Читать книгу Saatuslik öö - Anne Oliver - Страница 5

Vanaema lõhnaõli lõhn oli esimene märk. Kihelus kuklal teine. Kui vanaema lõhn oli meeldiv, leebe ja tuttav, siis teine tekitas külmavärinaid.

Carissa Grace arvestas alati märkidega.

Ta silmitses ärevalt autodevoolu Sydney Cove’i hotelli ees. Kasuõde Melanie oli tahtnud talle järele tulla, sest Carissa lõpetas töö hotelli klaveribaaris pärast keskööd. See oli olnud kakskümmend minutit tagasi.

Tee kiiresti, Mel. Midagi on...

Pidurikrigin lõhestas sooja ööõhku, metalli valulik kriipimine kostis üle lähedalasuvast ööklubist kanduvate mahedate saksofonihelide. Kui mõlkis Holden teeservale paiskus, põrnitsesid selle laternad Carissat nagu hõbedased laserid, hirmutavalt räiged öise linna tagasihoidliku oranži helenduse taustal.

Carissa kangestus hetkeks rabatult paigale. Ta hoidis liikumatult koos teistega hinge kinni, aeg seisatas, mõtted olid tardunud.

Sekund hiljem oli auto kadunud, jättes maha vaid kirbe heitgaaside ja kuuma asfaldi haisu.

„Kas keegi sai viga?” küsis nõudlik madal mehehääl, mis väreles mööda Carissa selga nagu arpedžo. Järgnenud aupaklikus vaikuses astus hotelli läikivate fuajeeakende lähedale kogunenud rahvasummast välja keegi mees.

Pikk, laiaõlgne. Võimas. Ta jättis sama ohtliku mulje kui kaos tema ümber. Tema lõug oli habemetüükais, pruunid sassis juuksed kaelal lokkis, jalas mustad kulunud teksad ja seljas T-särk. Sellisest mehest oleks Carissa oodanud vaid pahandusi. Kõik „paha poisi” fantaasiad, mis Carissal olid kunagi olnud, värelesid jahmatavalt – ja ebasobivalt – meeltes.

„Kutsuge kiirabi.” Mehe hääl kõlas võimukalt.

Siis nägi Carissa kedagi asfaldil. Mees oli kahe sammuga kohal, kummardus maaslamaja kohale ja kõneles vaikselt. Carissa taipas, et vana naine on prükkar, keda ta oli hetk tagasi näinud prügikastis sorimas. Hoolimata palavusest oli naine pikka räpasesse mantlisse mässitud. Ta vehkis käte ja jalgadega, üritades end püsti ajada.

Mees pani talle käe kukla alla, hoidis teda oma jala vastas ja pomises talle kõrva rahustavaid sõnu.

Carissa võttis end kokku ja tõttas naise täistopitud prügikotti ära tooma. Tegemata välja inimestest, kes küll uudishimulikult pealt vaatasid, aga ei soovinud end asjasse segada, pani Carissa koti maha ja kükitas mehe kõrvale. „Palun.”

Naine heitis talle kotist kinni haarates süüdistava pilgu.

„Jäi ta terveks?” küsis Carissa.

„Arvan küll,” vastas mees, võttes naise määrdunud sõrmed oma suurde pihku. „Aga ma lasen ta igaks juhuks läbi vaadata.” Ta oli oma patsiendi eest hoolitsemisega hõivatud ega vaadanud Carissa poole.

Carissa ninas segunes pesemata naise haisuga selgesti eristuv mehe lõhn. Naiselik rahuldustunne teravdas tema meeli. Ta polnud kaua tundnud tavalist mehelikku higilõhna. Alasdair lõhnas alati peene Prantsuse lõhnavee järele. Ka ei kujutanud ta oma kihlatut ette säärases olukorras nii rahulikult ja enesekindlalt käitumas.

Mees aitas vana naise istuma ja silitas läbi mantli tema selga. Ta pööras seda tehes kätt ja Carissa märkas tema randmel hinnalise kella hõbedast välgatust. Naise jäsemeid tabas kummaline kihelus, nähes mehe päevitunud naha all lihaseid pinguldumas. „Kas sa suudad...?” Autosignaal summutas ülejäänud sõnad, mida mees vanale naisele ütles.

Carissa vaatas tänavale. Tema küüt. Ta viipas taganedes Melaniele. Mehel oli olukord ilmselgelt kontrolli all ja ta ei vajanud abi.

„Palun vabandust, et hilinesin,” ütles Mel, kui Carissa autosse istus. „Kiirabiosakonnas oli täna sõjatanner. Mis siin toimus?” Ta andis uuesti signaali ja hakkas liikuma.

„Siin oli ka omamoodi sõjatanner.” Carissa süda kloppis alles äsjastest üleelamistest. „Nüüd on kõik korras.” Tänu päevakangelasele.

Carissa pilk püsis kui liimitult mehel, kes juhatas prükkari Cove’i läikiva sissepääsu poole. Ta nägi võimsaid kandilisi õlgu ja musta T-särki ühele jämedale biitsepsile liibumas.

Metsikult seksikas, ohtlik mees. Ta oleks nagu välja astunud mõnest Carissa erootilisest unenäost. Sellisest, mida ta viimasel ajal häirivalt üha sagedamini nägi.

Carissa ohkas. Ta polnud Alasdairi näinud terve aasta, mistõttu olid tema jaoks ahvatlevad kõik mehed, kelles oli samasugust koredat seksuaalsust nagu sel võõral.

Carissa oli mõistagi olnud valmis ootama, kuni Alasdair Prantsusmaal magistrikraadi omandab. Aga lubatud kaksteist nädalat olid veninud kaheteistkümneks pikaks kuuks.

Ta vaatas viimast korda selle ahvatluse poole ja pööras siis pilgu eessõitva auto punastele tagatuledele. Iga naise kannatusel on piirid ja mingil hetkel hakkab selline ahvatlus paratamatult kujutlusvõimele mõjuma.

Carissa tundis magusat värinat, kui ta mõtles võõra pikkadele tugevatele sõrmedele enda kujutlusvõimet kõditamas... Ja summutas oige. See oli seksuaalne rahuldamatus, ei muud.

Seitsme päeva pärast on Alasdair kodus ja Carissa voodil oli tekk ootusärevalt juba pealt tõmmatud. Enam ei kavatsenud ta oodata, ehkki see oli Alasdairi sõnul „õige käitumine”. Carissa niigi tundlikuks muutunud keha surises sellele mõeldes. Kõik saab korda, kui Alasdair on tagasi.

„Alasdair ei tule tagasi.”

Carissa vajus Melanie kõrvale trepile, käsitsi kirjutatud kiri peos. Tuimus oli taandunud ja ta julges sellest rääkida. Kainelt. Rahulikult. Võib-olla.

Meli silmad läksid suuremaks. „Oh, Carrie.” Ta pani oma jäätee verandalaudadele ja võttis Carissa käe pihku. „Mul on nii kahju,” ütles ta vaikselt. „Te olite seitse aastat koos, eks? Mis juhtus?”

„Ta kohtas kedagi teist. Oleksin pidanud seda ette nägema – kõik need õpingud Euroopas ja need peened mademoiselle’idest uurimisassistendid.” Carissa sulges silmad. „Aga ma ei osanud ette näha, et tema uue armsama nimi on Pierre.”

„Oh jumal.” Melanie hingas aeglaselt välja. „Ma ei oska midagi öelda.” Ta põimis nende sõrmed vaheliti. „Kuidas sa end tunned?”

„Kõik saab korda.” Carissa pigistas korraks õe kätt ja tõusis siis. Tema kehas möllas rahutu energia, millega ta ei osanud midagi peale hakata. „Ma usaldasin teda, ma ootasin teda. Ehkki ma polnud enam kindel, kas tema on see õige, ootasin ma siiski. Ma olen vist maailma kõige naiivsem tobu.”

„Ei. Sina pole süüdi, et ta on petisest lurjus – kõige hullemat sorti. On sul ikka kõik hästi?”

„Jah.” Carissa suunas selle energia rusikasse surutud pihku, kortsutas kirja ära ja kissitas kuivanud tagahoovi vaadates silmi. Kuum suvetuul oli tugevnenud ja kolistas lahtisi vihmaveerenne, mida ta polnud jõudnud veel korda teha.

„Selline olukord on pikka aega kestnud ja ma olen harjunud. Minu elu läheb endistviisi edasi. Mul on oma kodu, kehvake, aga siiski.” Ta kortsutas lääbakil verandat vaadates kulmu. Vanavanemate vana maja vajas hädasti remonti. „Ja töökoht.”

„Sul olen mina,” sõnas Mel vaikselt.

„Jah.” Carissa vastas tema armastavale pilgule samaga ja pööras siis pea ära. „Tahad saladust teada, Mel? Mul on alles ka minu süütus, mille „parim enne” tähtaeg on ammu möödas.”

„Kas teie Alasdairiga...? Oh...”

Carissa marssis verandal edasi-tagasi. „Nüüd ma tean, miks Alasdair oli nii õilis ja ennastohverdav. Iga kord, kui ma talle läheneda püüdsin, ütles ta, et ma veel tänan teda, et ta mind ootama sundis.”

„Niisiis... mõned päevad enne oma kahekümne kuuendat sünnipäeva oled sa ikka veel süütu?” Melanie hingas pahinal välja. „Oh sa poiss.”

„Kui praegune olukord jätkub, panen ma oma viiekümne kuuendal sünnipäeval üles leheküljesuuruse kuulutuse.”

Soov ennast välja elada kerkis nagu tume laine. Ta pidi oma energia millessegi kasulikku suunama. Tõsiselt klaverit mängima. Midagi tusast ja kirglikku. Bach, otsustas ta. Võrkuks kriuksus roostes hingedel, kui ta selle lahti tõmbas.

Melanie järgnes talle. „Kas sa tõesti tahad, et elu läheks endistviisi edasi? Ilma mehe, seksi ja naudinguta?”

Carissa käsi peatus ukselingil. Ära vasta.

„Sa vajad flirti, Carrie, üheöösuhet.”

See soovitus oli hullumeelne. Ent Carissa oli piisavalt hoolimatus meeleolus, et selle peale mõelda. „Tead, Mel, ma võtan võib-olla su nõuannet kuulda.” Ta viskas paberinutsaku prügikorvi.

„Aga ära üleliia kiirusta,” hoiatas Mel, nagu oleks juba ümber mõelnud. „Kui tahad klaverit häälestada, ei helista sa ju ka torumehele.”

„Aga kui torumehel on õiged tööriistad?” Carissa muigas tahtmatult Meli tõsise ilme peale. Ta pani käe ümber ainsa inimese, kelle peale ta võis alati loota. „Ma olen ettevaatlik.”

Cove’i hotelli klaveribaaris sumises tavapärane laupäevaõhtune rahvahulk. Carissa pilk libises üle nägudemere ja ta mängis Chopini unelevaid nokturne. Ta nägi paari püsiklienti, aga enamik olid anonüümsed turistid, kel oli vaja paar tundi surnuks lüüa, enne kui nad Sydney ööklubidesse suundusid.

Niipalju siis mõne mehe leidmisest. Kuus tööga hõivatud õhtut nädalas mõjusid eraelule halvavalt. Carissal polnud nii kaua mingit eraelu olnud, et ta ei teadnud, kas on üldse kohe valmis täie hooga kohtamiste keerisesse astuma.

Ta märkas meest kohe, kui too baari sisenes.

Mehe pikk kogu täitis terve ukseava. Carissa sõrmed vääratasid, kui tema pilk naudiskledes üle kitsastes kulunud teksades ja mustas T-särgis lihaselise keha libises.

Suu jooksis vett. Issand, tule appi, aga kui ta saaks valida, tahaks ta seda keha, alasti ja enda kõrvale. Selline keha sundis naisi unustama soolise võrdsuse – sellele kehale polnud võrdset.

Carrie sõrmed hakkasid iseenesest mängima „Kuupaistesonaati” ja tema pilk järgnes mehele baarileti äärde. Mees tellis õlut ja astus siis aknaaluse laua juurde, kust paistis loojuva päikese kiirtes hõõguv vesi, mis muutis valged laudlinad tumepunaseks ja sätendas mehe uhkel hõbedasel kellal.

Oo mu jumal. See oli eelmisel õhtul nähtud mees. Carrie pulss võttis pöörded üles. Mees oli habet ajanud.

Ent ta oli siiski ohtliku moega.

Carissa nihutas end toolil, et eelmise päeva kangelast paremini näha. Õhtune valgus rõhutas paheliselt ilusa näo päevitunud nurgelisi jooni ja tugevat habemetüükas lõuga. Umbes kolmekümnene. Mehe tiigipuukarva juuksed, mis olid nüüd lühemad, olid endiselt pisut korratud, nagu oleks ta neist sõrmedega läbi tõmmanud, ja manasid silme ette kujutluspilte laiskadest kirglikest pärastlõunatest mustade siidlinade vahel.

Carissa ei uskunud, et tal niimoodi veaks.

Mehel olid maailma kõige hingestatumad silmad. Carissa võttis oma mineraalveeklaasi, vaatas kella ja ohkas. Kaks tundi ja kümme minutit tööaega järel, aga selleks ajaks on mees kindlasti läinud.

Ben Jamieson libistas pilgu üle pianisti ja asus siis naist põhjalikumalt silmitsema. Ja otsustas, et õhtu oli just teinud pöörde paremuse poole. Miks veeta see üksi isiklikele muredele mõeldes, kui vajalik meelelahutus on siinsamas?

Rave käsiks tal tegutseda – Ben nägi vaimusilmas sõpra muigamas ja kõigile maailma naistele tervituseks klaasi tõstmas. Vähemalt sel õhtul oskas ta hinnata rahustavat sadamavaadet, jälgides samal ajal neid osavaid – ja sõrmuseta – sõrmi üle klahvide libisemas.

Ta nõjatus tooli seljatoele, võttis suure sõõmu õlut ja vaatas naist. Sõrmed silitasid valgeid klahve ja Ben kujutas ette, et need võiksid mehega imesid teha.

Mis siis, et klassikaline muusika polnud tema maitse. Pianisti klassikaline olemus tegi selle tasa. Pikk, voogav safiirsinine kleit lausa anus seljast võtmist. Aeglaselt, sentimeeterhaaval. Sellise keha puhul ei tohi kiirustada.

Pikk, pani mees tähele, aga mitte liiga. Nagu kõrge, sihvakas küünal. Ta oli kindel, et naine põleks jaheda sinise leegiga ja mees lausa kibeles näppe kõrvetama. Ja need juuksed – hooletu ehisklambriga kinnitatud päikesekarva krunn kuklal. Ülespandud juuksed ajasid Beni sõrmed sügelema. See sile, paljas kael ja siidine pahmakas tema kätele vajumas.

Sellest tõotas tulla huvitav õhtu.

Kui Carissa järjekordset klassikalist pala alustas, ei suutnud ta vastu panna ja piilus taas meest. Mees ei jätnud klassikalise muusika nautija muljet. Tema muusikamaitse ei häirinud Carissat. Mees pööras pead, nagu tajudes, et naine teda vaatab ja nende pilgud põrkusid tiibklaveri ülestõstetud kaane kohal. Carissa läks üleni kuumaks.

Ta kiskus pilgu vaevaliselt mehe näolt, eksis noodiga ja kirus endamisi. Ta oli reede ja laupäeva õhtuti kokteilibaaris mänginud kaks aastat ega olnud kordagi eksinud. Kuna aju ähvardas lühisesse minna, võttis ta noodid ja keeldus mehe poole vaatamast.

Keskendu tähtsatele asjadele, tuletas ta endale meelde. Näiteks töökoha säilitamisele ja maamaksu tasumisele. Esmaspäevast neljapäevani eeslinna kohvikus töötades teenis ta poole vähem kui siin. Isegi kui ta võtaks üürilise, ei piisaks sellest kõikide arvete tasumiseks ja kui ta varsti kedagi ei leia, peab ta hakkama otsima väljastpoolt kohviku personali ja seda ta teha ei tahtnud. Üksikult elavale naisele oli see ohtlik.

Ta oli mängides alati suutnud muud mõtted eemale tõrjuda. Täna mitte. Täna ei õnnestunud tal tekitada kaitsemüüri, mis muu maailma välja lülitaks. Ta kuulis klaaside, jää ja raha kõlinat, jutuvada, märkas pimeduse saabumist.

Ja seda meest.

Pool üksteist sulges Carissa klaverikaane, sättis noodid korralikult virna ja torkas kaante vahele.

„Kas tohin sulle joogi välja teha?” Madal, meelas ja veidi kähe hääl pani ta võpatama.

Carissa pöördus harjumuspäraselt tõrjuvalt naeratades ja viisakalt keelduda kavatsedes ning tundis habemeajamisvedeliku ja õlle lõhna, ent sõnad ei tulnud üle huulte.

Paanika pitsitas kõri, vajus allapoole ja pigistas kopsudest õhu välja. „Andestage, aga juhtkond ei luba töötajatel külastajatega suhelda.”

Keelduda – oli ta peast segi või? Uus, vallaline Carissa hingas sügavalt ja naeratas: „Vähemalt mitte hotellis.”

Mees muigas. „Jalutame siis ja joome midagi veepiiril. Minu nimi on Ben Jamieson.” Mehe suunurk kerkis veidi ja tekitas paremale põsele suudlemisele ahvatleva lohukese. Lähedalt vaadates nägi Carissa, et mehe silmad on tumerohelised ja säravad uudishimulikult.

Ta surus noodikausta vastu rinda, et ootamatut kätevärinat varjata. „Ma pean minema rongi ja bussi peale ning mulle ei meeldi liiga hilja peale jääda.”

„Ma maksan su taksosõidu kinni.”

„Oh... ma...”

„Jaluta minuga. Õhtu on ilus ja me läheme vaid nii kaugele, kui sa soovid.”

Carissale kerkisid taas silme ette erootilised kujutluspildid, aga isegi kui see oli kahemõtteliselt öeldud, oli mees piisavalt nutikas, et end mitte reeta.

Carissa naeratas klaveritooli klaveri alla lükates. „See on tänase õhtu parim pakkumine.” Viimaste aastate parim ja ta pidi selliste mõtetega alles kohanema.

„Ütle mulle alustuseks oma nimi.”

„Carissa.” Carissa vaatas mehele otsa, tajus tema keha kuumust, puhast seebilõhna ja mehelikkust. Ohtlik, hoiatas ta end. „Lihtsalt Carissa.”

Ben naeratas taas ja naine sulas veelgi. „Niisiis, lihtsalt Carissa, on sul ka mingi kott kaasa?”

„See on töötajate riietusruumis. Ma vahetan riided ja saame...”

„Ei.” Mehe silmade roheline leek kõrvetas Carissat pealaest varbaotsteni. „Tee mulle teene ja ära vaheta.”

Carissa köhatas. „Olgu... Aga ma pean oma koti võtma.”

Nad trügisid koos baarileti ääres seisvatest inimestest mööda ja läksid läbi fuajee, mees kontrollis talle tulnud sõnumeid – seega oli ta hotelli klient – ja Carissa käis seni riietusruumis.

Pea käis ringi ja kõhus keeras. Võhivõõraga kaasa minna – ta polnud iialgi midagi niisugust teinud.

„Paneme kaks asja kokku ja jalutame rongijaama?” pakkus ta, kui nad Sydney troopilisse suveõhtusse astusid.

Tänavavalgustus meelitas ligi putukaid, kes sumisesid parves ümber laternate. Vee poolt puhus rauge tuul.

Ben vaatas tema poole. „Miks? Kas keegi ootab sind?”

Kui Carissal oli plaanis taganeda, siis oli nüüd selleks õige aeg. Aga mees kõnetas uksehoidjat eesnimepidi, peatus selles hotellis ja inimesed olid näinud neid koos lahkumas. „Ei oota.”

„Mulle ei meeldi, kui naisterahvas läheb sellisel kellaajal üksinda rongi peale. Ja siis veel buss, taevane arm. Kas sa kasutad alati ühistransporti?”

„Sellest saadik, kui auto maha müüsin.”

Mehe käsi puudutas Carissat vabaõhukohviku laua poole juhatades naise pihta. See oli kõigest sõrmeotste õhkõrn puudutus kleidi siidkangal, aga sellest tekkinud erutus sundis Carissat tikk-kontsaga kingades varbaid kõverdama.

„Mida sa soovid?”

Sina. „Palun mineraalvett jääga.” Carissa vajus plasttoolile, mille mees oli välja tõmmanud ja pani koti jalgade juurde maha. Ta ei vajanud uimastava erutuse tundmiseks midagi kangemat.

Ben maksis leti ääres, ulatas Carissale klaasi ja istus tema vastu, õllepudel peos. „Sinu terviseks.”

Viis, kuidas mees seda ütles, tõi Carissale kananaha ihule. Et mehe tähelepanu kleidi vastas järsku valusalt kõvastunud rinnanibudelt mujale juhtida, küsis ta: „Kas sulle meeldib muusika?” Mees ei vastanud ja üle tema silmade libises vari. Carissa nägi, et mehe käsi pigistas kergelt õllepudeli kaela. „Olgu, sulle ei meeldi klassikaline muusika ja sa oled liiga viisakas, et seda välja öelda.”

„Vahet pole, peaasi, et seda mängib hingestatult naine, kelle... mis värvi su silmad on?”

Carissa pilgutas silmi ja käsi peatus klaasiga poolel teel huultele. „Sinised.”

„Sinised.” Ben tõmbas käega üle lõua, mis tekitas ainulaadse meheliku heli, ja vaatas teda. „Mina ütleksin ultramariinsinised. Sügavad ja salapärased. Mis sunnib küsima: mida sa teed, kui sa pole klaveri taga, lihtsalt Carissa?”

„Ettekandjatöö ja klaverimäng võtavad kuus päeva nädalast. Muuks mul eriti aega ei jää.”

Carissat hämmastas, et ta suutis istuda ja selle mehega normaalselt vestelda, ehkki mõtles vaid sellele, kuidas mehe kullakarva nahk on talle naudingu pakkumiseks üleni paljas ja kõik kehaosad valmis... Lõpeta otsekohe. Ta andis endale mõttes vopsu kuklasse ja küsis: „Aga sina?”

Ben vaatas vett ja vältis tema pilku. „Mul on mõned ärihuvid.”

Carissa piidles teda üle klaasiserva. „Kui sa parasjagu kangelast ei mängi.”

„Kuidas palun?”

„Eile õhtul. Ma olin Cove’i ees ja nägin sind.”

Mees võttis suure lonksu õlut. Varjud oli silmades tagasi. „Ma pole kangelane.”

„Vale. Ma olin kohal. Sa seadsid end teiste pärast ohtu, peatusid vana naist aitama, mida enamik inimesi ei teeks.”

„See polnud midagi erilist ega ka ohtlik, sest auto oli lahkunud. Need rumalad noorukid...” Ben raputas pead. „Me kõik lõpetame veel rentslis.”

„Tähendab, sa pole optimist. Sa ei usu, et hea võidab halva? Et kõigel on põhjus?”

Mehele meenus ilmselt midagi kurba, sest tema huuled tõmbusid kitsaks kriipsuks ja ta naeratas nukralt. „Ma olen pigem realist. Realistid ei pea pettuma.”

Õige küll. Realist oleks osanud ette näha, et Alasdair laseb jalga. Hea välimusega mehed, hoolimata nende soolistest eelistustest, ei jää kauaks ootama. „Aga on sul sugulasi?” Kas kusagil ootab mõni kihlatu põrgusse saatmist?

„Ma kasvasin Melbourne’is. Pole abielus olnud ega tahagi. Elasin maal, tulin linna paar aastat tagasi.”

„Vanemaid on?”

„Ema elab Melbourne’is. Isa on surnud.”

Kogu lugu. Carissa näris huult ja vaatas, kuidas mees pudeli tühjaks jõi. Isa surm mõjus ilmselt raskelt ja ta ei tahtnud sellest rääkida. „Kas sa jääd kauaks Cove’i?”

„Ma ei tea veel.”

Ben pani pudeli kolksatusega lauale ja Carissa märkas, et tema käsi on pinges. Sel mehel on probleeme. Kas ta tahtis end sellise inimesega siduda? Aga siis meenus talle eelmine õhtu. Mees oli hea. Ja pealegi ei seo ta end temaga.

„Tule,” kutsus Ben siis, muutudes vähehaaval taas endiselt flirtivaks. „Vee ääres on jahedam.”

Nad lahkusid valgustatud alast ning kõndisid edasi vee poole, kus oli hämaram ning õhk täis suve ja mere lõhna. Carissa võttis kingad jalast ja pööras näo kerge tuulehoo poole. „Ma olen Cove’is töötanud kaks aastat ja pole siin kordagi jalutamas käinud.”

„Täna on siis esimene kord.”

Carissa muigas. Oleks mees vaid tõde teadnud...

Siis Ben peatus ja vaatas teda. „Tead, millele ma mõtlesin, kui sind mängimas nägin?”

„Millele?” See sõna tuli kähedalt, peaaegu hingeldades üle huulte.

Mees kummardus, kuni tema suu oli peaaegu Carissa huulte vastas. „Sellele.” Ta puudutas huultega ahvatlevalt vihjates naise suud. „Sinu puudutamisele. Sinu maitsmisele.”

Oo jaa, mõtles Carissa ja tema huuled kipitasid paljutõotavalt. Mina ka.

Ben põimis oma mõhnalised sõrmed Carissa omadega vaheliti, vaadates üksisilmi naist. Ikka Carissale silma vaadates surus ta end tema vastu. Eriti üht kehaosa. Üht väga jämedat, väga kõva ja väga pealetükkivat kehaosa.

Carissa ei taganenud. Ben oli suur, mehelik ja ihaldas teda, vastandina tema endisele kihlatule. Mees langetas taas pea ja Carissa, lastes kingadel maha kukkuda, nõjatus tema vastu, nii et kott vajus vastu puusa, kui ta käed mehele ümber kaela pani.

Aju lõpetas tegevuse. Meeled töötasid kõrgetel pööretel. Mehe suu maitse, õlle ja millegi soolase segu, tema keele ja hammaste pind suudluse süvenedes, tema karedad sõrmeotsad naise käsivartel.

Kui esmane närvilisus oli veidi taandunud, püüdis Carissa harjuda selle uue ja erutava aistinguga, mille tekitas mehe kõvastunud ihuliige tema kõhu vastas. Seni oli kõik hästi, aga kuidas oleks pikali olla? Ilma riieteta?

Ta tahtis teada, mis tunne on, kui mehe raskus vajub tema peale, kui mees oma kuumust ja tugevust tema sisse pumpab. Ta tahtis teada, kas fantaasia kannatab võrdlust reaalsusega. Ja ta tahtis, et see mees seda talle näitaks.

Nad ei pea enam kunagi kohtuma. Kui ta ei esita rohkem isiklikke küsimusi, ei õpi meest tundma, võiks ta minema minna ilma emotsionaalsete sidemeteta, nagu mehed tihti tegid. Sünnipäevakink iseendale. Carissa polnud endale ammu midagi lubanud. Ja Melanie kiidaks selle kindlasti heaks.

Ben tõmbus tagasi, käed naise küünarnukkidel, silmad ihast tumedad. „Mida sa selles osas ette võtta tahad?”

Carissa sisemuses tekkis kuum raskus, põlved läksid nõrgaks ja pulss tagus. Ta vaatas mehele silma, sirutas käed ja libistas need ebakindlalt piki mehe kaela alla.

Seks võõraga. Ta hõõrus pöidlaga läbi T-särgi mehe kõvasid väikesi rinnanibusid, liikudes edasi kõhule kuni kanga servani. Ta lükkas sõrmed särgi alla ja leidis kuuma, kõva ihu. Siis torkas ta käed mehe teksade vöö vahele. Ja sikutas.

Mehe kõhulihased tõmbusid sõrmenukkide vastas pingule ja ta hingas katkendlikult. Ben peab teda kergesti kättesaadavaks ja kogenuks. Carissa summutas peaaegu hüsteerilise naeru.

„Carissa, ma võin su kohe taksosse panna või me jätkame seda minu toas. Otsus on sinu teha.” Puusad liikusid rahutult naise sõrmede vastas. „Aga otsusta ruttu.”

Midagi kuuma ja ohtlikku sööstis läbi Carissa nagu leegitseva otsaga nool. Tal pruukis vaid nõustuda ja ta oleks mehe toas. Tema voodis.

Cove’i hotellis.

Carissa ohkas. „Töötajaid ei lubata külaliste tubadesse.”

„On see eitav vastus või probleem?”

„Hmm... probleem?” Carissa kehitas õlgu. „Reeglid on reeglid.”

Beni silmanurkadesse tekkisid naist vaadates kortsud. Ta muigas, võttis naise käed oma teksade vöö vahelt välja ja hõõrus pöidlaga tema sõrmenukke. „Eks rikume siis paari reeglit.”