Читать книгу Miisu - Annie M. G. Schmidt - Страница 1

Kas kuskil pole siis uudiseid?

Tibbe! Kus on Tibbe? Kas keegi on Tibbet näinud? Ta peab ülemuse juurde tulema. Kus ta nüüd siis on? Tibbe?

Tibbe kuulis küll. Aga ta oli oma kirjutuslaua taha peitu pugenud. Seal ta nüüd istus ja mõtles värisedes: „Ma ei taha ülemuse juurde minna. Ma ei julge. Ma tean juba täpselt, mis seal toimuma hakkab. Seekord laseb ta mind töölt lahti.”

Aga palun väga! Nad olid teda ikkagi märganud.

Sa pead otsekohe ülemuse juurde ilmuma, Tibbe!

Nüüd polnud enam midagi parata. Ta pidi minema. Norguspäi sammus Tibbe läbi koridori ja peatus ukse ees, millel seisis silt: Peatoimetaja.

Ta koputas. Ja ukse tagant kostis: „Jaa.”

Kui Tibbe sisse astus, rääkis tema ülemus parasjagu telefoniga. Ta osutas toolile ja jätkas ise oma telefonivestlust.

Tibbe istus ja jäi ootama.

Selles majas tegutses ajaleht „Killendoorni Sõnumid”. Tibbe töötas selle ajalehe juures. Ta kirjutas lugusid.

„No nii,” ütles peatoimetaja telefonitoru hargile pannes. „Mul on vaja sinuga tõsiselt rääkida, Tibbe.”

Nüüd on see käes… mõtles Tibbe.

„Need lood, mida sa kirjutad, Tibbe, on väga kenad. Vahel isegi silmatorkavalt kenad.”

Tibbe naeratas. Vahest polnudki lugu nii hull.

„Aga…”

Tibbe ootas kannatlikult. Loomulikult oli asja juures üks „aga”. Muidu ei istuks ta praegu siin.

„Aga… sa ei kirjuta kunagi uudistest. Ma olen seda sulle juba korduvalt öelnud. Sinu lood räägivad üksnes kassidest.”

Tibbe vaikis. See oli tõsi. Ta armastas kasse väga. Ta tundis kõiki ümbruskonna kasse. Tal oli endal ka kass.

„Aga eile ma just kirjutasin ühe loo, milles polnud üldse kassidest juttu,” ütles ta. „See rääkis kevadest.”

„Just nimelt,” ütles ülemus. „Kevadest. Lehtedest, mis puudel taas puhkevad. On see mingi uudis?”

„Jah aga… lõppude lõpuks on need ju uued lehed,” ütles Tibbe.

Peatoimetaja ohkas. „Kuula nüüd, Tibbe,” ütles ta. „Sa meeldid mulle. Sa oled andekas poiss ja sa oskad ilusaid lugusid kirjutada. Aga meil siin kirjutatakse lugusid ajalehe tarvis. Ja ajaleht peab uudiseid pakkuma.”

„Aga uudiseid on juba niigi palju,” ütles Tibbe. „Sõdadest ja muust säärasest. Ja mõrvadest. Ma mõtlesin just, et inimestele meeldiks kindlasti ka vahel kassidest ja puulehtedest lugeda.”

„Ei, Tibbe. Ära saa minust valesti aru, sa ei peagi mõrvadest ega pangaröövidest kirjutama. Aga selline väike linnake nagu meie oma kubiseb samuti uudistest. Kui sa neile ainult jälile saad. Aga seda olen ma sulle juba korduvalt öelnud: sa oled liiga tagasihoidlik. Sa ei julge inimeste poole pöörduda. Sa ei julge kunagi midagi küsida. Arvatavasti suhtled sa üksnes kassidega.”

Tibbe vaikis jälle, sest peatoimetajal oli õigus olnud. Ta oli liiga tagasihoidlik. Kuid kui sa ajalehe juures töötad, siis ei tohi sa mitte mingil juhul tagasihoidlik olla. Sa pead julgema igaühe juurde minna. Sa pead julgema ministri juurde minna isegi siis, kui ta vannis on. Ja sa pead julgema küsida: „Öelge palun, mida te täna öösel tegite?”

Üks tõeline lehemees julgeb seda teha. Tibbe aga mitte.

„Olgu,” ütles peatoimetaja. „Ma annan sulle veel viimast korda võimaluse ennast parandada. Nüüdsest alates kirjutad sa üksnes lugusid, mis uudiseid sisaldavad. Homme pärastlõunal ootan ma esimest lugu. Ja siis edaspidi paar lugu nädalas. Ja kui see sul ei õnnestu…”

Tibbe mõistis juba. Siis oli ta oma töökohast ilma.

„Head aega, Tibbe.”

„Nägemiseni, härra.”

Ja nüüd jalutas ta tänaval. Väljas tibutas vihma ja kõik oli hall. Tibbe hulkus mööda linna. Ta vaatas kõikjal ringi ja pani kõike tähele. Kus oleks uudiseid?

Ta nägi autosid. Sõitvaid autosid, pargitud autosid. Mõned jalakäijad ja siin-seal mõni kass. Aga kassidest ei lubatud tal enam kirjutada. Lõpuks istus ta Turuplatsi äärde ühele pingile, mis puu all seisis ja veel kuiv oli.

Keegi istus juba seal enne teda. Ja nüüd nägi Tibbe, kes see oli. See oli üks tema vana õpetaja, härra Smit.

„Vaata aga vaata,” kostis härra Smit. „Meeldiv sind taas näha. Ma olen kuulnud, et sa nüüd ajalehe juures töötad. Seda arvasin ma tegelikult juba ammu, et sa ajakirjanikuks saad. Sul läheb kindlasti suurepäraselt?”

Tibbe neelatas ja kostis: „See töö istub mulle jah.”

„Koolis kirjutasid sa alati imetoredaid kirjandeid,” ütles härra Smit. „Ma mõtlesin juba tookord, et küllap jõuad sa kaugele.”

„Ega teil midagi huvitavat ei ole rääkida?” küsis Tibbe.

Härra Smit vaatas talle pisut solvunult otsa. „Oled sa tõesti juba nii jultunuks muutunud?” küsis ta. „Mina räägin sulle, et sa oskad ilusti kirjutada ja sina küsid selle peale, kas ma midagi huvitavamat ei oska rääkida… see pole sinust küll kuigi kena.”

„Oih, ma ei mõelnud seda niimoodi,” hüüdis Tibbe punastades. Ta tahtis selgitada, mida ta oli tahtnud öelda, kuid peatus. Tema kõrvalt kostis ägedat haukumist. Nad tõstsid mõlemad pilgu. Suur lambakoer jälitas raevunult mingit olendit. Nad ei näinud päris hästi, kes see oli. Too olend kadus seisvate autode vahele ja koer sööstis talle järele. Ja seejärel oli kuulda hirmsat rabistamist kõrge jalakapuu võras.

„Kass,” ütles härra Smit. „Kass ronis puu otsa.”

„Oli see ikka kass?” kahtles Tibbe. „See oli nii suur. Ja ta oleks nagu tiibadega laperdanud. Minu arust oli see mingi suur lind. Toonekurg või midagi taolist.”

„Toonekured ei jookse,” ütles härra Smit.

„Jah, aga ta laperdas niiviisi. Kas üks kass saab siis niimoodi laperdada?”

Nad läksid vaatama.

Koer seisis puu all ja haukus vihaselt ülespoole.

Nad üritasid aru saada, mis seal okste vahel toimus. Kuid kass oli kadunud. Kui see muidugi üldse oli kass.

„Tule siia, Mars!” hüüti koera. „Mars! Siia!”

Eemalt lähenes üks härra rihmaga. Ta kinnitas rihma koera kaelaketi külge ja hakkas teda sealt ära vedama.

„Urrr…” tegi Mars. Ta ajas käpad kangeks ja lasi end mööda asfalti lohistada.

Tibbe ja härra Smit seisid endiselt oma kohal ja jõllitasid puud. Ja nüüd märkasid nad midagi seal kõrgel, noorte kevadiste lehtede vahel.

Nad nägid ühte säärt. Kaunimustrilise suka ja lakkkingaga säärt.

„Püha taevas, see on ju neiu,” ütles härra Smit.

„Pole võimalik,” ütles Tibbe. „Nii kõrgel. Kuidas sai ta nii kiiresti nii kõrgele puu otsa ronida?”

Nüüd ilmus nähtavale ka nägu. Suurte kartlike silmadega hirmu täis nägu punase juuksepahmaka all.

„Kas ta läks ära?” hüüdis ta.

„Jaa, ta läks ära. Tulge alla!” hüüdis Tibbe.

„Ma ei julge,” hädaldas preili puu otsas. „Ma olen nii kõrgel.”

Tibbe heitis pilgu enda ümber. Ja märkas, et sealsamas seisis üks furgoonauto.

Ettevaatlikult ronis ta auto katusele ja sirutas oma käe nii kõrgele kui sai. Preili hakkas käpuli oksa mööda edasi liikuma. Siis kukutas ta end madalamale oksale ja haaras Tibbe käe järele.

Ja tuli tunnistada, et ta oli enneolematult painduv ning osav. Üheainsa hüppega oli ta auto katusel ja järgmise hüppega juba tänaval.

„Ma kaotasin joostes oma kohvri ära,” ütles ta. „Kas te näete seda kuskil?”

Kohver vedeles rentslis. Härra Smit korjas selle üles.

„Palun väga,” kostis ta. „Ja teie kostüüm on ka pisut määrdunud.”

Neiu kloppis oma seeliku tolmust ja lehtedest puhtaks ja ütles: „Igavene suur koer selline… Ma ei saa sinna midagi parata, ma kohe pean puu otsa ronima, kui mõni koer tuleb. Veel kord suur tänu teile.”

Tibbe tahtis teda veel tagasi hoida ja midagi küsida, sest korraga meenus talle tema ülesanne… see oli ju ometi midagi eriskummalist, millest kirjutada.

Aga ta jäi liiga kauaks kahtlema. Ta oli jälle liiga tagasihoidlik. Ja juba oligi see neiu koos oma kohvriga läinud.

„Milline ebatavaline naisterahvas,” ütles härra Smit. „Ta sarnanes kassiga.”

„Jah,” ütles Tibbe. „Ta sarnanes kohutavalt kassiga.”

Nad vaatasid talle järele. Neiu kadus tänavanurga taha.

Ma jõuan talle veel järgi, mõtles Tibbe. Ta jättis härra Smiti sinnapaika ja tormas hüvasti jätmata puiestee poole, kuhu ta naist oli näinud kadumas. Seal ta kõndiski. Kui küsiks ta käest õige: „Andestage, preili, millest see tuleb, et te nii väga koeri kardate, ja kuidas suudate te nii kiiresti puu otsa ronida…”

Aga korraga oli neiu tal silmist kadunud.

Kas ta oli kuhugi sisse läinud? Ent kogu sellel puiesteelõigul ei olnud mitte ühtegi ust. Ainult üks väga pikk tara ja selle taga aed. Taras polnud ka väravat; ta pidi olema lattide vahelt läbi pugenud. Tibbe piilus läbi tara aeda. Muru ja põõsad. Aga ei mingit preilit.

„Ah, küllap läks ta ikkagi mõnest uksest sisse,” ütles Tibbe. „Ma lihtsalt vaatasin valesti. Ja vihma hakkab ka rohkem sadama. Ma lähen koju.”

Tee peal ostis ta endale õhtusöögiks kaks praetud kala ja kotitäie pirne. Tibbe elas ärklikorteris. Tal oli seal üks väga mõnus tuba, mis oli ühtlasi nii elutuba kui ka magamistuba. Peale selle oli tal veel köök ja dušinurk ja väike kolikamber. Ta pidi treppi mööda väga kõrgele ronima, kuid kui ta lõpuks üles oli jõudnud, siis avanes talle aknast vaade üle kõikide katuste ja korstnate.

Tema suur hall kass Fluf ootas teda juba.

„Sa tunned kalalõhna,” ütles Tibbe. „Tule, lähme kööki, puhastame kalad ära ja hakkame sööma. Sa saad terve kala, Fluf. Ja võib-olla oli see viimane kord, kui ma veel kala sain osta. Sest homme lastakse mind lahti. Homme mul enam töökohta pole. Siis ei teeni ma enam sentigi. Siis peame koos kerjama hakkama.”

„Miauu,” kostis Fluf.

„Välja arvatud juhul, kui mul täna õhtul õnnestub veel mõni huvitav lugu kirjutada,” ütles Tibbe. „Kuid selleks on aeg juba liiga hiline.”

Ta lõikas leiba ja pani teevee tulele. Ta sõi köögis koos Flufiga. Ja siis läks ta tuppa ja istus kirjutusmasina taha.

Vahest võiksin ma siiski midagi sellest veidrast naisterahvast kirjutada, mõtles ta.

Ja ta alustas.

Täna pärastlõunal kella viie paiku ajas Turuplatsil suur lambakoer ühte naisterahvast taga. Kabuhirmus ronis neiu kõrge jalaka otsa ja varjus selle lehestikku. Nähes, et ta sealt enam lahkuda ei julge, pakkusin talle oma abistava käe. Seejärel jätkas neiu oma teekonda ja kadus tara pulkade vahelt läbi pugedes aeda.

Tibbe luges kirjutatu üle. See oli kõigest üks väga lühike lugu. Ja tal oli tunne, et tema ülemus ütleks talle jälle: „See räägib ju taas kassist.”

Ma proovin uuesti. Peaks ühe piparmündikommi võtma. Siis sujub töö paremini.

Ta otsis oma kirjutuslaua sahtlist kommituutut. Häh, mul peaks ju veel üks tuutu siin olema. „Ega sina ei tea, Fluf, kus ma oma piparmündikommid olen pannud?”

„Mrjau,” kostis Fluf.

„Sina siis kah ei tea. Mis on, tahad sa õue või? Kas sul on jälle vaja katusele minna?”

Tibbe avas köögiakna ja Fluf kadus hämarusse.

Väljas tibutas veel veidi ja külm tuulehoog tungis tuppa.

Tibbe läks tagasi kirjutusmasina juurde. Ta pani puhta paberilehe masinasse ja alustas uuesti.