Отрывок из книги
Oskar oli tulivihane. Ta oli kohe nii vihane, et pea oli kuum, nägu leekis ja ta ei suutnud midagi öelda ja peitis end teki alla. Ta ei tahtnudki kellelegi midagi öelda. Nad olid kõik nii lollid ja vastikud. Ta ei tahtnud üldse nende juures elada, aga kuhu sel kaheksa-aastasel poisil ikka mujale elama minna on. Tuli oma kodus edasi elada, kuigi ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda suudab. Selliste lollakatega. Õudne.
Oskar ärkas selle peale, et tal oli külm. Alul ei saanud poiss hästi aru, mis toimub. Ta polnud veel kunagi ärganud selle peale, et tal on külm. Aga praegu oli ja mida rohkem ärkvele ta virgus, seda enam sai ta aru, et tal on kohe päris külm. Ning kobamisi tekki otsides selgus, et seda pole kuskil. Ei tekki, ega ka patja ega voodit. Käe all oli midagi karvast ja tundmatut.
.....
Aga et ta suitsusaunas pole, sellest sai Oskar ka kohe aru – mingit lõket suitsusaunas polnud. Seal oli ahi. Siin olid söe maas tema lähedal. Ta ise oli ka maas. Ja ta süda tagus ärevusest nii kiiresti, et kõrvus kohises iseenda voolav veri. Nagu kosk. Kosk on selline jõgi, mis kukub kuskilt kõrgemalt alla. Oskar oli sellist näinud. Tema kodu lähedal oli üks ja nad olid seal isegi mitu korda käinud, sest ema armastas jalutamist ja looduses viibimist. No igastahes kui kraan kõvasti lahti keerata ja palju vett tuleb, siis on juba mühin üsna suur, aga kui terve jõgi korraga alla kukub, siis see müriseb nagu väga paljude sõitvate autodega liiklus. Praegu oli väljaspool Oskarit väga vaikne, aga kõrvades mürises omaenda ringikihutav veri nii, et Oskar ei saanud üldse kuulata, kas ta midagi kuuleb.
Sest sellest sai ta nüüd küll aru, et omaenda kodus omaenda toas omaenda voodis omaenda teki all ta pole. Õnneks oli vähemalt omaenda pidžaama seljas.
.....
