Читать книгу Kes kardab Aafrikat? 2.osa - Anna-Maria Penu - Страница 7

On veebruar. Lõuna-Euroopas õitsevad juba mandlid ja linnud sätivad end tagasi põhja, kus mõnel pool pole veel lundki nähtud, ja see ajab inimesi segadusse. Muidugi on selliseid looduslikke korratusi varemgi ette tulnud. Kuid iga kord, kui see uuesti juhtub, näib maailma lõpp olevat jälle sammukese lähemal. Euroopa käärib vastuoludest. Räägitakse majandusmuredest, minekutest ja tulekutest. Räägitakse põgenikest. Põgenikke on sel aastal liiga palju, ütleb keegi, sest on liiga palju lehti lugenud ja televiisorit vaadanud, ning kõik pööravad pilgu kahtlustades inimtulva poole, kes koputab Euroopa uksele, otsides lõputu õuduse asemel seda, mida nad on näinud uudistes või mõnes filmis. Mis meist niiviisi saab, küsitakse seejärel riigijuhtidelt, naabrinaiselt ja endalt, küsitakse lihtsalt, poolnaljatledes, siirast muret varjata püüdes oma identiteedi, keele, saatuse kohta. Sest tunne, et head ajad on pöördumatult selja taha jäänud, hoiab ihu ligi tugevamalt kui kunagi varem. Peljatakse tunnistada, et tänapäeva rütmi ja nõudmistega ei jaksata enam sammu pidada. Et kõik käib üle jõu. Ainuüksi mõte laste taolisesse maailma toomisest ajab külmajudinad ihule. Vaid tahtejõulised naised, öeldakse, on selleks valmis.

Samal ajal kui aastakümneid vanemaks hallitanud Euroopa vajub aina sügavamale kollektiivsete hirmude rüppe, valmistub Uganda järjekordseteks presidendivalimisteks. Sellest ei teata Eestis ega terves maailmas suurt midagi, ent mitte keegi ei tee selle olukorra parandamiseks mitte midagi ega küsi üksikasjalikke küsimusi. Näiteks kas Uganda koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas leidub ka kohalikke autoreid nagu meil? Kas naised võivad julgelt kanda pükse? Või mille üle ugandalased naeravad? Nagu ilmaasjad ei olekski omavahel paratamatult seotud.

Yoweri Museveni on inimkonna ükskõiksusest kenasti teadlik. Ta on Ugandas võimu hoidnud 30 aastat ja favoriidiks seegi kord. On veebruar ja tema partei värvides valimisplakatid on üle ujutanud terve riigi. Ta paistab neil oma kollase triiksärgiga ja kauboimütsiga ja naerusuisena nõnda pisike ja ümmargune ja pealtnäha ohutu vanahärra. Ent kas nad pole alati pealtnäha ohutud? Esialgu on pahaaimamatul vaatlejal Museveni näo kõrval raske märgatagi, et tema igipõline rivaal Kizza Besigye või alles poole aasta eest austatud ministrist reeturi staatusesse langenud Amama Mbabazi osalevad samuti valimistel kandidaatidena. Aga nad osalevad. Kõik kolm olid kunagi sõbrad, aatekaaslased, relvavennad. Koos võideldi kaheksakümnendatel Milton Obote verise režiimi vastu ja demokraatia ning rahu poolt. Seda tegi muidugi enamik ugandalastest, kuid aja möödudes on mõni ikka suurem kangelane kui teised. Relvadega võimu võtmine näis 1986. aastal endiselt ainsa mõistliku lahendusena ja vähesed seadsid Rahvusliku Vastupanuliikumise, kes jäärapäiselt keeldus end parteina defineerimast, tegevuskava ja esimesed poliitilised otsused kahtluse alla. Kõik see toimus ju ometi parema, helgema, õilsama eesmärgi nimel. „Me teeme paremini kui teised, Museveni teeb paremini kui teised,“ saadeti maailmale kõvahäälne sõnum, kuigi rohkem öeldi seda iseendale. Sest uskuda on vaja; usuta on inimene tühi, tuulte ja tormide hallata.

30 aastat hiljem püsib Museveni endiselt võimul ja iga viie aasta tagant toimuvaid valimisi saadab üks võltsimissüüdistus teise järel. Aafrika pärlit saavad demokraatlikuks nimetada küll vaid väga hästi positsioneeritud inimesed ja teha seda väga konkreetsete huvide nimel, on siit-sealt kuulda kriitikat. Ent isegi nii kõlab see definitsioon kõigest tinglikuna, isegi küünilisena. Viimasel ajal kõlab poliitikas ja elus aga peaaegu kõik küünilisena. Ja see on kurb.

Mõtlen kõigele sellele, kuigi see mõte pole sugugi uus, Entebbe lennujaamas. Euroopa Liidu lipp juhatab mind eraldi passikontrolli, mööda kahest pikalt vonklevast, väsinud järjekorrast, otse pagasit välja sülitava lindini ja seejärel sama rahumeelselt mööda muigavatest tolliametnikest. Keegi ei kontrolli mu pagasisiltide vastavust ega pagasi sisu. Ma tulen Euroopast, ma olen valge, ma olen väljaspool kahtlust.

„Oodake siin! Ärge kuhugi minge! Mitte meetritki!“

Meid, gruppi valgeid eurooplasi, julgeb siin sel viisil kamandada vaid Euroopa Liidu valimismissiooni turvaülem Pedro Silva. Mäge meenutav kuuekümnele lähenev portugallane seisab keset masinatest ja inimestest kihisevat lennujaama parklat ning vaatab otse lagipähe sirava päikese all – ja siin sirab päike alati otse lagipähe – pingutusteta üle teiste surelike peade. Ta otsib autojuhte, alluvaid ja veel puuduvaid vaatlejaid, kes peaksid eri lendudega saabuma. Lehvitab kätega, vilistab, jagab käske ning kaob seejärel jäljetult – ja see tundus võimatuna – rahvamassi sekka.

Heidan oma saatusekaaslastele huvitatud pilgu. Kes on need eksperdid, keda karmi koolidirektori pilguga Euroopa Komisjon kõikide kandidaatide seast lühiajalisteks valimisvaatlejateks valib? Õhulistes haaremipükstes ringi hõljuv keskealine kreeklanna, pisike habemega küproslane, kes ei saa mobiiliekraanilt silmi lahti, ja Kreeka jumalannat meenutav itaallanna, kelle sametisel häälel ja tumedatel silmadel on hüpnootiline mõju. Majandusanalüütik, riigiametnik, antropoloog. Räägitakse ilmast, lendudest, päritolumaadest. Ma tahaksin rääkida šokolaadist või näiteks sellest, kuidas neile meeldiks veeta oma elu viimaseid päevi, ent sinna me ei jõua. Keegi teeb otsa lahti ja järgemööda loendatakse hoopis oma eelmisi missioone, üks eksootilisem kui teine: Burkina Faso, Mauritaania, Kongo, Mali.

„Minu jaoks on see esimene kord. Mitte küll esimene kord Ugandas olla,“ teen lõpuks suu lahti ja mu süda peksleb nagu enne eksamit.

Esiti vaadatakse mind pikalt ja mul on tunne, et nad keeravad mulle kohe selja. Siis vahetavad nad omavahel pilke, otsekui peaks aru, millise suhtumise on uustulnuk ära teeninud. Võib-olla meenutatakse hetkeks isegi iseennast sellessamas olukorras, sest niimoodi töötab meie empaatia.

„Kõige olulisem on see, et sul veaks paarilisega,“ ütleb sigareti süüdanud kreeklanna mind altkulmu silmitsedes lõpuks ja kaks nooremat kolleegi noogutavad innukalt kaasa. „Kui sellega läheb hästi, siis muu on käkitegu. Isegi see, kuivõrd ohtlikusse piirkonda sind valimispäeval saadetakse, pole sel juhul oluline. Seevastu möku, laisk või muidu jobu partner võib ka kõige kergema vaatlusmissiooni kõige kaunimas paigas ära rikkuda.“

„Ärge hirmutage!“

„Ei hirmutagi. Lisaks missioonile rikub kehv suhe ära ka sinu kohta käiva aruande.“

„Aina hullemaks ju asja ajate!“

„Ei aja.“

Kreeklanna laseb mulle ainiti otsa vaadates huulte vahelt välja pika suitsupahvaku ja mul on tunne, et ma tõesti tõlgendan ta sõnu valesti.

„Lihtsalt pea meeles, et isegi kui te olete väga erinevad, siis on kolm asja, mida võid proovida ja millest üks alati töötab. Esiteks, olla niivõrd professionaalne ja pikaajalise kogemusega, et teise halvad sõnad ei huvita kedagi. See on äärmiselt raske ja sinu puhul võimatu.“

„Nõus. Sest on mu esimene kord.“

„Jah, ka sellepärast. Teiseks, kasutada huumorit. Kui partner naerab koos sinuga, siis pääsed hea hinnanguga isegi juhul, kui oled tegelikult saamatu. Kolmandaks, kui teile ei tee nalja samad asjad, siis küsi intiimseid küsimusi. Kui hästi läheb, saate sõpradeks, ja sõpradest räägitakse Brüsselis ainult head.“

Päev enne lendu sain teada, et minu kaaslaseks on lätlanna Daina ja meid saadetakse Lääne-Ugandasse, Kongo lähedale. Kamwengesse. Ilus nimi, mõtlesin, ning sisetunne ütles kõiketeadjalt, et mind on tabanud algaja vaatleja õnn.

„Addis Abeba lend tühistati. Rohkem ei ole hetkel kedagi tulemas.“

Selja tagant kostab taas Pedro Silva mürin. Ta osutab hõbedase minibussi peale, kust astub laia valge naeratuse saatel välja autojuht, kes sätib me kohvrid pakiruumi ning avab Euroopa Liidu lipuga märgistatud ukse. Seame end kõigi mugavustega – pehmed istmed, õhukonditsioneer, tumedad klaasid, meeleolumuusika – masinasse sisse ja ukse sulgedes katkeb ka välisilma kära.

Sõit lennujaamast Kampalasse kestab ligi kolm tundi. Kaherealise maantee liiklus on sel kellaajal ülekoormatud ning venib teosammul. Punaka tolmuse tee ääres kükitavad, jooksevad, mängivad jätkuvalt lapsed ja mehed – tundub, et nad on teinud ühte ja sedasama sellest ajast saati, kui neid viimati nägin –, kirjudes rõivastes naised astuvad elegantselt, suured kandamid pealael – ja ei, nad ei naerata lõbusalt selle koorma all, nagu läikivatelt ajakirjafotodelt sageli näha – ning tuhandete müügilettide, toidulõhnade, katkiste esemete ja lõkkesuitsu keskel longivad otsekui sihitult sajad inimesed. Ma ei arvanud, et siia tagasi tulen. Seda kõike, Ugandat, tervet Aafrikat sai ühel hetkel liiga palju ja ma enam-vähem põgenesin tagasi Euroopasse. Kordagi tagasi vaatamata. Tahtsin hingata, selgitasin neile, kes huvi tundsid, aga neid oli vähe, nii et seda poeetilist lauset ma palju öelda ei saanud. Aga siin ma uuesti olen, kuus aastat hiljem. Ja kuus aastat võib olla palju, kuigi, jah, samas pole see mitte kui midagi.

Kampalasse sisenedes keerame suuremate liiklusummikute vältimiseks väiksematele, vaiksematele kõrvalteedele. See paistab suhteliselt edutu katsena kiiremini edasi saada, sest linna soolestik näib olevat igatpidi umbe jooksnud. Muutunud on vähe, kui üldse midagi, ja seetõttu näib terve linn koos valimiskampaania ja kandidaatidega olevat otsekui ajas külmunud. Õigemini ajast väljas. Isegi mu mälu pole avanevat pilti piiskagi kaunimaks maalinud ja see värviline mürarohke nõiakatel, mis mind esiti Kampala juures võlus ning seejärel vaikselt, aga kindlalt nahal sügelevaks lööbeks muutus, mullitab siin sama ebakorrapäraselt edasi kui varem. Ohkan. Ma ei peaks tundma nii suurt ükskõiksust. Peaksin olema nii-öelda positiivsemalt meelestatud. Tundma midagi, mida nimetatakse äratundmisrõõmuks. Hoolimata sellest, et Kampala ei ole ilus ega tervislik linn. Ja pole midagi hirmsat nii öelda, see on kõigile näha. Siin hakkab elu – ja mitte ainult inimeste, vaid loomade, masinate, ehitiste, terve meie süsteemi elu – koledus, ebakindlus, vaesus, roiskumine teravalt silma. Mul on tunne, et jahedat ükskõiksust, haiglast külgetõmmet või sügavat kaastunnet tundmata on seda pilti pikemat aega raske, kui mitte võimatu taluda. Nii lasen silmadel osavõtmatult tuttaval linnamaastikul ekselda, püüdes tabada Ugandaga taaskohtumise esmaseid tundeid. Tean, millised need peaksid olema, millised võiksid olla, ma oskan neid tundeid väga hästi kirjeldada ja isegi teeselda, ent proovin olla aus. Tulin siia ikkagi mingitmoodi lepitust otsima, otsi kokku tõmbama, punkti panema. Sest vajan oma Uganda-loole teistsugust tähendust, teistsugust lõppu, ja tahan seda vähemalt nüüdki leida. Aga kõigest hoolimata ei tunne ma midagi.

Alles siis, kui seisatame vana kolmekorruselise, kunagi roosa olnud maja ees, läbistab südant kerge värin. Ajalehe Monitor toimetus. Osutan sõidukaaslastele suurema entusiasmita, et siin majas ma kuus aastat tagasi töötasin. Nad heidavad hoonele laisa pilgu. Ainult naeratav autojuht teatab tahavaatepeegli vahendusel, et nädala eest tegi politsei jälle kontrollkäigu, arreteeris mõned ajakirjanikud ning toimetus pandi mõneks päevaks kinni. Riigi suurim sõltumatu väljaanne ei ilmunud mitu päeva.

„Nende tavalised trikid. Valimisteni on jäänud neli päeva ja valitsus tegeleb selliste asjadega,“ ütleb noormees laginal naerdes.

„Aafrika,“ lisab küproslane sarkastiliselt, silmi mobiiliekraanilt tõstmata.

Auto liigub edasi ja pööran pead, et maja veel viimse hetkeni silmitseda. Oleksin tahtnud neile rääkida, et tookordne Monitori toimetusest äratulemise otsus kripeldas hinges mitu päeva. Et ma ei saanud ega saanud lahti mõttest, et äkki siiski oleksin pidanud veel proovima. Proovima rohkem, innukamalt. Proovima paremini. Kas seda just meilt ei oodata? Ja mu värsked kolleegid oleksid innukalt noogutanud, sest nad teavad täpselt, millest ma räägin. Sest seda ootavad kõik emad-isad, õpetajad, abikaasad ja ülemused igas ilmanurgas. Et peaksime kannatama selle kriipiva ebamugavuse ja kõrvalejäetuse tunde ära, neelama alla ning säravalt naeratades kuulutama, et kõik on hästi, kuigi pole. Et teame täpselt, mida teeme ning miks, kuigi ei tea. Et me teame, kus oleme viie, kümne, kahekümne aasta pärast. Mida ootame uuelt töökohalt. Teame, millised peavad olema meie suhted mitte ainult teiste inimestega, vaid ka toiduga, spordiga, poliitikaga, religiooniga. Kirjandusega. Majandussüsteemiga. Eluga laiemalt. Ja kui kuskil midagi lonkab, siis otsime vahendeid, viise, kuidas asi taas rööpasse saada. Sest kui midagi otsustame teha, siis läheme alustatuga ka lõpuni. Sööme taldriku tühjaks. Loeme raamatu otsast otsani läbi. Jõuame kohtumistele täpselt õigeks ajaks. Me ei muuda meelt, sest see võib teisi solvata, vihastada, kogu plaaningu uppi keerata, ja seetõttu sööme, töötame, kannatame isegi siis, kui hing enam ei laula ja silmades on kustunud tähtede valgus. Isegi siis, kui see meid vastu maad surub, sest me ju lubasime. Ja meil on kombeks lubadusi täita.

Oleksin neile rääkinud ka sellest, et mõtlesin päris tõsimeeli, et oleksin pidanud teadma, kui kaua, kus ja kelle jaoks ma kõike seda siin kuus aastat tagasi tegin. Olema asjalik. Asjalikum – ja seda sõna rõhutades neid mind veelgi huvitatumalt kuulama pannud –, et kui alustasin ajalehes praktikandina, kui see oli minu plaan, siis oleksin pidanud nii ka jätkama. Raskused, ebameeldivused on vaid osa teest. Pealegi on valgetel Aafrikas kerge, ütlevad inimesed ju sageli, nagu jutt käiks nina nokitsemisest. Valgeid saatvat alati edu. Mida aga tegin mina? Andsin sisetundele järele ning kirjutasin kolleegile Bareebele ja uudistetoimetuse juhatajale Alexile lahkumiskirja. Sest ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab esitada filosoofilisi küsimusi. Õhtuti veinipokaali taga arutlesin alatasa, et võib-olla on kõik hoopis teisiti, ja tundsin ennast väga sügavana. Sest kõik võiks ju tegelikult teisiti olla. Võiks olla hoopis nii, et kui sa ei tunne ennast hästi mitte ainult mõnel üksikul unetul ööl, vaid sul on üsna ebamugav pidevalt ja sa ei leia asu ega leevendust millestki, mida kogukond lohutuseks, meelelahutuseks pakub või kui, siis ainult ajutiselt, ent järgmisel hommikul on üüratu tühjus tagasi – ja seda kõike hoolimata sellest, et oled kohusetundlikult püüdnud kohaneda nagu head, sõnakuulelikud lapsed ikka –, siis pole probleem mitte sinus, nagu sulle üheselt selgeks üritatakse teha, vaid valitsevas süsteemis. Teisisõnu selles, mis tingib su valikud, annab sulle hinnanguid, kleebib külge raskesti kaduvaid silte ja sunnib sind sama tegema. Süsteem, mis lubab sulle vabadust, ent juhib sind kindlalt täpselt sinna, kuhu tema tahab, et sa läheksid. Ja sina lähedki, arvates, et see on su enda tahe. Haa! Inimesed usuvad uskumatuid asju. Ja kuigi sisimas teame täpselt, et ega me nii väga vabad ole, siis vastutus enda saatuse eest hirmutab meid niivõrd, et hind, mida selle neutraliseerimiseks maksame, on seesama ihatud vabadus. Mis kõige hullem – see hind ei tundugi meile liiga kallis. Selle viimase mõtte peale oleksid mu värsked kolleegid pikemalt mõtlemata aplodeerinud. Tol hetkel ma tõesti tundsin end olevat elu saladustele väga lähedal. Hingasin neile lausa kuklasse.

Bareebe vastas viie minuti pärast. Ta ei olnud üllatunud ega huvitatud, miks ma lähen, ilmselt aimas seda niigi. Ometi vihjas ta esimest korda, et koos töötamine polnudki talle nii vastumeelt, nagu ta oma olekuga pidevalt mõista andis. Alex ei vastanud mu kirjale üldse. Paar päeva hiljem saabus see-eest tervele toimetusele mõeldud puhkuseteatis, milles toimetuse juhataja hüüdis hoogsalt, et nüüdsest on ta „vaba mees, kes on valmis kella üheksast hommikul õhtul kella kuueni degusteerima erinevaid alkohoolseid jooke“.

See kõik tegi samal ajal haiget ja ajas naerma. Kui ma oleksin saanud neile kuidagi vaikselt kätte maksta, nii et keegi sellest teada ei saanuks, siis ma oleksin seda ka teinud.

„Kui Ameerika Ühendriikide saatkond kasutab Sheratoni hotelli ohu korral kogunemispunktina, siis see tähendab seda, et turvalisemat paika Kampalas ei leidu. Ja ega Euroopa Liit Ühendriikidest kehvem ole.“

Mäekõrgune Pedro Silva kaitseb end mõni tund hiljem toimuval õhtusöögil meie majutuse luksuslikkuse pihta suunatud kriitikanoolte eest. Ma ei tea, kes need tähenärijad on. Kuulen nende arutelu vaid poole kõrvaga, sest olen ise sel hetkel mu kõrvale istuma sattunud rootslannale just tunnistamas, et ei andestanud Monitorile asjade sellist käiku terve siin oldud aja. Tegelikult pole ma seda siiani teinud. Ma ei andestanud, et nad panid mind endas kahtlema. Et nad panid mind tundma end väikese ja tähtsusetuna. Pisike särav rootslanna muudkui noogutab. Ütleb, et selliseid asju ei saagi andestada, ja see on temast äärmiselt kena. Kohe pärast tema sõnu taipan, et neil ei olnud ju ometi õigus. Ma pole väikene ega tähtsusetu, mille peale rootslanna noogutab veel energilisemalt. Mu hinge voolab valgus ja sel hetkel teengi Monitoriga rahu.