Читать книгу Tütar - Anne B. Ragde - Страница 6

„JAH, MA SAAN kõike arvutis näha,“ ütles Olaug, kohendas kiiresti toolil oma tagumikku, nihutas kohvitassi taldrikule lähemale ning võttis ühe sepikuviilu.

„Ja just selle pärast tuleb varsti mu lapselaps siia,” jätkas ta. „Mitte see, kes lapse sai, eksole, vaid tolle õde. Ja tal on oma arvuti kaasas. Seega saan ma näha seda imedeimet. Otse eetris. Otse Austraaliast. Karauul, nüüd on minust saanud vanavanaema! Nüüd tuleb vist tunnistada, et mu noorusiga on kohe täitsa kindlasti läbi.“

Otse Austraaliast... See kõlas Tormodi kõrvus täiesti tobedalt.

Aga Olaug polnud seda tüüpi, et oleks sassis olnud või endale asju ette kujutanud, nagu paljud teised siin, kes suutsid vaevu eristada mõtteid tegelikkusest, kuna nad tukkusid pool päeva maha; Olaug ajas tavaliselt selget juttu, ilmselt ka praegu, kui ta polnud muutunud dementseks just selsamal sekundil, aga seda Tormod ei uskunud, kuigi naise välimus oli nagu ikka, natuke sassis, roosa pealagi läikimas nende üksikute juuksetuttide alt, mis olid talle igapäevaseks kammimiseks jäänud ning need hõbekuulikesed, mis rippusid nagu seatinast kellapommid ülepingutuse all kannatavates kortsulistes kõrvalestades ning nägid välja, nagu need võiks kohe-kohe sealt alla rebeneda.

Tormodile oli Olaug kohe esimesest päevast peale meeldinud, ta polnud kunagi varem oma elus olnud sellise inimese lähedal. Olaug ütles alati kõvasti ja kriiskavalt välja selle, millest teised mõtlesid või mõtetest tõrjusid, oli selleks siis surm või teiste inimeste kehalõhnad või muud hääled, ta pani asjad paika, tema jutu peale pöörati pead ja aeti silmad pärani.

„Jäta juba see kuradi puuksutamine!” võis ta ootamatult pealelõunast kohvi juues kõrvalistujale ütelda. „Siin on muideks rohkem inimesi, kes peavad sama õhku hingama!”

„On sul siis vaja poolt torditükki endale sülle pudistada? Sa pole veel ära kärvanud, kuigi sa sarnaned linnumajaga!“ ütles ta ka otse välja, sest enamus elanikest olid mingis ebamäärases poolunes terve päeva, kuna nad olid lebanud ärkvel terve öö.

Aga ise istus Tormod vaikselt ning tal ei pudisenud pea mitte kunagi midagi särgile või pükstele, kui ta kooki sõi. Ja ta oskas ka teha sellist nägu, kust midagi välja ei paistnud. Neshov oli selles mõttes olnud heaks elukooliks.

Midagi oli selles mahavaatamises, arvas ta ise, ta oli selle peale üksjagu mõelnud, kuidas ta seda tegi, ta arvas, et ehk aitas silmalaugude lõdvestamine ning harv silmade pilgutamine, samas tuli suunurgad ja alahuul vabana natuke rippu lasta ning raskusjõuga ühte sulanduda. Ja vastata tuli ühesilbiliste sõnadega. Siis muutus ta mugavalt nähtamatuks ning ebahuvitavaks. Aga peale Margidoga juhtunut olid nad ikkagi tema kallal natuke liiga palju näägutanud.

„Ja see, et ta kukkus just otse sinu silme ees, vaesekene,“ oli Olaug ütelnud ning mitmed tema ümber olid tunnustavalt noogutanud.

„Eks see ole kurb, et su poeg on läinud,“ võis jälle mõni teine ütelda, nad olid seda mitu korda ütelnud, mitmed neist, nad kõik teadsid Margidot hästi, tema „poega“, kes käis lahkunuid ära viimas.

Ta vaatas tavaliselt maha, aga ta oleks parema meelega tahtnud ütelda, et Margido pole kusagile läinud, ta polnud Põhjapoolusele sõitnud, ta oli ära surnud, ta suri tema toa põrandal. Kui teised elanikud tema kallal võtma hakkasid, tulid Petra ja Hannelore nagu päästeinglid kohviga ning küsisid, kas ta tahaks piima kohvi peale ning kas keegi koogitükki sooviks ja ta sai jälle rahulikult hingata.

Aga halvim oli juba möödas. Uudisväärtus oli langenud. Pealegi oli surm siin teemaks, mida tüütuseni lahati ja arutati, kuna nad kõik ootasid surma, terve kari, see kõrgendatud huvi Margido surma üle tuli lihtsalt sellest, et mees oli väljastpoolt, ta oli justnagu eraisik. Lisaks oli ta suremiseks liiga noor, ta oleks nagu järjekorras ette trüginud.

Ja seal tuligi juba Olaugi lapselaps uhke sammuga, kiire, triksis-traksis proua tumedate ootusärevate silmadega, kaenla all väike metallplaat, mis siis ilmselt oligi see arvuti. Tal oli hiigelsuur sall mitu korda ümber kaela keeratud; materjal sarnanes omal ajal Neshovis rippunud magamistoa kardinatega, sinised ja rohelised karvased niidid hooletult üksteisest läbi põimitud, ta oli neid kardinaid palju vahtinud, igas valguses, ka kottpimeduses. Torunn oli need ilmselt juba ammu maha kiskunud ja ära visanud, taevale tänu. Tüdruk oli talle rääkinud, et ta oli tellinud hiiglaslikud prügikonteinerid, mis pandi keset hoovi maha ja ta oli need siis üksteise järel pilgeni täis toppinud, seda rääkides oli Torunn naernud, kuna tüdruk sai aru, et mõte kõigest vanast, mis on ära visatud, välja praagitud, maha tallatud, rõõmustab teda, sest ta teadis, kuidas tal seal talus elada oli, terve elu.

Ehk pakkus ta tüdrukule teatavat tuge, lubades tal kõike muuta. Kõike. Luua sellest tulevik, luua omaenda elu. Ta tahtis uskuda, et tüdruk just sedasi tundis, aga ta ei teadnud ka päris täpselt, kuidas seda küsida, kuidas sõnu seada. Seepärast oli ta õnnelik, et oli tulnud mõttele tuttuuest lipumastist ja lipust ja vimplist, asendamaks vana, mis oli kõrgunud talus mitu põlve.

Ehk sai tüdruk sellest isegi aru.

Ta tõstis poolikud munad oma võileivale ning avastas kergendusega, et kaaviarituub oli käeulatuses, ilmselt oli Lillian Albertsen seda kasutanud, kuna see lebas siinsamas, keskelt küll lamedaks litsutud, aga suurepärane sellegipoolest, sest nüüd ei pidanud ta kellelgi paluma seda saata. Võist oli ta ammu loobunud.

Ta hakkas vaevaliselt kaaviarituubi otsast kokku rullima ning lasi sealt väikseid pritsmeid munale langeda, enne kui valge plastkorgi uuesti peale keeras. Nüüd lebas tuub pooliku ja paksuna laual, sealt saaks korralikult pigistada, mõtles ta, aga ilmselt on see varsti jälle lamedaks litsutud.

„Tule ka vaatama, Tormod!“

Jälle see Petra.

„Mida?“

„Olaug!“

Kõikide silmad olid suunatud lapselapsele, Olaug naeris nooruslikult ning läbilõikavalt ning tõmbas teda enda poole, et teda kallistada, ta ei hakanud ennast püsti ajama ja miks ta olekski pidanud. Noor lapselaps tuli uudistega vana kännu juurde ja tool oli veel soe ning nii mõnus Olaugi tagumiku all.

Olaug hüüdis Petrale, et too ühe lisatooli tooks, kuna mitte keegi ei teinud nägugi, et hakkaks end natukenegi liigutama.

„Hannelore korraldab selle asja ära!“ hüüdis Petra.

„Valmis!“ hüüdis Hannelore ning marssis toolide virna poole seina ääres, need võeti välja, kui söögisaalis peeti lustlikku ühislaulmist. Vähemalt sedasi oli kirjas paberil, mis oli vastuvõtus korktahvli külge kinnitatud. Lustlik ühislaulmine söögisaalis. Hannelore pidi sumama rulaatorite merest läbi, et jõuda toolide virnani, aga ta oli sellega harjunud.

Ilmselt ainult tema mõistis, et kui Hannelore ütles valmis, mõtles ta kohe. Ta oli ju sakslane. Teised mõtlesid ilmselt, et Hannelore seisis alati valmis, et ühte tooli tuua.

„Hakkame siis skaipima. Nüüd oled sa netis, Olaug,“ ütles lapselaps ning jõllitas väikest metallplaati, mille ta oli Olaugi kõrval söögilaual avanud nagu kõvade kaantega, tühja raamatu. Kohvitass oli alustaldrikul ümber läinud, aga keegi ei teinud seda märkamagi.

Ta sulges silmad ning lükkas tuubikaaviariga kaunistatud munavõileiva suhu, ta armastas seda, kuidas selle soolane ja terav maitse liikus suus ringi, enne kui see veniva ja rasvasena kurgust alla läks, korraliku kohvilonksu poolt taganttõugatuna.

„Kuidas läheb, Tormod?“

See oli Hannelore. Hooldaja rääkis temaga tasase häälega, teised seda ei kuulnud.

“Hästi. Aga kurb on, et...“

„Mida?“ uuris naine ja kummardus lähemale.

„Vaene Olaug,“ ütles ta vaikselt. „Ta peab oma lapselapselast arvutist vaatama...“

„Mis sa jamad, Tormod, see on ju palju parem, kui üldse mitte näha, mõistad, nad elavad ju nii kaugel. See on sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. See on ju ülihea ja sugugi mitte vaene.“

„Tema kohv läks ümber.“

„Nüüd käib kõik väga kähku, Tormod.“

„Kas see kohvitass või?“

„Ei. Areng. Kõik on Internetis võimalik. Aga sa ei käi sellega kaasas, mõistad, sul pole isegi mobiiltelefoni.“

„Ei, ma ei taha seda.“

„Ja miks siis mitte?“

„Ma pole kunagi telefoni kasutanud.”

„Kas sa pole kunagi mobiiltelefoni kasutanud?“

„Ei. Telefoni.“

„Ma ei mõista, mis sa sellega...“

„Ma pole kunagi telefoni kasutanud. Aga mul on külmkapp.”

„Jajah... Räägime hiljem, Tormod. Varsti tuleb arst, meile tehakse gripivaktsiini, kõigile siin.“

*

Hannelore oli hea. Naine aitas teda alati, teda võis usaldada.

Kui Margido suri, andis just Hannelore talle unetableti, selle ainukese, mille ta oli terve oma elu jooksul võtnud. Ta oli Tori peale mõelnud ja kartis, kuna Tor võttis endalt elu, neelates neid terve karbi, vaatamata sellele oli ta palunud endale veel pool tabletti tuua, kuna ta tahtis unne vajuda, miilide kaugusele Margido surmast ja linoleumpõrandast ukse ees. Ja siis oli naine seal temaga koos istunud, saksa soost ja sünnipäevaga 8. mail, Norra vabastuspäeval. Ajal kui terve Norra heiskas lipud, et tähistada sakslaste mättasse löömist, oli heal Hannelorel sünnipäev.

Ma võin ju teeselda, et nad heiskavad lipud minu auks, Tormod.

Ta tundis end turvaliselt, kui kuulis seda pehmet saksa aktsenti oma kõrvus. Aga nüüd oli talle meelde tuletatud seda kuradima gripivaktsiini. See vastik torge, põletustunne nahal, valutav õlg, mis ei lasknud tal kolm ööpäeva järjest lamada paremal küljel, nägu seina poole ning süda troonimas kuningana siseorganite hunniku otsas, ta oli sellest mitu aastat tagasi lugenud, ajakirjast Meie Mehed, kui hea see südamele oli, kui inimene lebas paremal küljel; ta polnud seda ära unustanud.

Arst öelgu mis tahab. Ta palub sel sügisel endale vaktsiin vasakusse õlga teha. Ta võttis ühe ampsu võileivast ning kuulas ettevaatlikult, ta proovis närida nii vaikselt kui suutis, et proteesid häält ei teeks, aga ta poleks pidanud seda tegema, sest tuba oli täis erutatud hääli, kakofoonia, mis tekkis selle lapselapselapse vaatamisest, niipalju mõistis ta küll, enne kui ta end uuesti sellest välja lülitas.

Austraalia. See kõlas kenasti. Aga ikkagi. Ei huvitanud. Austraalia oli sama kaugel kui Hiina.

Ta teadis Austraalia kohta vaid seda, et nad tegelesid seal hiiglama hulga lammaste kasvatamisega, et seal oli väga palav ja kuiv ning metsatulekahjud järgnesid üksteisele, talud olid nii suured, et talunikud pidid kasutama lennukeid, et valduse ühest otsast teise jõuda. Ja kõige selle keskel: Olaugi lapselapselaps. Ta oli nii lõpmata õnnelik, et sai siin olla, selles hooldekodus, Bynesetis, Norras. Vaene Olaug ja see vaene, vaene lapselapselapsuke, kes ei elanud siin, keda hoiti vaid ekraani ees, ajal kui täiskasvanud telefoniga rääkisid.

Ta tõmbas ettevaatlikult keelega üle nimetissõrme ning tõmbas sellega aeglaselt mööda taldrikut, et saada kätte ka viimased munakollase tükikesed ning umbes sentimeetripikkune tuubikaaviari triip, mis oli taldriku servale kukkunud. Seejärel lakkus ta nimetissõrme puhtaks, suletud silmadega. Sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. Ennekuulmatu hullumeelsus ning moodne nonsenss.

Aitab, nüüd tahtis ta tagasi oma tuppa minna.