Читать книгу Antonidese keelatud naine - Anne McAllister - Страница 5
Esimene peatükk
Оглавление„Proua Antonides on siin ja soovib teiega kokku saada.”
PJ Antonides tõstis pea nõksatades üles, kui kuulis oma sekretäri Rosie häält, mis läbi avatud ukse temani kostis. Ta toetas küünarnukid kirjutuslauale ja pigistas ninaselga, püüdes eemal hoida peavalu, mis teda terve pärastlõuna ähvardanud oli.
See oli olnud põrgulik päev. Murphy seadus oli kirjutatud silmas pidades just nimelt selliseid päevi nagu see. Kell oli alles kaks, kuid mis temasse puutus, siis kõik, mis üldse sai valesti minna, oli juba nii läinud.
Antonides Marine’i juhina, pärast seda, kui ta vend Elias oli kaks aastat tagasi nii otseses kui ülekantud tähenduses laevalt maha karanud, ei olnud halvad päevad PJ-le võõrad. Ta oli üsna meelsasti töökohale asunud ega saanud seega kunagi kurta, nagu ei oleks teadnud, millesse end segab. Ta oli teadnud. Ja kummalisel kombel ta nautis seda.
Kuid oli päevi – nagu täna –, kui mälestused muretutest aastatest Hawaii liivast ja lainetest olid liigagi paeluvad.
Enamasti kaalusid head päevad halvad üles. Iga halva asja juures oli tavaliselt ka midagi positiivset. Kui midagi ebaõnnestus, leidis mõni muu küsimus lahenduse. Täna mitte.
Varustaja, kes muretses talle kangast, millest ta purjelauduritele purjesid disainis, oli samal hommikul helistanud ja kahetsedes öelnud, et ei suuda sel korral tellimust täita. Üks Jaapani Interneti-firma, mis oli üritanud puuduvale kaubasaadetisele jälile jõuda, teatas rõõmsalt, et seda ei olnud Yokohamast teele pandudki. Ning tema isa, Aeolus oli helistanud ja öelnud, et lendab õhtul Ateenast kohale ja võtab nädalaks ka mõned külalised kaasa.
„Ari ja Sophia Cristopolous – ja nende tütar, Constantina. Ilusam kui kunagi varem. Vallaline. Tark. Ta ei jõua sinuga kohtumist ära oodata. Me ootame sind nädalavahetuseks enda juurde.”
Kaval – seda Aeolus ei olnud. Ning ta ei loobunud kunagi üritamast, kuigi teadis – PJ oli talle seda piisavalt sageli öelnud –, et sellel ei ole mõtet.
Higinire jooksis mööda PJ kukalt alla.
Mitte et ta poleks juba nagunii higistanud. Hoone kliimaseade ei olnud töötanud, kui nad hommikul saabusid. Remondimehed olid kaks tundi tagasi lõunale läinud ja rohkem ei olnud keegi neid näinud. Kõik vaevlesid juulikuumuse ja -niiskuse käes. Hiljuti ajutiselt tööle võetud neiu oli haigena koju läinud, sest ei suutnud leitsakut taluda. Tund aega tagasi oli PJ arvuti lõpetanud A tähe trükkimise. Pool tundi tagasi oli see täiesti rikki läinud. Tal tuli jälle nõudeavaldusi pliiatsi ja paberi abil kalkuleerida.
Viimane asi, mida ta praegu vajas, oli ema külaskäik.
„Ütle talle, et mul on kiire,” lausus ta pahuralt. „Oota. Ütle talle, et mul on kiire, aga et ma olen reedel õhtusöögi ajaks kohal.”
Leppida juba varakult vältimatu õhtusöögikutsega – kuigi see tähendas kohtumist Ari, Sophia ja nende ilusa tütrega – oli lollikindel viis takistada Helena Antonidest nõudmast, et nad sel pärastlõunal kokku saaksid.
„Ma ei usu, et ta seda palus,” sõnas Rosie kahtlevalt.
„Küll palub. Mu ema teeb seda alati.”
Oma kolmekümne kahe eluaasta jooksul ei suutnud PJ meenutada ühtegi nädalavahetust, mil Helena Antonides ei oleks nõudnud oma kõigi saja viiekümne kilomeetri raadiuses olevate laste kohalolekut. Just seetõttu oligi ta kohe pärast keskkooli Hawaiile suundunud ja sealt alles kahe aasta eest naasnud.
„See ei ole sinu ema.”
Mees pilgutas Rosiele otsa vaadates hämmeldunult silmi. „Ei ole?” Mehe nägu selgines ja ta hingas kergendatult sügavalt sisse. „Oh, no kui see on Tallie...”
PJ-l ei olnud midagi oma vennanaisega kohtumise vastu, mil iganes too tema juurde sisse astus. Tema vanema venna Eliase abikaasa kuulus endiselt Antonides Marine’i juhtkonda ja, vähemalt mis PJ-sse puutus, oli alati teretulnud. Tal oli häid ideid ja ta ei sekkunud teiste asjadesse.
Tal ei olnud aega. Samuti nagu ta oli varem olnud täiskohaga tööd rügav tegevdirektor, oli ta nüüd täiskohaga tööd rügav ema. Neil Eliasega olid poolteiseaastased kaksikud: Nicholas ja Garrett.
PJ ilme elustus veelgi rohkem mõtte juures, et naine võis olla tema vennapojad endaga kaasa toonud. Poisid olid ühed parajad tegelased, kuid tal oli alati väga hea meel neid näha. Kuna ta ei kuulnud kontorist ühtegi tavapäratut heli oma kabinetti tungivat, järeldas PJ, et naine pidi olema üksinda tulnud.
Vahet pole. Ta rõõmustas alati, kui Tallie tema juurest läbi astus.
Kuid Rosie raputas pead. „Kas sa unustasid? Tallie ja Elias on koos poistega Santorinis.”
Oh pagan, muidugi. Ta oli selle unustanud.
Jumal küll! See ei olnud ometi tema vanaema! Yiayia1 oli siiski üheksakümmend kolm.
Vanaema oli hea tervise juures, kuid ei hakanud mingi hetkelise tuju ajel Brooklynisse sõitma. Vastupidi – sellest ajast saadik, kui ta üheksakümmend sai, oli ta eeldanud, et maailm tuleb tema juurde.
„Ära ütle, et yiayia on siin,” pomises PJ. Kuid oli ka kummalisemaid asju juhtunud. Ja vanaema oli talle alles hiljuti turja kinni karanud.
„Sa oled vana,” oli naine möödunud kuul talle hukkamõistvalt sõrme viibutades öelnud, kui PJ temaga Long Islandil oma vanemate majas kohtunud oli.
„Ma ei ole vana,” oli ta protesteerinud. „Sina oled see, kes on vana!”
Yiayia oli põlglikult nina kirtsutanud. „Mina olen oma lapsed juba suureks kasvatanud. Ma tahan enda ümber beebisid näha. Sa pead mulle lapselapselapsi kinkima.”
„Sul on ju lapselapselapsed,” ütles PJ kindlalt. „Koguni neli.” Lisaks Eliase kaksikutele olid ka Christina Alex ja Martha Edward. Ja Marthal oli veel üks tulekul.
Yiayia oli uuesti nina kirtsutanud. „Nad on toredad,” tunnistas ta. „Kuid ma tahan ilusaid beebisid nagu sina, kallis Petros. On juba aeg.”
PJ teadis, mida ta sellega silmas pidas, kuid oli otsustavalt pead raputanud. „Unusta ära, yiayia. Seda ei juhtu.” Või siis ühel juhul miljonist. „Unusta ära,” ütles ta uuesti.
Kuid pilukile tõmbunud silmade ja kokkusurutud huulte järgi sai ta aru, et vanaema ei olnud unustanud, mida PJ talle eelmisel aastal öelnud oli. Ning ta hakkas kahetsema, et oli oma plaanist yiayiale rääkinud. Vanaema ei olnud kindlasti otsustanud seda lahingut Brooklynisse pidama tulla.
„Mitte sinu vanaema,” kinnitas Rosie.
„Ma ei tea rohkem mitte ühtegi proua Antonidest,” ütles PJ ärrituvalt.
„Huvitav,” sõnas Rosie teda mõtisklevalt vaadates, tumedad silmad suured, kui ta pilk mehelt kiiresti läbi lahtise ukse tagasi kontori poole liikus. „Ta väidab, et on sinu abikaasa.”
„Proua... Antonides?”
Hetkeks Ally ei reageerinud sellele nimele, istus lihtsalt ja põrnitses käes olevat ajakirja tühja pilguga, püüdes mõelda sellele, mida öelda kavatses.
„Proua Antonides?” Hääl oli kindlam, valjem ja pani ta võpatama.
Ally ajas toolil selja jõnksatades sirgu, kui taipas, et sekretär rääkis temaga. „Vabandust. Ma olin lihtsalt – palvetasin, et kõik hästi läheks – natuke mõtteis,” ütles ta lootusrikkalt kulmu kergitades.
Sekretäri näol oli osavõtmatu ilme. „Härra Antonides võtab teid nüüd vastu.” Kuid Allyle tundus, et ta tabas naise hääles väljakutsuva noodi.
Ally niisutas huuli. „Tänan teid.” Ta pani käest ajakirja, millest ta ei olnud sõnagi lugenud, naeratas teisele naisele jahedalt ja suundus avatud ukse poole.
Suure tekapuust kirjutuslaua taga ootas teda seistes umbes meeter üheksakümne pikkune sale lihaseline mees. Ja mitte mingi suvaline püksikandja, vaid mees.
See mees, kellega ta oli abiellunud, nüüd täiesti täiskasvanuks saanud.
Ally hingas vargsi, ettevaatlikult ja kindlust otsivalt sisse. Seejärel ta neelatas, pani ukse kinni ja manas näole oma kõige rõõmsama naeratuse. „Tere PJ.”
Vaatamata sellele, et ta pilk oli naisele suunatud, näis oma nime kuulmine meest üllatavat. Ta astus sammu ettepoole, kuid peatus siis järsult ning pistis hoopis käed tumesiniste ülikonnapükste taskutesse. Ta langetas äratundvalt pea. „Al.” Hüüdnimi, millega ta naist alati kutsunud oli. Tema hääl oli kare.
„Alice,” parandas naine kindlalt. „Või siis Ally, kui soovid.”
Mees ei vastanud, jättes järgmise käigu naise teha.
Hästi. Olgu siis nii. „Vean kihla, et sa oled üllatunud mind siin nähes,” lisas ta nii säravalt, kui suutis.
Üks kulm kerkis. „Nojah, ütleme nii, et sa ei kuulunud sellesse lühikesse proua Antonideste nimekirja, keda ma oleksin osanud oodata.” Tema hääl oli jahe ja vürtsitatud irooniaga.
Ja kuigi osa Allyst soovis mehe oma käte vahele haarata, oli ta selleks liiga mõistlik. Ning igasugune lootus, mida ta oli hellitanud selles suhtes, et nad võiksid taas sõbrad olla, oli leidmas oma kiiret ja igavest otsa.
„Ma ei oleks pidanud seda tegema,” vabandas ta kiiresti. „Poleks pidanud kasutama sinu nime, ma pean silmas. Tavaliselt ma seda ei tee.”
„Ma ei arvanudki seda.” Jälle see teravus.
Ally hingas närviliselt välja. „Ma lihtsalt... noh, ma ei teadnud, kui hõivatud sa oled. President. Tegevdirektor.” Ta heitis pilgu tagasi ukse poole, millel ta oli näinud silti mehe nime ja ametinimetusega. „Ma arvasin, et sa ei pruugi mind muidu vastu võtta.”
Mehe kulmud kerkisid. „Ma ei ole mingi paavst. Sul ei ole vaja audientsi paluda.”
„Aga ma ju ei teadnud seda,” vastas naine karedalt, ärritudes sellest, et teda kaitsepositsioonile sunniti. „See...” ta viipas käega ringi elegantses kabinetis, mis oli sisustatud massiivse tekapuust mööbliga ja mille akendest avanes suurepärane vaade üle East Riveri Manhattani kuulsale siluetile „... ei ole just see „sina”, keda ma mäletan.”
See ei pruukinud küll olla Vatikan, kuid tegemist ei olnud ka tillukese ühetoalise korteriga proua Changi garaaži kohal.
PJ kehitas õlgu. „Palju aastaid on mööda läinud, Al. Asjad muutuvad. Sina oled muutunud. Täiskasvanuks saanud. Endale nime teinud, kas pole?”
Mehe sõnades kõlas väljakutse ja see muutis Ally närviliseks, kuid ta pidi neis peituvat tõde tunnistama. „Jah.”
Ning ta sundis end liikumatult seisma, kuni pikk hindav pilk teda aeglaselt pealaest jalatallani mõõtis, kuigi see tekitas temas soovimatut surinat.
„Väga kena.” Mehe suunurk jõnksatas jahedas kaalutletud naeratuses. „Mina olen ka muutunud,” lisas ta, justkui seda oleks naisele olnud vaja öelda.
„Sul on lips.”
„Lausa kaks.”
„Ning ülikond.”
„Minu pattude eest.”
„Sa oled hästi hakkama saanud.”
„Ma sain alati hästi hakkama, Al,” ütles mees kergesti, tulles ümber laua ning lastes naisel veelgi enam oma kohaloleku jõudu tunda, „isegi siis, kui ma olin rannatolgus.”
Seda meest oli raske „rannatolgusena” ette kujutada, kuid Ally teadis, mida ta selle all mõtles. Siis kui tema oli Peter Antonidest tundnud, ei olnud too kunagi ambitsioonikas olnud ega rikkusest ja kuulsusest hoolinud. Teda oli huvitanud vaid see, et saaks elada sellist elu, nagu ta soovis – rannas, tehes seda, mis teda köitis.
„Jah,” noogutas naine. „Ma mõtlesin... ma tahan öelda, et olen üllatunud, et sa sellest loobusid. See oli see, mis sulle meeldis. Mida sa tahtsid.”
Kuid PJ raputas pead ja lükkas lokkis juuksesalgu otsaeest ära, kui puusa vastu kirjutuslaua nurka toetas. „Mida ma tahtsin, oli vabadus. Pääseda eemale kõikide teiste ootustest minu suhtes. Seda leidsin ma rannalt. Ja ma olen praegugi veel vaba. See on minu valik. Mitte keegi ei tõuganud mind tagant. Ma olen siin, sest ma ise soovin seda. Ja see ei määratle mind.” Ta jäi vait ning vaatas siis tähelepaneliku pilguga naisele otsa. „Kuid aitab minust. Kuidas sinuga lood on? Ei, oota.” Ta lükkas end lauast eemale. „Võta istet.” Ta noogutas tugitoolide poole, mis seisid akna all, kust avanes vaade East Riverile. „Ma lasen Rosiel meile kohvi tuua. Või eelistaksid sa pigem jääteed?”
Ally ei olnud tulnud sinna mehega lobisema. „Mulle ei ole midagi vaja,” ütles ta kiiresti. „Ma ei saa jääda.”
„Pärast kümmet aastat? Hästi, pärast viit, kui ma sind viimati nägin. Aga ära ütle, et sa lihtsalt „astusid korraks sisse”?” Ta kergitas skeptiliselt kulmu. „Ei, seda sa ei teinud, Al. Sa tulid, et minuga kohtuda. Sa ise ütlesid seda. Istu maha.” Sel korral ei olnud see enam kutse. See oli käsk. Mees vajutas sisetelefoni nuppu. „Rosie. Kas sa tooksid meile jääteed, palun? Tänan.”
Ally hingas sügavalt sisse. Isegi mehe hääl oli tegevdirektorlik. Natuke järsk, ei mingit tembutamist. Käskiv. Loomulikult olid tal alati need omadused olnud, mõistis Ally. Kuid kui naine teda tundnud oli, ei olnud mees vastutanud kellegi teise eest peale iseenda.
Ally võttis vastumeelselt istet. PJ-l oli muidugi õigus, ta oli tulnud mehega kohtuma. Kuid ta oli arvanud, et see on ametlik külaskäik. Ja tõsiasi, et mees oli muutmas seda millekski muuks – millekski seltskondlikuks, vaid mõne minuti võrra pikemaks – õõnestas tema plaane.
See ei olnud isiklik, kinnitas naine endale. Vähemalt mitte väga. Ja PJ ei hoolinud sellest. Ta oli selles kindel. See oli lihtsalt tõke, millest oli vaja üle hüpata. Tõke, mille ta oleks pidanud juba ammu ületama.
Tal oli seda vaja teha, sõlmida PJ-ga rahu, jätta minevik selja taha. Edasi liikuda.
Ja kui selleks oli vaja maha istuda ja mehega kõigepealt paar minutit juttu rääkida, siis olgu nii. Seda võib ta teha.
See teeks talle endale tegelikult head, mõtles Ally. Tõestaks, et ta on õigel teel.
Niisiis võttis ta istet ühel neist tugitoolidest, kust avanes vaade East Riverile ja Manhattani kesklinnale, ning üritas endas leida sundimatut muretut sarmikust, mille poolest ta tuntud oli.
Kuid oli raske olla muretu ja viisakas ning sisimas ükskõikne, kui ainus, mida ta tõepoolest teha tahtis, oli mehe vaatamist nautida.
PJ Antonides oli alati olnud jalustrabavalt kena oma karedal, tuulest sasitud ja lainetest räsitud moel. Mitte selline mees, keda ta kunagi oleks osanud ülikonnas ette kujutada.
Ta ei olnud seda isegi nende pulmas kandnud. Mitte et see oleks ametlik sündmus olnud. Selleks oli kulunud viis minutit kohtumaja kontoris; nad olid tasunud maksud, korranud tõotusi ja kritseldanud paberile allkirjad, pärast mida olid silmi pilgutades majast välja päikesevalguse kätte tulnud – abiellunult.
Nüüd vaatas Ally meest ja püüdis selle vanema, karmima ja teravama isiku tagant leida seda muretut noormeest, kes too kunagi olnud oli.
Mehe kõhn nägu ei olnud nii päevitunud, nagu ta mäletas, ning kortsud silmade ümber olid sügavamad. Kuid need silmad olid endiselt intensiivset rohelist värvi nagu nefriidist draakon, mis oli Ally vanaema lemmikasjake olnud. Tema varem sassis olnud tumedad juuksed olid nüüd mõõdukalt lühikesed ja kahtlemata korras, olles liiga lühikesed, et segamini minna, kuigi hetkel natuke turris, justkui ta oleks hiljuti sõrmedega läbi nende lükanud. Tema õlad olid laiemad. Ja kuigi praegu ilma pintsakuta, kandis PJ ilmselt tõepoolest ülikonda. Ally nägi, et mees oli puuduva tumesinise riideeseme üle oma tooli seljatoe visanud.
Mehel oli seljas ka korralik päevasärk, see oli kitsaste helehallide ja valgete triipudega. Ta oli selle pikad varrukad poolde käsivarde üles keeranud, justkui – isegi korporatsiooni juhtides – olles ikka veel valmis kätt külge panema igasugusele tööle, mis tegemist vajas. Lahtinööbitud krae all ripnes lõdvaks lastud maheda burgundia- ja hallitoonilise mustriga siidlips.
Ally mõtiskles loiult, kas mehe teine lips on samuti konservatiivne.
Vahet poleks. Kahekümne kahe aastaselt oli PJ Antonides olnud üks lühikestes pükstes seksikas sindrinahk, käterätt ümber kaela rippumas, kuid kolmekümne kahe aastaselt, avatud kaelusega peenest puuvillasest triiksärgi ja „pooles vardas” lipsuga oli ta silmipimestav.
Ning ta pani Allyt tahtma asju, mida too teadis, et ei saa.
Naine sulges selle vaatepildi ees silmad.
Kui ta need uuesti avas, nägi ta, kuidas PJ muretult tema vastas olevale toolile vajus ja istudes teda pooleldi suletud laugude alt ainitise pilguga vaatas. „Niisiis, abikaasa, kus sa olnud oled?”
Abikaasa? Nojah, ta küll muidugi oli mehe naine, kuid ei arvanud, et mees selle nagu muuseas jutuks võtab.
Ally selg tõmbus sirgu. „Igal pool,” ütles ta kiiresti, enne kui igasugused ahvatlevad mõtted ta rappa võiksid juhtida. „Sa kindlasti tead seda.”
Mees kallutas pead. „Valgusta mind.”
Naine krigistas hambaid. „Hästi. Ole valmis igavust tundma. Nagu sa tead, alustasin ma Californias.”
„Sa pead silmas, et pärast seda, kui minema läksid?”
„Sa lased sel kõlada nii, nagu ma oleksin sind maha jätnud! See ei olnud nii, ja sa tead seda! See oli sinu idee... abielluda. Ja sa teadsid selle põhjust! Sa pakkusid välja...”
„... et abielluksime. Jah, ma tean.” Mees liigutas end toolil ning loetles siis: „Et sul oleks võimalik saada kätte oma vanaema pärandus, vabaneda õelast isast ja elada oma elu. Ma mäletan, Al.”
Naine surus huuled kokku. „See ei olnud päris nii.”
„See oli täpselt nii.”
„Ta ei olnud õel. Ei ole õel,” parandas ta ennast.
PJ kehitas õlgu. „Tollal rääkisid sa midagi muud.”
„Ma ei pidanud teda siis õelaks! Ma lihtsalt... ma lihtsalt ei tahtnud, et ta mu elu kontrollib! Ma rääkisin sulle, milline ta oli. Igati „traditsiooniline jaapani isa.” Selline, kellele tuli kuuletuda. Ta arvas, et tema teab kõige paremini – mida ma peaksin ülikoolis õppima, mida oma eluga peale hakkama, kellega abielluma!”
„Ja sina ei teinud seda.” PJ kehitas õlgu. „Kas sa tahad nüüd öelda, et eksisid?”
„Ei. Loomulikult mitte. Mul oli õigus. Sa tead seda. Sa nägid mind, kui...” Kuid ta ei tahtnud seda teemat puudutada. Seega alustas ta uuesti. „Ma lihtsalt... ma mõistan teda nüüd paremini. Ma olen vanem. Targem. Ja ma olen Hawaiil tagasi. Ma olen temaga jälle kohtunud.”
PJ kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Ally selgitas. „Tal oli paar kuud tagasi infarkt. Ma olen alati oma ema nõo Grace’iga ühendust pidanud. Tema teadis. Ta helistas mulle Seattle’isse ja ütles, et isa on haige. Asi oli tõsine. Ta oleks võinud surra. Ning ma teadsin, et ei saa jätta asju nii, nagu need olid. Ma tahtsin rahu teha. Niisiis läksin ma Honolulusse tagasi. See oli esimene kord, kui ma teda nägin pärast... pärast...”
„Pärast seda, kui ta ütles, et sa ei ole tema tütar?” PJ hääl oli järsk.
Ja Allyle meenus, kui ärritatud mees oli olnud, kui ta oli talle rääkinud, mida isa öelnud oli.
Nüüd, kus ta juhtunule tagasi mõtles, mõistis ta isa paremini. Kuid tol korral oli ta selja keeranud ja minema kõndinud. Minema jooksnud. Ja isegi nüüd püüdis ta mitte mõelda lõhele, mis oli nii palju aastaid nende vahel haigutanud.
„Jah.” Sest ta isa oli seda öelnud. Naine keerutas süles sõrmi. „Kui ma tagasi läksin, siis ma... ma mõtlesin, et ta võib ikka veel samamoodi käituda. Võib minust lihtsalt ära pöörduda. Kuid ta ei teinud seda.” Ta tõstis pea ja naeratas meenutades. „Tal oli hea meel mind näha. Sirutas käe välja. Hoidis minu omast kinni. Palus... palus mul jääda.” Ally pilgutas silmi, et hoida tagasi pisaraid, mis alati ähvardavalt lähedal olid, kui meenutas uuesti seda, kui lähedal ta oli isa kaotamisele olnud, ilma et tal oleks olnud võimalust temaga rahu teha. „Ja ma olengi seda teinud.”
„Jäid? Tema juurde?” PJ kortsutas kulmu.
„Mitte tema majja. Ma arvan, et talle see meeldiks, aga ei...” Ally raputas pead „... see ei oleks hea mõte. Ma olen nüüd täiskasvanu, mitte enam laps. Mul on Honolulu kesklinnas oma korter. Ma olen juba maist saadik tagasi olnud. Ma... läksin tagasi randa ja... otsisin sind.”
Mehe suu kõverdus. „Et näha, kas ma ootan endiselt täiuslikku lainet?”
„Ma ei teadnud, et sa olid Hawaiilt lahkunud.”
„Ma ei suuda uskuda, et see sulle korda läks.”
Naise suu tõmbus pingule, kuid ta ei reageerinud nii, nagu mees ootas. „Ma käisin ka su elukohas.”
Mehe kulmud kerkisid pisut seda kuuldes, kuid siis kehitas ta õlgu. „Tõesti?” Tema hääl oli ükskõikne. Oli arusaadav, et teda ei huvitanud, kas naine oli seal käinud või mitte. „Seal on nüüd kõrghoone.”
„Jah, ma nägin. Ja proua Chang...?” Teda oli huvitanud PJ eaka korteriperenaise saatus.
„... läks oma tütre juurde elama, enne kui ma saarelt lahkusin.”
„Mida sa tegid paar aastat tagasi, kui ma ei eksi?”
Mees kergitas uudishimulikult kulmu. „Ma lahkusin Honolulust juba varem. Oahu ei ole muide ainuke koht, kus surfata.” Ta jäi vait ning Ally arvas, et mees selgitab, kus ta oli olnud. Kuid too kehitas ainult õlgu ja lisas siis: „Ma tulin siia tagasi kaks aastat tagasi, kui sa seda silmas pead. Kodutöö on sul tehtud.”
„Ma nägin Staris artiklit ühest endisest siinsest elanikust, kellest sai miljardär...”
PJ turtsatas ja pööritas silmi. „Blaa, blaa, blaa. Ajakirjanikele meeldivad sellised asjad. Annab neile põhjust elamiseks.”
„Kõigil peab mingi eesmärk olema.”
„Mõne inimese eesmärgid on paremad kui teiste omad.” Mees nihutas end toolil. „Me alustasime uue purjelauaga saare uues kohtumispaigas ja...” ta kehitas hooletult õlgu „... mu naiseõde ütles, et me peaksime seda promoma. Soovitas mul kohalikku vaatenurka tutvustada.”
PJ, keda tema tundnud oli, ei oleks teinud midagi, mida keegi teine soovitas. Ilmselt oli hämmeldust ta näost näha.
„See oli minu valik,” ütles mees teravalt. „Ja mõtle vaid nendele ettenägematutele tagajärgedele. Ma ei müünud ainult mõnda purjelauda, vaid ka minu abikaasa ilmub mu ukselävele.”
Jälle tagasi selle „abikaasa”-teema juures. „Ee, jah. Me peame sellest rääkima.”
Kuid enne, kui Ally jätkata sai, kostis uksele kiire koputus ja mehe sekretär tuli sisse, käes kandik, millel olid jääteeklaasid ja taldrik isuäratava välimusega küpsistega.
Naise käitumine oli täiesti professionaalne ja oskuslik, kuid ta silmad liikusid pidevalt PJ ja Ally vahet, justkui ta oleks keset miinivälja ja emb-kumb neist võiks iga hetk plahvatada.
PJ ei tundunud seda märkavatki. „Tänan, Rosie.” Ta jäi vait ning ütles siis: „Ma arvan, et sa ei ole minu abikaasaga varem kohtunud. Ametlikult mitte. Ally, see on Rosie. Rosie, see on Alice.”
Rosie silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Sa tahad öelda, et ta tõepoolest on sinu abikaasa? Sa ei olegi nalja teinud? Ma tahan öelda...”
Rosie ei paistnud olevat naine, kellel võiks jutt otsa lõppeda, kuid praegu näis see nii olevat. Ning ka Ally oli pisut segaduses tundest, et Rosie üllatus ei olnud tingitud ainult sellest, et ta oli naisele väitnud, et on PJ abikaasa.”
Kas mees oli oma sekretärile rääkinud, et on abielus? Ally oli kindel, et oli asjast valesti aru saanud.
Kuid siis manas Rosie näole viisaka, pisut hämmastunud naeratuse ja sirutas käe. „Mul on rõõm teiega kohtuda,” ütles ta. „Lõpuks.”
Ally pilgutas silmi. Lõpuks? Tähendab PJ oli talle sellest rääkinud? Ta pööras segadust täis silmad mehe poole.
„Rosie juhib siin kõike,” sõnas PJ, Ally hämmeldusest väljagi tegemata. Ta naeratas muretult oma sekretärile. „Ära suuna siia ühtegi kõnet, palun. Ja leia Ryne Murrayle uus kokkusaamise aeg.”
„Ta on juba siiapoole teel.”
Ally hakkas püsti tõusma. „Sul on tegemist,” ütles ta kiiresti. „Ma ei taha sind segada. Ma võin lihtsalt ära minna...”
„Pole midagi,” jätkas PJ, rääkides endiselt Rosiega, justkui Allyt ei olekski seal. „Kui ta siia jõuab, siis ütle talle, et meil on vaja mõni teine kord kokku saada. Mul on abikaasaga mõned asjad arutada.”
„Tegelikult mitte,” protesteeris Ally.
„Ja siis lepi kokku kohtumine järgmise nädala alguses.”
„Kas sa kuulad mind? Ma ei taha su päevakava segamini lüüa. Ma ei taha su elu peapeale pöörata. Otse vastupidi! Ma oleksin pidanud kõigepealt helistama. Ma ei taha...” Ally hakkas ukse poole minema, kuid PJ haaras tal käest kinni.
„Kõik on korras,” ütles ta kindlalt. Siis naeratas ta Rosiele. „See on kõik, tänan.” Ja ta ootas, kuni naine oli ukse enda järel kinni pannud, enne kui Ally käe lahti laskis ja tagasi oma toolile istus. „Istu,” ütles mees. „Ja räägi kõigest.”
Kuid Ally raputas pead. „Milleks sa seda tegid? Miks sa seda muudkui korrutad?”
„Tegin mida? Korrutan mida?” Mees ulatas talle klaasi jääteega ja viipas peaga küpsiste poole. „Mu vennanaine küpsetab neid. Lihtsalt fantastilised. Maitse üht.”
„Ma ei ole siia teeõhtule tulnud, PJ! Miks sa mind oma abikaasana tutvustasid? Miks sa pidevalt kordad, et ma olen sinu naine?”
Mees hammustas ühe küpsise küljest tüki ja neelatas, enne kui vastas. „Sina olid see, kes talle seda ütles. Mina lihtsalt kinnitasin sinu sõnu.”
„Aga miks? Ja ta juba teadis, et sa oled abielus!” See oli viimane, mida ta oli osanud oodata. Ta oli arvanud, et mees hoiab selle enda teada. Selle asemel näis iga teine sõna, mis mehe huulilt langes, olevat see a-tähega sõna.
„Jah. Sa oled minu abikaasa, niisiis olen ma abielus,” ütles PJ lihtsalt ja rõhutas seda reaalsust küpsisest veel üht ampsu võttes.
„Jah, aga...”
Mees pühkis tuhksuhkru huultelt ära. „Kas sa eelistaksid pigem, et ma sind valelikuks nimetaksin?”
„Ei, muidugi mitte.” Ally ohkas ja raputas pead. „Ma ei oleks osanud arvata, et sa sellest kõigile rääkima hakkad. Oma artiklis ei öelnud sa abielus olemise kohta midagi,” meenutas ta mehele. „Vastupidi, artiklis oli kirjas, et sul on hordide kaupa abikaasaks sobivaid naisi, kellega kohtamas käia.” Ta oleks võinud kirjutatut sõna sõnalt tsiteerida, kuid ei teinud seda.
„Hordide kaupa.” PJ pahvatas naerma. „Mitte päris. Ma olen naistele äriüritustel saatjaks. Tuttavatel. Sõpradel. Minult oodatakse seda.”
„Aga nad ei tea, et sa abielus oled.”
„Pagan küll, Al, enamasti olen ma sellest isegi vaevu teadlik!”
Mehe ärritus pakkus Allyle ühtaegu nii kergendust, kui ujutas ta üle süütundega. „Ma tean,” ütles ta, klaasi tugevamalt sõrmede vahel surudes. „Anna andeks. Minust oli isekas sinuga abielluda. Me ei oleks pidanud seda tegema. Mina...” ta parandas end „ei oleks tohtinud lasta sul seda teha.”
„Sa ei „lasknud” mul seda teha,” vastas PJ. „Mina pakkusin. Sina lihtsalt nõustusid. Igatahes...” ta kehitas õlgu „... ei olnud see midagi erilist.”
„Minu jaoks oli.”
PJ-ga abiellumine oli võimaldanud tal vanaema pärandust kätte saada. See oli andnud talle vabaduse oma valikuid ise teha, selle asemel, et isa ettekirjutisi täita. See oli ta haljale oksale aidanud. Oma praeguse elu võlgneb ta PJ-le.
„Nojah, hästi,” sõnas mees karedalt. „Räägi mulle sellest kõike. Meil ei olnud eriti võimalust rääkida... eelmisel korral.”
Eelmine kord. See oli olnud viis aastat tagasi, kui ta oli tulnud Honolulusse ühe kunstinäituse avamisele, kui mees oli võluva naisterahva käevangus kohale ilmunud. Ally väristas end kergelt, otsustades sellele mitte mõelda. „Tookord oli palju tegemist,” ütles ta ükskõikselt.
„Seda küll. Sa oled nüüd üsna tuntud, nagu ma aru saan.”
„Mul on üsna hästi läinud.” Ta oli kõvasti tööd rabanud ning oma saavutuste üle uhke. Kuid ta ei tahtnud, et mees arvaks, et ta hoopleb.
„Ma ütleksin, et rohkemgi veel.” PJ nõjatus toolil tahapoole ja loetles naise saavutusi. „Ülemaailmselt tunnustatud kangakunstnik. Rõivadisainer. Rahvusvaheline ettevõtja. Äriomanik. Kui palju butiike sul juba on?”
Oli selge, et ka temal oli kodutöö tehtud.
„Seitse,” vastas Ally lühidalt. „Ma avasin just ühe Honolulus eelmisel kuul.”
Pärast Hawaiilt lahkumist – pärast nende abiellumist – oli ta läinud Californiasse kunstikooli ning vanaemalt päranduseks saadud rahale kangapoes töötamisega lisa teeninud. Olles alati kunstist huvitatud olnud, õnnestus tal üsna kiiresti need kaks asja kokku viia ning ta oli hakanud kavandama lapitekke ja seinavaipu, mis olid inimeste pilke püüdnud.
Sealt oli ta edasi liikunud rõivadisaini juurde ja loonud ainulaadseid riideesemeid. Ta oli kutsunud seda „kunstiks, mida saab seljas kanda”.
Nüüd ei olnud tema töid välja pandud mitte ainult ta enda poodides, vaid ka galeriides ja isegi mõnes tekstiilimuuseumis üle maailma.
„Muljet avaldav,” sõnas PJ. Ta tõstis jala üle põlve.
„Ma tegin kõvasti tööd,” ütles Ally kindlalt. „Sa teadsid, et ma olin selleks valmis, ja nägid seda oma silmaga.” Viis aastat tagasi, lisas ta mõttes.
„Seda küll,” nõustus mees toolil lamaskledes, ning ütles siis venitades, samal ajal naist pingsalt vaadates: „Ja sa ei vajanud enam minu teeneid.”
Ally tõmbus pingule. Kuid ta teadis, et mehe seisukohalt vaadatuna oli tema see, kelle käitumine oli kohatu olnud. „Ma olin tol öö sinu vastu ebaviisakas.”
See oli olnud viimane kord – ainuke kord –, kui ta PJ-d pärast nende abiellumist näinud oli.
Ta oli Honolulusse oma esimese kohaliku kunstinäituse avamiseks tagasi tulnud. See oli aset leidnud tema karjääri tormakatel alguspäevadel, mil ta veel kindlasti ei olnud „tuntud nimi” või midagi selle ligilähedastki. Tegelikult oli näitus olnud kahtlemata ebaküps, kuid ta oli meeleheitlikult tahtnud seda teha, tõestada isale, et oli midagi saavutamas, ja – kuigi ta oli seda endale vaevu tunnistanud – lootnud näha ka PJ-d, et mees näeks, et tema usk naisesse ei olnud asjatu olnud. Niisiis oli ta kasutanud võimalust näitusel osaleda, kui üks teine kunstnik sellest loobunud oli.
Ta oli saatnud isale kutse tulla näituse avamisele ning oodanud närvilise uhkuse ja ootusärevusega tema saabumist.
Isa ei olnud tulnudki.
Kuid PJ oli.
Äkitselt pilku tõstes ja meest ruumi teises otsas seismas nähes, täies elusuuruses ja mitu korda kütkestavamana, kui Ally mäletas, oli ta tõeliselt rabatud olnud.
Ta ei olnud meest üldse kohata lootnud.
Kui ta oli tagasi tulnud, küsis ta põgusalt ühe sõbra käest, kes nendega koos rannas oli käinud, PJ tegemiste kohta.
May oli pead raputanud. „PJ? Pole aimugi. Pole teda terve igaviku näinud. Kuid sa tead ju surfareid – nemad ei jää kunagi kusagile paigale. Nad järgnevad alati lainetele.”
Seega oli mehe nägemine olnud šokk. Nagu ka naine tema käevangus.
Tegemist oli blondi kaunitariga, kes nägi välja sama kütkestav kui PJ ise. Mehe tumedad juuksed ja päevitunud jume ning naise plaatinablondid kiharad ja hele nahk moodustasid pilkupüüdva ja lummava kontrasti. Ally kui kunstnik oli seda muidugi hinnanud.
Tema kui naine ei olnud heaks kiitnud seda, et mees naeratades üle toa tuli, teda kallistas ja rõõmsalt ütles: „Tere. Vaata vaid! Sa näed suurepärane välja. Ja sinu tööd...” ta laskis naisest lahti, et käega galeriis ringi viibata „... on ka suurepärased. Hämmastav. Ma tõin sulle kriitiku.” Ta oli siis blondiini tutvustanud, naisel käest kinni võttes ja ettepoole tõmmates. „See on Annie Cannavaro. Ta kirjutab Starile kunstiarvustusi.”
Mees ei olnud öelnud: „See on Ally, minu abikaasa.”
Tegelikult ei olnud ta oma seotust temaga üldse maininud. Mitte et Ally seda oodanud oleks. Ta teadis, et nende abielu oli sõlmitud ainult selleks, et teda aidata, see ei olnud elukestev pühendumine. Mees oli talle teene osutanud.
Kuid seistes seal, olles tutvustatud Stari kunstikriitikule, taipas Ally, et PJ arvates vajas ta nüüd järjekordset teenet. Paljas mõte sellest oli tal harja punaseks ajanud. Ta ei olnud enam see vaene tüdruk, kes ta mehega abielludes oli olnud!
PJ-d oli tema järsk käitumine hämmeldanud. Kuid Ally oli ikka veel liiga ebakindel olnud, et mehe pakutud abi vastu võtta.
Ja – tõsiasi, mida ta mitte kellelegi ei tunnistanud, peaaegu endalegi mitte – näha meest teise naisega, pealegi veel sellisega, kes mehele palju paremini sobis, oli kõik tuhat korda hullemaks teinud.