Читать книгу Miisu - Annie M. G. Schmidt - Страница 2

Hulkuv kass

Samal ajal, kui Tibbe oma ärklitoas nuputas ja pead murdis, polnud too kummaline naisterahvas temast sugugi väga kaugel.

Ta istus paar tänavat edasi ühes aias, kus ta ennast põõsaste vahele oli peitnud. Oli õhtu ja väljas oli kottpime. Puhus tugev tuul ja aed oli märg.

Seal ta kükitas nüüd oma kohvriga ja vallandas mäuguva häälitsuse. Esialgu ei toimunud midagi.

Ta kordas oma häälitsust. Ja nüüd kuulis ta maja poolt vastust.

„Mäuu…”

Talle lähenes üks väga vana ja soliidne must emakass. Veidi maad põõsastest eemal jäi ta kahtlustavalt seisma.

„Tädi Moori…” sosistas preili.

Vana kass turtsatas ja kargas paar sammu tagasi.

„Nüüd ma saan aru…” sisistas ta. „See oled sina!”

„Kas sa tunned mind veel ära, tädi Moori?”

„Sa oled Miisu! Õetütar Miisu Emma puiesteelt!”

„Jah, tädi. Ma kuulsin, et te elate siin, ja tulin korraks läbi.”

„Ma olen juba kuulnud,” ütles vana kass närviliselt. „Ma olen kuulnud, mis sinuga juhtus… Kõik kassid räägivad sellest. Kuidas sai see ometi juhtuda, Miisu? Ja just sinuga, kes sa ometi parimast Killendoorni kassisuguvõsast pärit oled? Mida ütlevad sinu lähimad sugulased?”

„Nad ei taha mind enam tunda,” vastas preili. „Nad ütlevad, et küllap oli see minu oma süü. Mu õde on mulle saba pööranud…”

„Ssss…” sisistas tädi Moori. „Arusaadav. Sa pidid ikka millegi kohutavaga hakkama saama, et sind niimoodi karistati. Inimeseks muutuda! Milline jube karistus! Isegi tuhande kanaarilinnu eest ei oleks ma nõus inimeseks hakkama. Räägi, kas seal oli mingi nõidus mängus?”

„Ma ei oska öelda,” ütles õetütar Miisu.

„Aga sa pead ju ometi teadma, kuidas see juhtus?”

„Ma tean ainult seda, et kui ma välja läksin, olin ma kass, ja kui ma tagasi tulin, olin ma naine.”

„Uskumatu,” ütles tädi Moori. „Aga ometi pidid sa ju ise midagi teinud olema. Arvatavasti said sa millegi väga ebakassilikuga hakkama. Mis see oli?”

„Midagi ma ei teinud. Igatahes ma ei tea küll, et ma midagi teinud oleks.”

„Ja sul on riided seljas,” jätkas tädi Moori. „Kas sul olid kohe riided seljas?”

„Need… need näppasin ma ühest kohast,” ütles preili. „Ma ei saanud ju ometi alasti hulkuma minna.”

„Jessus küll! Ja kohver ka veel…” sisistas tädi Moori. „Milleks sul seda vaja on?”

„Selle näppasin ma samuti.”

„Mis seal sees on?”

„Öösärk. Ja hambahari. Ja pesukinnas ja seep.”

„Sa ei pese ennast siis enam süljega?”

„Ei.”

„No siis on kõik kadunud,” ütles tädi Moori. „Ma lootsin, et ehk läheb kõik veel korda. Aga nüüd ma kardan, et sul pole enam lootust.”

„Tädi Moori, mul on kõht tühi. On teil mulle midagi anda?”

„Kahju küll, aga mul pole mitte midagi pakkuda. Mu tänaõhtune kitekat on otsas. Ja perenaine on mul väga hoolikas. Ta ei jäta toitu kunagi vedelema. Paneb kõik külmkappi.”

„On ta kena?” küsis Miisu.

„Loomulikult. Mis siis?”

„Kas ta mind ei tahaks endale võtta?”

„Ei!” hüüdis tädi Moori ehmatusega. „Kulla laps, sellisena, nagu sa praegu oled? Mis sul mõttesse tuleb?”

„Ma otsin ulualust, tädi Moori. Ma pean ju omale katuse pea kohale saama! Kas te ei tea mõnda kohta? Siin ümbruskonnas?”

„Ma olen juba vana,” ütles tädi Moori. „Ma ei käi enam peaaegu kunagi katustel. Ja väga harva satun ma teistesse aedadesse. Aga mõned tuttavad on mul veel alles jäänud. Siin kõrvalaias elab õpetaja Smiti kass. Mine räägi temaga. Kassi nimi on Simon. Kõõrdsilm Simon. Ta on küll siiami päritolu, kuid ta on sellegipoolest väga sõbralik.”

„Ja kas ma saaksin siis vahest selle õpetaja…”

„Ei, ei,” ütles tädi Moori. „Sinna sa küll ei saaks jääda. Aga Simon tunneb kõiki ümbruskonna kasse. Järelikult ka kõiki inimesi. Kõigi eelduste kohaselt oskab tema sulle head nõu anda.”

„Suur tänu teile, tädi Moori. Nägemiseni siis. Ma astun teinekord veel läbi.”

„Kui sa sealt abi ei peaks saama,” ütles tädi, „siis mine räägi Rääbakassiga. Selle hulkuva kassiga. Ta on tavaliselt Kindlustuspanga katusel. Mitte et tal hea kuulsus oleks, vastupidi, ta on üks räpane kassiniru.

Aga ta teab palju, sest ta hulgub igal pool linnas ringi.”

„Suur tänu!”

„Ja nüüd lähen ma tuppa,” ütles tädi Moori. „Ma tunnen sulle sügavalt kaasa, kuid ma olen veendunud, et sa pead oma õnnetuses üksnes iseennast süüdistama. Ja ühte ma sulle ütlen: pese ennast süljega. Laku ennast. See on kogu tarkuse algus ja lõpp.”

Ülestõstetud sabaga jalutas tädi Moori läbi aia minema, oma kodu poole, kuna tema vaene õetütar kohvri kätte võttis ja aiaaugust läbi puges. Naaberkassi otsima.

Tibbe oli viletsas olukorras. Ta kõndis oma pööningutoas edasi-tagasi, istus aeg-ajalt kirjutusmasina taha, rebis siis raevunult jälle kõik, mis ta kirjutanud oli, tükkideks, ja puistas kõik sahtlid tagurpidi, et leida piparmündikomme. Tal oli mingi hullumeelne kinnisidee, et ilma piparmündikommideta ei suuda ta kirjutada, kuid aeg aina tiksus.

„Tegelikult peaksin ma tänavale minema,” ütles ta. „Ma peaks minema vaatama, ega kuskil midagi ei toimu. Midagi, millest ma saaksin kirjutada. Aga ma arvan, et sellise ilmaga pole enam kedagi väljas. Imelik, et Fluf nii kauaks katusele jääb. Tavaliselt tuleb ta palju kiiremini tagasi. Ma peaks vist magama minema. Homme lähen ma ülemuse juurde ja ütlen talle: „Mul on väga kahju, kuid teil oli siiski õigus, ma ei kõlba lehemeheks.” Tema vastaks siis: „Nii see on, ma arvan, et oleks kõige õigem, kui sa endale mõne muu ameti otsiksid.” Ja sellega on asi lõppenud. Ma lähen ja otsin endale uue töökoha.”

Köögist kostis tasast häälitsust. Prügiämbri juurest.

„See on Fluf,” ütles Tibbe. „Vaeseke! Ta üritab kalaluid prügiämbrist kätte saada. Ja ometi sai ta mult terve kala. Lähen õige vaatan, muidu ajab ta veel kogu ämbri põrandale ümber ja siis pean ma jälle hakkama põrandat pühkima.”

Tibbe tõusis püsti ja avas köögiukse.

Ta ehmatas.

See polnudki Fluf. See oli üks neiu. Seesama neiu, kes puu otsas oli olnud. Nüüd sobras see neiu tema prügiämbris. Ja ainus tee, kust kaudu ta sisse sai tulla, oli… köögiaken.

Niipea kui ta Tibbe samme kuulis, pööras ta end ringi. Tal oli suur kala selgroog mokkade vahel. Ei, ei, suus… mõtles Tibbe ruttu, kuid ta sarnanes nüüd nii kohutavalt hirmunud märja kodutu kassiga, et Tibbe oleks juba peaaegu hüüdnud: „Kõtt… kas saad siit minema!” Aga ta ei öelnud midagi.

Neiu võttis kalarootsu suust ja naeratas sõbralikult. Tal olid pisut viltused rohelised silmad.

„Andestust, härra,” ütles ta. „Ma istusin siin katusel koos teie kassi Flufiga ja tundsin siis nii isuäratavat lõhna. Nii ma siis ronisingi akna kaudu sisse, tema jäi veel välja.”

Ta rääkis väga viisakalt ja daamilikult. Aga küll oli ta alles märg! Tema punased juuksed rippusid märgade salkudena näo ümber ja tema kostüüm oli läbimärg ja kortsus.

Ja korraga hakkas Tibbel temast nii kahju. Ta oli täpselt nagu pooluppunud kodutu kass. Hulkuv kass!

„Kalad on kahjuks otsas,” ütles Tibbe. „Aga kui te nii näljane olete… siis ma võiksin teile kau…” Ta oleks peaaegu juba öelnud: kausikese piima. „…tassi piima pakkuda. Ja ühe võileiva vahest? Sardiinidega?”

„Suurima heameelega,” ütles ta viisakalt, kuid saatis samal ajal näljast metsikuid pilke siia-sinna.

„Pange siis see tagasi,” ütles Tibbe ja osutas kalarootsule, mida preili endiselt käes hoidis.

Ta viskas rootsu ämbrisse. Ja jäi siis kartlikult ja läbimärjana köögitoolile istuma ning vaatama, kuidas Tibbe sardiinikarpi avas.

„Kas ma tohiksin küsida, kuidas teie nimi on?” küsis Tibbe.

„Miisu. Preili Miisu.”

„Ja minu nimi…”

„Härra Tibbe,” ütles preili. „Ma tean juba.”

„Sa võid mind lihtsalt Tibbeks kutsuda. Kõik kutsuvad mind Tibbeks.”

„Kui teil midagi selle vastu pole, siis ma ütleksin siiski parema meelega härra Tibbe.”

„Kuidas te niimoodi siis katusele sattusite?” küsis Tibbe.

„Ma ee… Ma otsisin endale kohta.”

Tibbe vaatas talle imestunult otsa. „Katusel?”

Aga preili ei vastanud enam. Võileivad olid valmis saanud. Tibbe oleks taldriku juba peaaegu põrandale asetanud, kuid mõtles veel viimasel hetkel ümber. Küllap ta sööb samamoodi nagu inimesed. Ja nii see oligi. Ta sõi eeskujulikult kahvli ja noaga.

„Te töötate ajalehe juures,” ütles ta kahe suutäie vahele. „Aga mitte enam kaua.”

„Püha taevas, kuidas teie seda teate?!” hüüdis Tibbe.

„Kuulsin,” vastas ta. „Sellest loost ei tulnud midagi välja. Sellest loost, kuidas ma puu otsa ronisin. Kahju.”

„Kuulge,” ütles Tibbe, „ma tahaksin kohutavalt teada, kust te seda kuulnud olete… Ma pole sellest muide kellelegi rääkinud.”

Ta ootas, kuni preili oma suu tühjaks sõi. See oli viimane suutäis. Ta noppis veel mõned purud taldrikult ja noolis oma sõrmed puhtaks.

Siis ajas ta silmad kissi.

Nüüd jääb ta magama… mõtles Tibbe.

Aga ta ei maganud. Ta vaatas magusalt enda ette. Ja nüüd kuulis Tibbe vuristavat häält. Preili lõi nurru.