Читать книгу Passist reispassini - Annika Lõhmus - Страница 8

Nii mõnigi kord olen oma tööst rääkides märganud, et seda peetakse kohati igavaks ja vahel liiga elitaarseks. Ühelt poolt olen kogenud suhtumist, et laulmine pole mingi töö (sest igaüks võib ju laulda, eks ole?). Teisalt olen aga tajunud klassikalise muusika asetamist pjedestaalile, nagu ei oleks see mõeldud nn lihtinimesele.

Aga teate, mis? Meie koori lauljad on kõik täiesti tavalised inimesed. Kuigi enamikul on muusikaga seotud taust, on mõned töötanud ka hoopis teistel aladel. Näiteks on meil üks insener, üks endine maakler ja üks endine liisinguhaldur (kes muuseas mõnda aega tagasi hakkas meie põhitöö kõrvalt Soome metal-bändi Arkadia solistiks). Paljudel meist on pere ja lapsed. Kahekümne kuuest lauljast on vaid mõni üksik vaba ja vallaline, enamik on leidnud endale toreda kaaslase.

Lauljate hobid ulatuvad kassidele kodu otsimisest kuni sarimõrvarite psühholoogia uurimiseni ning muusikamaitse jazz’ist kuni heavy metal’ini. Keskmine vanus on hetkel umbes 39 aastat. Kõige noorem laulja on 25 ja kõige vanem 62. Iseloomultki oleme kõik täiesti tavalised inimesed oma positiivsete ja negatiivsete külgedega.

Meie suhted on ilmselt nagu igas teises kollektiivis, kus on nii mehed kui naised: tuleb ette tülitsemisi ja solvumisi, aga ka armumisi, eluaegseid sõprussuhteid ning ohtralt nalja ja naeru.

Üks asi, mis professionaalse koorilaulja ameti kindlasti põnevaks muudab, on reisimine. Enamasti on kontsertreisid küll pingelised, aga natuke jõuab ikka igal pool ringi vaadata. Tänu oma tööle olen käinud kohtades, kuhu paljud inimesed ilmselt niisama ei satu. Olen oma silmaga näinud Nutumüüri Jeruusalemmas, La Scala ooperiteatrit Milanos, Buckinghami paleed Londonis, Jumalaema kirikut Pariisis ja Kölni katedraali. Olen jalutanud Monacos kuulsa Vormel 1 ringraja ääres. Olen näinud Niagara juga, Pisa torni, Hagia Sophiat, Colosseumi ja Stonehenge’i.

Ei teagi, kas mõnda teist tööd tehes saaksin sama väita.