Читать книгу Väikesed saladused - Anna Snoekstra - Страница 8

Rose’i tööriided, teksalühikad ja maikasärk, vedelesid kortsununa magamistoa nurgas. Need vajasid pesemist, kuid Rose polnud viitsinud sellega täna vaeva näha. Ta tiris kortsus riided selga ning tundis nende küljes higi ja õlle lehka. Vahetuse lõpuks haiseb ta nagu tõhk.

Rose pistis telefoni tagataskusse. Tema sõrmed sügelesid, kui see tal käes polnud. Ta oli terve päev aina ja aina oma kirjakasti värskendanud. Rahulikuks jääda oli väga raske.

Ta võttis voodi alt jalanõud. Need olid uued, sest vanadel olid tallad kanga küljest lahti tulnud. Need olid niigi vaid paari niidiga küljes püsinud, kuid siis oli ta koperdanud õllevaadi otsa ja tallad olid vajunud lahti nagu suu, jättes tema varbad keskelt keelena välja paistma. Need uued olid odavad valged tennised, mis nägid juba praegu määrdunud välja. Eelmisel ööl olid need tema kannad villi hõõrunud. Rose krimpsutas neid jalga tõmmates nägu. Loodetavasti annab materjal varsti järele või muutub kannanahk paksemaks.

Rose astus koridori ja tõmbas juuksed osava liigutusega hobusesabasse. Esiti ei pannud ta tähelegi Laurat, kes istus põrandal, selg tema poole. Vait olla polnud Laura moodi. Laura püsis vagusi ainult siis, kui end voodi all peitis.

Rose teadis, et jääb hiljaks, kuid seisatas sellegipoolest. Laura nägi vaikides välja nii tilluke. Tema õlad olid kitsad, kui ta oma ristatud jalgade kohal küürutas. Lähemale astudes taipas Rose, et Laura räägib väga, väga vaikselt veidra kõrge häälega.

„Ei, palun mulle šokolaadi. Tänan. Nämm, nämm, nämm.”

„Mida sa siin teed?”

Laura vaatas talle alt üles otsa. „Pole sinu asi!”

Rose kükitas Laura kõrvale, et näha, mida tüdruk käes hoiab. See oli vanamoodne nukk portselanist näo ja käte ning kangast kehaga. Hoopis teistsugune kui Laura ülejäänud nukud. Veidral kombel oli nukk väga Laura moodi, suurte pruunide silmade ja lühikeste, lõua juurest sirge joonega lõigatud juustega.

„Miks sa tal juuksed ära lõikasid? Sa rikkusid ta ära,” ütles Rose.

„Ei lõiganud.”

„Lõikasid jah.”

„Ei lõiganud!”

„Lõikasid küll. Sa lõikasid nuku juukseid, et ta sinu moodi välja näeks.”

„Ei lõiganud! Tema juukseid lõikas see, kes nuku mulle andis. Ta jättis nuku ukse taha. See on minu kingitus.”

Rose puudutas Laura pehmet lõuaalust, et õde talle silma vaataks.

„Kas sa luiskad mulle? Ma ei saa kurjaks.”

Laura tõstis nuku oma näo ette ja tegi taas peenikest häält. „Posey on lihtsalt kade. Sa oled ainult minu oma!”

Rose’il hakkas korraga kõhe, tal oli tunne, et kõik ei ole päris korras. Ta kaalus, kas võtta nukk ära, kuid Laura näis olevat oma tillukese teisiku üle väga rõõmus. Rose otsustas, et temast on tobe midagi peljata; kindlasti ei jätnud keegi Laurale seda nukku. Kahtlemata laenas Laura selle mõnelt kooliõelt.

Rose jättis Laura mängima ja astus majast välja. Ta tõmbas metallvõrega turvatud võrkukse kinni ja pistis sõrmed läbi katkise võre, et ust lukku keerata. See võrkuks oli täiesti mõttetu. Talle meenus, kuidas nad olid selle emaga aastate eest turvalisuse pärast ette pannud. Nüüd polnud sellest varaste vastu mingit tolku; see suutis neid vaevu kaitsta porikärbeste eest.

See uks oli nagu kõik muu tema elus ja selles linnas. Pärast autotehase sulgemist oli Colmstock kiiresti tähtsusetuks muutunud. Kunagi oli see olnud mõnus kant. Piirkonna suurim linn, otse Meltoni kiirtee ääres, kena paik, kus suurlinna sõites öö veeta. Küllalt väike, et linlastel oleks mõnus kogukonnatunne, ja küllalt suur, et kõik vastutulijad poleks tuttavad.

Nüüd oli Colmstock lagunev ja inetu. Inimesed polnud enam sõbralikud. Väga paljud kohalikud olid vahetanud seltskonnas napsitamise metamfetamiinisõltuvuse vastu. Kuritegevus oli tõusuteel, töötute hulk kasvamas, kuid ometi püsis linnakese populatsioon ühel ja samal tasemel. Kõik oleksid justkui kodulinnale lojaalsed olnud. Noh, Rose seda küll polnud. Ta kavatses iga hinna eest minema saada. Ainuüksi see mõte pani ta naeratama. Mõte, et ta ei ela enam seal, et tema elu võib olla hoopis teistsugune. Ta taipas, et on sammu aeglustanud, ja tõrjus unistused peast. Uus elu algab õige pea, aga praegu oli ta tööle hiljaks jäämas.

Rose seadis sammud Union Streeti suunas ja vehkis käega näo ees, et kärbseid peletada. Päike oli küll kõrgel, kuid ta ei tundnud end siiski üksi kõndides turvaliselt. Oli ka lühem tee, kuid see oleks tähendanud, et tal oleks tulnud mööduda kaevuritest ja seda ei tahtnud ta mingi hinna eest teha, olgu kellaaeg milline tahes, nii läks ta ringiga. Rose võttis telefoni taskust ja värskendas uuesti e-kirjakasti. Ei midagi. Tema tuju langes. Nad olid lubanud talle täna vastata. Rose ei suutnud kauem oodata. Ta polnud kunagi varem olnud millegi jaoks nii valmis kui nüüd.

Lapsest saati oli ta tahtnud saada ajakirjanikuks. Tema teel oli olnud palju konarusi, kõige hullem neist see, et kohalik leht The Colmstock Echo kinni pandi. Siis oli ta saanud e-kirja, et on üleriigilise ajalehe Sage Review’ praktikandiks soovijate esmases nimekirjas. Nädal hiljem oli ta saanud teate, et on pääsenud järgmisse vooru. Siiski polnud ta veel oma lootusi üles kütnud. See oli lihtsalt liiga hea, liiga imeline, et olla tõsi. Aga siis, kaheksa päeva tagasi, oli ta teada saanud, et on üks kahest, kelle vahel ajaleht valida kavatseb. Täna värskendasid oma postkasti sisu vaid tema ja see teine lootusrikas inimene.

Tema sõbranna Mia oli kindel, et ta saab selle koha endale. Rose oli naernud ja küsinud, kas Mia oli näinud seda oma kristallkuulist, kuid tegelikult oli ta sõpra uskunud. Rose teadis sügaval sisimas, et saab praktikandikoha endale, sest keegi ei saanud tahta seda nii palju kui tema. See polnud lihtsalt võimalik.

Rose ruttas mööda järvest, mida ümbritses põlvini ulatuv kuiv rohi, selle sees elasid maod ja sääsed. Seisev vesi haises. Järve kaldal seisis õitsvasse umbrohtu kasvanud kiigeraam. Keegi oli sealt juba aastaid tagasi kiiged maha lõiganud, jättes alles vaid palja raami. Rose mõtiskles selle üle, kas kiiged rippusid nüüd mõne maja hoovis või olid mõned jõnglased need lihtsalt oma lõbuks ära lõhkunud.

Rose pööras pea ära ja kiirendas sammu, uute tenniste kummitallad kleepuval asfaldil naksumas, ja püüdis unustada aega, kui vesi oli olnud veel sinine ja ta oli käinud emaga järve kaldal piknikku pidamas. Emaga, kes oli tummana pealt vaadanud, kui tema uus abikaasa Rob James oli Rose’ile teatanud, et aeg on välja kolida. Sellest polnud midagi, sest praktikanditöö oli linnas ja elukoht käis asja juurde, kuid see oli talle siiski haiget teinud.

Rose läks üle Union Streeti ja hüppas üle laiaks litsutud kärnkonna. Siin kandis olid inimesed valmis konna tapmise nimel kas või vastassuunavööndisse sõitma. Sinna nad siis jäid, lapikud nagu pannkoogid ja sipelgaid täis, kuni nad viimaks kõrvetava päikese käes kuiva naha kombel kangeks ja kõvaks muutusid.

Colmstocki peatänav oli kolm kvartalit pikk. Seal oli vaid üks komplekt valgusfoore ja kaugemal, väikese punastest tellistest kiriku ees üks jalakäijate ülekäigurada. Pubi oli üsna lähedal kohale, kus Rose seisis. Ta nägi läbi ühe räpase, sulgemise ajaks sageli baarikaklustest verise akna, kuidas teleriekraanidel näidatakse koerte võiduajamist. Seal lähedal oli ka Hiina kiiskavpunase reklaamsildiga kiirtoidukoht, litsutud India restorani ja antiigipoe vahele, mis mõlemad olid juba aastaid suletud olnud.

Kaugemal olid algkool ja Colmstocki linnavalitsus. Sealt, kus Rose seisis ja ootas, et foorituli vahetuks, võis peaaegu näha maha põlenud kohtumaja. See seisis hävingust pääsenud raamatukoguhoone ja tuleroaks langenud toidupoe vahel. Kohtumaja trepil oli seal surma saanud poisi Ben Riley mälestuspaik. Poisi foto hakkas juba lakkamatust päikesepaistest luituma. Hoone oli kilest lindiga sisse piiratud. Seal oleksid pidanud olema barrikaadid, kuid neid polnud veel püstitatud.

Rose piidles söestunud varemeid. Kas nüüd, kui kõik kohtumajas olnud toimikud olid tuhaks põlenud ning arvutid sulanud plasti ja traadi känkrateks, jäävad kõik plaanitud kohtuistungid pidamata? Kas see tähendas, et inimesed, kes oleks mõistetud kurjategijateks, ei olnudki enam seda? Kas kohtumõistmine pandakse ootele, kuniks maja taas üles ehitatakse? Ta tundis seda isegi siit, päikese käes kuumeneva põlenud puidu, telliste ja plasti haisu. Möödunud oli kolm nädalat, kuid hais polnud kadunud. Vahest jääbki Colmstock nüüdsest nõnda lõhnama.

Tema tasku surises. Rose pingutas, et tema käsi ei väriseks, ja võttis telefoni. Ta peaaegu ootas, et seal on mõni Mia tobe sõnum või rämpskiri. Aga ei olnud. Ta avas Sage Review’ kirja ja tema suunurgad hakkasid juba kerkima, olles valmis naeratama ja laskma valla rõõmuhõiset.

Lugupeetud prl Blakey!

Täname, et kandideerisite Sage Review’ praktikandiprogrammi.

Kahjuks...

Edasi Rose ei lugenud. Ta ei suutnud.

Tema suu polnud veel sõnumit kätte saanud. Ta naeratas üle tee Eamon’si hotelli ja pubi poole minnes veidrat õõnsat naeratust.