Читать книгу Kui kõik on öeldud - Anne Griffin - Страница 5

18.25

Laupäev, 7. juuni 2014

Rainsford House’i hotelli baar

Rainsford, Meathi krahvkond, Iirimaa

Kas asi on minus või on baaripukid madalamaks jäänud? Ehk ma olen kokku kuivanud. Kaheksakümmend neli aastat võivad inimesele niimoodi mõjuda küll, aastad ja karvased kõrvad.

Poeg, mis see kellaaeg praegu Ühendriikides võiks olla? Üks, kaks? Küllap sina passid praegu selle va sülearvuti taga kliimaseadmega kontoris ja muudkui klõbistad. Muidugist, pole võimatu, et sa istud kodus terrassil logiseva käetoega lamamistoolis ja loed oma viimast artiklit ajalehest, mille juures sa töötad, mistan’d oligi …? Jestas, no ei tule praegu meelde. Aga ma näen, kuidas sa keskendud, laubal murekurrud, sellal kui Adam ja Caitríona su tähelepanu võitmiseks lärmi löövad.

Siin on vaikne. Mitte ainsamatki patustajat. Üksipäini mina räägin siin iseendaga ja kopsin esimese lonksu ootuses baariletti sõrmedega oimetuks. Kui see kopsimine vaid aitaks seda kätte saada. Olen ma sulle rääkinud, Kevin, et mu isa oli kõva sõrmedega kopsija? Toksis lauda, mu õlga, mis aga nimetissõrme alla jäi, et oma seisukohta selgeks teha ja teenitud tähelepanu nõuda. Mu enda pahklikul sõrmel ei paista sellist annet olevat. Mind ei pane keegi tähele. Mitte et siin oleks kedagi, kelle tähelepanu püüda, välja arvatud üks neiuke vastuvõtulaua taga. Tema teab, et ma siin ootan, ja minu eiramine tuleb tal hästi välja. Siin kandis poleks janusse kõngemine mingi ime.

Eks nad ole muidugi kõik maakonna spordiauhindade ürituse asjadega ametis. Rainsfordi-suguse jaoks on tubli saavutus, et nad sellise pralle kahe hotelliga Duncasheli käest endale napsasid. Seda tegi Emily, juhataja, või tuleks öelda omanik, naine, kelle jaoks on ükskõik kelle ära moosimine ja talle selle koha imede pähe määrimine käkitegu. Mitte et ma ise oleks neid aastate jooksul hulganisti kogenud.

Aga sellegipoolest istun ma siin. Eks mul ole omad põhjused, poeg, eks mul ole omad põhjused.

Sa peaksid nägema seda päratuma suurt peeglit mu ees. Tohutu kaadervärk. Jookseb pudelirivi kohal terve baarileti pikkuses. Selle ülespanekuks pidi küll vähemalt kümme meest käed külge lööma. Sellest on näha diivanid ja toolid mu selja taga, mis ei jõua ära oodata iga hetk neil maanduvaid peentes hilpudes taguotsi. Ja nurgas kükitan mina otsekui mingi paganama tola, kes õigel hetkel pead kaadrist välja tõmmata ei jõudnud. Ja on see alles pea. Ega ma viimasel ajal suurt peeglisse vaata. Kui su ema veel elas, siis ma vahel ikka viitsisin vaeva näha, aga mis mõte sel praegu oleks? Mul on raske ennast vaadata. Ma ei taha seda näha, seda teravust – taipad küll, mida ma silmas pean, eks sa ole seda aastate jooksul piisavalt omal nahal kogenud.

Aga sellegipoolest. Puhas valge särk, sirge krae, tumesinine lips, ühtki soustiplekki silma ei hakka. Kampsun, see roheline, mille su ema mulle enne surma jõuludeks kinkis, pintsak ja läikima löödud kingad. Kas tänapäeval inimesed veel üldse kingi läikima löövad või olen mina ainus, kes seda kunsti harrastab? Sadie oleks ikka täitsa uhke. Igati õnnestunud meessoost eksemplar. Kaheksakümmend neli aastat vana, juuksed ikka veel peas ja lõual habemetüügas. Aga kare on see küll, kare mis kare. Ei teagi, miks ma igal hommikul habemeajamisega vaeva näen, kui lõunaks katab mu lõuga traathari.

Ma tean, et mind olnuks noorestki peast raske nägusaks nimetada, kuid tänaseks paistab läinud olevat seegi vähene. Mu nahk näeb välja nagu kortsurägastik. Aga tead mis? Hääl on mul veel alles.

„Maurice,“ ütles mu vanaema ikka, „sina võiksid oma häälega jäämägesid sulatada.“

Selle kõla on tänase päevani otsekui tšellol – sügav ja sume. Sunnib inimesi kuulama jääma. Piisaks ühest hõikest sellele vastuvõtulauas tähtsate asjadega tegelemist teesklevale tipsile ja juba oleks ta siin ja täidaks mu klaasi. Aga ma parem ei tekita rohkem sekeldusi kui hädapärast tarvis. Hiljem tuleb üks töö ära teha ja ees ootab pikk õhtu.

Ma tunnen siin jälle seda lõhna. Soovin, et oleksid siin ja mõistaksid, millest ma räägin: Mr Sheen. Mäletad? Igal laupäeval lõhnas selle järele terve maja. Sinu ema tolmuvõtmispäev. Selle haigemajalõhn lõi mulle ninna niipea, kui tagauksest sisse astusin. Aevastasin terve õhtu, otsekui oleks viimnepäev kätte jõudnud. Aga reeded, vaat reeded olid põranda poonimise päevad. Vaha, koduste krõbekartulite ja suitsulõhe hõng, mis mu südant soojendas ja suu naerule vedas. Toimekus ja toitev eine – see läheb alati peale. Praegusel ajal pole enam kuulda, et keegi põrandat pooniks. Ei tea, millest see tuleb.

Viimaks siseneb keegi ja astub baarileti taha, et mu janupiinad lõpetada.

„No kas sa näed,“ ütlen Emilyle, ilu ja asjalikkuse kehastusele. „Tulid mind päästma sellest häbist, et peaksin endale ise jooki valama? Ma siin juba kaalusin preili Abivalmi poole pöördumist.“

„Siis jõudsin ma pärale täpselt õigel ajal, härra Hannigan,“ ütleb naine naeruselt, paneb letile virna pabereid ja heidab pilgu kõige peal olevale telefonile. „Pole vaja, et te oma kuulsa sarmiga meie töötajatel päid segi ajama lähete.“ Naine tõstab mulle otsa vaadates pea ja ta silmi ilmub enne, kui need taas ekraanile kinnituvad, hetkeks sära.

„Nii armas. Mees tuleb väikest napsi võtma, ja vaat mis teda selle asemel ootab.“

„Svetlana tuleb kohe. Meil oli kiire koosolek, arutasime tänast õhtut.“

„No kas sa näe, nagu päris Michael O’Leary kohe.“

„Ma näen, et te olete täna üsna atsakas meeleolus,“ ütleb tema mu ette seisma jäädes ja kogu tähelepanu minule keskendades. „Ma ei teadnud, et te täna tulete. Millele me sellise rõõmu eest tänu võlgu oleme?“

„Ma ei helista alati ette.“

„Nii see on, aga ehk peaks. Siis ma teaksin töötajaid hoiatada.“

Seal see ongi – see naeratus, armsalt ümar, hõrk nagu vahukooretörts soojal õunakoogil. Ja uudishimust säravad silmad.

„Bushmills?“ küsib ta kätt klaasi poole sirutades.

„Alustaks õige pudelist tumedast õllest. Paluks mitte külmkapist.“

„Alustaks?“

Ma ei tee ta häälest kostvast murelikkusest välja.

„Kas võtad hiljem koos minuga klaasikese?“ küsin selle asemel.

Ta katkestab oma tegevuse ja läkitab mulle pika pilgu.

„Kas kõik on hästi?“

„Üks naps, Emily, muud ei midagi.“

„Te ikka teate, et ma sain meile maakonna spordiauhinnad?“ küsib naine, käsi puusas. „Rääkimata salapärasest VIP-külalisest, kes otsustas toa kinni panna. Kõik peab olema ideaalne. Ma olen liiga palju tööd rüganud, et lasta sel kõigel …“

„Emily, Emily. Täna õhtul ei tule mingeid üllatusi. Ma lihtsalt tahaksin istuda ja sinuga koos ühe napsi võtta. Ei mingeid pihtimusi sedapuhku, ma luban.“

Libistan käe lubatu kinnitamiseks üle leti. Möödunut arvestades ei saa tüdrukule ta umbusku ette heita. Vaatan, kuidas see ta naeratuse kustutab. Ma pole vist kogu seda Dollardite asja sulle ega emale tervenisti seletanudki? Küllap on tänane õhtu osaliselt sellest tingitud.

„Ma ei usu, et täna mingi vaiksem hetk tekiks,“ ütleb tema nüüd juba seistes ja mind endiselt kahtlustavalt silmitsedes. „Aga ma püüan teie juurde jõuda.“

Naine kummardub veidi ja napsab oma osava käega alumiselt head ja paremat täis riiulilt pudeli väärt kraami – pudelite korralikku rivi, nende uhkelt väljapoole pööratud peeneid silte saab üksnes imetleda. Puha Emily kätetöö. Tal on kõik alati triksis-traksis.

Uksest astub sisse keegi noor lapseke, kes temaga leti taga ühineb.

„Suurepärane,“ ütleb Emily tüdrukule. „Koht on sinu päralt. Näed, anna see härra Hanniganile, enne kui ta kokku kukub. Ja teie,“ jätkab naine, ise mind ühe oma kena pika küünega sihtides, „pidage end korralikult üleval. Svetlana on uus.“ Selle hoiatuse saatel korjab ta oma asjad kokku ja kaob.

Svetlana võtab pudeli kätte, leiab mu juhatust andva sõrme kaasabil baarileti alt pudeliavaja ja asetab pudeli koos klaasiga minu ette, et seejärel kõige kaugemasse nurka sibada. Valan tasapisi õlut, kuni vahumüts klaasiservani jõuab, ja jään selle alla vajumist ootama. Vaatan ringi ja mõtlen sellele päevale, sellele aastale, tegelikult kahele ilma su emata möödunud aastale, ja tunnen väsimust. Ja kui aus olla, siis hirmu. Vaatan vahu hõljumist klaasis ja mu käsi libiseb taas üle lõuga katva tüüka. Seejärel köhin ja rögastan oma mured enda seest välja, nüüd enam tagasiteed pole, poeg. Tagasiteed ei ole.

Silmitsen minust vasakul asuvast kõrgest, põrandani ulatuvast aknast mööduvaid autosid. Tunnen mõne neist ära: Audi A8, see on Brennan Duncashelist, talle kuulub tsemendivabrik; puuduva ilukilbiga Škoda Octavia on Mick Morani jagu. Lavini autoromu on talle kuuluva ajakirjapoe ette pargitud. Igivana punane Ford Fiesta. Seda kohta tühjana eest leides valmistab oma auto sinna parkimine mulle iga kord suurimat rõõmu.

„Sa ei tohi sinna parkida, Hannigan,“ röögib tema oma asjatoimetustelt tagasi jõudes end juhipoolsest aknast välja upitades. „Kas ma peaksin sinu meelest oma kaupa kuskilt linna teisest otsast kohale tassima hakkama?“ Ta turris lopsakate juustega pea kõigub kisamise ajal üles-alla ja minu oma kõrvale pargitud auto takistab liiklust. „Sa märki ei näe või? Parkimine keelatud, olgu öö või päev.“

Mina mõistagi seisan tema poe seina najale toetudes ja ajalehte lugedes.

„Ära nüüd päris pükstest välja karga, Lavin,“ ütlen mõnuga ajalehte krabistades, „see oli hädaolukord.“

„Kas hommikulehe ostmist nimetatakse nüüd hädaolukorraks?“

„Eks ma võin seda mujalt ka ostma hakata.“

„Hakkad sa küll, Hannigan. Hakkad sa küll.“

„Ma olen kuulnud, et Duncasheli ajakirjapoes on nüüd kohvimasin ka.“

„Eks sa korista siis oma kuradima Jeep eest ära ja sõida sinna.“

„Ma pole kunagi eriline kohvisõber olnud,“ ütlen mina ust enne autosse ronimist ja tagumise käigu sisse lülitamist lahti klõpsutades.

Kõik on kinni lihtsates asjades, poeg, lihtsates asjades.

Paistab, et poeringid hakkavad tänaseks läbi saama. Käed viipavad, autod annavad signaali. Autode juhipoolsed aknad on alla keritud, küünarnukid aknast välja pistetud ja juhid vahetavad omavahel viimaseid lauseid, et siis, gaas põhjas, koju kihutada ja õhtu teleka ees veeta. Mõned neist võivad mõistagi hiljem üles lööduna tagasi tulla. Pakitsedes soovist oma uute hilpude ja soenguga kekutada.

Tõstan klaasi ja valan õlut juurde, kuni see on täis ja valmis viimaseks ootepausiks. Mu tumedate parkunud lõhedega sõrmed kopsivad protsessi kiirendamiseks vastu klaasi külgi. Heidan viimase pilgu peeglisse, kergitan sealt vastu vaatavale iseendale klaasi ja rüüpan esimese taevaliku lonksu.

Tumeda õlle koorese sügavuse vastu ei saa miski. See kosutab keha ja paitab kõhtu voolates häälepaelu. Mu häälel on veel üks hea omadus: see jätab minust noorema mulje. Oo jaa, seda telefonis kuuldes ei saa keegi aru, et mu näos on sadu kortse või suus oma elu elavad proteesid. See teeskleb, et ma olen tõeline kompu, väljapaistev ja nägus. Mees, keda tasub kuulata. See tegelikult ei olegi vale. Ma ei tea, kust see hääl pärit on – mind on perekonnas ainsana sellise anniga õnnistatud. Nii ma neid meelitasingi, neid mujalt tulnud kinnisvaraagente; mitte et nad erilist veenmist vajanuks, sest eks asunud meie talu ju kõikide suureks kadeduseks õigel pool Meathi ja Dublini vahelist piiri.

Aga need šiki lipsu ja läikima löödud kingadega poisid ei saanud sellest kohast isu täis, kui ma neile rääkisin, kui suur ja lai see maatükk on, nad muudkui nõkutasid päid nagu koerad autode tagumistel akendel. Ära muretse, nad said vett ja vilet. Iga mees, kes minu raha tahab, peab iga viimse kui veeringu auga välja teenima. Nad käisid mu maa pikuti ja laiuti läbi, kuni silm enam kingade värvi ei seletanud. Nad kõik olid kohe varmalt valmis kätt lööma. Õite naksid, nagu oleks öelnud mu isa. Valisin viimaks välja Anthony Farrelli, tema pidi mu väikese impeeriumi kõrgeima pakkumise tegijale müüma. See sai olla üksnes tema – mitte seepärast, et ta loba oleks mulle muljet avaldanud, selles osas ei erinenud ta ülejäänutest. Otsus polnud ajendatud ka tema huule kavalast kõverusest. Ta oli lihtsalt su onu Tony nimekaim. Mees on juba seitsekümmend aastat surnud, aga minu jaoks ikka veel iidol. Noor Anthony tõestas, et olin teinud õige valiku: ta ei jätnud enne, kui maja ja kogu muu kupatus kenakese kopika eest müüdud sai. Ma lahkusin sealt eile õhtul, majast siis.

Ma tegelesin terve möödunud aasta toahaaval asjade pakkimisega. Igal kastil on nimi peal, niisiis tead, mis on mis: Maurice, Sadie, Kevin, Noreen, Molly – tema kast sai kõige pisem. Aga kogu see tassimine ja tõstmine oleks mul peaaegu tossu välja võtnud. Ilma Anthony saadetud poisteta poleks ma sellega iialgi toime tulnud. Nende nimed ei tule mulle praegu meelde, Derek või Des … aga tegelikult, mis vahet seal on? Enamasti ma lihtsalt teesklesin nende abistamist, pigem olin nagu käidujuht. Nad olid igati asjalikud, seda ei tule tänapäeva noorte puhul just sageli ette.

Hädavajaliku jätsin pakkimata kuni tänase hommikuni, mil Anthony viimase kasti oma autoga minema viis. Kevin, imelik tunne oli sel kõigel minna lasta. See, kui väike oli viimane kast juhi kõrvalistmel, tegi korraga haiget. Kuigi selles polnud midagi väärtuslikku, kõigest teekann, raadio, mõned hilbud, habemeajamisasjad, tead küll. Kõik muu lendas renditud prügikonteinerisse. Ajalehe Meath Chronicle pakid jõudsid sinna viimastena. Meath Chronicle tähendab kohalikke uudiseid ja GAA tulemusi, mis sest, et pühapäeviti said kõik mängud vaadatud. Mulle pakkusid kõige enam huvi kohalikud ja krahvkonna mängud. Minu kõrval diivanil kerkivas ja lõpupoole vildakaks kaoseks muutunud virnas oli ilmselt kuue kuu jagu lehti. Sadie eluajal poleks see mul muidugi läbi läinud. Aga saad aru, nende õigel paigutamisel püsis mu teetass täpselt sobival kõrgusel. Äkilised liigutused olid muidugi välistatud, aga neid polnud ka eriti karta, mul ei käi viimasel ajal enda diivanilt püsti ajamine kuigi kärmelt.

Anthony paneb kastid mingisse oma kontori lähedal asuvasse kohta hoiule. Meie elu on nüüd Dublinis – nii raske uskuda. Mõned olulised ülejäägid on mul ühes võetud. Mu pintsaku sisemises rinnataskus on rahakott, pastakas ja mu kasvavat hajameelsust arvestades mõned lehed paberit üksikute märkmete jaoks. Välimistes taskutes on hotellitoa võti, raske ja jäik; mu isa pruunides ja mustades toonides piip, mida ma iialgi suitsetanud pole, kuid mis on mu pöidla pidevast hõõrumisest läikivaks ja siledaks kulunud; paar pilti; kamalutäis tšekke; prillid; sinu ema juuksenõelakotike; telefon ja lisaks mõned kummipaelad, kirjaklambrid ja haaknõelad – iial ei või teada, millal neid võib vaja minna. Ja siis muidugi sinult kingiks saadud viskipudel, kenasti silma alt ära pandud ja mu jalge ees seisvasse Dunnes Storesi kotti mässitud.

Küllap mõtled, mis on saanud koerast, Käigukangist. Koristaja Bess võttis ta endale. Adam ja Caitríona võivad seda muidugi pisut pahaks panna. Ma tean, et neile meeldis kodus käies temaga mängida. Nemad oma rihmaga ja tema, kes sellest midagi ei teadnud. Aga ta jäi sellele vaatamata väärikaks ja lasi neil end nädala jagu või nii ringi talutada. Lahke hingega, sellist teist juba naljalt ei leia.

Mäletad, mida su ema ütles, kui ma koera tõin? Aga ilmselt olid sa selleks ajaks juba ammugi läinud. Tema aina ketras: „Sa ei saa seda vaest väiksekest Käigukangiks kutsuma hakata,“ ja veel pärast seda, kui peni oli terve tee koju autos käigukangi järanud.

Ja mina ütlesin: „Mis temal selle vastu olla saaks?“

See oli esimene ja ainus kord, kui ta oma jala majja tõstis. Ma jätsin viimastel kuudel tagumise ukse lahti ja püüdsin teda sisse meelitada. Tema asus tõrksalt üle läve tagumisse koridori, torkas pea üle köögiukse, kuid üksnes selleks, et mulle endast märku anda. Jäi lõõtsutades jalutuskäiku või midagi muud ootama. Kuidas ma teda ka Carrolli singiviilu või koguni praerasvaga ei meelitanuks, kaugemale tulema ta ei nõustunud. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks teleka vaatamise ajal mu kõrval istunud või kas või õhtusöögi ajal laua all pikutanud. Aga tema tahet murda ei õnnestunud. Eks ma ole muidugi aastate jooksul tema vastu kaigast tõstnud, niisiis ei tahtnud ta riskida. Lõpuks heitis ta lihtsalt porisele jalamatile pikali ja magas seal, lastes mu elutegevuse summutatud helidel end unele suigutada.

Päeval, mil Bess koerale järele tuli, oli tal kaasas terve pere: abikaasa ja kolm last. Kõik seisid ja naeratasid vastamisi, minagi andsin endast parima, et samaga vastata; me noogutasime ja teesklesime, et saame üksteisest aru. Nad on Filipiinidelt, vähemalt minu meelest, igatahes kuskilt välismaalt. Lapsed karglesid mõnda aega õues Käigukangi seltsis ringi. Tema mängis kaasa, hüples ja sörkis nende kõrval.

„Mida tema sööma?“ küsis Bess.

„Kõike, mis üle jääb.“

„Üle jääb?“

„Õhtusöögist.“

„Teie toidab tema õhtusööki?“

„Tead küll, sellega, mis üle jääb. Isegi tükk saia törtsu piimaga sobib.“

Naine vaatas mind, kulm kortsus, otsekui oleksin ma just peeru lasknud. Tundsin tahtejõudu endast välja immitsevat.

„Ükskõik mida, noh. Anna talle ükskõik mida.“ Mul oli kõigest villand saanud. Silitasin Käigukangi kõrva ja vaatasin viimast korda, kuidas ta pea viltu keeras ja ta silmad kinni vajusid.

„Tubli oled. Mine nüüd,“ ütlesin teda naise suunas nügides, aga koer ei liikunud paigast. Patsutasin ta siidist pead, siis hoidsin kätt koera lõua all, kui ta lõõtsutades ja innukalt, keel suunurgast välja rippumas, minu poole üles vaatas. Sel hetkel vilksatasid kõik mu eest mööda: sina, Adam, Caitríona, Sadie. Tillukesed killukesed ajast, mille olite tema seltsis veetnud. Ja ma nägin ka iseennast – koer kannul, neil viimastel aastatel üle oma põldude kõndimas. Ja ma oleksin peaaegu ära öelnud. Oleksin Bessile öelnud, et pööraku auto ümber ja lasku meil olla. Mu silmad anusid Käigukangi, et too asja veel raskemaks ei teeks, aga iga kord, kui ma eemale nihkusin, järgnes koer mulle. Kas ma tõepoolest ootasin, et see ustav hing mu samamoodi lihtsalt hülgaks nagu mina tema? Reetmine oli otsekui klomp mu kurgus, mis ei lasknud end alla neelata ega välja tatistada. Viimaks ei osanud ma teha muud kui majja kõndida ja ukse enda järel kinni panna. Toetusin seljaga vastu ust, teades, et teisel pool on Käigukang, kes vaatab üles, jälgib ukselinki ja ootab, et see liikuma hakkaks. Sundisin end kööki minema, panin vastu kiusatusele aknast välja vaadata, kuulates lärmi, mida nad koera oma luukpäraga autosse saada üritades tekitasid. Selle asemel liikusin edasi ja pobisesin omaette, üritades tõrjuda järjekordse punkti panekuga kaasnevat raskust, veel ühte kaotust oma viledaks kulunud elus.

Ma ei küsinudki, kus nad elavad. Linnas, nii palju ma tean. Küllap müüridega ümbritsetud tagahooviga majas või mis veel hullem, korteris. Ma ei oska öelda, kas Bess annab endale aru, mida sellise töökoera võtmine tähendab. Mul oli valida, kas tema või varjupaik, ehk olnuks viimane variant paremgi. Ma tean, et võinuksin ta anda ükskõik kellele siinsetest poistest. Nad oleksid nii tubli koera üle üksnes rõõmustanud, aga siis oleks nad ju taibanud, et midagi on toimumas. Kui Bess viimaks minema sõitis, võtsin elutoas istet ja sulgesin silmad, kuulates, kuidas mootorimüra tasapisi hääbub, ja kujutades endale ette, millises segaduses Käigukang on. Vedasin käega üle näo ja mu suu vajus kipitust silmis tõrjudes pärani lahti.

Muidugi on praegu esimene kord, mil sa sellest kuuled – maja, maa, kogu kupatuse müügist. Ma lihtsalt, ühesõnaga ma ei saanud riskida võimalusega, et sa üritad mind takistada. Poeg, ma ei saanud sel sündida lasta.

Svetlana silmitseb baari. Vaatab ükshaaval kõiki pudeleid, kontrollib külmikuid, ta sõrm riivab igast margist möödudes silte. Pea liigub noogutades ja huuled vormivad hääletult ja meelde jättes nimetusi. Aeg-ajalt peatub ta pilk ruumi poole pöördudes minul. Ta naeratab mulle napilt ja mina kergitan õige pisut tema suunas klaasi. Ta väljub baarileti tagant, lapp käes, ja käib kõik lauad tolmu pühkides üle. Kas tema siis ei tunne Mr Sheeni lõhna? Näen peeglisse vaadates, kuidas ta käed juba läikivat läikima lüües ringikujulisi liigutusi teevad. Ta nihutab baaripukke sentimeetri võrra ühes, siis teises suunas. See on ikka tõsine töömesilane.

Pärast seda, kui Anthony täna hommikul lahkus, suundusin mina Robert Timoney büroosse. Ma olen alati öelnud, et tema on advokaat, keda võib usaldada. Mitte mõni selline, kes baaris istub ja kuulujutte levitab. Läbi ja lõhki oma isa poeg. Robert seenior teadis, et igaüks teab ise, mida teeb. Kuigi ega ma talle midagi rääkinud. Anthony otsis Dublinist advokaadi, et ma ei peaks selles asjas Robertit kasutama; ma ei tahtnud, et majamüük temas mingeid kahtlusi tekitaks ja ta sulle traati tõmbaks. Praegu palusin ma tal üksnes hotellitoa asja ära korraldada.

„On ta siin?“ küsisin veidi varem kohale jõudes Roberti sekretärilt. Too on üks Heaneydest. Sa tunned teda, sõbrustasid ta venna Donaliga.

„Peaks kohe tulema. Te võite seal istet võtta.“

Vaatasin nelja otse akna alla ritta sätitud musta polstriga tooli, millel istudes avanes vaade peatänavale.

„Ja lasen tervel maailmal oma tegemisi passida? Ma ootan tema kabinetis.“ Ronisin juba trepist üles.

„See on eratsoon, härra Hannigan!“ kuulutas tüdruk mulle järgnedes, sammud minu omade taktis kajamas. Trepp on kitsas, eesliikujast mööda ei pääse. Hoidsin ühtlast ja rahulikku tempot.

„Uks on lukus,“ teatas ta üles jõudes endaga väga rahulolevalt.

„Sest pole lugu.“ Sirutasin käe, kobasin uksepiida kohalt, leidsin võtme ja näitasin seda talle. „Probleem lahendatud,“ ütlesin. Tüdruku nördinud nägu kadus mu silmist, kui ma talle laia naeratust läkitades ukse enda järel kinni tõmbasin.

„Muide, see on sissemurdmine. Ma helistan politseisse!“ karjus ta läbi ukse.

„Väga hea,“ vastasin Roberti tooli istudes. „Mul on Higginsiga kah väheke klaarimist, tapamegi kaks kärbest ühe hoobiga.“

Kui ta midagi enamat ei öelnud, kallutasin pea kuklasse ja jäin tukkuma, kuulates, kuidas ta sammud müdinal trepist alla lähevad.

„Mul on rõõm näha, et sa end koduselt tunned, Maurice,“ ütles Robert veidi vähem kui viis minutit hiljem uksest sisse astudes ja mulle kätt ulatades. „Linda maha rahustamiseks kulub mul muidugi terve päev.“

Olen päris kindel, et Linda-preili räägib praegu kodus õhtusöögilaua taga seda juttu oma isale. Ja tema rõõmustab, kuuldes, kuidas tüdruk mulle säru tegi.

„Rõõm sind näha, Robert.“

Tõusin ja asutasin ümber laua oluliselt ebamugavama tooli suunas minema.

„Ei, istu-istu,“ ütles tema odavamal toolil istet võttes. „Sõnapidaja mees, mis? Täpselt õigel päeval. Võti on siin.“

Ta asetas portfelli lauale, avas selle ja ulatas mulle mõnusalt vanamoodsa raske võtme, mille ma taskusse pistsin.

„Kas nad teavad, et tuba tahan mina?“

„Ütlesin, et see on VIP-ile, „ta lepib üksnes pruutpaarisviidiga“,“ naeris mees. „Emily püüdis igat moodi mu käest infot välja meelitada.“

„Tore, see on tore. Kuule, Robert,“ ütlesin pisut ebalevamalt kui muidu. „Ma, ee, kolin Kilboy kanti vanadekodusse. Müüsin kulude katteks nii maja kui maa maha. Kevin aitas mind. Leidis Ühendriikidest ostja.“

Küllap annad mulle andeks, poeg, et ma sinu oma pettusesse segasin.

„Mida?“ hüüatas tema ja ta hääl saavutas kõrguse, mida kuulevad üksnes koerad. „Ja millal see veel juhtus?“

„Kevin rääkis sellest viimane kord siin käies. Ma ei pidanud sellest jutust siis midagi, ausalt öeldes arvasin, et küllap ta unustab kõik ära, aga siis, täitsa ootamatult, helistas ta mulle umbes kuus kuud tagasi ja ütles, et leidis ostja. Mingi jänki otsib kodutunnet. Ja siin ma nüüd siis olen, pangaarve paksult raha täis ja asjad pakitud. Ma olen üllatunud, et ta sulle ei helistanud. Ta lubas seda teha, ainult ta on viimsel ajal oma ajalehevärgiga kole hõivatud olnud, mingi Obamacare’i või asjaga. Aga küllap ta teeb seda.“

„Nojah,“ vastas Robert ja vaatas mind pisut solvunud pilguga, kuna me polnud tema teeneid kasutanud. „Küllap pole see minu asi, kui kõik on seaduslik ja ametlik ja keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba.“

„Just. Kõik on tehtud, alla kirjutatud ja üle antud.“

„Ma pole sind kunagi vanadekodu tüüpi inimeseks pidanud, Maurice,“ ütles mees, soovides mind veel pisut praadida.

„Ma ise ka mitte. Ainult ma ei jaksanud Kevini naaksumist rohkem välja kannatada. Praegu tahan ma ainult mugavat elu elada. Ilma Sadieta on niigi raske.“ Mängi hingekeeltel, poeg, see toimib alati.

„Muidugi, muidugi. Vaevalt see lihtne on, Maurice. Kui kaua ta nüüd juba, ee … läinud ongi?“

„Punktipealt kaks aastat.“

„Tõesti?“ ütles tema siira murega. „Raske uskuda, et juba nii kaua.“

„Minu jaoks on see justkui terve eluaeg.“

Ta pööras pilgu kõrvale ja lülitas sülearvuti sisse.

„Mina olen muidugi kindel vanadekodu pooldaja,“ ütles mees. „Ütlesin Yvonne’ile, et lasku aga käia. Ma ei jõua ausalt öeldes ära oodata, et keegi mind poputama hakkaks.“

Neljakümneaastane mees, kellele kodus naine ja kaks last tröösti pakuvad, võib muidugi sellist juttu ajada.

„Niisiis on pruutpaari sviit sinu hüvastijätt Rainsfordiga. Kas sellepärast sa hotelli ja seda tuba tahtsidki?“

„Võib nii öelda küll,“ vastasin teisel pool tänavat päikesesäras kümblevat hotelli vaatama jäädes.

Tead, ma tulin siia tööle 1940. aastal, ammu enne seda, kui mingid hotellijutud algasid. Sel ajal oli see veel Dollardite perekonna kodu. Räägitakse, et maal asuva häärberi kohta nägi see kentsakas välja. Esiuks avanes täpselt küla peatänavale nagu mõnel Dublini väljakul. Küllap meeldis selle esimestele omanikele mõte sellest, kuidas neid teeniv küla asub otse sõna otseses mõttes nende ukselävel. Ei mingit suurt väravat ega pikka sissesõiduteed – see kõik oli teisel pool maja. Teatri eesriiet meenutavad puuderead kulgesid maja esikülje nurkadel kahes suunas, tähistades piiri, mille taga nende maa kaugusesse sirutus. Suurem osa neist puudest on tänaseks läinud ja peatänavat on pikendatud – see kulgeb nüüd paremalt ümber hotelli, vasakule jäävad poodide read. Maa, mida volikogu linna laiendamiseks ära pole ostnud, on endiselt alles, aga see ei kuulu enam neile, nagu me hästi teame.

Olin mõisas põllutöölisena tööd alustades kõigest kümneaastane poisike. Meie maa, tegelikult mu isa maa, niipaljukest kui seda siis oli, jooksis nende omaga kokku. Minu nende juures töötamise aeg ei olnud kõige õnnelikum. Tegelikult oli see nii hull, et kuus aastat hiljem lahkudes vandusin, et ei tõsta iial oma jalga üle nende ukseläve, ja polekski seda teinud, kui sina ja Rosaleen poleks otsustanud pulmi seal pidada. Ma ei saanud kuidagi aru, kust sinul või Sadiel need kinnismõtted tulid. Tema oli hullemgi, muudkui jahvatas ja jahvatas, kui uhke see koht on ja kui luksuslikud on sealsed toad. Ajas mu oma vaimustusega pruutpaari sviidi üle lausa hulluks. Mõtlesin, et ta saab pulmapäeval mingisuguse rabanduse. Muidugi võis see kõik olla üksnes minu innutust kompenseeriv etteaste. Mina ei ole teeskleja.

„Algsete omanike Amelia ja Hugh Dollardi magamistuba esialgsel kujul,“ teatas ürituste korraldaja, nägu säramas, otsekui oleks tegu millegi silmapaistvaga.

Siis ma jätsingi teid asju ajama ja suundusin otseteed baari. Istusin täpsel sama koha peal ja valasin selle koha huku terviseks kurku klaasi viskit. Ma ei tea, kes mind toona teenindas, kindlasti mitte keegi nii noor – sealt see laps klaasivirna all vankudes tuleb. Issand ise teab, kuhu ta need panna kavatseb, letil seisab juba niigi terve kuhi klaase. Ma pole eluski nii süvenenult joonud nagu tol päeval. Pea vist arvas, et mu kael on murtud, kuna ma keeldusin pilku tõstmast, selles kohas ringi vaatamast või kedagi neist märkamast, kui nad juhtumisi kohal viibinuks. Igal seinal rippusid fotod, koridorides ja tubades, pilgates seda mehemürakat oma ajalooga.

Kui te viimaks minuga ühinesite, ostsin veel ühe ringi või tegelikult mitu ringi, ja kuulasin, kuidas te vatrasite banketisaali lühtrist ja pruutpaari sviidist avanevast vaatest.

„Te peate silmas vaadet minu maadele?“ küsisin.

Selleks ajaks kuulus mulle sisuliselt kogu hotelli ümbruses asuv maa.

„Ja just see teebki selle koha täiesti ideaalseks: vaade meie imelisele farmile. Sinu hunnitutele haljastele küngastele, Maurice,“ ütles Sadie kätt minu omale asetades. Oleksin võinud vanduda, et ta oli veidi svipsis.

See jutustamine kestis tunde, nagu mulle tundus. Ja mina keerutasin kogu selle aja klaasis jooki ja üritasin ennast välja lülitada. Siis saabus Rosaleeni perekond ja te suundusite kõik koos järgmisele ringkäigule. Mulle aitas. Ma lahkusin. Sõitsin koju, purjus nagu tola, ja istusin seal pimeduses.

Minu täielikuks üllatuseks meeldisid pulmad, kui need viimaks kätte jõudsid, mulle väga. Vaatasin uhkusega, kuidas sa Rosaleeni esimeseks tantsuks põrandale viisid. Ja siis liitusime meie, ülejäänud, mina Rosaleeni ema ja Sadie tüdruku isaga. Märkasin su mööda hõljuva ema naeratust ja kuulsin naeru. Samal õhtul veidi hiljem õnnestus tal mind veenda pruutpaari sviiti veel kord vaatama minema.

„See on ju imeline, Maurice? Kui vaid meie oleksime võinud siin abielluda. Kujutad sa meid siin ette, lord ja leedi Mats?“

Tantsitasin teda magamistoas ringi, oleksin peaaegu peeglilaua otsa põrganud, kukkusime voodile. Alkohol oli meist jagu saanud. Aga mu suudlus oli aus ja kaine. Täis armastust, mille ta oli minus valla päästnud ja mille valla päästmist ta jätkas kõigi meie koos veedetud aastate jooksul. Mitte et me olnuks ideaalne paar. Aga me olime tubli paar. Kindel ja stabiilne. Vähemalt mulle tundus nii. Tema arvamust ei küsinud ma küll kunagi.

„Ma panen selle meile kinni. Ma luban sulle, et ühel päeval on see sviit üksnes meie päralt,“ ütlesin voodil lamades ja teda silmitsedes. Uskusin enda öeldut siiralt. Huvitav, kas tema ka? Ja siin ma nüüd olen, kaks kuradima aastat liiga hilja.

Ta suri une pealt. Ta ütles alati, et tahaks niimoodi minna, kui aeg kätte jõuab. Täpselt nagu ta õde enne teda, mitte ühtegi märki mõnest haigusest, mitte ühtegi kaebust. Ta suudles mind põsele ja keeras end seejärel külili, rullidele keritud juukseid katmas vana rätik. Tal olid traatsirged juuksed, mida ta igal õhtul hoolega rullitas. Milleks kogu see jama, mõtlesin, kui voodis lamades teda peeglilaua taga istumas vaatasin, mis neil siidistel sirgetel salkudel, mida ma vahel hetkeks nägin, siis viga oli? Aga tead mis? Oleksin valmis siinsamas hinge heitma, kuid vaid näeksin teda veel kord selle peegli ees istumas. Vaataksin iga ta käeliigutust täieliku imetlusega, väärtustades iga hetke.

Olin sel hommikul köögis, raadio mängis ja mul oli habe juba aetud, kui korraga taipasin, et polnud kuulnud ta susside sahinat ega tavapärast üminat. Kui olin vee üles pannud ja teda ikka näha polnud, taipasin, et midagi on korrast ära. Ja niisiis läksin ma mööda koridori tagasi toa poole, kõrvus kumisemas Mick Wallace’i jutt maksudest kõrvalehoidmisest. Pilt selle mehe valgetest, udemeid meenutavatest juustest tardus mu ajus, kui ma meie magamistoa uksel seisma jäin ja taipasin, et Sadie oli ikka veel voodis, kuhu ta minust jäänud oli.

Kuradima Mick Wallace.

Puudutasin ta palgeid ja tundsin surma külmust. Mu põlved andsid sealsamas järele. Vajusin meie voodi servale ja vaatasin ta nägu, mis oli minu omast paarikümne sentimeetri kaugusel. See oli rahulolev. Muretu. Põsed kumasid endiselt roosakalt või kujutasin ma seda endale ette? Mu sõrmeotsad puudutasid ta silmi ümbritsevate kortsude pehmust, leidsid seejärel tekkide alt ta käe. Hoidsin seda soojendada püüdes pihkude vahel. Surusin vastu oma põske, mudisin seda. Tegelikult ma isegi ei lootnud, et suudan ta taas ellu äratada või midagi, ma lihtsalt … ma ei teagi, lihtsalt tegin seda. Küllap ma ei tahtnud, et tal külm oleks. See ei meeldinud talle üldse. See on üks vähestest asjadest, mida ma ta surma ja matuse kohta mäletan – see vaikne omavahel, ilma kellegi teiseta veedetud aeg. Ära küsi minult, mis hiljem juhtus, kes tuli või mida ütles, see kõik on segane. Ma lihtsalt istusin elutoas oma tooli peal ja hoidsin mõttes endiselt ta kätt – minu Sadie.

Loomulikult helistasin ma sulle. Vähemalt nii ütlesid sa mitu kuud hiljem, kui tunnistasin, et ei mäleta midagi. Ma oleksin pidanud sinu ja Rosaleeni ja laste matusele saabudes sinu jaoks olemas olema. Ma mäletan, kuidas su käed mind kallistama kerkisid, kui ma välisuksel seisin, ja mu nägu nähes taas alla vajusid. Selle asemel ulatasid mulle käe. Sa pigistasid minu oma täiest jõust ja mu pilk keskendus meie kokku põimunud kätele, kuni sa lahti lasksid. Sa puudutasid minust mööda koridori astudes mu õlga. Ma tunnen endiselt su käe puudutust, ainsat märki selle kohta, et sa olid midagi enamat kui mõni viimast korda hüvasti jätma tulnud tuttav. Kui kahju sellest on. Soovin nüüd, et oleksin sul ümbert kinni võtnud, su õla najal nutnud ja andnud sulle võimaluse sama teha. Kuid ei, praegu tundub, et minus ei olnud sellal korraga ruumi sinu ja enda leinale.

Enamgi veel, ma poleks pidanud laskma sul koju New Jerseysse minnes minu pärast muretseda. Aga ma ei tulnud ka sellega toime, ma ei tulnud sellal üldse millegagi toime. Kui ma end hommikul voodist välja ajasin, siis vaid selleks, et elutuppa minna ja seal toolile vajuda. Seal ma siis istusin koos Sadiega ja mõtlesin meie ühisest elust, kuni minu ette ilmus teetass, mis mind järsult tagasi mu soovimatusse lesepõlve tõi. Ja ma tean, et sa poleks nii ruttu Ühendriikidesse tagasi läinud, kui Robert poleks sind veennud, et hoiab mul silma peal ja helistab kohe, kui mingeid probleeme märkab.

Sa tulid jõuludeks taas koju. Me pidime Rosaleeni vanemate juurde õhtusöögile minema. Toredad inimesed, kuigi ma ei vaevunud nendega kõigi nende aastate jooksul eriti suhtlema. Keeldusin viimasel hetkel minemast.

„Mul on tarvis siin igasugu asjadel silma peal hoida,“ ütlesin.

Teadsin, et nad elavad vaid pooletunnise sõidu kaugusel, kuid ei saanud Sadiet hüljata, mitte nende esimeste jõulude ajal, see tundus kuidagi vale. Niisiis saatsid sa Rosaleeni lastega teele ja jäid koos minuga koju. Ma ei mäleta isegi seda, mida me sõime. Küllap mingit valmissuppi. Nemad tulid paar tundi hiljem tagasi, kaasas kaks suurt musta kilekotti laste kingitustega ja kaks fooliumiga kaetud taldrikut, millel oli jõululõuna.

Kas ma sel aastal lastele jõulukinkegi ostsin? Sellega tegeles alati su ema.

Siis see algas, meie esimene jutuajamine vanadekodu teemal. Noh, tegelikult pean ma silmas seda, et asi tuli esimest korda jutuks minu juuresolekul. Küllap oli see enne minu kõrvu jõudmist mitme jutuajamise teema olnud. Muidugi ma teadsin, et see on tulemas. Näidake mulle ühteainumast üksi elavat lesknaist või -meest, kes sellele hetkele hirmuga mõelnud pole?

„Keri õige kuradile,“ ütlesin sulle otse. „Ma näeksin ikka ehtsa külalolli moodi välja, kui istuksin telebingot mängides kardigani kandvate vanade naiste karja seas, selle asemel et loomi talitada.“

Tuleb aus olla, sa hakkasid naerma. Oma valju ja enesekindlat naeru – ehk oled sa siiski raasukese mu imelisest häälest pärinud.

„Hea küll, isa,“ ütlesid sa kätt mu põlvele asetades, „me lihtsalt mõtlesime, et sul oleks seal turvalisem.“

„Turvalisem? Mis mõttes turvalisem?“

„Noh, tänapäeval liigub palju lugusid inimestest, tead küll, kes tungivad võõrale kinnistule ja …“

„Aga milleks mul sinu arvates see iludus on?“ küsisin oma ustavat Winchesterit puudutades.

Sa tundusid segadusse sattuvat. Aga minul polnud plaanis loobuda oma elust enne, kui ma selleks ise valmis olen.

Sul on seda kindlasti raske kuulda, aga mul on omamoodi hea meel, et sa minust nii kaugel elad. Ma ei taluks pidevat meeldetuletust selle kohta, et keegi minu pärast muretsema peab. Küllap on sinu kõige suurem hirm see, et ma mõne vaese kogemata minu maale eksinud ja mitte midagi kahtlustada oskava mägimatkaja maha lasen.

Vaevalt see eriti palju lohutab, kuid ma loodan, et oled kodus käies märganud, kuidas ma puhtust pean. Selle asjaga tulen ma suurepäraselt toime. Ma ei haise nagu mõned teised, keda ma nimetada võiksin. Vanus ei õigusta kuidagi haisemist. Säravpuhas, just seda ma olen, käin igal hommikul kõik pesulapiga üle ja muidugi kord nädalas vannis. Lasin viis aastat tagasi vannile selle käetoe moodi asja panna ja nüüd käib mul enda vanni ja sealt välja upitamine niisama kergelt nagu esimese klaasi kummutamine. Dušš mulle ei meeldi, pole kunagi meeldinud. Mul hakkab dušši vaadates lihtsalt külm ja just seepärast ei lasknud ma vaatamata su ema protestidele seda kunagi paigaldada.

Minu viimase aja suurimaks avastuseks on pesumaja Duncashelis, mis mu asjad kodunt ära viib ja kolm päeva hiljem tagasi toob. Mitte nagu see meie kohalik, neilt ei maksa midagi nii inimsõbralikku oodata. Pristine Pete’s saab minult iga nädal tellimuse ja saadab mu särgid alati tagasi kenamate ja puhtamatena, kui need Sadie käe alt tulles olid, kõlagu see pealegi pühaduse teotusena.

Ja siis on veel Bess, kes maja koristamas käib. Kaks korda nädalas nagu kellavärk. Küürib ja kraamib, kuni kõik on jälle täiuslikult korras. Ma arvan, et ta oleks su emale meeldinud.

„Ma võtan teie parima koristaja, kes inglise keelt ei räägi,“ ütlesin Dublinis asuvale agentuurile. „Ma ei taha kedagi kohalikku. Mul on vaja diskreetset inimest, kes ei ole latatara. Kui vaja, maksan talle bensiini eest lisaks.“

Ta teeb süüa ka. Valmistab mulle paar korda nädalas pajarooga. Olgu öeldud, et need ei maitse üldse Sadie omade moodi, tegelikult ma isegi ei tea, mida need endast kujutavad. Mul võttis nendega harjumine üksjagu aega. Küüslauku on neis kindlasti kõvasti. Aga omaenda üllatuseks hakkasin ma neid ootama, eriti seda kanaga asja. Kogu selle aja, kui Bess mu eest hoolitses, seletas Robert, kuidas ma peaksin laskma sotsametil koristaja töötasu kinni maksta, Meals on Wheelsi toitlustajate teenused pealekauba.

„Segi oled või?“ küsisin. „Ma pole eluski almust küsinud ega kavatse sellega praegu ka pihta hakata.“

Svetlana on minu juurde astunud. Ta on oma kontrollimise ja koristamise ja klaaside virna ladumisega ühele poole saanud. Viimased minutid on külaliste hordide saabumist oodates baaris edasi-tagasi tammunud.

„Teie siin õhtust sööma, jah?“

Mulle meeldib ta nimi. Svetlana. See on konkreetne, pisut terav, kuid samas ka täitsa ilus. Küsin endalt, mis mulje ma talle jätan. Kahtlemata napaka. Istun siin, pea mõtteid täis, ja pobisen aeg-ajalt midagi. Tüdruk naaldub letile, oodates, et midagi juhtuks; paistab, et isegi lame jutuajamine baaris istuva taadiga ajab asja ära.

„Ei,“ vastan ja sellega tavaliselt asi piirduks. Aga täna ei ole tavaline õhtu. „Kas sul on täna esimene õhtu tööl?“

„Teine. Mina töötab eile õhtul.“

Noogutan ja keerutan klaasi sisu enne selle tühjaks kummutamist. Ma olen nüüd valmis alustama esimesega viiest toostist: viis toosti, viis inimest, viis mälestust. Lükkan tühja pudeli üle baarileti tüdruku poole. Ja kui tema käsi selle napsab ja ta ise kõrvale pöördub, rõõmustades, et tal ometi midagi teha on, ütlen vaikselt: „Ma olen siin, et meenutada: kõike seda, mis ma olen olnud, ja kõike seda, mida ma enam kunagi ei ole.“