivad inimesed. Mitte keegi ei rutta, ei kiirenda sammu. Paljud seisatavad, kätlevad, ajavad rahulikult juttu ja naeravad. Kui neist viie sentimeetri kauguselt mööda sõidame, neid peaaegu riivates, ei pööra nad meile mingisugust tähelepanu.

„La Fontaine’i“ külalistemaja asub veerandtunnise sõidu kaugusel kesklinnast. Bukoto Street näeb oma põhjatute asfaldiaukudega ja kühmudega välja kui kuumaastik. Iga viiekümne meetri järel laiub kõnnitee asemel prügihunnik, juhuslik tänavavalgustus seisab ehku peal püsti, kuid meie külalistemaja kõrval asub üks linna populaarsem ööklubi „Iguana bar“. Kohvreid taksost välja tõstes avastame end baarist lenduva muusika rütmis keha nõksutavate inimeste keskelt ja hetkeks ümbritseb meid võõra keele kõla, mõrkja higihaisu, imala lõhnapilve ja tundmatute nägude ring. Meil pole taolises ilmutuste keerises aimugi, mis suunas minna ja see on ilmselgelt näha, sest järsku koputab keegi Ernesto õlale. Võpatame mõlemad. Õnneks on see tuttav hammasterida, kes juhatab meile rabedas inglise keeles õige suuna kätte.

Valge, kahekorruselise „La Fontaine’i“ ees kõrgub kaks võimsat lehtpuud. Puude alla on sätitud seitse lauda, mida valgustavad neli särisevat lampi. Ühe laua taga istub arvutiga keskealine valge mees, kes seirab meid viivuks pilguga, kuid pöördub helendava ekraani juurde tagasi. Nurgalaua on hõivanud seltskond kohalikke naisi, kellele kelner parajasti uued õllepudelid ette toob. „Happy new year! Happy new year!“^[1.] karjuvad nad seepeale läbisegi ja purskavad kooris naerma. Klaasukse kõrval asuv kõlar hakkab veelgi kõvemini üürgama. Algava laulu esimesi noote kuuldes tõusevad naised püsti, sirutavad käed taeva poole, hööritavad puusi, õlgu ja rindu ning laulavad kaasa. See on esimene kord, kui kuulen kõigi aegade edukaima kohaliku naislaulja Grace Nakimera autobiograafilist lugu „Kawonawo“. Kawonawo tähendab ellujääjat.

Külalistemaja baarileti ees istub teismeline poiss, kes vaatab ennastunustavalt, suugi lahti vajunud, väikest televiisorit, kus mustanahalised reporterid intervjueerivad mustanahalisi inimesi ja annavad siis järje tagasi stuudios laua kõrval seisvatele mustanahalisele saatejuhile ja tema kiilakale mustanahalisele kaaslasele.

Tervitan sisse kiirustanud kelnerit. „Tere ja head uut aastat teilegi!“ vastab too avala naeratuse saatel. Säravvalgele särgile kinnitatud nimesildile on kirjutatud Jacob.

„Meil on tuba reserveeritud,“ jätkan ning lausun talle oma nime. Ta noogutab rõõmsalt, ütleb, et nad juba ootasid meid, haarab mu punase kohvri ja juhatab meid tagaukse kaudu teisele korrusele. Trepp viib läbi praesuitsuse tagahoovi. Kaks naist, kelle jalgade ümber siblivad kanad ning uhke punase lotiga kukk, koorivad sealsamas kartuleid. Nad tõstavad laisalt pilgu, tervitavad meid vaevukuuldavalt ja vajuvad vaikusesse tagasi. Teisele korrusele jõudes näeme üle teiste majade katuste üksikuid linnatulesid, osa paistavad lähemal, teised päris kaugel, kõrgemal, justkui mõne künka peal. Need peavad olema needsamad särakeed, mida ennist maandudes imetlesin, mõtlen endamisi, kui astume siseruumide hämarusse.

Külalistemajas on kokku viis magamistuba, kuid täna oleme me Jacobi sõnul ainsad. Meie tuba näib suur, sest peale voodi, laua, riidepuu ja öökapi seal muud ei ole. Hallika ukse ja pruuni põranda vahel haigutab kahesentimeetrine vahe, kust võib koos värskendava õhuga ka igasuguseid putukaid ja roomajaid sisse tungida. Ühine köök on kitsas ja räpane. Elutoa seintel ripuvad kaks kohaliku temaatikaga maali: ühel pikkade sarvedega lehmad, teisel justkui valust kerra tõmbunud punases kleidis naine. Kulunud sohva, laud ning raamaturiiul täis saksa-, inglis- ja hollandikeelseid kasutatud raamatuid, mida endised elanikud on siia aastate vältel jätnud. Ei ühtegi hispaania- ega eestikeelset teost. Duširuumi ja tualeti väikesed aknad avanevad „Iguana“ poole, mille muusika paneb põrandad värisema.

Istume teisel korrusel asuvale terrassile ja Ernesto süütab laual küünla. Baari ees sagimine elustub veelgi, autosid voorib juurde, tuues sinna lääne diskomuusika sisse üsna palju valgeid. Kostuv tõmaki-tõmaki muutub aina hüsteerilisemaks; suurem osa kohalikest näevad välja nagu staarräpparid, nende turvamehed ja tantsijannad. Libistan pilgu maja ees kõrguvatele puudele, mille nime ma ei tea. Mõned oksad puhkavad rõduäärel, teised küündivad peaaegu taevani. Üle laua tormab tuuleiil, mis lööb küünlaleegi pikali.

„Olemegi Aafrikas,“ libiseb tasa mu huulilt. See lause tähendab nii paljut ja samas õieti veel mitte midagi.

Ernesto vaid noogutab mõtlikult. Istume nõnda tükk aega, sõnatult, teineteise vastas, ja läheme alles pärast keskööd voodisse. Esimene öö oma kleepuva palavuse, häälte ja võõraste lõhnadega möödub rahutult. Läbi seinte kostab muusikat, naerupahvakuid, vestlusi, aina kirglikumaid uusaastasoove. Külalistemaja baaris pidutsevad naised väsivad kella kolme paiku, kõrvalbaaris läheb elekter ära kell neli. Kolm tundi hiljem, ja ma ei jõua undki näha, äratab meid tagahoovis jalutav punase lotiga kukk. Kri-kikeri-kii!

Kuked kirevad igal pool ühtemoodi, mõtlen teist külge keerates.

Keskpäevane Kampala on lämmatav. Uganda ajakirjanike liidu esindaja, 45-aastase veatu rühi ning elegantselt samme mõõtes astuva Ouma pealael pärlendavad higipiisad. Ta püüab neid helekollase taskurätikuga kuivatada, kuid mõne minuti pärast ilmuvad sinna uued. Tema veinipunasel särgil pole palavusest aga märkigi hoolimata sellest, et saalime juba teist tundi mööda kitsaid rahva- ja sõidukiterohkeid Owino turu ümber lõimuvaid tänavaid. Need näivad moodustavat linna soolestiku, kuhu tuul ei leia teed ka kõige parema tahtmise korral. Ainult päike. Õhk on paks, segunenud tolmu ja heitgaasidega. Tundub, nagu keegi viskaks ilmaahju aina puid juurde. Taolises katlas otsime mobiiltelefoni, modemit internetiühenduseks, pistikut ja froteerätikuid, sest siin kesklinna vanas labürindis pidavat hinnad olema kõige soodsamad.

Must mapp kaenla all, astub Ouma rahulikult mööda kihisevaid tänavaid, mida ääristavad kahe-kolmekorruselised tihedalt üksteise vastu kiilunud majad, üks rohkem lagunenud kui teine. Pea kohal ripuvad sajad suvaliselt kinnitatud kaablid ja juhtmed, millega keegi oleks justkui üritanud patse punuda. Ouma seisatab mõne müüja juures, uurib hinda, vaidleb pisut ja läheb siis edasi. Meie kaks tipime talle kuulekalt järele nagu väikesed lapsed, aga sellegipoolest jääme teistele jalgu, liigume kohmakalt, segame inimmere lakkamatut voolu.

„Mõelda vaid, ta küsis selle rätiku eest 32 000 šillingit! Ja kui ma ütlesin, et see ei maksa eales nii palju, siis viitas ta teie peale ja ütles, et las muzungu’d maksavad. Ja nii meil, ugandalastel, äri käib,“ vangutab Ouma pead oma pisut ragisevas inglise keeles. Arvutan kiiresti. 32 000 šillingit on umbes 12 eurot.

„Seda on ühe froteerätiku eest tõesti palju!“ hüüatan. Samal hetkel lipsab mu nina alt läbi poiss, kes tassib pealael kahtkümmet sinist pesukaussi. Põikan ta teelt kõrvale, kui mu vasaku käe lähedalt kihutab mööda jalgrattur, pakiraamil reisikohvrit kahe käega kinni hoidev naine, ja ma hüppan kohkunult paremale, otse kõhtu mehele, kelle mõlema käe otsas ripub jalgupidi kümmekond erivärvilist kana. Jään kanadega tõtt vaatama. Nad tunduvad seal pea alaspidi kõlkudes vägagi rahulikud. Siis uurin meest, kes haihtub vabanduste saatel rahvamassi sekka. Toimuv ajab mind üheaegselt naerma ja võdisema. Alles viimasel hetkel märkan, et Ouma peanupp kaob üleni roosaks värvitud poodi.

Roosa poe leti taga istub müüja oma uhkelt kõrge soenguga, mis meenutab ümmargust kaktust lillepotis, ja mälub nätsu nõnda, et terve ta suu, hambad ja kurgunibu on näha. Kreeka pähkli suuruse nätsuga oskab neiu alles akrobaatikat teha. Ta voolib oma lopsakate huultega mulli, puhub selle katki, seejärel venitab aeglaselt roosa närimiskummi, mis on end nüüd üleni keele ümber mässinud, pikalt ette välja. Müüja keel ulatub lõuani! Ma olen hüpnotiseeritud. Vaatan üllatunult ringi, et oma imetlust kellegagi jagada, ent Ouma ei näi seda kõike märkavatki. Ta uurib hoopis soodsaima telefoni kohta, mis maksab 40 000 šillingit ja mis näeb välja nagu mängutelefon. Kogu neiu olemus näitab, et ta tegelikult ei viitsi müüa. Kohe üldse ei viitsi, palavus, tüütud kliendid ja muu, kuid tõukab end siiski toolilt püsti, haarab klaasi tagant hallikassinise telefoni ja seletab aparaadi paar kõige olulisemat funktsiooni: siit saab helistada ja siit lõpetada.

Plaff! põrkub roosa närimiskumm vastu ta lillakaid huuli.

Tagasi tänaval valitsevas kuumuses, keerab Ouma vasakule, siis paremale, uuesti paremale, kust saame internetiühenduseks modemi, astub mõnikümmend sammu edasi, sealt ostame pistiku ning järgmise nurga taha kadudes jääb ta noore, mitte rohkem kui kolmeteistaastase tüdruku ees seisma. Nad naeravad, Ouma itsitades, tüdruk häbelikult silmi maha lüües, vestlevad, arutavad. Pehme, lobe luganda keel^[2.]. Tüdruk osutab erinevatele rippuvatele rätikutele ja me valime välja hiiglasliku päikesekollase saunalina.

„12 000 šillingit,“ hüüab Ouma võidurõõmsalt ja lisab, et nüüd võime talle lubatud õlle välja teha.

Suundume mäkke, kus rahvamass ja liiklus pisut hõreneb. Paremale jäävad linna üksikud kõrged ehitised: siniste klaasidega pangamaja, helehall hotell ja akendeta, aastakümneid pooleli olev beež ehitis, mille eesmärki keegi enam ei mäleta. Vasakul hakkab silma tontlik, nõukogude raskepärast arhitektuuri meenutav postkontor. Jalutame mööda pargist, kus seisavad kümned reisijaid ootavad matatu’t^[3.], kostab taksojuhtide hüüdeid. Sajad inimesed puhkavad, lesivad, tukuvad sealsamas lähedal rohelisel murul ja nende peade kohal tiirutavad koletud mustad linnud.

Laua leiame kulunud „Grand Hoteli“ terrassil, kust avaneb vaade tihedale ristmikule. Näha on ka „Mamma Mia“ restoran, kus pidavat olema linna kalleim, aga maitsvaim pitsa, ning jäätisevanker, mille ees saavad Ouma sõnul homoseksuaalsed mehed teada oma salajasteks kohtumisteks määratud numbritoa „Speke“ hotellis. Just sel hetkel seisabki seal umbes kolmekümneaastane helesinise särgi ja portfelliga mees. Asjade selline korraldus on ju lausa filmilik, poetan muiates, mille peale Ouma lisab, et „Speke“ hotelli ja „Mamma Mia“ omanik on küll homo, aga väga rikas ja seetõttu kohalikud võimud temaga midagi ette ei võtagi. Jah, homoseksuaalsus on Ugandas küll keelatud, ent raha mitte.

Tellime parajasti ettekandjalt kaks õlut ja külma vee, kui helesinise särgiga mees suundubki „Speke“ hotelli poole. Tema asemele ilmub aga sekundiga teab kust noormees, kes hakkab, piibel käes, silmad kinni, sealsamas jumalasõna kuulutama. Ta kisendab, lausa röögib, kaelasooned pingul, taeva poole, vahepeal justkui tihuks nutta, kuid liiklus ta ümber ei peatu, kuulajaid tal pole. Jeesus, Jeesus, jumal, jumal! Pool tundi hiljem nooruk väsib ja kaob Niiluse avenüü rohelusse.

„„Bell“ on Uganda parim õlu,“ ütleb Ouma naerdes ja kulistab veerandi kõrist alla.

„Pärast tänast päeva olen veendunud, et ma ei jõua Daily Monitori kontorisse eales kohale,“ ohkan teda jälgides murelikult.

„Miks sa nii arvad? Oh, see on väga lihtne! No problem!^[4.] „La Fontaine’i“ lähedal, umbes sada meetrit paremale, asub ebaseaduslike taksode peatus…“

„Ebaseaduslike taksode peatus…?“

„Nojah, need on kindla trajektooriga sõiduautod, mis ootavad, kuni nad neli-viis inimest peale saavad ja igaüks maksab juhile tuhat šillingit. Seaduslikud taksod on ju hirmkallid, neid pole mõtet kasutada! Keegi ei sõida nendega… Sina aga istud ühte libataksosse, võib-olla läheb õnneks ja sa oled neljas-viies, saate kohe minema, võib-olla pead ootama pool tundi või niikaua, kuni auto täitub, ja siis lähed Akamba Stage’i juures maha…“

„Nii, väga hea, ja mis asi on Akamba Stage?“

„Bussijaam, kust väljuvad bussid Keeniasse ja Rwandasse, kuigi samuti alles siis, kui buss rahvast täis saab, mitte kellaaja järgi nagu teil seal. Akamba asub päris kesklinnas, rahvusteatri ja parlamendi juures. Pärast võime sealtkaudu matatu’le jalutada… See on ka taksost kohe näha. Ja siis sealtsamast võtad boda-boda või hakkad paremale, suure ristmiku poole astuma, kus neid on ka kuhjaga…“

„Ja kas boda-boda’d on need motikad, mida linn täis on?“

„Muidugi, mis need siis veel olla võivad? Näed,“ ja ta osutab möödakihutavale mootorratturile, kelle selja taga istuvad ühele kaasreisijale mõeldud istmel kaks noort naist. Mu pilk sõidab nendega kaasa. „Bodaboda’d viivad su sinna, kuhu soovid, aga nad on kohutavad petised, eriti sinusuguste muzungu’dega, seega, kui sa võtad Akamba Stage’ilt või ristmikult boda-boda, siis ära üle viiesaja šillingi küll maksa. Ei, sul on keeruline nii vähesega pääseda… Seega, üle tuhande pole vaja anda. Ja istud boda-boda peale, ütled, et lähed Monitori kontorisse ja nad viivad su sinna. Nagu näed, no problem! Sõit kestab viis minutit. Aga kindlasti manitse neid aeglaselt sõitma, sest nad on püstihullud ja kimavad nagu meeletud. Liikluseeskirju nad ei tunne ja seega neid ei järgi, kuidas nad saaksidki, eks ole?, sõidavad suure lauluga punase tule alt läbi, sinkavonka autode vahel… Kohutav! Põhimõtteliselt, öeldes seda, et kõige rohkem õnnetusi ja surnuid ongi just boda-boda’dega liiklejatel, olen vist öelnud kõik,“ selgitab Ouma kui rahu ise ja joob pika lonksu õlut.

„Jumal, mina küll elusana ajalehetoimetusse ei jõua!“ Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mul hakkab juba ainuüksi seda sõitu ette kujutades pea valutama.

„Oh, mis ei jõua? Ma ju seletasin sulle! See on imelihtne,“ lööb Ouma käega.

„Ouma, kas sa ikka nägid, mis liiklus siin linnas on?! Muidugi, elus on pea kõik lihtne, aga alles siis, kui oskad…“

„Ah, no problem,“ lõkerdab Ouma ja lubab vähemalt korra minuga tee külalistemajast toimetuseni kaasa teha. Pealegi on tal seal palju sõpru, keda pole ammu näinud, nii et ta teeb seda hea meelega. Ja mul hakkab kergem. Alles hiljem taipan, et kui Ouma kinnitab sulle suurte silmadega otsa vaadates no problem, no problem, siis on selle asjaga kindlasti probleem ja mitte väike.

„Muide, mis leping sul Monitoriga on? Palju nad sulle maksavad?“ uurib Ouma nagu muuseas, pilgus vaevu varjatud uudishimu.

„Hetkel pole mingit lepingut. Lähen sinna kui praktikant ja eks paistab. Anyango ütles otse, et neil ei ole kombeks praktikantidele sentigi maksta.“

Fred Anyango, Daily Monitori uudistetoimetuse juhataja, vastas mu soovile töötada kohaliku ajalehe juures üsna ruttu. „Jah, tore, miks mitte,“ seisis üherealises meilis. Seejärel kadus ta kui vits vette. Septembrist sai oktoober, oktoobrist november, minu väljalennu kuupäev muudkui lähenes, aga vähemalt minul polnud sugugi selge, kas mul on ajalehes töö või mitte. Lõpuks kirjutasin Anyangole uuesti ja ütlesin otse, et ma ei soovi temaga sõbraks saada ega ajatäiteks juttu veeretada, tegemist on tööasjaga ja nii ei saa seda ajada. Sest mul jääb tänu temale Daily Monitorist ja ugandalaste professionaalsusest äärmiselt kehv mulje. Süütunde tekitamine andis ka seekord, nagu peaaegu alati, soovitud tulemuse. Vastus saabus viie minutiga. Nad ootavad mind 4. jaanuaril, töövahetus kestab kümme päeva järjest, siis jääb neli puhkamiseks, tööaeg ei ole piiritletud, oleneb ülesannetest, kuid kell 8 hommikul tuleb kontoris olla. Ja muidugi, andku ma andeks, aga see oleks tal äärepealt ununenud, et palka ega kulude katmist pole praktikantidele ette nähtud. Minu meelest oleks see võinud tal ununeda… Kirja all seisis kaunis „Tere tulemast Ugandasse!“.

„Jajah, muidugi võtavad nad su tööle praktikandina, siis ei pea nad sulle palka maksma ega sinu ajakirjanikuloa eest tasuma,“ noogutab Ouma mõistvalt, pisut rahulolevaltki. Talle võib valgetele palga mittemaksmine tunduda väga õiglase asjana.

Sel hetkel heliseb Ouma rinnataskust välja piiluv Nokia 1100. Ta tervitab helistajat lõbusalt, noogutab, väidab, et vajalikud asjad on tehtud, et jajah, kõik on kombes, no problem, ärgu too muretsegu, sest ta on juba helistaja poole teel. Kõne lõppedes tellib Ouma teise õlle veel ja me jutustame terve tunni Kampala liiklusest, Euroopast ja eelkõige Bilbaost, kus Ouma neli aastat tagasi käis, kus ta nägi kõrgetasemelist jalgpalli, sõi imehäid toite ja kus kohalik prostituut ütles talle: „No black men, no!“^[5.]

Õhtul tagasi külalistemajja jõudes tunnen endalegi ootamatult kergendust. Tuttav trepp, tuttavad köögitädid, Jacob, kes teab su nime, õhus hõljuv liha ja värskete juurviljade lõhn, kõrvaltbaarist kostev muusika. Oma tuba. Lopsakad puud, mille madalamad oksad puhkavad rõduäärel ja ülemised küündivad täna juba kuuni. „La Fontaine’ist“ on vahepeal saanud turvaline varjupaik, kus väsitavast päevast hinge tõmmata. Teist meil siin pole.

Istume taas terrassil ja süütame küünla; rituaalid saavad kaugel maal kiiresti armsaks. Me reisime, vahetame elu- ja töökohti, et tuimestavast igapäevast pääseda, tõusta kõrgemale, lennata kaugemale, tunda suuremalt, teistmoodi, ent kohe, kui maandume tundmatus paigas, hakkame enda ümber uuesti turvalist rutiini kuduma, proovime asju teha samamoodi kui enne, joonistame tuttavaid suhetemustreid. Jah, raske pole valikute tegemine, vaid nendega edasi elamine, mõtlen endamisi ning jään taamal säravaid linnatulesid silmitsema.

Silitan Ernesto kätt, tema sasib mu juukseid. Suurt me ei räägi, tunded ja mõtted on sõnade täpsuseks liiga segased. Hüppavad teised siia-sinna, otsivad tuge, sarnasust, selgust, mingit süsteemi, sest nõnda on julgem tundmatule vastu astuda, kogeda, endast kõik uus, teistsugune, võõras läbi lasta. Mõte, et olen vale inimene vales kohas, ärritab ja paneb ahastama, kuid ma ei pääse sellest. Kõik minus näib ümbritseva taustal lausa ebardlik ja vale ning nahavärv on veel see kõige väiksem asi. Ma ei oska siin õieti veel istuda ega astudagi!

Kummaline, et alguses on see alati nii. Ükskõik, kas oled võõrale maale elama minemise juba korra läbi teinud või mitte, ikka tunned end väikese, saamatu, justkui vastsündinuna. Tegelikult on igas pikemas rännakus midagi taassünni taolist: pimedusest valguse kätte tulek, kuuljaks, nägijaks saamine, käima, rääkima õppimine. Mõni õnnelikum oskab lõpuks lausa lennata.

Ja kuigi iga reis on isemoodi, ei ole ta kunagi selline, nagu sa teda ette kujutasid.

1 Head uut aastat! (inglise k) [ ↵ ]

2 Luganda keel – üks Uganda riigikeeltest. Räägitakse kunagise Buganda kuningriigi aladel, kuhu kuulub ka Kampala ja pealinna lähiümbrus. [ ↵ ]

3 Matatu’d – ühistranspordi ülesandeid täitvad valged siniste ilutriipudega väikebussid. [ ↵ ]

4 Pole probleemi! (inglise k) [ ↵ ]

5 Ei, musti mehi mitte! (inglise k) [ ↵ ]